andke andeks, mul ka raske, olen üks halakott

Mäletate, ma lubasin teile, et ma vastan kõikide kommentaaridele. Ma tõesti tahan seda teha, aga reaalselt mul on tunne, et elu ise tahab mind selles takistada. Esiteks mul on praegu üle 70 kommentaari nn lugemata ja üles laskamata, sest ma tahaks neile kohe vastata, mitte lihtsalt üles panna. Teine probleem on see, et ma kogu aeg näen vastuseta kommentaare, mida ma omast arust küll üles riputanud pole, seega kui ma neid näen, vastan jälle jooksvalt, ma ei tea, mis error see on, aga ma ausalt üritan ja ei proovi teid üllarisse lasta. Sorri, kui teie kommentaar sada aastat üles läheb või ma vastanud pole, see pole meelega! Üritan järjele jõuda.

Teate, miks mul veel raske on? Konkreetselt sajatuhandetat korda mõtlesin, et fine, proovin veits alla võtta. Mu kaal hakkas jälle vaikselt sinna tüürima, kus ta mu kõige raskematel hetkedel olnud on. Mingi 70 olin ma mingi hetk ja see oli mu kaalude absoluutne tipp. Ma sada korda seda vist heietanud, aga eelmisel suvel tegin Orgut hoolega ja sain sügiseks kaalu 61 peale, aga ma ei tea mis krdi vaimuhaigus mul on, et kui ma näen, et ma enam-vähem normaalne välja näen, siis tekitab see mulle mõtte, et aa järelikult ma võin nüüd kõike süüa ja ei pea enam iial sellele mõtlema. Mõistusega ma tean, et nii see ei käi, aga samas enne kui ma lapsed sain, siis ma ei teind never trenni ja never ei mõelnud, mida ma söön ja olin ikka mega sale. Ma pole suutnud lihtsalt ümber harjuda, haha.

Igatahes võttis minuga ühendust Moonika, kes pakkus, et äkki ma tahaks 6 nädalat proovida tema Hourglass programmi. See kestab kuus nädalat ja teoreetiliselt peaks ma selle kuue nädala pärast olema enda soovitud kaalus, mis on 59 kilo. Ma ütlen ausalt, et mu esimene mõte oli, et MA EI VIITSI. Teine mõte oli see, et ma kaotan varsti oma läpaka voltide vahele ära ja fotodel on 80% mu lotti ja kuskilt servast paistab mingi osa mu nägu ka, et no äkki peaks proovima. Ennetamaks seda, et keegi küsib, et miks ma Orgut ei tee enam, siis ma ütlen vaid seda, et PROOVIDA võib kõike ja vaheldus on mõnikord täitsa hea. Seda enam, et Hourglass programmis on toitumine pigem selle järgi alguses, mida see myfitnesspal äpp ütleb, seega ei ole mul seda programmi kasutades välistatud need head ja tervislikud toidud, mis ma Orgu kavast enda lemmikuks olen leidnud. Üks ei välista teist ja topelt ei kärise. Lihtsalt ma tundsin, et ma vahelduseks pean katsetama miskit muud ja nüüd seda ma teengi.

Kui keegi tahab ka Hourglass programmiga ühineda, siis kood “Mallukas” annab teilegi 50% ale ja saate koos minuga kannatada. Liituda saate SIIN…?

Ja tahate ausalt teada – MA VIHKAN SEDA! Sorri, Moonika, haha. Mulle tundub, et mu elu on üks suur soolavee kaanimine, asjade kaalumine, toidust mõtlemine, kuskile minemine… Täiesti uskumatu. Kuidas on NII KURADI LIHTNE võtta 10 kilo juurde ja nii pagana keeruline seda alla saada. Õnneks on selle programmi üks hea osa see, et ma võin talle iga kell kirjutada, et kle, ma vihkan seda, pigem löön ennast maha, ma ei taha enam, ma ei viitsi, ma ei suuda. Ja ta on nagu jah, i get it, ma usun sind, aga suva, tee ikka edasi, haha. Näiteks see myfitnesspal äpi kasutamine seal programmis on sellles suhtes geniaalne, et see on vägagi toimiv ja töötav süsteem, mida kasutada. Ma olen 46464 korda rabanduse saanud, et kui palju milleski kaloreid on. Mingid tervislikud asjad, mille kohta mõtled, et ah, seal raudselt mingi max viis kalorit, tegelt on nelisada. Mu päevane limiit on hetkel 1600 ja kuigi mul ei jää kõht tühjaks, siis samas nagu jääb?

Ma ei oska seda seletada ja ma ei tea, kas see on loogiline, aga mul on üldiselt nii, et ma söön söögi ära ja siis nosin tuimalt leiba peale ja kommi ja SIIS on nagu tunne, et tehtud ja söödud ja kõht täis ja võib edasi elada. Aga kui mul see osa tegemata jääb, siis on kuidagi tühi tunne, või ma ei tea, ei oska seletada. Äkki see läheb ise üle või miskit. Võiii siis ma olen ment to be lihtsalt obease naisterahvas ja ma pean sellega lihtsalt leppima.

Aga mida see programm siis kujutab ongi see, et pean oma kogu söögi äppi kirja panema. Mõned asjad, millel triipkood on, nendega on lihtne, sest see äpp teab ise, et mis see on ja palju seal mida sees. Ma aint kaalun ära palju ma võtan ja tehtud. Samas kui ma tahan süüa viilu enda tehtud leiba, siis no mida emmi, elusees ei tea, kuidas seda sinna saada, seega ma panen suht… huupi. Moonika sõnul peab seda äppi kasutama ainult alguses ja nii kaua, kuni ma enam vähem aru saan, et mis kaloraažis mu harilikud söögid on, et siis enam ei pea seda edasi kasutama. Mind teades võtab see mul 8a enne kui ma midagi mõistma hakkan, aga oh well.

Siis tuleb iga päev teha 10 000 sammu. Tundub kerge, NOT. Mu tavaline päeva taks on mingi 50 sammu, niiet see 10 000 täis saada, pean ma ikka väga palju vaeva nägema. Üleeile käisime Mari ja Kardoga jalutamas, õhtuks tuli läbi ime isegi 12 000 sammu täis, aga samas kulutasin ka 2h oma päevast sellele, mis teistel kuidagi iseenesest tuleb. Ja teate, see ajab ka närvi, kuidas kõik teised niisama mingid saledad ja ebavoldilised on, kuigi nad ka ei tee midagi. Ebaaus!

Eile Mari ütles, et tema enam meiega jalutama tulla ei viitsi, seega võtsime Lende kaasa ja sõitsime jalgratastega Sakku. Kella järgi ei saanud ma muidugi 10 000 sammu täis, sest kell arvas, et ma rahumeeli istun, seega kokku tuli mingi 6000 sammu, aga samas me sõitsime 20 kiltsa maha, niiet ma ikka ütlen, et pmst nagu oleks saanud 10 000 sammu täis. Eks.

Veel tuleb iga päev juua vett (soolaga??) ja teha harjutusi, mis kavas ette antud. Pakkuge, mitu korda ma neid harjutusi teinud olen. Vastus on null. Eks see ole võib-olla mu enda vabanduste leidmine siinpool, aga nagu MILLAL see aeg veel mul olema peaks, ah? Hommikul on lastega jeblamine, siis teen tööd ja blogin ja vlogin, siis on vaja kuskile ringile minna, sest muidu ei saa ma elusees 10 000 sammu täis ja see võtab üheksasada aastat ja siis tuleb süüa teha ja maja on sada aastat koristamata ja.

Mul on tunne, et ma lihtsalt ei jõua ja ma ei saa hakkama ja kõik narrivad mind raudselt kuskil salaja, et ma ennast nii käest lasknud olen ja ei viitsi ennast liigutada ja ma tean, et see on kätte võtmise asi, aga miks siis ma ei jõua ja ei viitsi ja nii tont olen?! AH?!

Heh. Ega te mu ärritust ei märka ometi??

Esiteks mul hakkasid päevad. Do I need to say more?

Teiseks käis mul torumees ja elektrik ja nagu ma aru saan, on olukord meie juhtmete ja torudega nii pagana si*t, et tuleb kõik lahti lammutada ja korda teha. Ehk siis see sama vannitoa remont, mida ma ei saanud teha, sest mul pole hetkel rahaliselt võimalik, peab KUIDAGI saama tehtud. Eile sain teada, et ainuüksi tööraha on umbes 2500€, rääkmata siis muust. Et nagu…WHY kõik minuga juhtub. WHY?!?! See mulle muidugi üllatus ei olnud, et see eelmine vannitoa remont täis pa*k oli, aga no jumala eest, ma ei suuda elada nii, et üks jama ajab teist taga. Kogu aeg mingi järjekordne suur asi, mis raha tahab ja teised suured plaanid peavad selle võrra jälle edasi lükkuma. Ma ei näe mingit viisigi, kuidas me lähiaastatel saaksime majale uue fassaadi ja enne seda ei saa ka terrassi. Seega…sorri, aga F. MY. LIFE.

Lihtsalt selline tunne, et ma olen üks pekine armetu õnnetusehunnik ja sitamagnet ja ikka veel peksab mul kuklas see osa, et niii sitt ema ja inimene, et MINU ARUST lähedased sõbrad on valmis sekundipealt lahti ütlema ja…Lihtsalt I’m so done. So done…

Mental breakdown?

Mul tundub, et mul on kaks varianti, et kui mind aidata tahate, siis keegi võib mu neeru ära osta. Ma ei usu, et temast suuremat asja just on, raudselt on viimane s*tt, aga mul midagi muud pakkuda pole. Ahjaa, kui teid siin lehel olevad kaubad huvitavad, mis leht teile esitleb, siis kui vähegi huvi ja viitsimist, võite ka need läbi vaadata, ma ütlen ausalt, et iga kord kui te olete seda teinud, on seda tõesti näha ja süda läheb kohe soojaks, et keegi viitsib ja huvitub. Aga kes ei viitsi, neer on ka ikka saadaval. Ilmselt mingi max rasvunud ja krigisev ja viimse vinna peal töötav, aga it is, what it is.

Raudeselt keegi ei viitsi seda pikka soigu isegi läbi lugeda. Mis siis ikka… Ma lõpetan siis selle positiivsusest nõretava postituse sellega, et ISEGI MU KAAL MÕNITAB MIND. Ma ei tee nalja. Iga kord kui ma ära kaalun, siis tuleb ekraani vaala pilt. Nagu… kui see pole mõnitus, siis mis on…?

Ma nüüd lähen otsin köögist midagi, mida mõõta ja kaaluda, enne kui ma päris nälga suren.

Sorri hala eest, vb päeva peale läheb paremaks…Panen vähemalt avapildiks midagi enam-vähem rõõmsat. St ma olen, Marta not so much.