mu lapsed-šmapsed

Mu präänikud on lihtsalt üle mõistuse armsad, ma pidin kohe kirjutama tulema, et ma ise ära ei unustaks.

Esiteks: Marta reaalselt 90% ajast küsib potile, kui tal mähet jalas pole. Kui mähe on jalas, siis umbes pool ajast mainib moka otsast, et tahaks kakale (seda ütleb ta igasuguse häda kohta). Ei mingit “treenimist” ei midagi, lihtsalt ühel hetkel hakkas kisama “mina ka tahan!” ja hakkasime teda potile tõstma. Mitte laste potile, suurele. Meil on seal see hea prilllaud, ma alles kolmandaga taipasin selle osta, oot ma otsin lingi teile (SIIN).

See on muuseas ülihea ost just tüdrukute vanematele, sest kui nad suure poti peal muidu seal ääre peal kõõluvad pissides ja on nn sissepoole (poti sisse) kaldu veits, siis iga kord kui nad vetsus käivad, jääb mingi osa pissi põide ja see võib tekitada esiteks seda, et nad arvavad enne tuttu minekut, et vetsus käidud, aga öösel tuleb üllaaatuuuus. Teiseks võib see mõnel juhul tekitada isegi väga raskeid põletikke ja asju (ma ka ise enne ei teadnud, üks lugeja kunagi valgustas mind, siis ostsin meile ka). Ja lastele on see alati rohkem meeldinud, kui pisike pissipott. Nagu näha, siis Martale ka.

Ok ok, ma tean, et ta juba aasta ja 7 kuud, osad ammu käivad potil jne, aga ma nii uhke ta üle, et ise niimoodi lampi hakkas küsima. See on see, kui õed ees on vist.

Räägib ta ka iga päevaga aina rohkem (mis siis, et sain siin kommentaari ükspäev, et ta räägib NII vähe ja vajaks ka ravi), juba ükspäev mõtlesin, et varsti hakkab vastu mölisema, haha. “Mina ka tuttu tahan”. “Mina ka tuttu tahan”. “Mina ka hüppa tahan!”. “Mina ka õue tahan!” jne, on tal nüüd iga päev kogu aeg kasutuses. Täna Mari näitas talle raamatust pilte ja ta ütles õigeid asju, mina talle jälle neid sõnu õpetanud polnud, aga Mari ütles, et tema on. Sõnad olid kuu, lennu (lennuk) ja suss.

Iga õhtu voodis on meil Martaga rutiin tekkinud: ta näitab üle kõik ninad, suud, kõrvad, juuksed, pead, põsed, kõrvad ja siis osutab selle paarilisele: “see ka!”. Siis ma pean kiitma, et jaa, see on ka silm. Siis osutab minu omale “Emmel ka sim!” (emmel ka silm) ja siis ma pean jälle juubeldama, et halleluuja, tõesti, ka mina pole mingisugune silmadeta ja kõrvadeta ja põskedeta ebard, isegi mul on kogu komplekt olemas.

Ise paneb jalga särke ja pükse ja sokke ja (mitte alati edukalt ja närvi minemata), aga muidu hüppab batuudil nagu vana mees ja solvudes paneb käed rinnale risti ja karjub “LÕPETA!” Põhilaused on “MINA TAHAN KA SÜÜA!” ja “EI SEDA TAHA SÜÜA!”. Täiesti casual väike präänik, kes armastab maailmas kõige rohkem kasse. Kes mu instat vaadanud on, siis ta aina käib ja otsib neid mööda maja taga. Kui leiab, kallistab ja musitab. “KASSI!” ütleb ta nii säravate silmade ja õhinaga, et must kass on alla andnud ja enam isegi ei rabele, kui ta kinni nabitakse. Vajub lihtsalt süldiks ja ootab helluse lõppu.

Ah, mida ma valetan, ta on algusest peale mega sülekass olnud, ronib kogu aeg kõigile kaissu.

Lende on samuti meie pere suur süleloom. Ükskõik, kes niisama istub, sellele imbub vaikselt sülle, kallistab ja musitab. Mind kutsub ta näiteks “väike nunnu” ja siis sosistab “ma almastan ka, emme!”. Nagu jeesus küll, rahune maha, inimene püüaks nagu mingit maailma armsama inimese tiitlit saada. Mida sa kardad, Lende, me ei anna sind ära, ma luban, haha. Väike nunnu mul.

Räägib ta täitsa… okeilt? Vahepeal patrab täiesti oma keeles, aga enamasti vähemalt meie Kardoga saame aru, mida ta räägib, abiks ikka. Nüüd ta läheb ka logopeedilisse rühma, seega ilmselt on tal ka varsti kõik sama hästi kui Maril, kes konkreetselt vait ei jää, kamandab, draamatseb, vaidleb, taidleb ja et mitte temast deemoni pilti maalida, on samal ajal kõige nunnutavam inimene, keda ma tean. Ta pidevalt vabandab, isegi kui tema süüdi ei ole. Tahab aidata nii mind, kui õdesid, kui loomi. Koristab, teeb süüa, peseb nõusid ja loeb Lendele isegi muinasjuttu (mis siis, et ta ei oska lugeda) ja võtab Lende õhtul kaissu, kui Lende kardab. Ta ei ole enam üldse minu beebi, ta on niiii suur tüdruk, millal see juhtus?!

Have kids they said… Aga nad ei öelnud kunagi, KUI äge see on.

Muus osas: ma alustasin tänast hommikut 5km ringiga. Nagu vabandage, kutsuge politsei, ma olen fit inimene! (Nali… mul oli poest mune vaja ja mõtlesin siis juba pikema tiiru teha). Aga ikka!

Ja vana teema juurde tagasi: eeee mis ajast ma kolme lapse ema olen? Mul on tunne, et mu huumorimeel ja aju jäid kuskil teises klassis pidama ja nüüd ma pean siin kolmest kääbusest imimesi kasvatama, haha. Aiiiiii kuidas ma nad 100% pekki keeran…IIIIK!