Jäime ükskord sõpradega arutama teemal abielu tähtsus ja tähendus. Sõber ütles, et tema jaoks on mõte abielust natukene hirmutav, sest see on kuidagi nii lõplik ja igavene. Mina olin jälle segaduses, sest minu jaoks on ainukene igavene side, mis ma mehega luua saaks, lapse saamine. Nii kaua kuni meil on koos laps, oleme me seotud ja seda isegi juhul, kui meie omavaheline suhe läbi saab. Öeldakse veel, et teine püsiv asi on ühine kodulaen, aga noh, seda annab ka kuidagi ära jagada või klattida, ning mitte kunagi enam suhelda.
Abiellumine on minu jaoks alati olnud selline asi, et see pole lubadus igavesti koos olla. See on minu lubadus, et ma üritan sinuga võimalikult kaua koos olla. Me ei saa ju kunagi 100% kindlad olla, mis tulevik toob ja kui ma peaksin praegu lubama, et jah, ma olen kindlasti Kardoga surmatunnini koos, siis… ma ei saaks seda lihtsalt lubada, sest ma ei ole ennustaja ja ma ei saa teada, mida ma tunnen 10 aasta pärast või mida Kardo 15 aasta pärast minust arvab.
Elud on kogu aeg muutumises ja minu jaoks ongi see alati kuidagi loogiline olnud, et ma ei hakka kellelegi midagi säärast kokku lubama. Abielu tähendab minu jaoks seda, et vot PRAEGU ma tahan sinuga koos olla, ma PRAEGU tunnen, et sa võid vabalt olla see, kellega ma näen ennast igavesti koos ja ma annan endast parima. Aga mingeid grantiisid ma küll ei loobi. Ma ei tea, kas see teeb mind siis ebaromantiliseks või mis iganes, aga ma ei saa sinna miskit parata, et just nii ma seda abieluteemat alati võtnud olen.
Olgem ausad, me oleme Kardoga mingi 7 aastat koos olnud ja on olnud momente, kus ma mõtlen oma peas, et okei, ma nüüd lausa huviga vaatan, et kaua me teineteist veel kannatada suudame, teistel hetkedel ma vaatan Kardot ja näen juba oma vaimusilmas, kuidas ta on kunagi superarmas papa, kes lapselastega jäätist ostmas käib ja neile pannkooke küpsetab, samal ajal kui 70 aastane mina ikka veel kõrval blogi toksib. Näiteks arvustus: parimad proteesiliimid.
Mind tegelikult huvitab täiega, et mismoodi need abieluaastad koos mööda lähevad. Me oleme ju tegelikult nii vähe koos olnud, et mul on lihtne rääkida, et me iial ei tülitse ja muud sellist. Ma hiljaaegu sain teada, et Kardo lihtsalt ei viitsi minuga vaielda, sest ma olen oma vaadetes nii kinni, et ta teab, et sellel poleks mingit pointi. Seega ta on mingite asjade koha pealt vait, mis teda tegelikult võib-olla häirivad, sest ta ei taha minuga lihtsalt vaielda. Ja mina arvasin lolli peaga, et wow, me elame sellises harmoonias, ei tülitse kunagi. Samal ajal vaene Kardo surus oma tundeid alla ja tundis, et ei saa mulle öelda, mida ta arvab või tahab, sest ta ei viitsinud minuga lihtsalt vaielda.
Enne, kui te juba siin juurdelda jõuate, et mis need elulised probleemid on, millest me ei räägi, on nähtavasti näiteks see, et ma ei pane enda järgi asju külmkappi, hehe. Ja alustan kogu aeg uusi projekte, aga lõpuni ei tee, st jätan need Kardole teha, kuigi ta pole neid algusest peale teha soovinud. Ühesõnaga sellised väiksed casual asjad, mida ma teen, mis teda veits hulluks ajavad. Mind jälle ajavad tema puhul mingid muud asjad hulluks, aga laias laastus ma võin öelda, et … ma proovin temaga võimalikult kaua koos olla. See on parim, mis ma lubada saan, mis teha. Ilmselt ta teeb sama, kuigi ta on öelnud, et TEMA mind maha ei jäta, aga ta ei usalda mind nii palju, et öelda, et mina seda iial ei teeks, haha. Ups, me ilmselt tõesti ment to be.
Kuidas teie abielu võtate? Suudate öelda, et nui neljaks, on abiellutud ja 100% oleme surmani koos? Või kas üldse olete abielus? Tahaksite olla? Kas te usute, et te olete selle inimesega lõpuni koos, kellega praegu olete?
Mina Kardot vaatamas sellise näoga, et … what am I doing??? 😀
Kommentaarid puuduvad