KURB ON OLLA

mis siis toimub

17. September 2020

Jumal tänatud, et mõni päev parem kui teine on. Isegi mina saan täna juba hingata ja tuju ei ole ka enam selline, et peaks tundma sees kogu aeg seda rõvedat surumistunnet. Kas see ongi see, mille kohta öeldakse, et süda valutab? Ainuke asi on see, et käed kogu aeg nii hullult värisevad, et hakka endal või parkinsoni kahtlustama.

Kõik muudkui küsivad mult hästi pelglikult, et kuidas meil siin kodus siis ka läheb. Noh, mis ma öelda oskan, kui et… midagi pole muutunud? Ma ei tea, kuidas päris elus need lahkuminekud käivad, aga reaalselt kui ma võrdleks tavalist päeva tänases ja kahe kuu tagusest ajast, siis mitte miski pole muutunud. Meie vahel on kõik täpselt sama. Ja ma ei ole kindel, kas see ka päris normaalne on. Või on? Ikka ma ärkan iga jumala hommik Kardo kaisust, kes mind musitab ja ma olen nagu… mäletad seda ühte korda, kui me lahku läksime v? Siis ta kehitab õlgu ja ütleb, et aga noh, sa elad ju veel siin. Ehk siis jah, kaua ma siin ikka nii edasi elan eksole.

Eile sain korterite poole pealt miljon eitavat vastust, aga õnneks häid uudiseid ka. Nimelt leidsin Laagri kanti üli sobiva korteri, hea hinna ja asukohaga ja mõnusate omanikega. Ainuke miinus on see, et sinna saab kolida kahe kuu pärast. Ehk siis nüüd üritan ma kaheks kuuks midagigi leida, sest nagu öeldud, see süsteem siin ka mulle hetkel oluliselt ei toimi.

Pea on kogu aeg nii sassis ja pidevalt muudkui muretsen. Ja mitte üldse niiväga enda üle, vaid pigem selle üle, et kuidas ma pean kõike seda siin edasi haldama isegi siis, kui ma ära läheksin. Aga noh, mis seal ikka, kui ma nii kaua olen elus püsinud, ehk püsin ka edaspidi. Täna õhtuks peaksin teada saama, kas ma saan ühe ajutise väiksema korteri ka kaheks kuuks, oleks vähemalt see mure kaelast ära.

Ma tegelikult ei taha üldse halada, sest nagu ma juba mainisin, et täna on ikkagi tunduvalt parem kui eile. Mõnikord piisab ainult kümnest minutist muust elust, mis korrakski tähelepanu enda peale võtab, et enda jõuvarud kokku kraapida ja natukene edasi elada. Nagu te eile siin mulle korrutasite, siis üks päev korraga ja nii ma teengi.

Üks päev korraga.

Vahepeal on tunne, et ma ei oska justkui õigeid emotsioone tunda. Et kas ma peaksin olema kurvem või peaksin olema rõõmsam, ei tea. Lihtsalt selline tunne on, et peas keerleb tuhat tunnet sekundis ja ma ei oska korraks isegi seda pausi nuppu vajutada, et täpselt aru saada, mida ma tunnen. Kõik vihisevad nii kiiresti peast läbi, et ei jõua neid õieti tundmagi hakata, kui juba on kõik kadunud. Aga ilmselt möödub ka see, eks.

Teate, mis ma tahaks või? Öeldakse, et aeg parandab kõik asjad, eks. Ma tahaks, et praegu oleks juba see aeg, kus ma saan praegusele olukorrale tagasi vaadata ja mõelda, et ah, ei olnud see tegelikult nii hull midagi, sest näed, kui poleks seda olnud, ei oleks juhtunud see või teine. Kahju ainult, et ma ei tea, mis see või teine on, aga eks aeg näitab. Ega asjad juhtumata ei jää, seegi mõte natukene lohutab. Näiteks vaatasin ma lambist oma blogist, et mida ma kaks aastat tagasi septembris tegin ja näiteks saan ma aru, et mu elus on olnud punkt, kus mu suurim mure oli, et mitu paari võrktrussikuid ma haiglasse kaasa võtma peaks, haha. Also oli see postitus lõks, sest nüüd ma vaatan, et kle mulle ikka täiega sobib tukk ja JÄLLE tahan seda ette lõigata, keegi palun takistage mind! Aga samas proovige öelda, et ei sobi kaa.

Igatahes jah, sellised lood ja tunded siis täna. Lende on lasteaias, Mari “koristab riideid” ehk siis loobib neid suvaliselt sahtlitesse ja räägib siin mulle, et ma olen peaaegu maailma ilusaim naine. Kõige ilusam olla keegi Nastja juutuubist. Krdi Nastja..

Aga okei, elu surub peale, ma pean täna pehmelt öeldes hästi palju tööd tegema, niiet võtan ennast kokku, hingan sisse-välja ja panen edasi, eks.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

86 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply j 18. September 2020 at 13:38

    Lihtsalt kui keegi lugejatest on huvitatud. Hästi ilus ja huvitav teema.

    https://www.youtube.com/watch?v=8133Tf1CAHQ

  • Reply Väike Myy 18. September 2020 at 10:59

    sa kirjutad küll KÕIGEST oma elus aga mitte silpigi miks sa TAHAD lahku minna. Mis on see millega sa rahul ei ole.
    Milles on Kardo ja laste süü või osa, et sina tunned end nii halvasti et SUUDAD, VÕID neile seda teha?

    • Reply Mallu 18. September 2020 at 16:56

      mida sa röögid mu peale, püüa olla

      • Reply Väike Myy 19. September 2020 at 20:13

        röögin ????? Millest sellised mõtted? Taevake sõnatuks võtab , täiesti lambist nii arvata! Miks ma peaksingi?

  • Reply Kristi 18. September 2020 at 02:48

    Läksin eelmine aasta oma vägagi pikaajaliselt kestnud suggest lahku, aga asjaolude tõttu elasime peale otsuste tegemist veel viis nädalat koos, mille ajal käitusime ikka nagu paarike. Isegi kui auto oli pakitud ja aeg viimaseks “goodbyes” kallistasime ja musitasime.
    See on okei, sest ma ei teinud otsust lahku minna sellepärast, et ta oleks tont olnud või armastus oleks otsa saanud. Ma lihtsalt armastasin teda nagu sõpra kui aus olla :/
    Olime viis aastat koos olnud ja alguses oli ikka megapaanika, et kas tegin ikka õige otsuse..olin temaga ju nii harjunud, aga nüüd 10 kuud hiljem olen lihtsalt niiii häppi ja kindel, et kõikide osapoolte jaoks parim otsus :)

    Kas meie sõbrad ja pere olid shokis kui sellest kuulsid? Muidugi! Kõigi silmis olime ju niii ideaalsed, sest samamoodi kunagi ei tülitsemine ja kodus valitses suht idüll, aga ma nüüd arvan, et vb me ei tülitsenud, sest polnud piisavalt passionit selles suhtes anyway. Eestlaste vanasõna “kõik mis hiilgab ei ole kuld” peab vägagi paika!
    Ole tubli! Ja kui tahad erapooletu osapoolega, kes on less/more samas olukorras olnud rääkida.. I’m here :)

  • Reply Mukj 17. September 2020 at 23:12

    Armas inimene, enne tõesti lahuta, kui et tuka ette lõikad.

    • Reply Katrin 19. September 2020 at 14:38

      :D

  • Reply Kata 17. September 2020 at 20:57

    Olen sind pikalt jälginud. Sinu viimaseid postitusi ja pilte uurides tundub ,et oleksid nagu täiesti uus inimene. Mingi sisemine sära oleks nagu sinust välja pääsenud. Oled väga vinge naine💪Pea vastu.Ps.ära lõika tukka ette.

  • Reply k.a 17. September 2020 at 20:55

    Teiste kogemused sellises olukorras ilmselt ei vii edasi seni kuni endal peas klikk ära käib. Aga mõtlesin lihtsalt kirja panna. Mul oli siin olukord kus kõik tundus justkui halb ja paha ja tundsin, et mul oleks kõvasti lihtsam oma lapsi üksi kasvatada. Ütlesin ka elukaaslasele seda, et nii ei saa enam edasi minna ja üleüldse sellel hetkel tunduski kõik nii halb ja võimatu. Mul oli tol hetkel megad ärevushood, süda kloppis ja kõik tundus nii paha ja negatiivne jne jne. Ja siis kui elukaaslane ütles, et ta päriselt ära läheb ja ma päriselt sain aru, et see võibki juhtuda kui ma end kokku ei võta, siis ma sain aru, et ma ikka ei taha seda. Kuidagi see reaalsus lõi äkki pähe. Ja siis peale pikka nädalavahetust me kleppisime ja peale seda sai kõik nagu korda. Eks elukaaslane muidugi rääkis kui palju see teda haavas. Ma sain aru, et krdi loll ikka olin. Ja sellest kleppimise õhtust jäin rasedaks ka ja varsti hakkan juba sünnitama :D ja ausalt, peale seda pole selliseid asju enam olnud ja mu ärevuski kadus lõpuks. Muidugi vahel võivadki ravimid ka muuta täiesti teistsuguseks,kuigi tundub, et need mõtted on sinu omad. Mul lähedane oli nagu zombi kui ravimeid võttis(depreka rahustid) ja täiesti eemalolev ja isegi oma lastega ei suutnud eriti emotsionaalselt suhelda. Et vahel tundub, et ravim justkui muudaks paremaks asja, oled pilvedes, aga tegelikult ravim lõpuks muudab sind pm kiviks. Neti kaudu muidugi raske hinnangut anda, jagad täpselt nii palju kui tahad jagada ja kes teab palju jagamata jääb. Aga mulle jäänud justkui ka mulje, et see diagnoos ja ravimid ja kogu kompott kokku on ilmselt su enda ka muutnud nn kiviks ja võib-olla ei mõtlegi sa hetkel päris enda mõtteid kuigi tunduvad sinu enda omad. Muidugi võib see petlik olla ja tegelikult on asjad ikkagi väga halvasti. Eks seda näitab aeg. Ma siin vahel mitu x aastas armun uuesti oma elukaaslasesse ja samas jälle tahaks lahku minna mõtetes :D see vist mingi naiste värk ja seotud päevadega. Aga üritan sellel lahku mineku sooviperioodil mitte sellest rääkida, sest tean, et see läheb alati üle. Igatahes, loodan, et saad oma asjad paika ilma suurtemate kahjudeta. Muide, hetkel ei mäleta, aga suhtes pidavat 7a olema see suur proovikivi ka. Mul mehega sai sel aastal 7a koos oldud ja tõesti hetkel vist üks hullemaid aastaid meie suhtes.

  • Reply Kts 17. September 2020 at 19:24

    Kindel et sul need tablad kukalt sassi ei aja?

  • Reply Tinkerbell 17. September 2020 at 18:14

    Kõva mutt oled Mallu! Elu on liiga lühike, et nii noorelt end õnnetuna tunda :) Ja kui peakski tulema välja, et sa ikkagi tahad Kardoga edasi elada, siis usun, et teile see variant alles jääb. Kolid välja, elad teist elu veidi aega, teed oma asja, elad veidi endale ja teed ennast korda, küll siis välja tuleb kas ja mida sa elult tahad!

    • Reply K. 17. September 2020 at 20:40

      Pange mind või põlema aga rohud on ennegi inimeste suhteid perse keeranud kuna nad muudavad inimese olemust.
      Mina seaks sammud homöopaadi juurde, sest nemad reaalselt ravivad, mitte ei pea elu lõpuni oma purgi pillide otsas elama.
      Tallinnas on palju häid homöopaate. Helista väikeses oas tegutsevale Elery Tammemäele. Las ma otsin sulle numbri ka, kust temaga ühendust saab +372 5233335 või email nt info@ravikunst.ee
      Või kui keila paremini sobib, siis seal tegutseb Tatjana Vatter.
      Ravimid on inimesed ka enesetapuni viinud, inimesed ei tunne end enam ära jpm.

  • Reply Laura 17. September 2020 at 17:37

    Ma selline Kauge jâlgija aga mis teil Kardoga juhtus, et kohe lahutama- kui kûsida tohib?

  • Reply Mari 17. September 2020 at 17:29

    Ma arvan, et Kardole pole veeel päris kohale jõudnud, et te lahku läksite ja ta omamoodi vb veeel üritab päästa miskit,.mida päästa ei anna..
    Kas.sa ei üritaks, kui oleks Kardo otsus olnud ja Kardo vaataks uut elamist jne? Ikka ju see, keda maha jäetakse kohaneb raskemalt.. Aga jah, ei näe ju sinu ega Kardo sisse, lihtsalt tundub, et ta veeel üritab..
    Jõudu ja jaksu teile.mõlemale.. Iga uue algus on krdi raske ent tõenäoliselt vaeva väärt

  • Reply lahutanud 17. September 2020 at 17:21

    Lahutuse imeliseim boonus on see, et võtad kolinal alla ja lööd särama. Kõige muu raske ja keerulise vahel vähemalt midai ilusat. võib-olla karm, aga tõsi.

    • Reply Ahaa 17. September 2020 at 18:06

      Mulle tundub, et elu koosnebki erinevatest otsustest. Mõne tagajärg on kohe teada, teise oma ei oska keegi ette ennustada. Mõnikord õnnestub, teinekord mitte… Nagunii tegutseme kõik katse – eksitusmeetodil. Püüa oma otsused vastu võtta nii, et sa ei peaks loobuma või tegema järeleandmisi milleski, mis on sulle oluline või vajalik. Jah, sa vastutad oma laste tuleviku ja turvalisuse eest, kuid et lastele anda endast parimat, pead ise terve ja selge peaga olema. Anna endale aega 😊

  • Reply Heidi 17. September 2020 at 16:35

    Hahaaa ! Meil on ka see yotube Nastja teemas 🤣 Piiga just eile ütles, et tal on basseiniga maja ja ta maja on mega vinge 😆

  • Reply Hanna 17. September 2020 at 16:27

    Ma läksin ka paar aastat tagasi oma pikaajalisest kaaslasest lahku. Meil ei olnud küll lapsi ega polnud abielus, aga pereks pidasime end ikka. Samamoodi läks mul aega, et korter leida ja täpselt sama moodi me ikkagi hommikuti kaisutasime ja musitasime. Oli ka selline “polegi midagi vahet” tunne sees, kuigi samas kogu aeg teadsin, et jaa, me oleme lahku läinud ja ei, me ei lähe kokku tagasi. Ja sama moodi nutsin, kui mõtlesin kõige peale ja ära kolimisele ja sellele mõttele, et ma ei veeda tulevikku selle inimesega koos. Ja see oli parim otsus mu elus. :) Läks küll aastake-poolteist aega, et sellest aru saada, aga ma pole pidanud seda otsust kordagi kahetsema.

  • Reply LAURA 17. September 2020 at 16:21

    Kas te juba lastele ka rääkinud olete, et ema ja isa varsti enam koos ei ela? Kuidas seda tegite ja kuidas nad reageerisid või kas üldse aru said?

    • Reply Mallu 17. September 2020 at 16:46

      rääkisime ikka, Mari ütles, et okei ja tegeles oma asjadega edasi :D nüüd küsib, et millal ta vaatama saab tulla mu uut kodu

  • Reply Riides Porgand 17. September 2020 at 15:10

    Helen Kõpp kasvas ka Kalvi Kallest välja.

  • Reply P. 17. September 2020 at 14:51

    Unustasin ka omalt poolt mainida – EI MINGIT TUKKA! tahad tukka, osta parukas ja kanna seda vahetevahel kui tuju tuleb.

  • Reply Lugeja 17. September 2020 at 14:46

    Ma arvan, et see, kes rääkist kriisist, on õigel teel su osas.
    Oled läbipõlenud, väsinud. Majandad üksi, 3 last jne. Ja siis tunned, et sellest vabanemiseks on parim lahendus vabaneda mehest. Justkui tema oleks süüdi, et 3 väikelast ja stressirohke aeg.
    Sain ise ka paar aastat tagasi 30 ja endal ka selline 30a kriis reaalselt. Tunne, et pole ikka veel midagi saavutanud, pole eluga rahul ja kui nüüd kohe midagi ei muuda kardinaalselt ,siis jääbki alatiseks nii.

    Lisaks tundub olevat õigus sellel, kes ütles, et sul on kogu aeg mingit tramburaid vaja, rahulik olla ei saa. Mingi draama peab käima kogu aeg.

  • Reply mairi 17. September 2020 at 14:44

    Hoian pöialt, et saaksid korteri, saaksid minna ja proovida järele, kuidas oleks elu pärast lahutust. Ei soovita enne lahutama tormata, kui seda elukorraldust, mille olete lahutusejärgseks eluks kavandanud, on saanud mõnda aega proovida. Siis on asjale ka sealtpoolt vaade olemas, kõik igakülgselt läbi tehtud ja õige aeg otsustada, kuidas edasi.
    Kolme lapsega on see lahkuminek ikka väga tõsine otsus – ja edaspidine elu, kuhu ehk kunagi tekib ka mingi uus mees, seda ei saa ju välistada, eks ole … see teeb nende jaoks kõik nii krdima keeruliseks. Olen ise lahutanud, põhimõtteliselt ka nii, et ühel hetkel leidsin, et enam ei taha nii ja punkt. Ja oioioi kui sageli olen ma hilisemas elus mõelnud, kui paljud asjad oleksid olnud paremini, kui lastel oleks olnud oma stabiilne pere ja kodu, kus kõigil on ühised mälestused oma pere aegade algusest peale, kus kõik on sada protsenti omad. Mul polnud ühtki põhjust lahutamiseks, mis nüüd minu arvates põhjusena arvesse läheksid, lihtsalt ma leidsin, et tahaks midagi muud. Arvestades sinu niigi keerulist aega, ei maksa ehk nii tähtsat otsust, mis muudab peale sinu, kes sa seda muutust ehk ootadki, veel nelja inimese elu, kes seda üldse ei soovi. Proovige esmalt eraldielamist, vaadake, mis saab.

  • Reply J 17. September 2020 at 14:27

    Tõesti oled imeline ja julge naine!
    Noh, tegelikult ka elad vaid ju korra. See on fakt :D. Niisiis, toimi täpselt nii nagu hetkel tunned!
    Ära ela päev korraga, vaid hetk korraga! Võta ette uusi seiklusi ja lihtsalt ole pöörane, elu on seiklus ! :)
    Täiesti savi, mis teised arvavad! Sul on vaja powerit, mitte puhkust ;)

  • Reply Birgit 17. September 2020 at 14:22

    Haha. Ma kasvatan selle tuka välja. Mind ei huvita. 7 kuud olin nagu tont. Jep lõikasin tagasi.
    Huumorit ka :D vaata kui palju asju sul on, edu ausalt pakkimisel ja kolimisel

  • Reply KRIIS 17. September 2020 at 14:06

    Tundub et sul on hetkel käimas korralik 30 – ne kriis, pluss depressioon, pluss ADHD, pluss midagi veel. Jah, sa oled oma peas palju möelnud ja juurelnud (vähemalt pool aastat) igasugustele uuendustele oma elus, tahad midagi märkimisväärset saavutada, ja suuri muutusi, sh. lahutus, mis tundub hetkel ainuöige lahendus, et saaksid enda elutee vabaks ja luua midagi vaid enda jaoks, sest su sees on hetkel suur hirm, et kui sa praegu midagi ei tee, vastasel juhul midagi ei muutugi su elus ja samamoodi sa jätkata ei taha. Hirm selle ees, et sa oled 30 aastane ja sa pole jätkuvalt midagi saavutanud enda jaoks. Köik vöimsad tundeb läbisegu pulbitsevad su sees; hirmutunne, enese haletsusetunne, mittemllegi saavutamisetunne, täis-seisakutunne, jne. Selline seisund kestab ca 1 aasta. Hea uudis on see, et Neljakymneselt sa ei pöe enam mingit taolist kriisi, selleks ajaks oled endaga rahu teinud ja enamustel alles algab see kriisi- ajajärk elus. Pole hullu,

    • Reply Helina 17. September 2020 at 14:47

      Kuule Kriis, ole hea ja soovita, kuidas 25selt oma elus need vajalikud asjad saavutada ja mitte põdeda kõige pärast :D

    • Reply Krissu 17. September 2020 at 15:08

      Sulle tõesti tundub, et Mallu pole MITTE MIDAGI saavutanud? Päriselt?
      Ma võin näiteks oma kogemusest öelda, et see kriiside kriis ehk kriiside ema just neljakümpiselt saabub. Vähemalt mina hetkel maadlen sellega ning minu mõtted/soovid/tunded on kaugel sellest, et ah, lahutaks. Lahutus oleks köki-möki mu praeguste emotsioonide kõrval ja tunduks päris normaalne tegevus.

  • Reply Enely 17. September 2020 at 14:05

    Anna andeks aga ma päriselt ei saa aru, miks te lähete lahku?
    Igast takistusest saab üle kui on soovi ja tahtmist ja no teie puhul, siis te ei taha ju tegelikult kumbki lahku linna, lihtsalt ei oska hetkel muud moodi selle olukorraga toime tulla.

    Me oleme mehega koos olnud peaaegu, et 10a, on tulnud ette kõike, alates petmisest lõpetades üksteisega probleemide ja häirivate asjade mitte rääkimiseni aga me oleme mõlemad pingutanud ja vaeva näinud kumab me tõesti teame, et me armastame üksteist. Suhtes tuleb kõike ette aga peale 1 takistuse tekkimist alla anda ei ole mõistlik.
    Ma päriselt päriselt päriselt soovitan teil lihtsalt võtta ette paaride nõustamine ja üritada see omaveheline mitte probleemidest rääkimine toimima saada.

    Kallis Mallu, ennem kui sa kolid ära ja te teete selle raudkindla otsuse lahku minna, ennem proovige asja ikka parandada. Lahku jõuab alati minna aga juba lahku mindud suhet uuesti taastada on palju Palju raskem.

    PS: ma ei loe sulle moraali vaid räägin 100% enda kogemuste pinnal.

    • Reply Laura 17. September 2020 at 14:56

      Ma lihtsalt ei saa aru miks te kommenteerijad seda ühte ja sama mantrat kordate?
      “Te ju ei taha kumbki lahku minna”, “niikuinii armastate ju üksteist ikka veel” kust pagan te seda teate nii kindlalt, kui üks pool on teinud otsuse ära minna? Huuuhhh, ma ei suuda enam vait olla neid veidraid kommentaare lugeda.
      P.S Koroonaajal on muidugi next level see pidev “mine reisile” soovitamine.

  • Reply Liis 17. September 2020 at 14:05

    Ma ei mõista hukka, ega avalda arvamust. Küsin lihtsalt selleks, et natukenegi suhestuda.
    Miks te lahku lähete? Ennetavalt vastan, et jah, olen lugenud sinu postitust, olen lugenud Kardo arvamust. Aga reaalselt, see on tõepoolest nii arusaamatu lugu.

    • Reply Birgit 17. September 2020 at 14:25

      Üks asi veel.
      Vaata filmi söö, srmasta, palveta
      Sul võimalusi on, ma ei tea kas koroona lubab aga mine üksi Itaalia reaalselt sööma, magama ja ennast leidma. Lihtsalt jäta kõik ning mine

      • Reply Mallu 17. September 2020 at 14:25

        no kle :D

        • Reply Birgit 17. September 2020 at 14:35

          Oot, aga ma tulen kaasa:D
          Kõigest sellest pasast mis praegu elus toimub, lihtsalt läheks. Lapsed saavad nädal ilma emata ka elatud

          • Sandra 18. September 2020 at 11:07

            Palun ärge tulge Itaaliasse, meil on koroona. Eile oli 1585 uut juhtumit. Pealegi on siin suvi peaaegu läbi, pole enam rannailma.

  • Reply Kertu 17. September 2020 at 14:04

    Pikalt ei heieta..aga tundub, et sulle meeldibki elu keeruliseks elada. Kogu aeg peab mingi action käima ja pidevalt mingi tramburai. Miks sa lihtsalt ei proovi oma elust rõõmu tunda? Pidevalt otsid midagi, mida ei ole… Tõmbled ja rahmeldad ringi, otsid emotsioone või tähelepanu. Tõmba aeg maha, keskendu lastele ja enda hingerahule. Kui sa oma elu hetkeks kõrvalt vaataks, tõuseks kulmud otsaette: kuidas see naine jaksab?!
    Heast südamest: võta aeg maha kõigest…

  • Reply H 17. September 2020 at 14:04

    Käige seal PREP koolitusel ära nii ajaviiteks. Avab mõlemal hästi silmi ja aitab seda ärevust ka maandada.

    • Reply Anu 17. September 2020 at 16:02

      sel juhul minge pigem Imago teraapiasse, ma olen käinud Perekeskuses ja aitas täitsa palju edasi..

      oleks mul natuke rohkem raha, siis oleks võtnud Urme Raadiku koolituse, vaatasin just, et tal selline asi pakkuda:

      Võimalus ühel armsal ja toredal paaril saada personaalne juhendamine “Teekond soovitud armastuseni” töötoa läbimiseks.
      Pakkumine sisaldab kahte päeva põnevat tööd minu stuudios Pärnus – piilumist suhtemaailma, materjale, harjutusi, dialooge, energiapause ja mis eriti tore – ööbimist meie kodu õuemaja külaliskorteris ning hommikusööki koos meie perega meie köögis, mille valmistab minu armas kaasa ja mis on maailma parim!
      Kõige selle maksumus kokku on 800 euri ning kuupäevad on 3.-4.oktoober.
      Tulge meile külla ja saage osa sellest, mida me ise igapäevaselt praktiseerime ja elame!
      Kui tunned huvi, siis palun anna sellest kiiresti märku urme@urmeraadik.ee

  • Reply Marite 17. September 2020 at 13:57

    A ma mōtlen, et kas armastus sai lihtsalt otsa? Vōi olid muud probleemid? Sest noh, kui armastus saab otsa, siis nii lihtsalt ongi🤷‍♀️

  • Reply Kris 17. September 2020 at 13:52

    Ok, me mehega ammu ei maga kaisus, ega koos, aga siiski ei lahuta 😁
    Lihtsalt mugavam on eraldi magada, keegi ei norska, siple jne 😊

  • Reply Evelin 17. September 2020 at 13:47

    See tundub jah kõige veidram lahkuminek, kui ikka kaisus magatakse. Aga nagu ma aru saan, siis su peas keerlebki miljon erinevat mõtet ja sa ei suudagi otsustada, et mida sa tundma peaks. Äkki see ongi ka üks lahkumineku otsuse põhjuseid, et nii erinevaid tundeid on sees? Sest on asju, mis sulle Teie kooselu juures ei meeldi ja on, mis meeldivad, aga ei suuda leppida nendega mis nö ei meeldi. Kas Te asju korda ei saa rääkida ja äkki oleks isegi väike võimalus, et elimineerida need põhjused, miks sa üldse ära minna tahad? Juhul muidugi kui armastus on endiselt kuskil alles, Kardo puhul ma saan aru, et on alles. Ja eriti tundub see lahkuminek imelik ka seetõttu, et Kardo jaoks tuli see kõik üllatusena ehk Te polnudki enne asju korda rääkinud ning tundub, et Kardo ei teadnudki, et tema käitumine/teguviis/mitte tegutsemine/… sind lahkuminekuni viib. Ma ei ütle, et te peaksite kindlasti kokku jääma iga hinna eest, vaid pigem seda, et lahutus on suur samm ja see peaks olema korralikult läbi mõeldud ning kaalutud ka variante, kas ja kuidas oleks võimalik suhe päästa. Muidu tundub see lahutus nagu põgenemine probleemide eest, mis siiski ei lahenda ju otseselt kõiki sinu probleeme (vb tundudki endale seepärast õnnetu vms). Lisaks jäävad lahendamata, vastuseta jäänud küsimused ikkagi painama, kui sind mitte, siis Kardot küll. Kardot siis selles suhtes, et kas ta oleks saanud midagi teha, et sa ära ei läheks, miks ta ei teadnud, et sa niiviisi tunned jne

  • Reply isiil 17. September 2020 at 13:43

    Hear me out – sa ei tundu üldse nagu sina ise praegu. Milleks minna edasi millegagi, mille kohta sa ise ka ei saa aru, et miks? Kas ei võiks esialgu nii, et sa lähed ise üksinda kusagile… eemale? Reisile? Ilma lasteta. Ja võib-olla hoopis kusagile, kus saad käia teraapias ja kellegagi rääkida? Tundub, et sul kõik lappab hetkel, pigem oleks vaja võtta üks kena time out, mitte panna töösse plaane, mida sitaks raske on tagasi keerata. Küll kõik ootab, ka töö ja muu elu.

  • Reply Liisi 17. September 2020 at 13:42

    Ma tean mis sa tunned. Olin 3a tagasi samas seisus. Kuid see lähen mööda ausalt ka. Nüüd vaatan sellesse aega tagasi ja mõtlen jumal tänatud et selle suhte ära lõpetasin, sest muidu mul praegu ei oleks sellise toetavat ja armastavat kaaslast ning -20kg. Seega tekita omale mingi plaan ja liigu selles suunas ning kõik loksub paika ajaga.
    Päikest pilvistesse päevadesse 🙂

    • Reply Manna 17. September 2020 at 20:52

      3a on lühike aeg. Küll see toetav ja armastav (nagu me kõik alguses oleme) mõne aasta pärast muutub samasuguseks mugavaks seaks nagu eelminegi :) fakt ongi see, et kui tahad head suhet, siis ei tohi ta kunagi olla pikem kui 3-4a! :)

  • Reply Vaike 17. September 2020 at 13:41

    Ma väga ei mõista neid imestusi, et kui jätkuvalt kaisus, siis milleks lahutus. Lahutuseks ei pea inimene iõmtingimata vastikuks ja talumatuks muutuma, ta võib olla endiselt väga armas ja kallis, aga on põhjuseid, mis kaaluvad selle üles.

    • Reply Kaisa 17. September 2020 at 20:08

      Täpselt, lahku võib minna ka sõpradena. Minu eks oli mulle kõige kõige lähedasem inimene, minu ainuke tõeline sõber, kuid pärast 7ndat aastat ei tajunud ma teda enam mehena. Kaisutamine oli tavaline, aga seks muutus vastuvõetamatuks. Lisaks puudus mul igasugune soov saada emaks. Ei tundunud õiglane lihtsalt mugavusest aastaid raisata.
      Nüüd on mul 300 päikeselist päeva aastas, rahu ja armastus, ka on tulnud lapsesaamise soov.

  • Reply E 17. September 2020 at 13:39

    Pekkis on siis kui sa hommikul hakkad üksi ärkama ja pole seda kaisutamist ja musitamist enam. Oled üksi.
    Praegu on veel eelnev sellele mis tuleb. Hetkel on sul tagatud turvatunne ja hoolivus, hoolitsus. Siis pead õppima ise enda eest hoolitsema ja pai tegema. Ja õppima vaigistama seda vaikust hommikul ärgates kui lapsed on kardoga. Tõeline tervenemine ja töö iseendaga alles algab. Õppida olema üksinda ja seda nautima õppida. Igatahes jõudu. :)

    • Reply Laura 17. September 2020 at 14:49

      Naljakas, et inimestele on nii oluline, et ikka mees oleks voodis. Miks te naised kardate üksi olla? Minu arust on just ülimõnus olla üksi, lapsed on olemas ja ei pea mingi bioloogilise kella pärast pead vaevama.

  • Reply Kiizumiizu 17. September 2020 at 13:37

    Aga kus Marta on?

    • Reply Mallu 17. September 2020 at 14:02

      seisab ja tahab hetkel “seda” :D

  • Reply KaruKati 17. September 2020 at 13:35

    Ma pole üldiselt mingi kommenteeria aga kuna olen ise sarnase olukorra läbi elanud siis lihtsalt tuli tahtmine oma kogemust jagada, mitte, et see peaks nüüd kõigil nii olema aga minuga lihtsalt läks nii: Ma elasin sellist sinu tüüpi natuke nagu ideaalset elu, mul oli armastav abikaasa, kes oli natuke nagu kutsikas – valmis minu rõõmustamiseks kõike tegema aga mina nagu ei näinud ja ei osanud seda tunnustada, siis ükshetk mulle hakkas tunduma, kuidas mina ainult teen kõiki asju ja tema jõlgub lihtsalt kaasa – aga oleksin väga tahtnud hoopis tema initsiatiivi asjades. Ja mulle tõsiselt tundus, et see armastav elu pole minu jaoks, ma janunesin mingite tunnete järgi, mida ma selles üle 10 aasta kestnud suhtes ei osanud enam üles leida – ma janunesin vabaduse järgi. Ja ma ka sain oma vabaduse, ainult ET – nüüd juba pikemat aega ei tahaks ma mitte midagi muud siin elus, kui oma endist elu tagasi. Alles vabaduse kättevõitnuna mõistsina ma, et sellega pole mitte midagi peale hakata, kui sul pole seda kellegagi jagada, ei ole seda turvatunnet, mida pakub perekond, kui sinu kõrval pole enam seda kedagi, kes oli valmis iga sinu soovi täitma…Loendamatuid öid olen ma nutnud oma vana elu tagasi …aga enam ei ole teha midagi …mis läinud, see läinud ja endale jääb ainult tunnistada – ISE OLIN LOLL!

  • Reply Ä 17. September 2020 at 13:34

    See kõlab nagu leinaperiood, mingis mõttes vist nagu ongi, ikkagi midagi saab läbi. Sessuhtes, et miljon tunnet korraga, mis tundub, et matavad su enda alla, aga kuigi see kõlab nagu maailma suurim klišee, siis muud polegi teha, kui üks päev või tund korraga, mingi aja pärast saad juba ise ka aru, et on kergem hingata :)
    Tahtsin lihtsalt ka öelda, et minu arust sa oled väga-väga julge, lausa kadestamisväärselt julge ja ka väga arukas. See nõuab nii palju jõudu, et arusaades et miski enam ei tööta ka otsustada oma elu muuta ja edasi astuda. Meil kõigil ju tõesti üks eluke, igaüks meist peaks andma kõik, et elada nii, et ise ka oled rahul ja õnnelik :)
    Palju jõudu sulle ja edu, üks samm korraga :)

  • Reply Doris 17. September 2020 at 13:31

    Mõtle sellele, kui hea sa selle tukaga välja kasvatamise rõvedalt pikal perioodil välja näed ja kuidas see sobib. Mul on sellest tavaliselt kasu olnud, kui mingi vana värskelt lõigatud hästi hooldatud ja sätitud tukaga pilt ette satub jälle.

    • Reply Tiina 17. September 2020 at 16:03

      Jaa, ma igatsen ka oma sirget paksu tukka, mis mul viimati oli 10a tagasi. Iga kord kui tuleb tuju lõigata, siis tuleb ka meelde, et ma pidin seda fking iga päev pesema, et see salkus ja rasvane poleks, muidu pesen juukseid harvem, lisaks tulid palavusega otsaette punnid ja suvel olin tuka alt valge. 🤦‍♀️🤦‍♀️ Müts ALATI ajas tuka sassi ja kui ma seda välja hakkasin kasvatama, oli ainuke variant normaalne välja näha, tukk klambriga üle pea tõmmata. Appi kui kaua ma nii ringi pidin käima, enne kui kõrva taha pidama jäi või patsi sain lõpuks panna. Vaevalt 10aastaga midagi muutunud on, nii et ma ikka ei lõika. 😅

  • Reply Kristiina 17. September 2020 at 13:29

    Tee mis sa teed, vaata ainult, et tukka ette ei lõika ja pikendusi ei pane! Need on ainsad kaks kindlat asja, mida sa pärast kahetsed. Mõtteid on kindlasti praegu palju tuhisemas peas, aga sa ei pea neid täna kõiki välja mõtlema. Praegu on hea strateegia päev korraga elu elada.

  • Reply sandra 17. September 2020 at 13:29

    Tukk on üliilus !! Sulle täiega sobib ja kui sa selle ette lõikad .. paari päeva pärast kahetsed .. oma elust 27 aastat olin tukaga ja otsustasin välja kasvatada . Ülirahul olin ja siis nägin pilte, kus mul oli see ilus sirge raske tukk .. muidugi ma lõikasin selle kohe!!! ette . Paari päeva pärast max kahetsesin , nüüd jälle kasvatan välja :D
    Aga ilmselt tead ise ka, et kahetseksid .. aga ilus on ju tukaga .. :D

  • Reply P. 17. September 2020 at 13:28

    Jälle uus kont, mida närida. Miks Mallu ja Kardo ikka veel kaisus magavad ja musi teevad :D
    Kus teate, vb löövad igapäevaelu lahku, aga on muus osas lähedased edasi, ah? Ei või v? Tihtipeale on need just igapäevased pisiasjad, mis närvidele hakkavad käima ja millest midagi teada ei tahaks. Siis ongi mõistlik eraldi elada.
    Või Mallu peab nüüd lugejatele hakkama aru andma, millal ta enam Kardole liialt ligi ei lähe, enam ühist voodit ei jaga, ühtegi musi ega liialt pikka kallistust ei tee, millal oli viimane seks jne.
    Inimene otsib alles korterit. Aga vist peaks juba praegu ära diivanile või madratsile kolima…. On ikka probleemid.
    Mallu, mul hea meel, et sul täna veidi helgem olla :) Kõik saab korda. Ja kuigi tahaks et sa juba oleksid omadega seal päevas, kus kõik juba on korras, siis…. Ma ei oska muud öelda, kui et proovi teekonnast rõõmu tunda. Vähemalt pole see enam paigalseis, vaid areng ja edasiminek ;)

  • Reply Riinu 17. September 2020 at 13:26

    Ma olin oma eksiga koos neli aasta ja ühel hetkel me tundsime ka mõlemad, et me oleme pigem nagu sõbrad ja ei ole seda armastuse värki enam väga, ei teinud väga midagi koos ja elud läksid natuke lahku juba nagunii ja ühel hetkel ta mulle ka ütles, et okei, see on nagu naljaks juba, et me peaksime ikkagi lahku minema. Ma hakkasin siis tööd ja korterit otsima ja polnud üldse lihtne ja samamoodi öeldi ära paljudest kohtades, küll juba oli olemas keegi ja kuulutus unustati üles jne. Elasime ka eksiga koos peaaegu kaks kuud, magasime samas voodis, sama teki all ja kõik oli sama nagu suhtes olles. Meil küll polnud lapsi ja abielus ka mitte aga kui ma lõpuks endale korteri sain ja välja kolisin, nutsin lihtsalt mitu päeva ja tundsin, et ahhhhh, miks me pidime lahku minema aga nüüd tagasi mõeldes, oli see lihtsalt mugavast elust välja astumine ja ees oli nii palju tundmatut. Praeguseks oleme vist aasta pool lahus olnud ja mul on juba uus peika aga siiamaani saame eksiga väga hästi läbi ja teeme vahepeal asju koos, käime väljas söömas või räägime telefonis tund aega juttu, ma arvan, et ta on mu üks parimaid sõpru ja mul on nii hea meel selle üle.
    Seega kindlasti tuleb su ellu midagi head ja põnevat, isegi kui lahutus polnud õige otsus eks siis elu ise teid uuesti kokku viib, ma arvan.
    Aga mina elan sulle kaasa ja saadan häid mõtteid sulle :)

  • Reply JJ 17. September 2020 at 13:22

    Sulle ei sobi tukk. Katsu sa jälle lõikama minna.

    • Reply kriis 17. September 2020 at 14:23

      Tåpselt. Nii on. Tukaga näed välja nagu suvalise auuli PATSAAN. Hetkel oled Naiselik, pikemad juuksed ja väljakasvanud tukk on kordades naiselikum Sinu puhul. Mul ei ole tuka vastu midagi, möni naine on väga kaunis hoolitsetud tukaga. Tukk eeldab tugevaid ja tihedaid juukseid.

      • Reply Mallu 17. September 2020 at 14:24

        tänks

        • Reply JJ 18. September 2020 at 15:05

          Kui sa nüüd tukka lõikama ei tormanud, siis oli meist kasu.

  • Reply Annika 17. September 2020 at 13:16

    Selleks, et hinnata teise inimese väärtust ja ka enda oma, tulebki mõnda aega võtta see aeg ja olla eemal. Igal inimesel on elus hetki, kus tuleb teha väike restart. Olete mõlemad väga toredad ja loodan, et kõik läheb just täpselt nii nagu minema peab. ☀️

  • Reply Cretta 17. September 2020 at 13:11

    Ma ei taha oma nina kuhugi toppida ja mingit otsest nõu anda, sest ma ju päriselt ei tea, mis teie vahel juhtus ja milline oli teie suhe. Aga saan rääkida oma kogemusest. Mina olin oma praeguse mehega 2a koos olnud kui mõlemad tundsime, et asi ei toimi ja tema poolt tuli siis lõplik lahkuminek. Samamoodi oli alguses see, et olime ikka kaisus ja kõik oli nagu vanasti kuniks lahku kolisime.

    Suutsime lahus olla vist ca kuu aega. See aeg oli nii oluline! Nii paljud asjad loksusid paika ja ma olen tegelikult siiani nii tänulik, et see moment oli! Siis läksime kokku tagasi ja nüüdseks saab meil novembris 10 aastat ja meie suhe on parem kui ta kunagi alguses olla sai.

    Ma usun, et sinu sees on hetkel suur segadus. Võibolla aitab lahku kolimine ja korraks asjadele teise pilgu andmine hoopis eluolu paremaks saada.

    Igatahes soovin tugevat närvi ja elu läheb ikka edasi! 🙂

  • Reply puuk 17. September 2020 at 13:10

    Mis sul viga on? Mees on liiga hellitanud sind, kas tahaksid pigem karmimat kohtlemist?

  • Reply Heleey 17. September 2020 at 13:04

    Ei, mitte aeg ei paranda haavu vaid ajaga õpime nende haavadega elama.
    Mäletan aega, kui endal raske lahkuminek oli. See oli õudne. Aga täna – 10aastat hiljem olin nii õnnelik, et elu mulle sellise katsumuse teele veeretas. Sest muidu ei oleks ma see inimene siin. Iga halb on millegi jaoks hea, olgu see nii uskumatu, kui tahes. 😉

  • Reply L. 17. September 2020 at 13:03

    Ma olen see paha ja ütlen, et ÄRA TEE SEDA!!!! Tukk on ilus kui iga hommik juuksur seda sätib.
    Loodan, et te olete Kardoga asjad nii palju läbi arutanud, et teil on sellest lahus koos kulgemisest sama arusaam – olen kunagi ise pidanud mitu kuud endise kaaslasega koos elama peale lahkuminekut ja oli tunda, et ta ei taha aru saada, et me oleme ikkagi lahus. Tundis lausa solvatuna kui ma seda mainisin. Hiljem mõistsin, et oleksime pidanud konkreetsemalt elukorralduse läbi arutama (kes kus magab ja mis piirini lähedus vastuvõetav on), sest selliseid solvumisi äraütlemistest tuli ikka liiga palju ette, isegi kui teine ei öelnud, et tundis end nüüd solvatuna. Hästi kerge oli “vanade harjumuste” küüsi langeda, aga äkki see oli ka tema eesmärk, ei tea..
    Soovin sulle palju edu ja rohkem ilusaid päevi edaspidiseks. Tean mis tunne see on ja enda näitel saan kinnitada, et tõesti läheb paremaks :)

  • Reply Naine 17. September 2020 at 13:02

    Hei! Mõtle hoolega, kas tõesti vaja enne talve lapsi kodunt ära tassida ja seda enam veel, kui mehe kaisus olek ning musid veel soojendavad? Mõtle hoolega, sest vanasõna, 9 korda mõõda ja 1 kord lõika, pole tulnud tühjalt kohalt.

    • Reply Vaike 17. September 2020 at 14:09

      Suvi muudaks kuidagi asja? 😃

    • Reply Laura 17. September 2020 at 14:51

      Jube tassimine tõesti jah, kui lapsed elavad poola ega isaga endiselt.

    • Reply Katriin 17. September 2020 at 23:20

      Mina ei saa jällegi sellest aru, et Mallu on ju kirjutanud blogis, et ta ei suuda ilma oma lasteta nädalastel puhkusereisidelgi käia ja nüüd on valmis 182 päeva aastas ilma nendeta elama.

  • Reply Etsu 17. September 2020 at 12:59

    Naine, pea püsti!
    Oled tugev ja olen kasvõi moraalselt toeks 🥰🥰🥰
    Aidata ei oska, aga võtagi päev korraga ja ela elu täiega!
    Kui sa veel pole aru saanud, siis elu teeb omaette keerkäike….. Kõik sitt on millegi jaoks hea 😘
    Niiet, naine! AINULT EDASI PEA PÜSTI JA OOTA, SA ISE KA EHMUD LÕPUKS 😉😉😉

  • Reply Kats. 17. September 2020 at 12:57

    Ma nägin Sind üleeile öösel unes. Et kolisid ühetoalisse üürikasse Võrru mu naabriks ja jõime koos veini ja ajasime prussakaid taga. 😂 Ainult et, ma ei ela Võrus.

    Ma täiega imetlen Sind! Olen Sind jälginud sellest ajast saadik, kui Mari veel kõhus tsillis. Sa oled ülivinge naine ja nagu ise oled öelnud, võtad kõike nii zenilt. Püüa nüüd ka! :) Kõik läheb nii nagu minema peab.

    Ma mõlgutan ka siin lahkuminekuplaane juba mõnda aega. Aga krt ei suuda end kokku võtta, et see samm teha. Majanduslikult läheks ka päris keeruliseks see üksikvanema elu hetkel kui laps veel alles harjub lasteaiaga ja ma täiskohaga tööle minna ei saa.

    Pikad paid!❤️

    • Reply Mallu 17. September 2020 at 14:04

      haha, sa nii armas :)

  • Reply Liisu 17. September 2020 at 12:53

    Loen seda postitust ja mõtlen, et see on vist kõige veidram lahkuminek millest kuulen. “ala ärkan ikka kaisus, kõik on samamoodi nagu..” Miks sa üldse ära minna tahad siis? Ausalt ma mõtlen, et see peab mingi nali olema.. Selline Mallu moodi nali?

    • Reply Mallu 17. September 2020 at 12:56

      Mu lahkumineku põhjus ei ole iial olnud kaisutamispuudus :D

      • Reply Liisu 17. September 2020 at 12:57

        Liigne kaisutamine siis? 🧐😂

        • Reply Mallu 17. September 2020 at 14:04

          just :D

  • Reply Imelik 17. September 2020 at 12:49

    Kui te jätkuvalt kaisus magate, siis milleks lahutus?

    • Reply Mallu 17. September 2020 at 12:56

      pigem, et kui lahutus, siis miks me jätkuvalt kaisus magame :D

      • Reply K 17. September 2020 at 13:10

        Oh jah tõesti väga kurb olen kaasa elanud ja see oli nii liigutav et kaisus ja musitab jne no nii armas lihtsalt

      • Reply Annika 17. September 2020 at 13:22

        ja vastus on?

      • Reply Mann 17. September 2020 at 13:28

        Tõesti, miks te ikka kaisus magate? 😄😄 Kas see mõlema jaoks asja raskemaks ei tee?

      • Reply G. 17. September 2020 at 13:40

        Kui Sa enam oma mehega koos olla ei tahaks, ( kohe üldse mitteeeee) siis Sa ei magaks ju temaga koos ja ei laseks end musitada🙂 nagu päriselt ka..mõtle ja veelkord mõtle mida sa teed.

        • Reply kerrit 17. September 2020 at 16:59

          Enda kogemusest ütlen,et tuleb neid nõrkusehetki küll ja on palju segaseid tundeid. Seega see kaisus olemine ja koos edasi läbisaamine pole väga imelik.
          Ise küll lasteta,aga ka lahkumineku ajal oli väike periood, kus tahtsin ikka eksiga koos tsillida kogu aeg.
          See on vist nende ”rahumeelsete” lahkuminekute värk. Lihtsam oleks, kui suur draama ja petmine oleks + tõesti vastik üksteisele. See ongi kõige raskem vist, et inimene endiselt niiii tähtis ja kallis tegelikult edasi aga pole veel 100% kohale jõudnud,et stopp, uus etapp.