Uncategorized @et

kelleks sa suurena saada tahad?

30. detsember 2020

Kui ma olin super väike, siis ma vaatasin Ally McBeal’i ja tahtsin advokaadiks saada. Mulle tundus see nii huvitav värk, istud kohtus ja muudkui vaidled. Siis ma sain veidi suuremaks ja sain aru, et argumenteerimine on mul reaalselt kõige nõrgem külg, sest ma usun konkreetselt iga sõna, mida teine inimene mulle ütleb. Ehk siis minu kohtuistungid oleks läinud niimoodi:

Mina: Meil on video, kus te mõrvate 13.05 kell 18.11 Jaan Kase.

Tema: Eii, misasja, ma olin siis ema juures.

Mina: Aa issand, ok sorri, minu vabandused teie päeva segamast selle istungiga, ma uurin siis edasi. Baiii!

Edasi tahtsin ma ajakirjanikuks saada. Meisterdasin kodus enda välja mõeldud uudistega ajalehtesid (issand, konkreetselt tegin kollast meediat seitsmeaastasena, haha) ja lugesin neid teistele uhkelt ette.

Peale seda tuli mul teatrihuvi. Ma käisin hästi kaua näiteringis ja noh keskas käisin ka teatriklassis. Ma olin KINDEL, et minust saab ühel päeval näitleja. Läks aga hoopis nii, et lõpuks ikka ronisin sinna ajakirjandusse tagasi, töötasin Delfis ja aastaid ka Naistelehes, kuni maandusin oma blogis. Mis on nagu kõik unistused kokku: ma kirjutan oma dramaatilisest elust ja muudkui vaidlen nendega, kes tulevad mulle aeg-ajalt ette heitma, kuidas ma oma elu valesti elan, või paremini elada võiks, haha.

Aga ma pean tunnistama, et ma ei ole siiani nagu 100% loobunud sellest mõttest, et äkki ma ühel päeval ikka lähen sinna lavakasse? Praegu tundub see võimatu, sest mul on nii palju lapsi ja nad veel nii väiksed, lavakas on ju ikka pmst full time job. Lisaks ei oska ma absull laulda, aga noh. Teate, ma siis luban siinkohal, et ühel kaunil päeval lähen ma vähemalt lavaka katsetele. Kuigi ma ei tea, kas seal teiste 18-19 aastaste vahel mingi 30+ tegelasel kuigi palju lööki on, aga elus võiks kõiksugused unistused läbi proovida. Sest tegelikult kõik asjad, millest ma kunagi unistanud olen, olen ma ka ära teinud. Seega miks mitte ka seda? Huvitav, millal ma selle ära teen?

Also, huvitav mälestus tuli mul. Ma mingi 3 aastat tagasi mõtlesin, et ma 30 aastasena võiksin olla paremas vormis kui praegu. Tore, et ma endale kolm aastat aega andsin, sest kae nalja, I did it :D

Ja mind huvitab täiega, et kas teie mäletate, kelleks te väiksena saada tahtsite? Ja mida te praegu teete -st kas läks sinna raja peale, või viis elu hoooopis teise kohta? Ja kui viiski, kas unistate ikka, et äkki one day...?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

75 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply LihtsaltKati 9. jaanuar 2021 at 12:03

    Ma olin omal ajal nii mõjutatav teistest, et ei tekkinudki soovi kunagi kellekski saada. Nii läksingi teiste järgi sörkides kutsekooli õppima elektriprojekteerimist. Sai seda õpitud ligi 5,5 aastat. Nii Eestis, kui Soomes. Tulin aga lõpuks tagasi kodumaale ning “suvetööna” vastuvõetud amet on veel tänagi 20aastat hiljem – kaubandus. Alguses müüja, nüüd veidi kõrgem amet. Miks see kõik nii läks : mu vanemad olid ja on veel täna väga töökad aga lihtsad (suht ambitsioonitud) inimesed, kes arvavad, et Peaasi, et Oleks töö! Vahet pole mis… Peaasi,et oleks! – eks ta ka õige ole aga samas peab olema ka siht pürgida ning areneda. 20 aastat võttis mul aega, et teada Milles ma hea olen! Matemaatika on mul alati väga halb olnud… Ka eksami läbisin ma omalajal tänu mees õpetajale ning sügavale dekolteele eksamil.. Aga mul on väga tugev analüüsi – ja prognoosivõime ning numbrid meeldivad väga. Õnneks seda kõike ma hetkel ka oma töös saan rakendada.

  • Reply õigustudeng:) 2. jaanuar 2021 at 01:41

    Lihtsalt teadmiseks, et Eestis ei ole sellist “advokaati”, kes kedagi süüdistaks nagu seda on USAs. Eestis teeb seda prokurör ja teeb seda riigi nimel, nö eraisikuline süüdistamine ei ole kriminaalmenetluses isegi võimalik.
    Prokuröri poolt süüdistataval on küll olemas advokaat, kuid tema ülesanne on leida süüd vähendavaid asjaolusid.

  • Reply Silvia 1. jaanuar 2021 at 22:22

    Nali naljaks, aga mul oli väiksena sama unistus, mis sul. Aga viiendas klassis lugesin põhiseadust ja sain aru, et see päris-advokaaditöö on tsipa teistsugune kui ma lootsin. Kunstnikuks olen ka tahtnud saada…Praegu olen IT-s nagu peaaegu kõik mu kunagised koolikaaslased. Aga eks need loominguhood aegajalt pulbitsevad pinnale.

  • Reply Proviisor 1. jaanuar 2021 at 22:21

    Ma olin üsna ebatraditsiooniline laps ja kui minu käest umbes 4-5aastasena küsiti, kelleks saada tahan, siis vastus oli lihtne ja selge “emaks”. 20 aastat hiljem minu lapsepõlve unistuste amet on täitumas lähima kuu jooksul. Eks sinna vahele mahub veel 100 unistust ning mõtisklust ja enne seda sai minust veel proviisor ka, aga kõige suurem unistus siiski täitumas.

  • Reply Kati 1. jaanuar 2021 at 20:56

    Ma mäletan seda, et kõik tüdrukud minu klassis tahtsid saada, kas baleriiniks või stjuardessiks, aga mina tahtsin saada trollijuhiks. Mis on suhteliselt irooniline, kui sellele praegu mõelda, sest mul pole autojuhilubegi ning ma kukkusin kolinal läbi kõikidest ARK-i sõidueksamitest, kui ma üritasin neid saada. Ma väga ei kujuta ennast roolis ette, sest Tallinna liiklus on nii kaootiline ja kardan, et lihtsalt ei saa juhtimisega hakkama. Hetkel töötan raamatukogus, kuid otsin uut töökohta, mis oleks midagi totaalselt erinevat sellest, mida ma praegu teen. Ise ka veel ei tea, mis see täpselt olema peaks… Tean ainult seda, et ei taha enam 200+ inimestega igapäevaselt suhelda.

  • Reply mercca 1. jaanuar 2021 at 12:06

    Väiksena tahtsin saada kindlalt arstiks, veidi suuremana mõtlesin majanduse õppimise peale ja igasugu moekunsti jne looverialad käisid ka peast läbi. Lõpuks sain ikkagi arstiks ja pole kordagi kahetsenud.

  • Reply Signe 31. detsember 2020 at 19:15

    Ma tahtsin McGyveriks saada

  • Reply M 31. detsember 2020 at 16:13

    Mina tahtsin kunagi saada klouniks, sest ma tahtsin tsirkuseloomadega koos elada :D. kui olin 13/14- mõtlesin, et kui lähen keskkooli, siis peab asjal mõtet ka olema ja avastasin enda jaoks radioloogiatehniku eriala. Nüüdseks olen peaaegu 10 aastat seda tööd teinud ja siiamaani tunnen, et olen õige ameti peal. SAMAS eks need med,töötajad ju parajad meediaklounid ole ka…. nii, et justkui täitusid mõlemad unistused :D :D

  • Reply Evelin 31. detsember 2020 at 12:10

    Päris väiksena tahtsin Tiit Soku eeskujul korvpalluriks saada, Tegelikult saatis kogu lasteaia aja mind soov saada “muusikatädiks”. Õppisin terve elu muusika süvaõppega klassis, muusikatädiks ei õppinud, hakkasin hoopis päris lasteaiaõpetajaks. Vahepealsed hambaarsti ja arhitekti unistused keeruka keemia ja noore kogenematu õpetajaga matemaatikas.

  • Reply Liinu 31. detsember 2020 at 10:19

    Mina tahtsin saada loomaaia direktoriks. Mõtlesin et käin looma juurest looma juurde, et iga loomaga mängida, hooldada, sööta. Ja siis süvenes tantsukirg, seda ma ka õppima läksin. Tahtsin saada koreograafiks, aga õnneks sain õppides aru, et koreograafi annet on mul vähe, küll aga tugev tantsuõpetaja materjal. Nüüd siis 10+ aastat olnud tantsuõpetaja..
    Tegelikult pole ka loomi jätnud, vajadusel käin lemmiklooma poes klienditeenindajana abiks.

  • Reply Koolijuht 31. detsember 2020 at 02:30

    Päris lapsena tahtsin saada arstiks, teismelisena detektiiviks (rohkete krimisarjade mõjul). Tegelikkuses olen terve elu olnud hoopis õpetaja ja 3 aastat nüüd ka koolijuht.

  • Reply Eneli 31. detsember 2020 at 02:12

    Mul oli nii palju unistuste-ameteid lapsena! Kõigepealt tahtsin saada diplomaadiks ja palju reisida, siis kirurgiks, kohtuarstiks, kaitseväkke tahtsin minna ja saada piloodiks ja rekka-naiseks… Täna aga istun hoopis kontoris ja olen sellega ka päris rahul 😄

  • Reply M 31. detsember 2020 at 01:26

    Mäletan, et vanasti olid mingid sõbraka vihikud… kui seal küsiti “kelleks saada tahad?” siis ikka panin alti nii nagu teised “laulja”. Tegelikult aga tahtsin saada õpetajaks “Matemaatika”. Kuid millegi pärast seda kirja ei julgenud panna 😅. Olen pidanud erinevaid ameteid (lisaks veel õppinud erinevaid). Ühe juhuse tahtel läksin tööle lasteaeda õpetaja abiliseks, seal tööd tehes tekkis taas suur Soov saada õpetajaks… nüüd olen juba teist aastat kahes lasteaias õpetaja. Lasteaiaga olen seotud juba 6 aastat ja igati rahul.
    Erinevate töökohtadega võrreldes on seal tõeline rõõm, kurbus jms.
    Hämmastav on vaadata, et iga su lapsik idee müüb!

    Lisaks on veel olnud erinevaid soove: politsei, perekodu vanem, noorsoopolitsei, isegi vangivalvur. Talupidaja (loomad).
    Nendest eelistan veel perekodu vanem, noorsoopolitsei ja talupidaja.
    Oleks nõus kohe alustama aga aega ei ole selleks…kuid aeg ajalt ikkagi piilun perekodu asju ja mõtlen “ kas tõesti ei mängiks kuidagi välja veel üks koht juurde võtta 🤔).

  • Reply Kaie 31. detsember 2020 at 00:24

    Ma tahtsin saada poemüüjaks või õpetajaks. Viimati töötasin aga hoopis lastekodus kasvatajana. Nüüd pärast viimast lapsehoolduspuhkust olen hetkel hoopis töötu ega tea, mida oma eluga peale hakata, võiks midagi uut õppida näiteks, aga no ei tea endiselt, mis see õige valik oleks. Aa ja poemüüja/klienditeenindaja olen veidi aega olnud ka kunagi, õpetaja ameti poole veidi kisub ka endiselt, aga samas tundub kuidagi nii hirmutav 😄

  • Reply hl 31. detsember 2020 at 00:03

    Väiksena oli aastaid mu suurim unistus saada loomaarstiks, loomaaiatöötajaks või… prügisorteerijaks (titest saadik räägiti mulle, et kui koolis käia ei viitsi, saad prügisorteerijaks, no ilmselgelt ei viitsinud ma koolis käia 😃). Juhtus nii, et kevadel saan hoopis arstiks, krt tasus ära ikka see koolis käimine, ei tea, kas tänapäeval enam inimesed prügi sorteerivad, selleks on vast ikka masinad 😛

  • Reply HS 30. detsember 2020 at 22:53

    Mul on nii igav lugu – lapsena tahtsin saada õpetajaks ning nii läkski. Üldse ei kahetse, armastan oma tööd 🙂
    Soovin veel end aga mõnes teises valdkonnas ka proovile panna, seega kaalun hambaarstiameti selgeks õppimist :)

  • Reply Merili 30. detsember 2020 at 22:26

    Mina tahtsin 1. klassist saati õpetajaks saada. Nii meeldis vaadata, kuidas õpetajatel oma märkmikus laste nimekirjad olid ja sinna järgi hindeid sai kirjutada. Ka kodus mängisin õpetajat ja joonisin hoolega pabereid, kuhu väljamõeldud õpilastele hindeid panin. :) Nüüdseks olengi õpetaja ja armastan seda ametit! Küll aga on tänapäeval Stuudiumid ja eKoolid kasutusel ja märkmikusse pole aega enam laste hindeid kirjutada.

  • Reply Kiira 30. detsember 2020 at 22:10

    Hehe :D tahtsin saada fotograafiks ja kunstnikuks, aga töötan koolis sotsiaalpedagoogi ja õpetajana. Elu kuidagi viis nii, ei kahetse küll.
    Tihti vaja enne töötada mingil alal, et aru saada, et see meeldib. Tegelt huvitab mind finantsmajandus ja iluteenindus ka. Arvan et ôpin natu juurde midagi nendest valdkondadest, et õpetajapalgale lisa teenida

  • Reply O. 30. detsember 2020 at 22:02

    Ma tahtsin titest saati arstiks saada (olin reaalselt 3-4 aastasena anatoomia õpikuid imetlenud, miks meil need olid, ei tea, ühtegi arsti peres ei ole :D), algklassides olin igatahes otsuse lõplikult teinud. Ega ma teistele seda öelnud, ikka rääkisin, et tahan saada politseinikuks või näitlejaks, seda mida teisedki :D sain arstiks.

  • Reply Mari 30. detsember 2020 at 21:55

    Ma tahtsin loomaarstiks saada, aga enam ei suuda ühtegi viga saanud vms looma vaadata ilma nutmata niiet see oleks suht keeruline ja pesen autosi üldse praegu ja pole õrna aimugi mida tegelikult teha tahaks 😂

  • Reply Ruth 30. detsember 2020 at 21:39

    Tahtsin loomaarstiks saada. Enam küll mitte, väike peatus praegu elektroonikafirmas aga pürgin automaalri eriala poole hoopiski :D

  • Reply M. 30. detsember 2020 at 20:57

    Meil kunagi koolis klassijuhataja lasi kirjutada oma tuleviku minale kirjad, et kelleks ma soovisin toona saada jne. Mõte oli, et kunagi tulevikus saaks lugeda millest mineviku laps-mina unistas. See oli äkki 5 klassis vm. Mina kirjutasin ühe asjana, et tahan saada advokaadiks. Peale kirjade kirjutamist sai klassikaaslastega räägitud, et kes mida ja kui ma mainisin enda soovi, siis üks nö viielistest klassiõdedest teatas, et advokaati minust ei saa kunagi. Oi kuidas see tegi hinge täis. Klassijuhataja omakorda arvas üldse, et minust võiks üldse õpetaja saada, sest tema nägi minus mingeid selliseid jooni, et mujale ma ei sobinud. Ja no tegi see ka hinge täis :D
    Noh, nüüd 2-khhmkhm aastat hiljem võin öelda, et advokaadiks otseselt küll ei saanud aga õigusteaduse MA omandasin ning soovikorral juristina võiksin töötada. Klassiõe ütlemine oli kuni ülikooli lõpuni kuklas ja mõte ka, et mis mõttes ei saa. Ma veel teile näitan! :D Reaalselt aga töötan aastaid haridusmaastikul, küll mitte väikeste laste õpetajana aga minu töö on vähe suuremate “lastega” :) Omandatud kõrgharidus on tegelikult isegi selle tööga seotud, nii et vot sulle.
    Nalja teeb endale see, et vaata kuidas kellegi mingi lapsena öeldud asi võib kellelegi teisele nii hinge minna ja tervet elukäiku tegelikult mõjutada. Raudselt ta ise ei mäleta selle ütlemisest mitte muhvigi :)

  • Reply Mann 30. detsember 2020 at 20:33

    Mina tahtsin lapsena saada bussijuhiks. Nii äge neid uksi avada ja kinni panna.. Kui olin veidi suurem 1. klassis, siis tahtsin saada baleriiniks ( esinejanimi oli ka välja mõeldud – Sirjam! Pole aimugi, miks selline). Siis tahtsin hotellindusse, õppisin isegi seda eriala, aga sain aru kui igav see minu jaoks on. Tööalaselt olen pikalt töötanud müügiesindajana, kuniks peale 15 aastat kopp ette sai. Nüüd olen IT ettevõttes kliendisuhete haldur ja olen selles põnevas valdkonnas töötamisega väga rahul. Kuigi mu töö ei eelda IT alast eriala, siis see on nii põnev, kiiresti muutuv ja arenev valdkond ning tarkade inimestega koos töötamine on ülimalt motiveeriv ja õpetlik.

  • Reply Sipsik 30. detsember 2020 at 20:30

    Tahtsin saada lauljaks, kosmeetikuks, juuksuriks, arhitektiks ja siis psühholoogiks aga olin liiga laisk ja elu tuli vahele ja olen vahetusevanem.

  • Reply Triin 30. detsember 2020 at 19:47

    Mu esimene unistus oli nagu paljudel teistel poemüüjaks saada, siis näitlejaks…siis oli mitu aastat meeletuid eneseotsinguid küll graafiline disainer, fotograaf jne. Täiesti lambist läksin aga lilleseadet õppima ja see on reaalselt mu unistustetöö! Pole kunagi ühegi töö suhtes nii suurt kirge tundnud…naudin igat hetke. Ainus tööga seonduv unistus on veel see, et kunagi teen eesti floristikamaastikul midagi sellist, mis mind kõikidest teistest kuidagi eristab. Tuleks nüüd ainult see geniaalne idee 😀

  • Reply Liisukas 30. detsember 2020 at 18:26

    Kui ma väike olin, töötas mu ema lasteaias kasvatajana. Sel ajal tundus see parim koht töötamiseks. Hiljem, kui omal juba 4 last oli, siis mõtlesin, et jeeerum, olid alles soovid, eks :D
    Peale kooli töötasin mõnda aega restoranis ja baaris, see meeldis väga, aga pere kõrvalt ei olnud baaritöö enam väga ok.
    Nüüd olen kujundaja. Joonistan igasugu reklaame, visiitkaarte, autoreklaame. Aga seda kõike hobi korras. Põhitööna kujundan hauakive ja matuseplaate (mõned pööritavad silmi, kui teada saavad, millega mõned inimesed tegelevad :D)

  • Reply M 30. detsember 2020 at 18:20

    Mäletan, et vanasti olid mingid sõbraka vihikud… kui seal küsiti “kelleks saada tahad?” siis ikka panin alti nii nagu teised “laulja”. Tegelikult aga tahtsin saada õpetajaks “Matemaatika”. Kuid millegi pärast seda kirja ei julgenud panna 😅. Olen pidanud erinevaid ameteid (lisaks veel õppinud erinevaid). Ühe juhuse tahtel läksin tööle lasteaeda õpetaja abiliseks, seal tööd tehes tekkis taas suur Soov saada õpetajaks… nüüd olen juba teist aastat õpetaja lasteaias. Lasteaiaga olen seotud juba 6 aastat ja igati rahul.

    Erinevate töökohtadega võrreldes on seal tõeline rõõm, kurbus jms.

    Hämmastav on vaadata, et iga su lapsik idee müüb!

  • Reply Marii 30. detsember 2020 at 17:57

    Enamuse oma elust unistanud arsti ametist aga töötan pereõena ja erakorralise meditsiini õena ning olen väga rahul selle valikuga. Saan teha oluliselt rohkem käelisi tegevusi kui arst+pereõena teen iseseisvaid vastuvõtte mis on peaaegu nagu arsti töö :)
    Hetkeseisuga ametit vahetada ei plaani, ehkki tulevikus arvatavasti loobun EMO tööst, öövahetused on rasked ja mõjutavad pereelu

  • Reply KatiKatu 30. detsember 2020 at 17:37

    Mu ema oli omal ajal kaupluses tööl, need õndsad 90’date algus..🤣 oi kuidas ma sama soovisin.
    Käisin poes ringi ja selle ‘hinnapüstoliga’ said kogu kaup poes vähemalt 3-4 silti peale ,🤣🤣
    …siis sain ma suuremaks, loe: eelpuberteet saabus…ja oi siis oli popp amet juuksur. Kõik nukud olid kiilad, sõbrannadel olid juuksejuureni salgutatud tukad ees ja vildikatega värvitud salgud peas.. jep, kõikide emad vihkasid mind..🤣
    Pubekana, ehh, kes siid küll töö peale mõtles. Siis oli pidu ja sefid hilbud ja meikup maailmas nr 1 ..
    Mingi aeg aga saabus mõistus koju, et seda endale lubada on vaja pappi. Aga kui emal seda ka pole anda niipalju kui üks küsida oskab…siis pidime lahenduse leidma.. nii me suviti käisime maasikapõllul, herneid korjamas. Kõige ekstreemsem oli see kui jõidsime kohalikku karjafarmi tööle. Jep, lauta. Oi kuidas meid narriti seepärast. Samas aga kui me ikkagi pärast ‘rahadega’ mutid olime siis oli neil suu kinni.
    Jah, eluunistus see laudas töötamine ei olnud, kuid raha oli aus ja olgem ausad, ei haisenud ta ka mitte.
    Peale keskat sai mindud lapsehoidjaks õppima. Njhm, sel ajal, 2000date algus oli see popp teema.
    Ei, ka see polnjd unistus. Ja abikasvatajana ma pole päevagi töötanud.
    Olin hoopis alkoholipoes müüja-koristaja-juhata.
    Tänaseks olen ma koka paberitega ja siiski tegelen rohkem kondiitritoodete valmistamisega..
    …ühesõnaga, teinud roppu moodi tegevusi, et raha oleks. Ja vanuselt ma pole ka veel mitte isegi kahe varbaga hauas veel, nii et kes teab..jõuan veel midagi proovida..🤣🤣

  • Reply Krr. 30. detsember 2020 at 17:36

    Mäletan, kui pidime algklassides kirjutama kirjandeid teemal “kui ma suureks saan”, “mina 25-aastasena” jms, siis ma surin seest. Mina ei teadnud, mis tööd ma teha tahan. Õigemini, ma ei tahtnudki tööd teha, aga seda ei olnud nagu paslik kirjutada. Ema oli sel ajal õmbleja ja kuna ma pool lasteaia ajast tal seal töökohas sabas sörkisin, siis teadsin nö telgitaguseid ja siis kirjutasingi igale poole, et mina tahan õmblejaks saada. Õpetaja muidugi arvas, et seda ideed tuleb toetada ja andis mulle igast õmblusega seotud lisaülesandeid. Siiamaani vihkan õmblemist. :D
    Tädi mul on juuksur ja põhikoolis käies, kui tema alles õppis, katsetas mu peal ja hiljem olin tal palju salongis passimas ja mõtlesin, et nii äge, tahaks ka osata ja nii vahvat tööd teha. Õppisin juuksuriks ja räigelt meeldib see ala siiani, aga mu allergiad panid sellele asjale ruttu keelu peale.
    Ja nüüd olengi töö peal, kus peab aeg-ajalt nuppu vajutama ja loen blogisid, kui parasjagu ükski masin nupuvajutust ei palu. Hea lebo. :D

  • Reply M 30. detsember 2020 at 17:34

    Mina tahtsin väiksena saada kokaks, sest mulle väga meeldis küpsetada igasuguseid asju juba üsna noorelt. Mingi aeg hakkas meeldima patside tegemine ja soengud, siis mõtlesin, et tahan juuksuriks saada. Täna, aga olen hoopis ämmaemand.

  • Reply H 30. detsember 2020 at 17:25

    Mina tahtsin väiksena iluuisutajaks saada. Veidi hiljem lauljaks või näitlejaks. Kui oli aga päriselt otsustamise aeg, siis enam ei teadnud. Ülikooli astusin sisse suvalistele erialadele, kus piisas gümnaasiumi lõpueksami tulemustest. Erialad, kuhu kandideerisin, olid reaalselt seinast seina ja sain igale poole sisse ka. Otsustasin õigusteaduse kasuks puhtalt selle pärast, et tundus tähtis ja tõenäoliselt need teadmised mööda külgi maha ei jookse, kui eriala ikkagi ei sobi. Eriala aga sobis ja üsna ruttu sai selgeks, mis südame kiiremini põksuma pani, siis hakkasin prokuröri ametist unistama. Praktikale sattusin aga kriminaaluurija juurde ja see tundus kordades põnevam ning ongi pikalt eesmärgiks olnud. Tööle sain ka PPAsse, küll teise ameti peale, aga võimaluse tekkides oleks edasi liikunud. Praegu olen juba kaua valdkonnast eemal olnud ja seletamatu soov uuesti õppima minna. Seekord ämmaemandaks või arstiks. Kui suveks pole isu üle läinud, siis teen proovi.

  • Reply Nell 30. detsember 2020 at 17:16

    Lavakasse on mindud veits venemas eas ka, ma arvan. Ja katsetele minemist “kõrge iga” kohe kindlasti ei takista, kui saadetakse pikalt siis on vähemalt vastus käes ja saab uute mõtetega edasi minna.
    Minul ei olnud väikesena klassikalisi “tüdrukute ametisoove”. Ei tahtnud poemüüjaks ega õpetajaks, hoopis veoautojuhiks tahtsin. Gümnaasiumis otsustan õppida eriala, mis teeks must riigiametniku. Töö mulle meeldiks ka praegu aga pakutav palk mitte, seega juba palju aastaid töötan spetsialistina tootmisettevõttes. Nii-öelda backoffices. Kui klient närvi ajab siis võin vabalt oma arvuti ees kiruda ja vanduda. Ning töö ise on lahe, saab nii rahulikult arvuti ees tiksuda kui adrekas möllamas jamasid klaarida.
    Oma kummalgi õpitud erialal töötanud ma pole aga silmaringile ja maailmast aru saamisele on need väga palju kasuks olnud. Kohe kui mõtlen välja mingi huvitava eriala, lähen ilmselt veel õppima. Ja kui mõtlen välja, kelleks saada tahan siis ilmselt veel õppima. Ja veoauto juhiloa kavatsen ka ära teha, ikkagi lapsepõlveunistus :D

  • Reply Monsa 24 30. detsember 2020 at 17:14

    Ma tahtsin saada Loomaarstiks, (alati olin klassis see inimene, kes tahtis muud) aga kuna ma ise olin sel ajal raskelt astmatik ja elasin haiglas siis ei saanud enam tugevat haridust alla ja nii see läks. Olin hoopis kohvikus tööl ja poes kuniks jäin rasedaks ja nüüd siismaani pea 5 aastat pole korralikult tööl käinudki.

  • Reply Janne 30. detsember 2020 at 17:13

    Vanasti oli Soome MTV3 pealt gladiaatorite saade ja siis tegelased (enamasti suured tugevad mehed) pidid seal erinevaid hulle takistusi läbima (umbes nagu nüüdsed Ninja Warriori taolised saated). Ja mina, väike tüdruk, tahtsin siis selliseks gladiaatoriks saada :D

  • Reply Marii 30. detsember 2020 at 16:43

    Tahtsin 100 kroonise peale saada. Siis tahtsin esimeseks naispresidendiks. Well, those ships have sailed.

    Õppisin aga sotsiaalpedagoogikat ja lastekaitsespetsialistiks.

  • Reply Heips 30. detsember 2020 at 16:32

    Lapsena tahtsin väga saada loomaarstiks, ülikooli minnes õppisin aga mõnda aega tehnikat ja tehnoloogiat. Oleks tahtnud ikka seda arsti värgendust õppida aga 5 aastat täiskohaga koolis käia pere kõrvalt-üsna keeruline oleks olnud ilmselt. Hetkel töötan elektroonikat tootvas ettevõttes tootespetsialistina ja ei kahetse üldse oma valikuid. Täiega rahul oma tööga aga see muidugi ei välista seda, et ükshetk otsustan veel midagi õppima minna, õppida ei ole kunagi hilja.

  • Reply Maarika 30. detsember 2020 at 16:30

    Mina tahtsin saada täiskasvanuks. Ja siis tahtsin saada emaks. Mul ongi palju lapsi ja vanust ka. Kellekski saada ma ei unistanudki, sest mulle meeldib näha mis elu toob ja osa võtta. Nii olengi ma teinud. Samas olen õiges paigas ja õiges ametis. See teekond on olnud pikk, käänuline ja vaevaline. TÄNA olen ma kohale jõudnud :D

  • Reply Kat 30. detsember 2020 at 16:27

    1.klassis kirjutasin : Tahan saada teiste aitajaks, aga mitte arstiks.
    Praegu olen eripedagoog….tundub, et sain, mis tahtsin :)

  • Reply X 30. detsember 2020 at 16:09

    Lapsena tahtsin saada müüjaks, juuksuriks või politseinikuks.
    Peale mitmeid erinevaid erialasid olen nüüd politseinik :)

  • Reply Hilli Uigru 30. detsember 2020 at 16:01

    Mina tahtsin saada kiirabi õeks, see tundus nii äge ja huvitav töö, käisin koolis ajal, kui meil olid suunitlusega klassid, läksin meditsiinikallakuga keskooli, ja minu unistus kestis esimese praktikani-seda verd, mida ma seal nägin, ei unusta iial…, ja no sai muidugi ka selgeks, et verd ma ei kannata ja kannikasse süsti tehtud ei saa-tundsin sõrmeotstega, kuidas nõel ragises minna… , ja ei saanud minust õde.., samas minu tütar, keda hoidsid kopsuproovi tegemiseks kinni kolm med töötajat, on hetkel kirurg..

  • Reply A 30. detsember 2020 at 15:58

    Olen tahtnud saada nii juuksuriks, videode laenutajaks (vanasti olid videolaenutused, kes mäletab, ja siis ma mõtlesin et issand kui hea…päev otsa vahi filme mida tahad 😂) kui ka loomaarstiks. Kui olin vähe vanem siis tõmbas mind samamoodi lavakas aga ka füsioteraapia (inimese keha on nii põnev, aga arst oleks too much onju). Suht seinast seina ikka…a nüüd ma olen politseinik 😄 ma saan varsti 30 ja arvan, et ikka veel ei tunne nö ennast, mida täpsemalt tahaks või oskaks.

  • Reply Anna-M. 30. detsember 2020 at 15:58

    Elevant portselanipoes tahtis taustalauljaks saada 🤭😅 rohkem lapsepõlve unistusi ei mäleta, ilmselt olin ideedevaene ja ei suutnudki mõelda sellele :D Tänaseks on pm kõik unistused täitunud, olen hotelli müügijuht ja rahul :) muidugi lapsena arvasin teadvat, et ainult pealinnas on elu ja võimalused ning olin kindel, et oma lapsepõlve külla ma mitte mingil juhul ei soovi elama jääda. Tänaseks aga just siin olen ja elan endale väga meeldivat elu! 😍

    • Reply Mina 31. detsember 2020 at 20:30

      Lapsena tahtsin saada arstiks, sest mu emal oli infarkt juba siis kui ta oli 35-36 aastane, mina 6-7 aastane. Siis vahepeal soovisin saada õpetajaks jne. Reaalsuses õppisin maksuametnikuks ja hetkel töötan hoopis raamatupidajana. Lisaks olen õppinud kokk ja varem töötanud tisleri, vaakumpakendajana, koristajana, greenkeepri ja maksuametnikuna 😂

  • Reply Tulla 30. detsember 2020 at 15:57

    Mina tahtsin saada väiksena pangadirektoriks, sest arvasin, et siis kuulub kogu panga raha mulle 😅 siiani ei saa aru, kuidas ma üldse mingi 10 aastaseni oskasin niimoodi materiaalselt mõelda 😀 hiljem hakkas huvitama meditsiin. Mängisin kaisukarudega arsti ja tänaseks olengi tööl just meditsiinis. Vot sulle pangadirektorit 😀

  • Reply Poirot 30. detsember 2020 at 15:56

    Ma lugesin väiksena krimkasid ja need olid nii põnevad, et ma unistasin, et kui suureks saan, siis tahaks ka sellega tegeleda. Aga andsin endale aru, et eradetektiivi minust ei saa, sest ma kunagi ei arvanud ära, kes tapja on. Seega – geniaalne plaan – ma pidin hakkama eradetektiivi sekretäriks! :P

    Nyyd olen IT firmas tiimijuht :D

  • Reply ML 30. detsember 2020 at 15:55

    Ma tahtsin saada poemüüjaks, politseinikuks ja kooli ajal tahtsin õppida majandust, juhiks ja ämmaemandaks.

    Viimase tegin ära kah 😀! Poes sai gümnaasiumi lõpus töötatud, küll mitte kassas, aga siiski.

    Praegu mõtlen, et kriminaaluurija oleks vahva olla, iseasi kas ämmaemanda teadmisi nad vajavad 😅

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 16:06

      Noh, saad poole kohaga mõlemat teha :D

      • Reply Helen 30. detsember 2020 at 16:22

        Tahtsin saada loomaarstiks..
        Aga sain hoopis meeleheitel koduperenaiseks 😅 üksik ema 3-me lapsega :) Naudin seda aega hetkel ja hiljemalt 30ndaks sünnipäevaks plaanin juurde õppida miskit ning tööle asuda :) 3a aega plaani pidada 😁

    • Reply Püsimatu 30. detsember 2020 at 17:21

      Ma tahtsin ämmaemandaks ja politseinikuks. Tegin ämmaemanda ära aga ei sobinud, läksin õeks. Edasi võtsin ette politseiniku. Sai tehtud ja väga meeldib, töötangi mõlemana. Et õppimine veel lõpetatud ei ole, siis õpin juurat.
      Kus ja kellena ma lõpuks lõpetan, pole aimugi aga mulle meeldib kui palju erinevaid asju ma teen ja oskan ja teha saan.

  • Reply Liana 30. detsember 2020 at 15:53

    lasteaias käies tahtsin iluuisutajaks saada.
    Hetkel töölt lapsehoolduspuhkusel, aga muidu spoonija😁

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 16:06

      haha, ma lugesin spoonija, nagu.. spooning :D et elukutseline kaisutaja :D

      • Reply Kiki 30. detsember 2020 at 16:37

        Ma ei teadnud lapsena kelleks saada tahan, siiamaani ei tea. Ma teadsin, et ainult peast soojad inimesed viitsivad numbrites tuhnida ja raamatupidaja olla ja võib 100x arvata kellena ma praegu töötan. Aga ma tunnen, et ega elu lõpuni ei taha seda tööd teha, aga mida ma tahan, on siiani selgusetu. Nii kadestan inimesi, kes teavad ja teevad ja on veel õnnelikud ka selle juures

      • Reply Liana 7. jaanuar 2021 at 22:03

        😅Ma pole sellele isegi nii mōelnud et keegi vōib seda praegusel ajahetkel nii
        lugeda.Peab tööandjale ûtlema,et ametinime muudaks🤣

  • Reply Liisa-Kai 30. detsember 2020 at 15:52

    Väiksena tahtsin saada kaitseväelaseks ja/või hävituslenduriks. Praegu olen hoopis apteeker. Kae nalja!

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 16:05

      suht sama asi ju :D:D

  • Reply T 30. detsember 2020 at 15:52

    Ma leidsin kunagi lasteaias samal teemal tehtud pildi ja seal oli, et “Tahaks saada kas baleriiniks või radiaatoriks.”
    Ma tahaks täiega teada mida ma selle all tegelikult mõtlesin 😂😂

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 16:03

      hahahaha, sry ma nii naeran :D elukutseline radiaator :D

    • Reply Lily 1. jaanuar 2021 at 19:04

      Gladiaator?

    • Reply G 1. jaanuar 2021 at 21:50

      Äkki radioloog? :D

  • Reply E 30. detsember 2020 at 15:49

    Ma teadsin lapsena, et soovin teisi aidata. Nüüd töötan loovterapeudina ja erihoolekandeteenuste juhina. On päevi kus ma mõtlen, et miks ma omale nii pingelise ameti olen võtnud, aga samas see tänulikkus klientide poolt kaalub kõik selle üle. Mul on väga lahe töö!

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 16:05

      Nii tore!

      • Reply triinu 30. detsember 2020 at 18:14

        Ma tahtsin saada juuksuriks aga kuna ma sain üsna noorelt emaks, siis jäi see unistus katki. Nüüd 30a, kolme lapse emana lõpetan kevadel gümnaasiumi ning kavatsen endiselt juuksuriks õppima minna. Parem hilja kui mitte kunagi. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peale juuksurikooli lõpetamist, püüan õigusteadust õppima asuda.

  • Reply Lila 30. detsember 2020 at 15:49

    Kui ma enda eksist lahku läksin, siis hakkasin trenni tegema, jätsin suitsetamise maha, võtsib kooli lõpetamist tõsiselt. Ja olin üldse vormis nii vaimselt kui füüsiliselt. Naljakas eks 😄 nüüd mitu aastat hiljem, kaks last ja megahea mees, ilus elu. Ei motiveeri nagu midagi miskit uut ette võtma. Tahaks lugeda rohkem raamatuid, erialaselt rohkem kursis olla asjadega ja trenni rohkem teha. Ei tundu nagu midagi võimatut. Kellegil veel tunne, et lapsed võtsid pool ajumahust ära?

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 16:05

      Haha, mul sama tunne ausalt :D

  • Reply Katz 30. detsember 2020 at 15:49

    Tahtsin lapsest peale kokaks saada (või pgem pagariks, sest tegin ainult magusaid küpsetisi koguaeg kodus). Pärast keskkooli läksin toitlustusteenindust õppima ja sain aru et enam jubedamat ametit olemas ei ole ning jätsin pärast esimest aastat pooleli.
    Seejärel kogusin end mõned aastat ja avastasin et huvitun raamatupidamisest…läksin seda õppima, suutsin kuidagi need 3 aastat ära kannatada ja kraadi kätte saada, aga töö üldse ei meeldinud…selline kuupäevast kuupäevani elamine, aruanded, palgapäevad jms. Hakkasin vaikselt audiitori ametist unistama, aga ei teadnud, kuidas selle ameti peale täpselt saama peaks. Seetõttu äksin hoopis paariks aastaks Austraaliasse.
    Tagasi tulles sain ootamatult mitmest audiitorfirmast kutse vestlusele ja nüüd töötangi audiitorina ja olen väga rahul :)

    • Reply R. 30. detsember 2020 at 19:06

      Oh kui lahe. Ma olen raamatupidaja, aga mu unistus on ka audiitor – ja no täpselt sama, pole veel pihta saanud, et kuidas selleks täpselt saadaks. :D

  • Reply T 30. detsember 2020 at 15:48

    Mina tahtsin väiksena saada politseinikuks. Mu vanaema raius mulle toona, et ei, see on ikka liiga mehine amet. Tütarlaps peaks ikka midagi muud tegema. Aastaid surus ta mulle peale, et peaksin meditsiinivaldkonna poole vaatama. Mingi hetk ununes mul see politseiniku asi ära ja käisid need ilmselged “tahan lavale pääseda ja kuulsaks saada” tuurid. Aga mida lähemale tuli aeg päriselt valida, seda rohkem hakkas mind pedagoogika köitma. Nii ma siis läksingi pedagoogi haridust omandama. Hea mitu aastat sai ka oma haridusele vastaval kohal töötatud, kui mulle sattus ülemus, kes no kohe üldse ei sobinud ülemuseks. Kuna niigi tundsin, et töö seal keskkonnas hakkas end ammendama, siis hoidsin silmad lahti, et kuhu edasi võiks liikuda kui äkki, ei tea kust, niitis mind jalust üks väga huvitav pakkumine… Siin ma nüüd siis olen. Mõned aastad politseiametnikuna töötanud ja oma konkreetset tööliini naudin väga. Olen päris korralikult “jalaga uksi lahti löönud”, et siia jõuda ja selliselt karjääri teha, aga ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Kae õudu. See väike kuueaastane päkapikk teadiski, mis mulle tegelikult meelejärgi on. Ma ise olen sellest kaasa võtnud vähemalt nii palju, et oma õdede/vendade lapsi julgustan mitte kuulama, mis teised arvavad, et nad tegema peaks vaid et nad iseendasse usuks, sest mitte miski pole ägedam, kui iseenda üle siiralt uhkust tunda!

  • Reply Liis 30. detsember 2020 at 15:46

    Tahtsin hambarstiks saada. Ei saanud, olen tavakas kontorirott (hetkel siis kodukontori). Hambarstiks ka enam saada ei taha. Pigem on uued sihid seatud hoopis kunstivaldkonna poole.

  • Reply M 30. detsember 2020 at 15:41

    Mina tahtsin väiksena saada kriminaal politseinikuks ja tuletõrjujaks. poisteametid :D
    tänaseks töötan hoopis teises valdkonnas, aga mõni aasta tagasi astusin vabatahlikkuks päästjaks, nii et olen saanud veidi tuletõrjuja ametiga ka tutvuda:)

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 15:42

      Ma olen täiega huvitatud, et kuidas naised seal kõiki neid asju päästjana teevad, ma vist seksistlik sry :D Lihtsalt tundub, et seal täiiiega jõudu vaja.

  • Reply Ewa 30. detsember 2020 at 15:40

    Kui ma oleksin praegu samal töökohal, nagu lapsena unistasin, siis oleks see ikka väga naljakas ja arvatavasti ka tööta. Nimelt tahtsin ma väiksena traktoristiks saada. Minu isa töötas traktori jms tehnika peal ning minu meelest oli see tehnika nii võimas, suur ja muljetavaldav, et selline soov saada traktoristiks oli ikka hea mitu aastat :) Praegu ei ole ma traktorist, vaid ühes suures tootmisettevõttes tehase direktor :P

    • Reply Mallu 30. detsember 2020 at 15:42

      Kas siis tänapäeval enam traktoriste pole? Tundub tõesti päris tuus, kui aus olla :D Mitte, et tehase direktor vähem tuus olla oleks :D!

      • Reply Ronja 30. detsember 2020 at 18:09

        Õpetajaks tahtsin, ja politseinikuks. Neile unistustele kõige lähemal oli aastaid siis koolitaja ametit pidades, praegu olen raamatupidaja ja no nii minu amet, just need pidevad deadline’d, kiired ajad jne 😋

    • Reply Nell 30. detsember 2020 at 17:22

      Kusjuures tänapäevased traktorid on märksa mugavamad sõidukid kui enamik autosid. Sõidavad ise ja juht saab niisama chillida teatud töölõikude ajal :) Ja palka saavad nad ka päris viisakalt.