NIISAMA JUTTU

zenmallu vol tuhat

3. jaanuar 2021

Alles ma siin hõiskasin, kuidas ma tahaks iga hommik mega vara ärgata, selle asemel on kell 12 ja ma pean ütlema, et noh, tere hommikust! Ma ei saa sinna miskit teha, et ma veedan pooled ööd lambist erinevaid raamatuid lugedes. Eile näiteks sattusin netis ühe online raamatu peale ja no ma ei saa aru kust ma selle leidsin, sest viitamiseks ei suuda ma nüüd parima tahtmise juures midagi nimetada. Raudselt nägin unes seda üldse…

Igatahes sattusin ma eile põneva lugemise peale ja mõtlesin, et äkki on teist ka kellelegi see mõttetera vajalik. Ehk siis: kas teil on mõnikord nii, et pähe tulevad konkreetselt kõige lambimad mõtted, mis panevad teid kahtlema selles, et kas te üldse olete “hea inimene”? Ma panen selle “hea inimese” jutumärkidesse, sest see on omakorda super lai mõiste – mis ühele on hea, on teisele mõeldamatu, aga no selline üldine arusaam heast ja halvast on igaühel vast olemas.

Näiteks on mul juhtunud niimoodi, et vaatan telekat või loen midagi, vaatan videosid ja siis tuleb pähe mõte, et issand jumal, kui loll/kole/*suvaline muu ebaadekvaatne hinnag võõra inimese kohta, keda ma ei tea* ta ikka on. Ja alati peale seda mõtet tunnen ma ennast veits tondina, et issand jumal, mis häda on mul üldse võõrast inimesest midagi arvata, või tema juures midagi kritiseerida. Et järelikult olen ma peast natukene ikka halb inimene või nii? Või kui kellelegi läheb väga hästi, siis korraks torkab, et mh, miks see MINUGA juhtuda ei võinud. Olenemata sellest, et äkki ma pole selle “millegi” saavutamiseks midagi teinudki, aga teine on.

Või kui keegi minu kohta arvamust avaldab – olgu see sis jällegi võhivõõras, või kasvõi keegi, kes mind teab. Mõni ütlus paneb mind pikaks ajaks juurdlema, et huvitav, kas tal võis õigus olla? Ja uskuge mind, need ei ole üldiselt head asjad, milles tahaks, et teisel õigus oleks.

Alles ükspäev jagasin instas veits diipi mõtteid, jagan neid siia ka:

Ma hakkasin eile mõtlema sellele, et hästi palju räägitakse sellest, et ärge laske ennast mõjutada teiste arvamusest, ühiskonnanormidest, iluideaalidest ja üldse kõigest välisest. Ma ei hakka sellele vastu vaidlema, hoopis mõtlesin sellele, kui palju lihtsam on elu hoopis siis, kui inimesed laseksid ennast vähem mõjutada sellest, mida nad ISE endast arvavad. Ma ei hakka siin mingit tüüpilist self love juttu ajama, küll aga tulin ma selle peale, et minu jaoks on kõige raskem näidata enda kõige siiramaid emotsioone.

Palju lihtsam on kõik ilusad sõnad vastu võtta nii, et need naljaks pöörata. Palju kergem on rasked olukorrad üle elada nii, et rehmad käega ja ütled, et sa oled fine. Nõrkuse tunnistamine on minu jaoks üli keeruline ja olgem ausad, kui ma seda teinud olen, on tagasiside umbes selline, et mis sa ikka halad, teistel on hullem. Tõsi, alati on keegi, kellel on hullem või parem, aga kui egoistlikult see ka ei kõlaks, siis meie ise olemegi enda eludes peaosades ja meie ise peaksime endile kõige rohkem korda minema. Seega eile võtsin ma päeva iseendale: lamasin pool päeva voodis (ülejäänud päeva hommikumantlis), lugesin raamatuid, analüüsisin enda emotsioone ja tundsin õhtu lõpuks siiralt, et ma olen rahul sellega, kes ma olen. Mitte täiuslik, aga see polegi koht, kuhu püüelda. Lihtsalt inimene oma vigade ja heade külgedega ja see on täiesti piisav. Seega ma tulin täna siia ütlema, et kui mina juba olen, siis olete teie ka. Ükskõik, mis vigu me elus teinud oleme, on nad õppetund ja õnnelikud eraldab õnnetutest ainult suhtumine. Ma otsustan iseendaga õnnelik olla ja ma arvan, et see on üsna lihtne otsus, mida te kõik võiksite täna vastu võtta. Meil kõigil on maailmale midagi ägedat pakkuda ja kõik suured asjad toimuvad läbi paljude vigade, selline see elu kord juba on🤷‍♀️

Vot, minu päevane diip mõttelõng on siia visatud ja ma omalt poolt soovin teile eriti mõnusat päeva. Olgu see teil siis parasjagu kehv päeva algus, või hoopis tore kolmapäev. Võtke endale see teadmine, et läheb paremaks või veel paremaks. Laav juuu ja aitäh kõigile, kes mu jaoks olemas olnud on. Olgu see siis päris elus, või netis. Hindan seda kõrgelt❤

Sain selle peale tagasisidet, et inimesed võiksid üldse enda arvamuse endale hoida, mitte neid teistele välja ladumas käia. Ühest küljest nõustun – kui küsitud just pole ja inimene minu väga lähedane sõber pole, et enda arvamust välja plartsatada, siis tihtipeale tõesti ei ole sellel mõtet. Aga fakt on see, et me ei saa muuta teisi inimesi. Me ei saa teisi inimesi kontrollida ja neid panna mõtlema ja käituma nagu meie tahame. Ainuke, mida me saame teha, on muuta enda mõtteid. Ja seda sama kinnitas mulle eile loetud raamatuke ka. Issand, ma proovin nüüd seda kuidagi seletada.

Kõik meie mõtted ei ole MINA ISE. Need on lihtsalt mõtted, mis tulevad meieni võttes arvesse asju, mis meiega juhtuvad, mida me loeme, mida meile öeldakse, mida me näeme jne. Aga need mõtted ei ole MINA. See mina osa on see, mis kuulab ja selekteerib need mõtted välja ja otsustab, mida oleks vaja edasi mõtiskleda ja millest niiöelda edasi liikuda. Umbes nagu kui sul mängib taustaks raadiokanal, siis sa ju ei laula kõiki laule kaasa. Mõndasid pole sa enne kuulnudki. Mõni ei meeldi sulle. Mõni laul võtab aega, no nii viis kuus korda, kuni ta sulle meeldima hakkab ja sa sõnadele keskenduma hakkad. Mõni meeldib kohe. Aga kui sa ei taha, võid sa kanalit vahetada või raadio hoopis kinni panna. Mõtetega on tegelikult sama asi.

Kui keegi ütleb meile midagi, mida me enda kohta tõeseks ei pea, siis on ainult meie enda teha see, et see meid ei mõjutaks. Ja ma ei mõtle selle all alati seda, et ütled esimese asjana, et ah see pole tõsi. Aga päriselt ka, tihtipeale EI ole inimestel sinu kohta õige arvamus, isegi kui nad sind teavad. Isegi kui sa neid armastad. See on muuseas veel kõige hullem versioon, sest sellisel juhul ütleb aju, et neil nagu peaks õigus olema, sest sia tunned nende vastu sügavaid tundeid ja seda rohkem haiget see teeb. Kõige hullem on ju tülli minna pereliikme või ala parima sõbraga.

Aga me kõik näeme maailma niii erinevalt, meil on nii erinevad kogemustepagasid ja mida kõike veel, et puhas kuld ei ole ei sinu enda uitmõtted endast, ega kellegi teise omad sinust. Kõik need mõtted tekitavad kurbust ja süütunnet, mida endaga kaasas kanda ja elu niimoodi ei ole kuigi mõnus. Seega on elu nagu justkui lihtne – selekteeri välja mõtted (nii enda kui teiste poolt) mis hoiavad sind tagasi õnnelik olemast, mis ei ütle häid asju ja mis ei aita sul areneda ja lase neil lihtsalt minna. Keskendu neile, millel on päriselt mingit kaalu ja nõnda on see vana hea self love ka kergem tulema.

Mul näiteks sai juba mõni aeg tagasi selgeks, et olen ma teinud küll head ja halba siin ilmas, aga minu emotsioone ja tundeid ei saa mitte keegi teine enda peas tõlgendada ja käänata enda soovil heaks või halvaks. Mina olen mina ja teised inimesed on teised inimesed. Seega jääb üle meil ainult olla osav mõtete sorteerija ja mitte lasta tühjal-tähjal enda pead ja aega täita. See ei vii kuskile edasi. Ja meil on vaja minna edasi, mitte tagasi. A-la-ti.

Ma olen ka saanud kommentaare, et issand, ma olen nii ülbe ja arvan endast ikka õige palju, aga sellisel juhul ei ole mul ka jälle muud teha, kui õlgu kehitada. Esiteks ei näe keegi minu sisse ja tegelikult on peale vaadates, või mu kirjatükkidest suht võimatu aru saada, kas ma teen nalja, olen ülbe, või üritan pisaraid tagasi hoides lihtsalt kirjutades oma mõtteid eemale tüürida, ise ilma taipamatagi, kuidas või mis mulje ma jätan. Ja teiseks – kes veel meist palju peaks arvama, kui mitte meie ise? Ma siiralt arvangi endast palju ja usun, et ma olen siiras ja hea ja naljakas inimene, miks ma seda tegema ei peaks? Obv on mul ka igasuguseid … teisi momente elus, aga see ei muuda minu väärtust inimesena, eks? Ja samamoodi on ju teiega – seega väärtustage ja hinnake ennast. Te olete endal ainuke! Mõnus, eriline, ainulaadne ja imeline.

Fck it, öelge seda kasvõi kõva häälega välja. Ma ükspäev tegin seda, haha. Tundsin ennast natsa nagu hull, aga ma tegelikult lobisen endaga üksi kodus kogu aeg, küll tavaliselt midagi sellist, et eeeem, kus ma need võtmed panin? Ahjaa! Pesu tuleb kuivama panna! Aga üks õhtu ütlesin kõva häälega, et ma olen äge, armastatud ja mul on maailmale palju pakkuda. Ja no tuli kõva venna tunne peale küll, seega proovige.

Ok, sain enda seest kõik jälle välja, seega loodan, et kellelgi sellest mõtteterast (või peaksin ma ütlema, mõtteEEPOSEST) midagi kasu ka oli. Mul eile hakkas küll parem sellest. Aga noh, ma teada tuntud sooda ka peast, eksole 😀

Aga kui te üldiselt mõtlete, kas te arvate endast pigem hästi või halvasti? Miks?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

15 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kapsauss 4. jaanuar 2021 at 08:19

    Ma pean ennast üldiselt heaks inimeseks. Pole kellegile kunagi tahtlikult halba teinud. Aga absoluutselt ei poolda ideed et nui neljaks kõik on ilusad ja head ning armastan kõiki inimesi. Ei ole nii ja mitte keegi ei tee seda. Kedagi kusagile kommenteerima ei ole läinud ega öelnud midagi halba aga jah olen küll mõelnud et oi kui inetu, ebameeldiv inimene. Ei selle taga ei pea olema mingi sügavam diip mõte et ma peaks seda analüüsima. Lihtsalt mulle ei sümpatiseerigi ega meeldigi kõik inimesed ühe palju ja see on täisti normaalne elu. Ma leian et alati pole kõiges vaja otsida mingit lapsepõlve traumat või teab mida:D nagu nüüd hirmus moes on 😀 aga vastukaaluks siis jah ma mõtlen ka mõtteid et oi kui tore, sümpaatne ja ilus inimene et tahaks kohe terve maailmale selle välja karjuda, et no vaadake mis inimene.

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2021 at 10:46

      Aga ma ei olegi ju öelnud, et kõik inimesed on ilusad ja head, muudkui käi ja armasta 😀 Selles suhtes, et iga mõtte taga EI olegi mingi diip sügavam asi, seda ma öelda üritangi 🙂 Aga see minevikutraumade asi, see on “moes” sest see on julgelt enamik inimestel. Lihtsalt umbes 30dates hakatakse seda mõistma ja aru saama. Kui sul pole mingeid probleeme või asju, kus sa oma käitumisest aru ei saa, siis ilmselt sul tõesti pole, või kui ka on, siis nii vähesel määral, et see su elu ei mõjuta ja see on ka super hea ju!

  • Reply M. 4. jaanuar 2021 at 00:53

    Nõustun!
    Mis raamatuga tegu?

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2021 at 10:47

      Siiani ei tea 😀

  • Reply Saara 3. jaanuar 2021 at 20:10

    Ameeriklane näeb elevanti ja mõtleb, et oo, äge, temaga saab äri teha. Sakskane näeb elevanti ja mõtleb, ta on huvitav, peaks teda põhjalikult uurima ja dokumenteerima. Eestlane näeb elevanti ja mõtleb: appi, mida ta võiks minust mõelda😊🙋‍♀️.
    Mallu, Sa hakkad suureks saama. Nii lihtne ongi😊. Ja sellised äratundmised teevad elu lihtsamaks ja inimese enda igas mõttes sallivamaks. Head uut aastat!

    • Reply Mallu 4. jaanuar 2021 at 10:48

      Oli ka tagumine aeg, eks! Head uut sullegi!

  • Reply F 3. jaanuar 2021 at 19:00

    Käsi südamel võin öelda, et mul oli vaja seda. Tänan sind.

    • Reply Mallu 3. jaanuar 2021 at 19:55

      Siis oli igati asja ette ❤

  • Reply Mari 3. jaanuar 2021 at 15:49

    Mulle meeldib endale ikka nukrameelses tujus öelda, et ma tegin neid otsuseid, valikuid jne tol hetkel nii hästi kui oskasin ja teadsin- keegi ei ela ju elu maksimaalselt halvasti.. Ju siis ei teadnud paremini otsuste tagajärgi jne.

    • Reply Mallu 3. jaanuar 2021 at 16:15

      No just!!

  • Reply MP 3. jaanuar 2021 at 15:12

    See postitus on minu arvates üle tüki aja üks väga hea kirjatükk! Aitäh! 🙂

    • Reply Mallu 3. jaanuar 2021 at 15:55

      No aitäh sulle ka 🙂

  • Reply Laura 3. jaanuar 2021 at 14:28

    Seoses selle “kõik mõtted ei ole meie ise” ideega tuli mul meelde kuidas üks terapeut välja ütles lause mis mind väga mõtlema pani ja suuresti mu mõttemaailma ka muutis- selle osas mis on sulle õige, tasub eelkõige kuulata oma sisetunnet, sest kõik meie mõtted on manipuleeritud. Mida rohkem sellele mõtlesin seda rohkem nõustusin. Kõik mõtted ju tulevad millestki ja on samamoodi väga kergesti mõjutatavad. Ühiskonnast, teiste arvamusest jne. Enamik meie mõtteid ei olegi meie mõtted. Ja ta soovitas praktiseerida iseenda käest küsimist, kas see mõte on minu oma või kellegi teise oma. Muidugi see enda kuulamine ei ole ka kohe lihtne ja vajab harjutamist ja aega.

    • Reply Mallu 3. jaanuar 2021 at 14:51

      Jaaaa, täpselt! Kui tihti on nii, et hakkad millestki alles siis mõtlema, kui keegi selle mõtte sulle nn ette söödab. Sellisel juhul ei ole see ju SINU mõte 🙂

    • Reply Birgit 4. jaanuar 2021 at 18:57

      Jaaaa, ma olen ka nii nõus sellega! Minu terapeut ütles sisuliselt sama: “Me pole oma mõtted, käitumised ega uskumused. Me lihtsalt kogeme seda.” Ning samuti rõhutas seda iseendale küsimuste esitamise olulisust. Sisetunne on see, mis annab õiged vastused, selle kuulama õppimine on aga kunst, mis jääb paljudel paraku omandamata.