emaarmastus ja emad, kes seda ei vääri

Nagu sellest veel vähe oleks, et ma kogu aeg instas näen erinevaid haiged lapsi, kelle pärast südant valutada, pakkus Netflix mulle täna, et oh näed, vaata seda sarja: The Trials of Gabriel Fernandez. See on lihtsalt nii kurb vaatamine, et kui keegi tunneb, et tahaks midagi kohutavat näha, siis olge lahked ja kaege seda sarja. Päris mitu osa oli sellel, pool päeva vaatasin seda. Aga kokkuvõttes räägib see siis 8-aastasest Gabrielist, kes oma elu viimased 8 kuud elas oma ema, õe-venna ja ema uue peikaga, kes teda süstemaatiliselt piinasid ja peksid.

Nad kutsusid teda geiks, võtsid ta riided ära ja ta kapis oli ainult kaks kleiti, peksid teda igapäevaselt, põletasid teda, käskisid tal jäävannis olla, öösiti magas ta vanemate toas väikses kapis, käed raudus ja sokk suus, silmad kinni seotud. Tema peale kustutati konisid ja lõiguti ta keha igalt poolt. Lasid teda õhupüssiga. Peksid kurikaga ta hambad välja. Süüa ei andnud, mõnikord sunniviisiliselt panid teda musta kassiliiva sööma (ka peale surma leiti seda ta kõhust).

Lihtsalt NII kohutav lugu ja eriti kohutav oli see, et lastekaitse teadis sellest perest ja oli seal korduvalt käinud, aga ema toppis ta kappi, käskis vait olla ja rääkis neile, et poiss lihtsalt valetab ja on ära hellitatud. Ta suutis isegi ühe politsei ära rääkida, et see tuli järgmine päev tagasi, viis lapse politseiautosse ja ütles talle, et kui ta veel valetab enda peksmise kohta, siis ta viiakse vangi. Saate aru jah, lapse, kes üritas abi saada, kes oli piinatud ja nähtavalt peksasaanud. Ema väitis lihtsalt politseile, et ta kakles teiste lastega ja mitte keegi ei kuulanud seda poissi, ei palunud ta vigastusi näha, rääkinud temaga omavahel. Isegi ta õpetaja helistas 4x lastekaitsesse, kuni Gabriel palus tal seda enam mitte teha, sest siis ta saab rohkem haiget. Veelgi enam, suvaline turvamees linnavalitsuses nägi Gabrieli emaga ja ta oli nii konipõletusarme täis ja sinine, et ta andis ka teada sellest, aga talle öeldi, et kuna tööpäev saab kohe läbi, et siis suva, unusta ära. Ta ikkagi ise helistas lastekaitsesse, aga tulemust sellel ei olnud.

Teate, mis selle juures eriti kurb on. 2 nädalat enne oma surma oli emadepäev ja õpetaja koolis küsis, et kas ta tahab ka emale kaardi teha. Ja ta vastas, et muidugi tahab. Tegi talle kaardi ja poseeris õpetajale fotode jaoks, kus tal olid M O M tähed käes. Endal juuksed mingi nüridate kääridega maha aetud, pea lõikehaavu täis, silmaalused sinised, hambad välja pekstud, aga joonistas oma emmele oma mitu korda murtud ja lõigutud sõrmedega kaarti ja tegi talle kupongi “i will be good”. Mu süda lihtsalt puruneb, et kuidas on lastel oma emade vastu selline armastus? Ta küll elas väiksena oma onu juures, aga ma ei teagi, miks ta ema juurde lõpuks kolis, igatahes oli ta selle üle väga rõõmus. Ja ta ei lõpetanud ta armastamist, isegi peale kõike seda, mida ta ema ja selle mees talle tegid.

Seal sarjas ka süüdistaja kohtus rääkis vandekohtule, et viimane asi, mida ta siin elus nägi, oli ta kasuisa teda surnuks peksmas ja ema kõrvalt rahulikult pealt vaatamas. Ema?! Nagu mida see vaene poiss tundma pidi…

Kohtus tunnistasid ka tema õde ja vend, 11-aastane ja 16-aastane. Nad nägid ka kogu aeg kuidas ta peksa sai ja nad ei tohtinud temaga mängida. See vaene 11aastane tüdruk hakkas nutma ülekuulamisel, et tal on nii kahju, et tema ka Gabrieli vastu halb oli, et ükskord Gabriel tahtis temaga mängida, aga ta ei viitsinud, sest ta tahtis oma sõpsidega mängima minna. Ja siis ta nuttis ja ütles, et ta oli ju kogu aeg üksi pimedas kinni, et ma oleksid pidanud temaga ikka mängima. Õde mõnikord suutis talle kapiukse vahelt banaani v muud sööki ka pressida, aga mitte kuigi tihti. Need lapsed pidid valetama ja varjama seda, mis kodus toimus, ma ei taha mõelda, mida nad tundsid. Nad ka ju väiksed lapsed ikka. Selliseid asju pealt näha tundub jube.

Inimesed on ikka kummaliselt ehitatud. Mõned piinavad ja tapavad oma lapse. Mõned armastavad teisi isegi siis, kui neid piinatakse. Samas ta oli nii väike ka, alles 8 saanud umbes. Mulle üks tuttav rääkis, kes töötab lastekaitses, et tavaliselt enne 7dat eluaastat ei taha lapsed kunagi kodust ära tulla, isegi kui nad noh, võetakse. Isegi kui nad saavad kodus peksa ja vägistatud ja kannatavad nälga ja valu, ema ja isa armastus on nii suur, et nad nutavad silmad peast välja ja igatsevad oma vanemaid. Aga suuremad lapsed, need kes juba mõistavad rohkem, need tihtipeale ise tahavad ära minna sellisest kodust.

Võeh. Ühesõnaga. Kui ma enne kümme korda päevas mõtlesin, et jumalale tänu, et mu lapsed on terved ja õnnelikud, siis nüüd ma suudan ainult sellele mõelda, et…kui palju on neid peresid, kus lapsed kannatavad vägivalla all. Jah, enamasti see õnneks ei lõppe surmaga, aga tegelikult on see kohutav, mis tingimustes mõned lapsed elavad ja veel kurvem on mõelda, et keegi nende kaitseks välja ei astu, sest paljudel on ju see arvamus, et teiste eludesse ei torgita ja igal perel oma asjad ja keegi isegi ei küsi, sest ei pea vajalikuks või ei julge küsida või ei taha vastust teada. Ma ei tea. Igatahes ma tahaksin nii väga teile südamele panna, et kui te kunagi midagi sellist kuulete, mis tekitab teis väikse kahtluse, et lapsel ei pruugi kodus olla kõik korras, siis ma tõesti siiralt soovitan helistada lapseabi telefonile (see on tasuta number) numbril 116 111!

Kuidas lasteabitelefon töötab?