Eilsest saadik olen ma ennast kuidagi teisiti tundnud. Ärritunud ja pahane ja kurb. Noh, nagu harilik eestlane, keha hakkab juba kodumaa režiimi minema vist.
Ok ok, ei ole need eestlased alati nii kurjad midagi, aga mingi tõde peab ju sees olema sellel, et kui su ümber on aina külm ja niiske ja rõske ja päikest ei näe pea kunagi, siis lähevad mõtted ka mustemaks ja kõik asjad ajavad palju rohkem närvi. Ma küll olen alles lennukis, aga tunnen siiralt, kuidas tahaks enda ees istuvale mutile kähvata. Kuna ma aga viis tundi siin lennukis veel istuma pean, siis ma ei hakka endale siin vaenlasi tekitama, nii igaks juhuks.
Istun mina siin Marta süles, kui minu ees olev naine laseb rahumeeli oma istme alla ja tahab sõba silmale lasta. Nagu te teate, siis need odavlennukid on konkreetselt sama kitsad kui emaüsa lapsele viimasel raseduskuul, seega koputasin talle õlale ja palusin, et ta istme tagasi üles paneks, sest rääkimata sellest, et üksi oleks siin kitsas istuda, on mul ka beebi süles.
“I want sleep” ütles ta mulle nii kehvas inglise keeles, et ma sain aru, et mul pole mõtet talle öelda, et viisakus näeb minu meelest siiski nii välja, et nendes kilukarbi lennukites võid sa oma istme alla panna siis, kui sinu taga olev inimene seda ka teeb. Vastasel juhul magad istudes või muus ebamäärases asendis nagu kõik teised, ei ole siin midagi. Kui ei sobi, tuleb kallimate lennukitega sõita ?♀️ Aga noh, see vaid minu tagasihoidlik arvamus, mille ma enda teada jätsin ja talle ainult lolli näoga õlgu kehitasin. Vähemalt tõstis ta istme üles tagasi.
Aga ai, kui närvi ajas.
Imelik tunne, enne eilset ma polnudki vist see aasta oluliselt närvi minekut tajunud. Miks oleks ka pidanud. Soe päike, iga päev pikad jalutuskäigud, värsked mereannid, rõõmsad lapsed ja palmid ookeanituules õõtsumas. See oli alles elu. Ja kuigi ma lahkusin alles loetud tunnid tagasi, siis issand kuidas ma seda juba igatsen. Ei tea, kuidas aasta üle elame, et siia tagasi põrutada. Ja kui enne kartsin, et 6 nädalat on ehk palju, siis olgem ausad, alla kahe kuu tundub nüüd see lausa ebainimlik.
Ma tean, et maailmas on veel nii palju kauneid kohti, aga mina ei tea miks see Tenerife mu südame nii võitnud on. Eks vist igaühel on mingid kohad, mis teadmata põhjusel teistest rohkem meeldivad. Ma olen üsna mitmes riigis käinud, aga vot Tenerifest paremat ma ei tea. Ok ok, Eesti on tegelt päris norm, aga okt-märts on lihtsalt ebanormaalne aeg, mis pole elamisväärne.
Võeh, ma tahaks pikemalt halada, aga lennukis on nii räme turbulents, et ma suht kindel, et kukume alla. Kui irooniline see oleks, kui need oleksid mu viimased sõnad siin blogis ?
Baiii.
Kommentaarid puuduvad