Ma vist siin ei jõudnudki kirjutada, instas mainisin küll, et ma käisin siis reedel arsti juures ja läks umbes nii nagu ma arvasin. Ehk siis alguses näitas ta mulle seda QB testi tulemust, mis peaks välja nägema nii:
Siis mul on ta igatahes selline:
Ta küll nii kenasti ütles, et testi põhjal on näha, et vähemalt impulsiivsusega mul probleeme pole, et aga kahjuks kaks teist osa (tähelepanuvõime ja keskendumine) on ilmselt super häiritud. Muuseas, ma testi tehes ainult seda mõtlesin kogu aeg, et ma jumala eest ENNE ei vajutaks, kui see kujund ilmub vms, sest ma ei saaks just öelda, et ma tava elus super ebaimpulsiivne ei ole (kes mind instas jälgib, siis teab mu kommet lampi keset ööd endale suvalisi asju tellima hakata, köhh 100 eurised kunstripsmed (???) köhh…). Aga noh, ma parem võtan selle, et mul veel mingigi osa endast vähegi funkab, isegi kui ma ise tunnen, et nii hästi need lood ka ei ole.
Ma siis istusin seal, et eeem, mis see siis tähendab, et kas mul ATH (ma täpsustuseks ütlen, et ma enne kirjutasin kogu aeg ADHD, aga see on sama asi, mis ATH, lihtsalt inglise keeles on ADHD ja eesti keeles siis ATH, v.a see ükskord, kui ma need kaks kokku puterdasin ja üldse ATHD kirjutasin, et siis jah, mis iganes versiooni ma kasutan, siis just seda ma mõtlen – aktiivsus- ja tähelepanuhäiret).
Igatahes, tagasi teemasse, ta vaatas mind ja oli nagu ee obv, et nagu sul kindlalt on, sõbrake.
No ja siis ta rääkiski, et enamasti soovitatakse selle eee…raviks? Tablette, Eestis on Concerta selleks ja kui ma nõus olen, siis võiks proovida. Alguses siis kõige väiksem doos ja paari nädala pärast vaatame, kas on midagi mõjunud, et siis saab edasi mõelda, kas on või ei ole, et kui ei, siis proovib suuremat doosi ja nii.
Kuna mul suurt midagi kaotada ei olnud ja mõte sellest tundus ka huvitav, et mis tunne oleks siis elus esimest korda olla samamoodi töötava ajuga nagu teised, siis olin nõus.
Eile oli siis see õnnis päev, kus ma esimese tableti sisse sõin ja ma muud midagi ei osanudki kosta kui see, et kõht tõesti absull tühjaks ei läinud, me käisime ju eile Piltsudega tsillimas, et vahepeal ikka miskit sõin, aga võrreldes sellega, et ma muidu hommikust õhtuni suurt miskit muud ei tee kui söön, oli erinevust tunda küll. Keskendumise koha pealt ma ka midagi aru ei saanud, sest ma ju tööd otseselt ei teinud, niisama rändasime mööda Harjumaad.
Täna oli ikka teine tera. Hommikul mingi 10 paiku jõin pool tassi kohvi, jupikese omletti röstsaiaga ja paar kirsstomatit, kui tundsin, et ma pigem sureks, kui edasi sööks. Nii vastumeelne oli toit kuidagi. Seejärel tuli MEGA energia. Läksin jooksin Kätu juurde, sealt jalutasime veel Järve terviseradadel ja siis jooksin jälle koju tagasi nagu poolearuline. Ainuke asi oli see, et ma ei suutnud lõpetada, sest mu peas oli selline error, et kas ma tulen koju koristama (sest krdi bardakk siin jälle, nagu alati, ei miskit uut) või tulen koju ja laman kookonis teki sees ja vaatan Good Girlse. Seega ei teinud ma kumbagi, vaid lippasin oma majast mööda ja läksin istusin pingi peal nagu vana mutt, vahtisin parte ja siis tekkis mega ärevus.
Nagu seda on raske seletada ja sõnadesse panna, aga ma istusin seal ja googeldasin:
Attention-deficit/hyperactivity disorder, or ADHD, is a mental illness that affects the way you act and focus. ADHD is usually diagnosed in school-aged children, but it can continue to cause problems into adulthood. About two-thirds of people living with ADHDcontinue to experience symptoms as an adult.
Ehk siis ma olen rahumeeli 30 aastat elanud vaimse haigusega. Nagu sorri, aga see on isegi veits naljakas, sest mu ekspeika kippus mulle tihti ütlema, et ma olen veits vaimselt haige ja see ajas mind alati super närvi. Ilmselt vist selle pärast, et tõde pidi haiget tegema või nii.
Aga mega segadusse ajab, sest kui ma olen terve elu elanud vaimse… häirega ja mu aju ei tööta nii, nagu ta peaks, siis mis osa minust endast on see haigus ja mis mina ja kuidas ma peaks aru saama, kas ja kuidas need ravimid mõjuvad, kui mul ilmselt pole õrnematki aimu, kuidas teised inimesed funktsioneerivad.
Mulle täna kirjutas instas ka üks naine, et kas ma saaksin palun seletada, et mis tunne see on, kui ATH on, et tal lapsel on ja nii raske aru saada, mida ta tunneb. Noh, esiteks lastel ja täiskasvanutel on see veidi erinev, sest lapsi juhendavad ja kontrollivad ikka vanemad, et selle võrra on juba elus korralikum struktuur ja kohtustus asju teha. Miinus on see, et kui sa lähed oma elu peale, siis ema ei kontrolli iga su asja, mis tähendab seda, et sa sujuvalt lükkad edasi (või ei tee) neid asju, mis sulle huvi ei paku või keerulised tunduvad.
Jah, ma tean, et te nüüd tahate öelda, et keegi ei taha teha asju, mis talle huvi pakuvad, aga lihtsalt TEED. Ja ma olengi terve elu elanud umbes nii, et ilmselt ju kõik tunnevad sama moodi, et nagu ükski osa su kehast ei taha ja ei suuda seda X asja teha, aga nad teevad. Ja siis istud ise tuimalt ja googeldad, et mismoodi ja kus kasvavad india pähklid, sest… jumal hoia, et ma teeksin seda asja, mida ma peaksin tegema. Aaah, teate kui raske seda kirjeldada on, aga konkreetselt IGA rakk mu kehas ütleb EI. EI. EI. Ja siis mingi osa ajust söödab mulle ette 763536783 muud asja, mida ma hoopis selle asemel teha võiksin ja kuna neid mõtteid on nii palju, siis ma valin ühe välja, teen seda ja vaikselt unustan selle, et ma üldse midagi muud tegema pidin.
Ilmselt oleneb see ka muidugi suuresti iseloomust, sest ma .. eee arvan, et ma olen üsna pohhuistlik inimene (jumal teab, vb see oli ka mu ATH sümptom), aga kõik need tegemata asjad kuhjuvad su peas kokku kaoseks, sest igale poole, kuhu sa vaatad, on mingi poolik asi, mida sa peaksid tegema. Mõnikord joppab ja sa teed mõne neist ära, sest sa tegelikult peaksid veel rohkem midagi muud tegema 😀 Ma ei tea, kas see üldse loogiline tundub, aga see on parim, mida ma seletada oskan.
Mäletan ükskord lapsena mul ununes kevadel üks kooli raamatukogu raamat enda kätte ja kuigi ma teadsin, et seda saab terve suve siiski tagasi viia, siis ma mõtlesin sellest periooditi üli paanikas, et issand, see on minu käes, ma pean selle ära viima, mis ometi saab, kui ma seda teen, või ei tee? Aga loomulikult viisin ma selle tagasi ära alles sügisel, midagi ei juhtunud, aga ma olin terve suve kord nädalas pisarat pannud, sest see tegemata asi ajas mu hulluks. Aga vot ei teind kah.
Ps! Ma ühes postis viskasin nalja, et tänks ema, et mind ammu ala testida ei lasknud, aga tegelikult 25-20 aastat tagasi ei diagnoositud seda Eestis pmst üldse, pikalt arvati, et seda esineb üldse ainult meessoost ja alla 18-aastastel lastel. Muuseas SIIANI on naistel raskem diagnoosi saada, kui meestel, seega ma päriselt teda ei süüdista, sest kammoon, kuidas ta pidi aru saama, mis mu ajus toimus, kui ma isegi 30 aastat aru ei saanud.
Niiet ühesõnaga passisin ma jupp aega pingil ja olin super ärevil. Nagu selline meeletu ärevuse laine, kus mu peas segunesid kokku vanad head “asjad, mis sul on tegemata!” mõtted, pluss siis need eksistentsiaalsed küsimused, et mis sorti inimene ma üldse olen ja kas ma juba tunnen ennast kuidagi “normaalsena” ja mõtle, kui nüüd see “normaalne” mina on hoopis keegi teine, kes ma enne olin ja sekka ka mõni “äkki mul ikka ei ole ATH ja ma lihtsalt olen laisk ja lohakas tont, kes kuidagi arsti ära suutis rääkida, et ta ka arvaks, et mul see on.
Selline casual, teate küll.
Kui ma lõpuks ennast pingilt üles ajasin ja koju tulin, siis koristasin ma ära aia ja elutoa, samal ajal käed värisesid, iiveldas, meeeletu janu ja selline rõve tunne oli sees. Ega ma muidugi selleks ajaks ka grammigi söönud rohkem ei olnud, aga mõte söögist ajas veelgi rohkem iiveldama. Muuseas, kõige levinumad nähud selle Conserta rohuga ollagi: isutus, unetus, iiveldamine, suukuivus, kõrgem kehatemperatuur ja ärevus. Mõnus eks.
Common side effects of Concerta include: insomnia, nausea, decreased appetite, and xerostomia. Other side effects include: anxiety, hyperhidrosis, and irritability. See below for a comprehensive list of adverse effects.
Väidetavalt pidi keha umbes paari nädalaga sellega harjuma, siis jääb järgi üldiselt ainult üks: isutus. Aga ma olen üsna kindel, et söömata olemine tekitab ka mega janu ja iiveldust, niiet ma eeldan, et ma peaksin lihtsalt ära harjuma, et see on siis nüüd mu elu. Samas poh, fitlife I guess?
Lõpuks suutsin ma ennast nii palju kokku võtta, et ronisin teisele korrusele, lebasin oma voodisse, vaatasin seda kohutavat segadust, mis on seal liialdamata vähemalt KUU olnud, mind iga päev häirinud, aga vana hea, ei teinud selle suhtes midagi. Lihtsalt lebasin oma kookonis ja ootasin eluvaimu. Reaalselt igasugune laste inin ja kiun tekitas mul soovi lihtsalt tagasi metsa joosta, aga õnneks Kardo võttis lapsed terveks päevaks enda hallata ja ma sain rahus… oma segast elu elada.
Enne kui keegi küsib, et kas ma elangi nii, siis ee. Jah. Need on kõik puhtad riided, mida ma siis loobin paremale ja vasakule, kui ma midagi otsin. See on väga mitte jätkusuutlik, aga et nüüd edaspidi oma elu kõiki vigu diagnoosi taha peita siis google ütles, et ATH teebki inimestele asjade organiseerimise ja korrastamise raskeks.
ADHD symptoms look different in adults. With age, hyperactivity turns to disorganization, distractibility, and even depression — which can lead to a misdiagnosis and ineffective treatment.
Ehk siis jah, konutasin seal pikalt, lõpuks valgusin voodist alla riidekuhjale, panin mussi mängima ja aegluubis hakkasin seda jama koristama. See on super ebamotiveeriv tegevus, sest ma olen seda ennegi teinud ja üldiselt on ta hiljemalt kolme päeva pärast suht samasugune, seega mingit erilist entusiasmi minus ei olnud. Aga ai kurja, tehtud ma ta sain. Küll vahepeal kosutuseks Andrei Zevakini uut videot vaadates ja jumalat tänades, et mul OnlyFansi pole, aga tehtud ta on. Isegi voodipesu vahetasin ära, selline majandaja siin väljas.
Oeh, krt ma tahtsin veel tegelt igast huvitavaid asju rääkida, mida ma olen ATH kohta uurinud ja saanud aru, et omg JAA mul on see küll, aga ma arvasin jälle, et kõik tunnevad nii. Või et .. see ongi mu iseloom. No näiteks:
People with ADHD live in a permanent present and have a hard time learning from the past or looking into the future to see the inescapable consequences of their actions. “Acting without thinking” is the definition of impulsivity, and one of the reasons that individuals with ADHD have trouble learning from experience.
Kas ma võin edaspidi neile juristidele, kes mind kohtusse tahavad anda, et jumala eest, halastage, te ju peate aru saama, et ma ei saa ise ka aru mida ma teen, sest mul puudub 100% tegu= tagajärg seos? Eeeeh, vist mitte.
Aga ma arvan, et ma teen selle huvitavate asjade vooru mõni teine päev, loomulikult siis, kui miski põnevam teema mulle pähe ei tule, ma hoopis sellest ei kirjuta ja igaveseks ei unusta, et ma huvitavate ATH asjade kohta posti teha tahtsin. Kõike võib juhtuda, ma olen ju vaimselt haige inimene, junõuuu.
Et täna leppige siis sellega, et ma kirjeldasin teile ebanormaalselt pikalt kaht päeva ATH ravimeid võttes, selle asemel, et kirjutada: üsna kehv oli.
Vähemalt sain veidi produktiivne olla ja sammud täis, kahju ainult, et mul siiani NULL isu on ja samas tempos jätkates olen ma nädala pärast surnud, või kaua need inimesed ilma söögita elavad?
Kui küsse on, küsige julgelt, ma ise ei oska ka kõike kohe seletada. Mullegi üsna uus värk. Aga see video on päris hästi kokku võtnud:
Ma lihtsalt tahan ära mainida, et kõige rohkem hämmastab mind ikka see, et ma reaalselt TERVE ELU arvasin, et kõigil on nii. Et kõik tunnevadki nii. Aga on lihtsalt veits normaalsemad inimesed ja händeldavad elu paremini. Kae perra… mida ma veel teada saama pean, ah?
81 kommentaari
Heip
Esiteks- need kirjeldused räägiksid nagu minust. Masenduse tunne, et kõik on sassis ja kõik kuhjub ning suutmatus midagi ette võtta. Sadamiljon poolikut projekti, sadamiljon tohutus kiiruses tuiskama uitmõtet, suutmatus keskenduda, impulsiivsed otsused jne.. arvasin koguaeg, et olen lihtsalt… kehv organiseerija, laisk inimene.(oh, god, kuidas ma ennast laiskuse eest nüpeldanud olen) Olen end pidevalt tuttavatega võrrelnud, et kuidas? Kuidas nad suudavad hoida elamist korras, tähtaegu meeles pidada, õigeks ajaks kohale jõuda jne jne..
Nägin netis meemi, et ATH on see, kui võid abivajaval sõbral hingetõmbega terve maja ära koristada ja sorteerida aga kodus vahid mitu nädalat pesuhunnikut ja ei suuda seda liigutada. – jep, see olen mina. Sõnasõnalt.
Mul ei ole ATH diagnoositud aga plaanin testi tegema minna.
Nüüd teiseks – kuidas sul on? Omajagu aega on möödas, kas tunned, et asjad on paremaks läinud? Võtad ikka ravimeid? Söögiisu ja energiatase? Et kas oli ravist kasu?
(Lootes pisikesele pillile, mis mu ajul korrakski puhata laseks ja mõtted ning kapid korda organiseeriks)
Ravimeid ma ei võta, need pole …minu jaoks 😀 Lihtsalt elan vireledes, halvemate ja paremate päevadega 😀
Võib-olla keegi juba rääkis Sulle sellest, aga need “äkki mul ikka pole ATH, vaid ma olen lihtsalt laisk” jne mõtteid kutsutakse “imposter phenomenon”-iks ja seda esineb paljudel. Olen ise kahe vaimse tervisega seotud diagnoosiga ning need mõtted on mullegi tuttavad. Ega mu jutul muud pointi polegi, kui et ehk saad end lohutada sellega, et see on Sinu aju vimka ning ei maksa neid mõtteid uskuda.
Ma täna sain psühholoogilt ATH testi, diagnoosi veel pole, aga kuidas sul läinud on?
Ega sa jätkujuttu teha taha, tänaseks on vähemalt aasta möödas?
mul on ka see, olen teadnud teismeeast aga jäi diagnoosimata ametlikult, arstid diagnoosisid mul teisi asju. lõpuks täiskasvanueas üle aastate läksin arstile uuesti ja ütlesin et ma tean et mis mul on, tegin testi ja tuli ka välja, et mul on see. ravimite tarvitamise kohapealt on see, et parem oleks kui hommikul sööd suure eine ja kohvi/energiajooki vms ei tarvita.
naljakas et arst seda ei maininud, suht üldteadmine minu arust neil, kes diagnoosiga. loomulikult on sul suur ärevus tablettidega, iiveldus kui söömata ja kohvi!! ka. need ravimid ja kohvi mõlemad on stimulandid ja neid koos ei soovitata. proovi kohvi harjumus asendada viljakohviga vms kui sooja joogi vajadus hommikul. ja joo vett piisavalt jms. proovi ära ravimid õigesti tarvitades ja usun, et on palju parem tunne, ehk anna teada kui proovid. 🙂
Ma nagu loeks iseennast. Ei jookse küll omale arsti juurde diagnoosi panema (tglt on rahast kahju) aga olgu.. dr.Mallukas on ju täitsa olemas 😀 Tablettidest ma ka huvitatud pole aga samas mõtlesin, et Ohoo… söögiisu kadus ära – mul on seda vaja!
Müstiline ikka, kuidas suudab aju nagu automaadis end välja lülitada oluliselt või suunatud tegevusest. Istusin just hetk tagasi arvuti taha, et hakata lapsele sünnipäevaks kutseid kompoosima.. Hetk hiljem panen riideid müüki ja enne pildi salvestamist juba loen KETO dieedist.. nagu WTF ! aa… mees tahtis, et ma teeksin valmis ka mingi nimekirja Mida vaja lastele kooli osta… mhmh… ennem on vaja kulmud ilmselgelt ära kitkuda. Ja nii päevast päeva…. On mul telefonis/kellas meeldetuletus või ei… ikka unustan või hakkan kolmanda asjaga tegelema.
Ka tööl tegelen multitäskinguga, mis lõppeb kokkuvõttes krahhiga… tssst… Mida ei teata, pole olemas 😛
huh, tunnen ennast ära küll 😀
Loen seda postitust juba ma ei tea mitmes kord ja ikka mõtlen endamisi, et huvitav, kas sellel ATH’l on ka oma leebemad versioonid. Sellesmõttes, et ma ei taha googeldada mingeid haiguseid ja ei googelda ka, aga teatud valdkondades tunneks end küll sajaga ära. Tavaeluga saan ideaalselt hakkama. Isegi tööga üldjuhul. Jah vahel lükkan tänased ülesanded homse varna, aga on asi, millega ma hakkama pole saanud ja see hirmutab. Olen 2 korda ülikoolis käinud ja mõlemad korrad on asi pekki läinud kergelt öeldes, sest ma ei suuda ja taha ja viitsi ja ei saa õpitud ning oma töid tehtud. Olgu kui kerged nad on. Olgugi et ma täiega tahan õppida ja loengutes kuulamine on alati nii huvitav olnud. Alatii viielisena kohal käinud, aga nii kui asi läheb enda panuseni, siis on kõik. Leian mustmiljon vabandust, et miks midagi edasi lükata, miks midagi üldse mitte teha jne. Tahaks endale ise ka praegu vastu pead panna, sest kui suudaks vähegi end kokku võtta oleks kõrgharidus pea 10a tagasi juba käes olnud, aga ei. Ja mis hirmutab on see, et nüüd ma lähen kolmandale katsele. Kui ma ennem ei suutnud teha, siis miks praegu peaks õnnestuma. Eriti kuna nüüd on pere ja täiskohaga E-R töö. Kergelt tahaks kohe pommi hüpata kuhugi karjääri, aga samas üritan lohutada end, et ÄKKI lihtsalt polnud ennem need õiged valdkonnad ja nüüd vanastpeast olen leidnud selle õige tee enda jaoks. Eks ennem ei tea, kui ei proovi I guess.
Kui ma nüüd veel loen u 10x, siis hakkab tunduma, et ega selle tavaelugagi hakkama ei saa. Sest ega ongi sellised kõige tavalisemad igapäeva normaalsed toimetused, mis kipuvad rasked olema. Nt igasugused maksud. Ma ei tea, ma koguaeg mõtlen, et maksan palgapäeval kõik ära ja on tehtud eks. Ei, ikka on nii, et koguaeg mõtlen iga päev, et kas millegil on täna viimane maksepäev, kas ma pean panka sisse logima ja maksma. Ja kui ongi millelgi viimane päev, siis no camoon, ka sellega on aega eks. Nii umbes kella 23:59ni. Ja kui ikka ununeb ja järgmine päev meenub, siis saan jälle südari ja avan hirmuga postkasti, et kas juba kusagilt mõni inkasso otsib mind. Ma ei teagi, kas ma nüüd kujutan ette endale või peaks ka kuhugi aega hakkama otsima. Sest maksud on siiani saanud ikka makstud, aga kurat tahaks seda kooli ikka ka lõpuni teha juuuu.
muidugi on athl erinevaid versioone, seda on kolme tüüpi 🙂
ATH on sageli pärilik. ja väljendub sageli tüdrukutel erinevalt kui poistel-> Maril sama diagnoosi pole? varasemalt postitatud kõnearengukaardil ka kirjas et keskendumisega probleeme.
Krt, ma arvan, et mul ka ATH, lisaks sellele asjade pooleli jätmisele, ei suuda samuti keskenduda, krt ?
Hei, loen just raamatut David Perlmutter “Jahupea” ja soovitan kõigil kellel ATH diagnoosotud see kindlasti läbi lugeda enne kui hakata ravimeid võtma, tegemist võib olla gluteenitundlikkusega ja tasub proovida see kõigepealt menüüst välja jätta. Lisaks omega 3 võtta. Ta toob mitmeid näiteid nii laste kui täiskasvanute paranemisel.
Tahaks jagada oma kogemusest ja veidi teadlaste juttu ka.
1. ATH kui haigus. Mõned teadlased on soovitanud kasutama hakata neurodiversity, eestikeeli siis vbla ajumitmekesisuse mõistet. Selle vaatenurga järgi oleks mõistlik aktsepteerida, et inimeste ajud ongi erinevad ja igasugu asju haigusteks nimetada pole ehk kõige arukam. Arukam oleks keskenduda toimetulekustrategiate arendamisele ja tugevuste arvelt elamisele. Samuti on oluline aktsepteerida teistsuguseid inimesi ja säilitada vastutus iseenda toimetuleku alal (näiteks mitte anda vastutust arstide kätte).
2. Kes ma siis üldse olen, kui nn häire on nii suur osa mu identiteedist? Olen ise sama asja kogenud depressiooni ja ääärmusliku aneemia tõttu ja mõnes mõttes kohanenud olukorraga, et pole olemas ühte konkreetset MINA. Inimene muutub üldiselt tasapisi (ka tablette kasutades ei ärka sa teise inimesena) ja jõuab sellega ka kohaneda. Nii, et ma soovitaks seda identiteediküsimust võtta teatava pohhuismiga.
3. Kas tablad on ainuke tee? Muidugi ei ole, muidu poleks seda küsimust pannudki siia. Muidu oleks ju hästi ka tabladega kui neid kõrvalmõjusid poleks. Alternatiivsed viisid on toidutalumatuste välja selgitamine ja vajadusel teatud toiduainete menüüst eemaldamine (on palju edulugusid sellega). Samuti on mõttekas praktiseerida meelerahu harjutusi: pisikesed meditatsioonid (Näiteks vaikuseminutite äpp) igapäevaselt, mis võimekuse kasvades võiksid olla tsips pikemad juba. Regulaarsus on oluline. Pmst on see siis keskendumise trenn. Teadlaste sõnul on sellel mõõdetav mõju.
Ja muidugi digimeedia. Mõju ATH tekkimisele ja süvenemisele on paraku korralik ka täiskasvanute puhul. Digipaast siis igapäevaselt mingitel aegadel ja võimalusel ka pikemai perioode.
Küsisid mida veel teadma peaks…concerta ja reisimine! On riike kus sellega reisimine on kuritegu lausa ja mitte ei võeta ravimit ära lihtsalt, vaid tuleb ka endal tōsiseid sekeldusi. Egiptus üks neist riikidest, kuhu selle ravimiga meil reisida ei soovitatud. Teiste reiside jaoks on vaja olnud Ravimiametilt luba taodelda kaasa piiri ületuseks.
ATH kohta selliseid postitusi kirjutada WOW! Ma ka sama diagnoosiga ammu juba ja sry pole veel suut ûhtegi sinu ega kellegi teise postitustki kõike lugeda, vot ei suuda nii palju keskenduda. Hüppan üle ridade.
ATH ei = segadus, alati vastupidiselt mina meeletu perfektsionist ja korraarmastaja ja selle ATH osaga just lasengi 10x päevas tolmuimejaga ja koriatan kappe ja lappan riideid sirgelt kokku, tegelen lastega ja igal 100 rindel veel?
ATH on eripära mitte mingi hull ja psüühilise häirega, hea kui sellist pilti asjast ei jää sest kahjuks on see päriliku faktoriga ja kindlasti ei soovi sa, et kui ka su lapsel see olema juhtub, et temase nii suhtutakse. Ei ole meeldib olla kogu klassi vanemate ees kui sind alandatakse, et sul mingi vaimuhaige laps on, mingi imelik siin meie normaalsete keskel. See näide mu oma lapsega kogetust 🙁
ATH on väga vahvad tegelased, kes jõuavad oma energiaga elus palju korda saata 😉
Concertal veel selline kõrvalmõju nagu psühhoos ja hallukad, lapsel tekkisid ja selle tagajärgi ravime üle aasta juba. Lisaks alakaalu tekkimisele ja kroonilisele unetusele… ei kaalu see concertas tulev keskendumisabi üle kõike seda negatiivset 🙁
Eeeee… Miks sa hakkasid neid rohtusid võtma, kui sa oled seni ilma nendeta elatud saanud? Sa ikka tead, et tegemist on narkootiliste ainetega? Mul on lapsel ATH. Arst käskis mitu aastat tagasi ravimeid andma hakata. Kui süvenesime ja aru saime, et seitsmesele soovitatakse narkootikume võtta, siis loobusime. Tal on väga raske keskenduda õppetööle ja meil on ka väga raske temaga passida ja korrutada, et nüüd peaks ikka koolitööd ära tegema. Aga kui me oleks talle juba mitu aastat neid narkootikume sisse ajanud, siis ilmselt ta ei suudakski ilma nendeta elada. Selle asemel käib teraapias ja proovime leida eriala/huviala, mis talle meeldiks ja mis alal ta tulevikus võiks teenistust saada. On raske, aga me loodame, et pingutused tasuvad end ära. ATH-d võivad olla väga edukad, kui nad leiavad just enda jaoks huvipakkuva ja sobiva ala. Ja ei näe küll mõtet, miks peaks ATH tegelema alaga, mis talle ei sobi/huvi ei paku ja selle jaoks narkootikume sisse sööma. Ehk, ära põe triikimata riidehunnikute või koristamata tubade pärast. Tegele sellega, mis sulle meeldib ja ära punnita rohtudega elada nn normaalset elu!
Ehk siis ma ei tee ühtegi töö asja ja vaatan eluaeg netflixi, sest ma muud ei taha teha? Tead, ma ei ütlegi et ravimid on kõigile ja et kõik peavad neid võtma, aga ma tahan neid proovida, sest mul on literally TERVE ELU olnud mega raske teha neid asju, mis vb pealtvaates tunduvad hästi lebod 🙂
See on hästi nõme suhtumine tegelikult. Ravim on narkootilise toimega siis kui seda tarbib inimene kellel vastavat haigust ei ole, ATHga inimesele on see põhimõtteliselt nagu prillid. Kujuta ette kui vanem ütleks lapsele, et “lihtsalt pinguta silmadega rohkem ja käi silmateraapias, see teeb lühinägevuse korda!” no tegelt ei tee. Sa teed enda lapse elu mõttetult keeruliseks.
Olen selle kõik ise ka läbi teinud. Lisaks see tunne, et milline oleks võinud mu elu olla, kui ma oleks juba varem teadnud, et mul see on.
Ma olen ka korduvalt mõelnud, et äkki mul on ka see ATH. Päris palju ühtib sellega mida sa räägid, kuidas sul on. Samas on ka erinevaid asju. Näiteks praegu: ma tegin arvutis tööd ja lambist keset töö tegemist tuli sinu diagnoos meelde ja tekkis tunne tulla kommentaari lisama… või kui ma teen tööd siis ma ei suuda keskenduda ühele asjale. Ma teen 10 asja korraga ja lõpuks ma ei saa ise ka enam aru mis mul tehtud sai või mis tegemata jäi. Seega veidi aega tagasi alustasin asja X tegemist, seejärel jätsin pooleli ja tegin asja Y natukene, siis tuli meelde, et ma peaks ju ka asja W tegema.. liikusin siis tolle juurde, aga siis hakkasin mõtlema, et ooot mul jäi see asi X pooleli ja noh siis ma üldse tegin su blogi lahti, et tulla kommenteerima.
Ja nii ma tavaliselt tööd teengi.. ma ei tea kas see on normaalne? 😀
Või kui mul on mingi kohustus mis on vähegi ebameeldiv mu jaoks, siis ma lükkan seda edasi ja edasi ja edasi ja loon oma peas illusioone, kuna on see viimane piir kui asi vaja tehtud saada on ja siis see aeg kui ma seda edasi lükkan, olen ma vahelduva eduga nii ahastuses, sest mul tulevad mingid sähvatused pähe ‘SEE ASI ON TEGEMATA’.. ja siis ma kassin. Selle asemel, et ära teha. Konkreetselt osad asjad on nii kuradima lihtsad ja võtavad sekundi aega. Noh jah, ühesõnaga neid näiteid on ikka. Oeh, peaks nüüd tööd minema tagasi tegema.. 😀 😀
kas sellise asja jaoks on diagnoos, ravi ja töövõimetuse võimalus? Mu jaoks igapäevane asi, et hüppan ühelt töölt teisele. ise olen arvanud selle nutimaailma ja suure töökoormuse süüks, et ei suuda keskenduda. Arvasin, et asi on puudlikus enesedistsipliinis.
Ma olin samasugune riiete igasse ilmakaarde loopija, kuniks ma jätsin alles ainult 20% riietest, mis mul kapis oli. Väga kriitiliselt vaatasin üle ja rangelt rõhusin endale, et nii palju riideid omada pole jätkusuutlik 😀
Nüüd palju lihtsam koristada. Samuti on mul kodus ainult 4 taldrikut, et oleks lihtsam elamise pealt neid kokku korjata? Soovitan
ma annan koguuu aeg suurte kottide kaupa kraami ära 😀
Kas kellelgi on infot või kogemusi, kas seda AHT-d ka mõnes muus asutuses diagnoositakse peale Confido? Ma olen juba mitu aastat arvanud, et see mul on, aga samas pole ma ka midagi ette võtnud olukorra parandamiseks. Pole isegi aastaid tööl käinud, sest mul reaalselt tuleb see tööl käimine ja töö tegemine niiiiiii meeletu pingutuse läbi ning isegi siis ei saa ma oma ülesannetega iga kord hakkama. See omakorda on enesekindlusele ikka tohutult laastavalt mõjunud. Õnneks olen ma mingis mõttes enda vastu viimasel aastal pisut leebem olnud, sest kahtlustan endal samuti ATH olevat ning see ikka mingil määral lohutab, et äkki ma siiski polegi loll ja laisk nagu tihti ise arvan või teised must arvavad. Mul on isegi baka kraad, aga kogu see koolitee keskkoolist ülikooli lõpuni oli tohutu pingutamine ja kadalipp. Kuulad loengus/klassis ja saad aru, et käid oma mõtetega koguaeg kuskil ära, lõpuks on juba keeruline mõista, mida õppejõud üldse räägib, sest augud on nii suured ja siis loobud üldse. Raamatuid/õpikuid lugedes võin vahel ühte lõiku viis korda lugeda, sest ma küll reaalselt loen sõnu ja ridu, aga mõtlen samal ajal jumal teab millele. Sedasi õppides on aga päris raske akadeemiliselt edukas olla ning see omakorda justkui annab hinnangu, et oled rumalam kui teised. Nüüd aga olen otsustanud, et pean midagi ette võtma, ma võlgnen selle iseendale ja sellele lapsele minu sees, kes kasvas kogu oma nooruspõlve üles mõeldes, et ta on loll ja laisk.
ise sain ülemiste psühhiaatriakeskusest diagnoosi, teevad sellise intervjuu stiilis diagnostika (päris kallis, aga vähemalt saab abi) ja siis saab psühhiaater vajaduse korral ravimid välja kirjutada 🙂
Welcome to the abnormal mental world! Minul on mitut tüüpi ärevusehäire, mille sümptomid katuvad kenasti ka ATH-ga. Ärevusehäirega aju ka töötab teistmoodi. Mõnikord mõtlen, mis tunne oleks olla normaalne inimene nagu teised. Aga tglt normaalsus on overrated. Mina ei lase oma diagnoosil elu häirida, või noh annan endast parima selleks, vahepeal on raske aga teostatav. Oskan seda väga hästi varjata ka teiste ees.
Anna endale aega, et kohaneda sellega, et oled natuke teistsugune. Kuid kindasti pole sa üksi 🙂 Ole tugev ja loodan, et tablade kõrvalmõjud kaovad varsti ära.
Haha, I feel you.
Naljakas on see, et ma alles hiljuti hakkasin mõistma, et teistel polegi nagu mul. Mul nt koguaeg peavalu, juba ärgates ja nii kuni magama jälle lähen. Mõni päev on parem ka hommikul koeraga kõndides mõtlen, et täna on päris hea olla, kuniks koju jõudes crashin voodisse lihtsalt.
V siis et ma olen koguaeg nagu pilve sees, väsinud, uimane. Alles teistelt küsides sain aru, et neil polegi nii 😀 Aa siis.
Aga sain paar.pöeva tagasi teada et mul kaela radikuliit, samal ajal halva verevarustusega ehk siis ilmselt sellest see kõik tulebki.
Tore, et sa lõpuks said diagnoosi! Huvitav oleks juba teada, et kuidas end paari kuu pärast tunned ja mis teisiti on.
issand, vaene sina! mul elus paar korda ainult pea valutanud ja see oli rõvee
Kas ATH on kaasasündinud rike või võib tekkida ka hilisemas eas?
Ma toon näite, millele ise pole seletust leidnud.
Vanasti tuli arvete maksmiseks iga kuu minna, sõita sellesse asutusse, kust arve tuli. Majavalitsusse üüri maksma, telefon arve sõitsid linna, seisid sabas, maksid ära, sama gaasi, elektri jne kõigi asjadega. Ma ei mäleta, et see probleemi oleks tekitanud. Aeg läks edasi ja neid asju sai teha ühes kohas, Panga kontoris ja varsti makse automaadis. Nii tore ja lihtne tundus. Edasised uuendused tõid neti pangas makse ja ma lausa ootasin, nautisin seda tegevust.
Nüüd aga on minus tekkinud pikemat aega vastumeelsus seda teha!!! samamoodi tiksub kuklas teadmine nagu sul , et pean kohe tegema ülekande/makse ja kui isegi lähen netti olen varsti teistel lehtedel ja unustanud miks üldse arvuti avasin. Miks sellest ma aru ei saa. Tundub väga nõme käitumine . Lõpuks millalgi saab see tehtud , pole ju raske. Ometi see sunduse tunne on nii häiriv. Ma olen arvanud, et pidev arvutiga töö ja sotsiaalvõrgustikus olemine on selle asja põhjus. Nüüd aga hakkasin mõtlema ATH´ le. Äkki tõesti on tegu sellega. või on net hoopis selle haiguse esile toonud?Olen kogenud ka paari ärevushäire atakki. Need olid kindlalt üle töötamisest ja pingetest tööl ja stressist isiklikus elus. Võtsin aja maha ja Corona aitas ka puhkust pikendada, nii et loodan et see asi ei kordu enam kunagi. Peale 8 kuulist puhkust on energiaga lood paremad ja väsimust vähem. Üle aasta on möödas viimasest atakist. Uuel tööl on meeldiv ja lähen sinna rõõmuga.
ATH juurde tagasi. Üldiselt tööl olen väga keskendunud ja võimekas. See haigus ju kohta ei vali. Ometi pole ma kodus sama asjalik, kui varem. Mis siis minuga kodus toimub, et lasen rihma nii lõdvaks. Kõike pean tegema ennast sundides. Toitu, koristama, aiatööd. Vabandan end välja pidevate valudega liigestes , rohtu ei taha ülearu tihti võtta. SEL omad tagajärjed. Kui valu ja paistetus on suur siis kaob ka keskendumisvõime ja teen lolle vigu. Aga no see on mõistetav osa. Mis siis ikkagi on mul tohutu vastumeelsus kohe koduseid asju teha? Mis mul viga on ? See ei ole see kunagine mina, kes rõõmuga elu edendas, suuri sihte võttis ja nende poole rühkis.
Ma ausalt ei oska öelda, ma arvan, et sa peaksid psühhiaatrile aja panema ja talle rääkima, ta kindlasti oskab aidata 🙂
OMG… mul on ATH ! Ma sain aru kooli ajal, et mul on raske keskenduda, õppida või raamatut lugeda. Koguaeg oli vaja miskit muud mõelda! Koguaeg justkui “viskas” uusi mõtteid vahele. Samas võisin ma mitu tundi järjest mate ülesandeid lahendada suurima meelega. See 4 kriipsujuku jutt seal videos! See olen täpselt mina! Nii motiveeritud midagi tegema, aga lõpp kokku võttes istun diivanil ja scrollin fb/instas. Selline laiskus on peal. Kunagi ju ei tea, millal jälle lebotada saab. Kui sa enda sümptomitest kirjutasid tundsin ennast nendes ära!
Kus arsti juures sa käisid? Kus seda testida saaks? :/
https://mallukas.com/2020/08/07/mina-ja-mu-segi-pea-ehk-siis-kas-ma-peaks-amfetamiini-kammima-hakkama/
Siin lähemalt kirjas 🙂
Kust kollane telo case pärit? ?
Netflixis on üks huvitav dokk “Take your pills”. Seal näidatakse, kuidas “terved” inimesed söövad ATH ravimeid, et karjääri teha, tudengid õppida jne. Kasutavad selleks, et suudaks päevade kaupa ülimalt keskendunud olla. Latid on nii kõrgeks aetud, et muudmoodi ei saa konkurentsis. USAs vist arstid kirjutavad neid rohte lõdvalt välja.
ma vaadanud seda
Eks sa proovi ja vaata, kas läheb paremaks ja hakkavad toimima ega enne ei saagi teada, kui enda peal läbi ei tee. Mul on ärevushäire nt ja ka häirib tugevalt igapäevaelu, kuid pärast mitmete antidepressantide jm rohtude proovimist olen aru saanud, et nii keerulisi probleeme ei saa nii lihtsasti lahendada, et mingid pillid su terveks teeksid. See on loomulik, et otsida lihtsaid lahendusi, mis terveks teeks, ilma, et ise peaks midagi tegema – rohud, teise riiki kolimine, pidutsemine, alkohol jne on kõik viisid, kuidas probleeme vältida ja edasi lükata, selle asemel, et nendega silmitsi seista ja tegelikult oma mõtteid lahti harutada ja proovida muuta. Teadlikkus on nt väga hea tehnika ja on muidki teraapiaid, kus reaalselt tuleb endaga tööd teha, et saavutada parem enesetunne. Emotsioonide sõltuvusest vabaks saamine, nende tagaajamisest loobumine, hetkes elamine jne on tehnikad, mis võivad reaalselt mingit muutust tuua.
Just 🙂
Sain pool aastat tagasi ärevushäire diagnoosi, olid aina süvenevad ärevushood ja nii. Aga tuli välja, et need ärevus ja paanikahood olid kõigest jäämäe tipp, olen tervelt 33 aastat elanud sümptomitega, mis on põhjustatud minu ärevast ajust. Alles nüüd, ravi ja teraapiat saades saan aru, kui haige ma tegelikult olin ja kui palju see mind tegelikult mõjutas ja kui nõme kaaslane ma oma lähedastele olen olnud. Aga! Kõik see endaga tegelemine ja tegelikult ka endale andestamine (süütundest lahti laskmine) on mõjunud mulle ja peresuhetele super hästi! Ja tõesti, vahest on väga lohutav teada, et see on haigus, mis on “süüdi”, mitte mina ise! Igaljuhul on diagnoosi saamine hea, sest nüüd saad oma mõtted enda kohta korrastada ja paremat elukvaliteeti nautida! Siis, kui tableti kõrvalmõjud mööda saavad muidugi ? Edu sulle!!
Mis sa tundsid kui lõpuks diagnoosi said? Kas oli nagu omg, ma olen haige või oli pigem et, nojah ma teadsin, mis siis ikka. Seda arvan ka, et eks mingil määral kõik naised sahmerdavad ringi, teevad mitut asja korraga, palju mõtteid korraga peas ja seetõttu täiesti arusaadav kui mõni asi pooleli jääb. Seega mingil määral on see normaalne. Minul muidu keskendumisega probleeme ei ole, aga kui on palju teha, siis mõnikord tunne, et ise ka ei tea kuhu suunas jooksma peaks või mis tähtsam oleks, millest alustada, siis tekib kohati kerge ärevus. Tahan hästi palju jõuda ja asju ära teha.
Alguses oligi suva, eile hittis kuidagi eriti hullult see segadus, et eee.. mis see tähendab 😀
Tere tulemast klubisse :). Söö hommikul enne rohu võtmist kõht korralikult täis, kui rohuga isu pole. Õhtul, kui mõju läbi, saab ka järgi süüa. Ja nt mulle üldse rohud ja kohv koos ei sobi, hakkab paha. Proovi üks päev ilma kohvita, võibolla on enesetunne parem :).
Jaa, täna tegin jah nii, et sõin hommikust ja kohvi ei joonud, ehk on täna parem.
Mind huvitab hoopis, et kus selliseid teste tehakse ja kuidas testidele pääseb? On väga kulukas?
Olen äsja gümnaasiumi lõpetanud ja pidasin end üsna tavaliseks inimeseks kuni selle kõige lugemiseni.. Mu tuba võib vabalt 271 nädalat sassis olla, sest no ei ole tuju koristada. Samuti ei suuda ma vastata sõnumitele. Näen, et keegi on kirjutanud, loen mida ta ütles ja lihtsalt ei vasta. Mul on pea kõigis sotsiaalmeediakanalites avamata sõnumeid nii umbes üle kümne. Samuti oli mul raskusi kodus õppimisega. Tunnis sain kuidagi keskenduda, kuid kodus õppimine tundus võimatu. Samuti olen pidevalt väsinud. Võin vabalt mitu korda päevas magada.. Mida enam mõtlen nüüd sellele, seda rohkem see mu hinge närib..
Kui sa natukene loed siin vanemaid kommentaare, siis ühele andsin lingi, kus kirjeldasin seda testile minekut ja esimest visiiti jne.
WTF ma olen pool elu arvanud, et ma olengi lihtsalt täielik lohh ja laisk inimene, sest ei suuda mitte ühtegi asja lõpule viia ega pole suutnud ühtegi koolitööd (ka lõputöö) õigeaegselt ära teha samal ajal end niiiiiii süüdi tundes. Esiteks juba asja ette võtmine nõuab mega pingutust ja isegi, kui võtan, siis suudan 10 minutit keskenduda ja jälle aidaa Ja siis loen seda postitust ja järsku saan KÕIGEST aru. Lisaks on terve elu inimesed arvanud, et ma panen hommikuti aineid, sest teisiti pole võimalik nii energiline (hüperaktiivne) kogu aeg olla. Lähen vastuvõtule ja hakkan siis kah loodetavasti inimese kombel elama.
ma olen ka endast alati sama arvanus 😀
Hah, ma olen kuskil 90% kindel nüüd, et mul oli ka lapsena diagnoosmata ATH. Selles jutus kirjeldatu kõlas niii tuttavalt. Ma võisin lapsena päevi tuba koristada, sest pidevalt tuli midagi huvitavat kuskilt välja. Siiani on koristamise lainel püsimine väga keeruline, sest.. It sucks. Samuti tean liigagi hästi mis tunne on maadelda ärevushoogudega tegemata asjade pärast, sest selle tähe all möödus terve mu ülikooliaeg. Samuti olin arvamusel, et olen lihtsalt ise laisk ja saamatu ning kõik teised tunnevad ilmselt sama, aga võtavad ennast lihtsalt kokku. Esseede alustamine oli lihtsalt nii kuradi vastumeelne, et lükkasin neid viimasele minutile ja siis kirusin ning tegin neid konkreetselt läbi nutu ära…
Pärast 6 aastat lõpetasin läbi häda bakalaureuse ja leidsin, et äkki sobiks mulle midagi praktilisemat ning läksin edasi kunstikooli. Seal sain 4 aastat kätega asju teha ja see mõjus kui teraapia. Olen suutnud seljatada halvavad ärevushood ning õppida alustama asjadega enne kui iga keharakk ei karjub. Samuti olen suutnud aru saada kui oluline on enda tegevusi organiseerida ja kui oluline on nö hommikune hääletatus, et päev “luhta” ei läheks. Mu ema kasvatuslikud meetodid olid üsna.. Laps ise teab, laps ise vastutab, mis minu puhul ei toiminud ÜLDSE, seega kogemust selles enda elu händlimise vallas 30 eluaasta jooksul palju pole olnud, siis raske on. Aga saan hakkama. Su jutt see-eest on palju meelde tuletanud ja kuigi ise vist ravimite abi enam ei vaja (oi jummel, kuidas ülikooli ajal oleks vajanud), siis see postitus oli hea meeldetuletus endale, et ei, ma pole laisk ja saamatu, vaid mu aju lihtsalt töötab teistmoodi. Ja see on okei.
Sööme ise ja söödame oma lastele maiustusi, cocacolat, energiajooke, piimatooteid, e- ja värvained ning imestame, miks lapsed on hüperaktiivsed, vähese unega ning keskendumisraskustega.
Sellised probleemid on toitumisegs lahendatavad, arvestades Sinu menüüd, siis ei imesta.
Ps! Arstidele koolis toitumistbei õpetata, vaid keemilist meditsiini. Selliste ravimite tagajärgi pole pikaajaliselt hinnatud ja võivad vägagi ohtlikud olla
ok
Arstidele õpetatakse toitumist, vähemalt tänapäeval.
Arstiõppes just esimesed 3 aastat õpitakse inimese füsioloogiat, anatoomiat, biofüüsikat, biokeemiat jne. Alles kolmanda õppeaasta teisel poolel hakatakse esimest korda ravimeid õpetama ehk siis farmakoloogiat.
Just füsioloogiat, antoomiat, bioleemiat jne. Mitte toitumist. Väga paljud haigused on tingitud valest toitumisest, eriti autoimuunhaigused, mida ei osatagi ravida, rääkimata muudest häiretest. Tean kahte inimest, kes tänu taimsele toidule said terveks sclerosis multiplexist! Mida arst soovitab? Steroide ja hormoone, mis ei TERVENDA inimest. Samuti ei tervenda ka antud ravim, mida võetakse ATH vastu, või on keegi siit terveks saanud nende ravimitega?
Jaaaaa, loomulikult tead sa kahte inimest, kes on saanud terveks SM taimse toiduga 😀 Lugesid seda telegramist ja jäid seda ajupesu kohe uskuma eks? Ilmselt pole sul tegelikult aimugi, mis asi või kui hull haigus on sclerosis multiplex.
Kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta. Toitumine on oluline, kohe väga. Aga minu peres söödi väga harva komme ega joodud kunagi kokakoolat. Ometi tundsin end Mallu postitust lugedes pea igas aspektis ära. Okei, aktiivsushäiret mul ilmselt pole, aga tähelepanu ja keskendumisega on mul siiani tõsiseid probleeme. Mind on aidanud enda seisundi jälgimine ja enese teadlik suunamine kui tunnen närvilisust, segadust, ärevust ja frustratsiooni, ja ma saan hakkama, ravimite abita. Rõhk sõnapaaril SAAN HAKKAMA. Aga raske on. Sitaks raske on. Seega ükskõik millisele “diagnoosiga” inimesele hakata seletama, et ära võta ravimeid ja kuidas õige toitumise (ja meditatsiooniga) saab kõigest priiks (P. S. ma usun, et päriselt võib saada) on ka natukene tobe. Eriti kui inimene on väsinud ja üritab oma probleemile lahendust leida. Pole olemas universaalset tõde, universaalset diagnoosi ja universaalset lahendust probleemile. Iga inimese teekond on unikaalne ja tema enda oma.
Aitäh sulle 🙂
Suremise kohta öeldakse üldiselt, et ilma elad ca kaks – ilma õhuta ca kaks minutit, ilma veeta ca kaks päeva ja ilma toiduta ca kaks nädalat. Aga see väga subjektiivne, mõni sukelduja hoiab kuus minutit hinge kinni ja mõni paks võib kuid väga karmi paastu teha, ilma et tervisele hakkaks.
Aga üldises plaanis aitäh, et jagad, see on kindlasti teema, mis väga paljusid huvitab.
Oh, mul siis veel pikad 2 nädalat ees! 😀
Ma olen küll ainult antidepressante võtnud, aga see janu on algul jah normaalne. Läheb üle varsti..
kena oleks.
Concerta, Medikinet ja Elvanse mis on tüüpilised täiskasvanute ADHD ravimid on sisuliselt apteegiamfetamiin ? see ehk seletab sulle su keha esmast reaktsiooni ravimile. Neist Elvanse näitab ka narkotestis positiivset amfetamiinitulemust (teadmiseks kui arstid sul kunagi ravimit tahavad vahetada?). Töötan nimelt sõltlaste rehabilitatsioonis ja need koos bentsodiapiinide ja tugevate valuvaigistitega enim väärkasutatud ravimid. Minu meelest on põnev kuidas adhd puhul mõjub selline aine just nii, et aitab keskenduda, mitte pole 100 telekaekraani korraga lahti. ? Aga nagu näha, et kui muidu narkoga sina peal pole, tekitab see ravim algul väheke teisi reaktsioone kehas.
on see ravimite maailm alles segane
Krt, mul on ka mingi häire vist. Suutsin Kristina kommentaari täpselt nii kaua tõsiseltvõetava argumendina võtta, kuni jõudsin sõnani “bentsodiapiinide”. Need on bensodiasepiinid!
Mallu, sulle soovin parimat! Ma olen aastaid oma abikaasale naljatledes rääkinud, et ta on veidi ATH. Praegu loen siin ja tunnen nii paljudes kohtades tema ära.
Kuidas sul filmide vaatamise ajal keskendumisega on? Kas jõuad nt kogu filmi ära vaadata?
No ma vaatan jah, aga ma samal ajal tsillin telefonis, loen blogisid, scrollin instat ja siis käin Kardole pinda sellega “MIS NÜÜD JUHTUS????” “MIS TA ÜTLES???” 😀 Aga mõni asi on nii huvitav, et vaatan jutti ka, siiski harva 😀 Isegi kui ma vaatan sarju arvutist, siis vahepeal avastan ennast kõrvalaknast FBi scrollimas 😀
Kui ravimite võtmisega jätkad või isegi kui ei jätka- soovitan juua sooja täiesti tavalist vett ja mingisugusest nt lemmik joogipudelist mitte klaasist või tassist. Mina nt pudelist joon ära rohkem vett kui klaasist juues.
Alguses on harjumatu aga proovi juua sooja vett ?.
Mul vee joomisega pole probleeme, mul on lihtsalt selline kohutav janu, nagu ma oleks kõrbes elanud viimased 6 aastat. joon ükskõik, mis anum kätte satub 😀
Aitäh, et sa jagad kōike seda. Mul on tunne, et mu emal on terve elu olnud midagi, mis segab ta elu igapäevaseid toiminguid.. ja see kipub väga sarnane tunduma. Kuidas abi saada? Küllap oled seda blogis kirjutanud, kuid ehk saad step by step kirjutada, et kuidas tänasesse punkti jōudsid – st selleni, et ravi määratud.
Aitäh.
Hei! Eks aju on selline sindrinahk, et tal võib miljon asja kuskilt valesti olla, seega tasub pöörduda psühhiaatri jutule ja oma mõtetest rääkida, et mis on raske ja millal jne. Aga kuidas ma alustasin seda diagnoosini teekonda, seda ma alles kirjutasin ka 🙂
https://mallukas.com/2020/08/07/mina-ja-mu-segi-pea-ehk-siis-kas-ma-peaks-amfetamiini-kammima-hakkama/
Mul on väga sarnane. Ma näiteks justkui ei viitsi oma tööd teha, aga krt.. 233643 kuradima paremat ideed tuleb mulle selle 8 töötunniaja mõttesse, kui töö. Läksin ise arsrile väsimuse ja tohutu meeleolukõikunisega. Sain antidepressandid. Ma ühe tableti sõin- ehmatasin väga ära. Ma olin nii unine, kõrvad läksid lukku. Ja nüüd ma mõtlen, mida edasi. Kas hakata võtma või mitte… mis Sa teed? Teed kuuri lõpuni?
Vot mul pole kunagi depressiooni olnud, aga eks ATH ja depressioonil on kindlasti ühiseid jooni, Üldse ATH diagnoos tuleb naistele kuidagi raskemalt, tihtipeale saadaksegi enne hoopis depreka diagnoos. Mina ju pöördusin kohe sinna, et tere, mulle veits tundub, et mul ATH, kas saaksite öelda, kas on 😀 Äkki sa peksid ka nii proovima? 😀 Aga nii palju kui ma kuulnud olen antideprekate kohta, siis neid ka mega erinevaid ja mis sobib ühele, ei sobi teisele. Seega võid ka arstile teada anda, et nagu ei sobi need. Aga ilmselt peaksid sa neid ikka mingi aeg võtma, eks keha peab ravimitega harjuma ka.
Mul on ärevuahäire, diagnoositi 5 aastat tagasi. Ma arvasin ka et ma ei viitsi kuskil lihtsalt käia kuni sain aru et ma ei suuda end motiveerima minna rahva sekka olukorda mis võib iga hetkega kaoseks muutuda. Rohtudega sain endale mingisuguse sotsiaalse elu ning kuna mul on kodus nüüd 2kuune poisiklutt siis rohtusid enam ei võta kuni rinnaga toidan. Parim koht on jälle diivan, välja veab mind ainult mees ja sedagi moosimise peale. Kui on vaja arsti vms juurde minna, kordan hommikust peale endale et kuigi ma ei raha, ma pean minema. Ühistransport ja poejärjekorrad on minu jaoks out, käin mejhega poes ära, laon korvi täis ja lähen välja ootama millal ta siis kassast läbi tuleb.
Enne rohte arvasin et olen normaalne inimene, lihtsalt laisk ja mugav. Nüüd saan aru et no ei ole okei olla. Võiks minna ju teraapiasse kui suudaks aja panna ja kohale vedida end et võõra inimesega enda vigadest rääkida…
Aga võtad pärast rohtusid edasi ka?
Ma ei tea kuidas sinu kirjutis nii hinge läks ,ilmselt seepärSt,et mu pojal oli ka see diagnoos.pisar tuli silma seda sinu lugu lugedes,ka oma poja pärast,ka sinu pärast.oled tubli,et inimesi informeerid ja avameelne oled.vōid enda yle uhke olla.
No tegelikult on ATH maailmas nii paljudel inimestel ja mul pole kahju enda lugu jagada, ehk keegi taipab ka tänu minule, et omg, äkki ma saaks ka kuidagi efektiivsemalt elada (ja vabanduse oma elus nii paljudele asjadele :D)
Aitäh Mallukas, minulüll tekkis nagu taipamine…aga teades ennast, siis mul läheb ilmselt veel 100aastat enne, kui arstile pöördun.. äkki läheb üle?!! (On minu tavaline mõte)…
Ma saatsin lihtsalt meili ja panin aja, nii ronisin kohale küll 😀
Aitäh, Mallukas!
Panin tänu sinule aja kirja QB testile. Läksin otse testile, konsulteerida jõuame pärast ka. Kuna mul kannatust pole natukestki antud, siis mul vedas, et sain peale meili saatmist kohe järgmiseks päevaks aja. Ilmselt keegi tühistas vms 🙂
EIle käisin ja nüüd ootan tulemusi, 11.09 on see päev, kus saan vastuvõtule ja teada
tulemustest….
Ma olen endal juba 2 aastat kahtlustanud ATHd, tänu tuttava kommentaarile, kes vihjas, et heiiii… Sul maru seda moodi see asi.. Aga tõuke testi minna tegema sain siit 🙂
naisss, anna teada siis :))
Eks ma pean vist uuesti võtma hakkama jah. Lootus on et läheb paremaks ajaga. Paljud ei mõista seda võitlust mis iga päev on. Paha tunne on sees kui pead võtma tablette et ühiskonna seatud kasti ära mahtuda.