sa särad! how ‘bout no

Konkreetselt sellest päevast peale, kui ma lahku läksin, ütleb mulle päevas X arv inimesi, et issand Mallu, sa lausa särad! Iroonilisel kombel öeldi seda ka siis, kui ma olin umbes 10 tundi päevas järjest nutnud ja olin näost paistes nagu viimane mauk. Ah, see oli siis võib-olla selline kaastunde “sa särad…” jutt, sest olgem ausad, ma olin ikka väga kaugel sellest.

Praegu ma muidugi enam ei istu ega hala, aga säramine tundub ka kuidagi veidi overkill. Ma tõepoolest kammin oma juukseid rohkem ja teen endale veidi nägu pähe, muus osas olen ma ausalt samasugune nagu enne. Ei mingit ülevoolavat õnne ja rõõmu siin ilmas, ainult palju meiki ja väike lokk juustes, ma luban. Ja kui aus olla, siis enamuse ajast, kui ma neid kommentaare loen, siis ma legit istun juuksed sorakil, tuima näoga enda diivanil ja vastan: “Omggg, tänks musi, sina kaaa!”

Et jah, ma lihtsalt tulin siia suure hirmuga mainima, et äkki te nüüd arvategi, et ma olen mingi uus särav mina või midagi. Kammoon, Simmo, eiiiii. Ma lihtsalt sätin ennast rohkem, sest ma olen üle nädala üksinda ja mul ei ole oma ajaga midagi paremat teha. Nii lihtne see ongi. Ei mingit sära, ainult meik, ma vannun pühalikult.

Veel üks asi, mida kogu aeg küsitakse, et issand, kuidas sa nii palju alla võtnud oled. Ma olen seda sada korda maininud, et ma võtsin mingi miljon kilo alla septembris, kui ma neid ravimeid võtsin. Ja sellest ajast peale on kaal kogu aeg sama olnud, selline 60-61. Kuigi jah, ma käin trennis (EMS ja HIIT) ja LPG’s kah, aga ei ei sõbrakesed, kaal on ka ikka sama, mis neli kuud tagasi. Ja kui aus olla, siis ma isegi mingit mega erinevust ei näegi, nii ära harjunud enda peegelpildiga, aga kui ma ükspäev ühte postitust otsides leidsin endast pildi, kus ma 70 kilo kaalun, siis jah, okei, on vahe küll sees. Ma nimelt võtan alati enamiku kaalust endale põskedesse ja näen välja nagu rõõsa täiskuu. Armas samas 😀

Ühtlasi palun teil mulle iga kord see pilt saata, kui ma jälle mingit tukajuttu ajama hakkan, eks.