Ma lihtsalt pean kirja panema, kuiiiii sooda ma vahepeal olen, ise ka imestunud praegu. Nimelt käib Marta sõimes ja suuremad ühes samas lasteaias, eksole. Ja üldiselt teen ma nii, et viin enne Marta enda lastekasse ja siis suuremad. Täna aga oli Maril miskipärast lasteaeda kiire ja kuna mul erilist vahet ei ole, keda ma kuhu enne viin, siis tegingi nii, nagu Mari tahtis.
Peale lastekat oli mul plaanis poes käia ja pakk automaadist ära tuua, seega viisin suuremad kenasti kohale ja hakkasin südamerahuga Laagri poole tagasi sõitma. Nii, nagu ma seda üldiselt ikka teen – muss põhjas ja värki. Hakkasin siis juba Rimi ette sisse keerama, kui lugude vahelisel pausil kostub tagaistmelt “Emme, anna juua!”.
Ausalt, ma pidin südari saama. Ma reaalselt unustasin ära, et Marta mul autos oli. Nagu okei, ma oleksin teda loomulikult näinud, kui ma juhiistmelt välja astunud oleksin, et päris igaveseks ma teda autosse unustanud ei oleks, aga no ütleme nii, et see mõistus indeed pole enda teha. Mis seal ikka, andsin Martale juua ja keerasin otsa ringi – jõudis teine isegi õigeks ajaks kohale, haha.
9 kommentaari
Ma ükskord käisin lasteaias arengu esitlusel. Istusin autosse ja sõitsin koju. Koduukse ees jupp aega mõtlesin et midagi on valesti. Siis meenus: lapsed jäid lasteaeda.
Ma olen vaheajal lapse kooli saatnud algklassides. Jõudsin juba tööle kui õpetaja helistas, et tore et laps koolis on ilusti, aga vaheaeg on ? Õpetaja lohutas, et ma pole teps mitte ainus lapsevanem kellel nii juhtunud on. Ülemus ka naeris ja tunnistas, et tal endagi nii juhtunud ?
Mul on selline asi et laste asju või lapsi ise ei unusta ma never ever .Samas enda asjadest ei tea iial midagi .Näiteks võin ma peast praegu öelda kus üks abikaasa punane villane sokk asub (diivani all juba kaks nädalat) ,suurema lapse hambahari on aknalaua peal , väiksema põlvekaitsmed on keldris kolmandal riiulil vasakul nurgas ja kalavuljong on kogemata ununenud pliidiserval olevasse riiulisse kus on pisike korv välismaa müntidega ja suurema lapse üks kõrvarõnga tagus.
Samas ma never ei mäleta mida ma sõin eelmine päev ,mida ma tegin nädalavahetusel jne .Ma ei tea iial kus mu mõni riideese on või näiteks meigikott, talvesaabastest pole essugi ,töövõtmed on alalõpmata kadunud jne . Ma reaalselt eile pidin arvutama oma vanust välja kui üks klient küsis ….ei mäletanud lihtsalt kas 31, 32 või 33..
Õeh , life ! ?
Omg!! Mul isegi pole endal lapsi, ainult laps-mees (sry muška, I still love u :p) aga täpselt nii ongi. Une pealt võin öelda kus mingi jõle praht asub mille tahaksin ära visata aga austan teise soove ikka ka :p Isegi nende asjade asukohta tean, mille otstarvet ma öelda ei oska. Võib-olla aastake kärgperet kunagi ammu mõjutas ka neid oskusi, aga jah, teine pool mälust on mul ka udune, ja eelmine aasta arvasin, et sain 28, kuni ema ütles et 27 sain, nagu oleks aasta nooremaks jäänud xD Aga muidu mulle noor olla ei meeldinud, kõik hakkas normaliseeruma ikka 20ndate lõpupoole, seega ootan oma 30ndaid põnevusega 😀
https://youtu.be/-x5LK96muos
Väga kurb ja õpetlik lugu ühe ema kogemusest. Alati ei pruugi unustamine nii hästi lõppeda. Emad võtke aeg maha ja ärge kiirustage! 🙂
Mu abikaasa on lapse poodi riiulite vahele unustanud 😀 Olime koos poes ja laps oli kärus ning käru mehe juhtida. Mingi hetk jalutab abikaasa mulle mingi riiuli vahel vastu, aga ilma käruta. Küsin, kus laps on ja oi kus siis mehel hakkas kiire :DDD
Ma olin veel normaalsem ema, kui lapse lasteaeda viisin. Meie sõitsime ühistranspordiga ja kui olime kodust bussipeatusesse jõudnud, et lasteaeda sõita, avastasin ina bussipeatuses ja loomulikult talvise ilmaga, et laps on sokkidega. Läksime siis ruttu koju tagasi saapaid jalga panema.
Not to worry.
Ma olen reaalselt niimoodi hommikul tööle cruiisinud, et kui auto pargitud sai, siis tagaistmelt tuli vaikne küsimus: “emme, kas mind täna lasteaeda ei viigi?” Ja mul oli nagu wtf- sa oled ikka veel siin või???? 😀
Ja töölt olen koju ka nii sõitnud, et maja taga parkisin auto ja istun ja mõtlen, et midagi on nagu teisiti… midagi oleks nagu unustanud… OU FAKK, LASTEAIAS EI KÄINUD 😀
Ühe korra on lasteaiast helistatud ka, siis pidi isa minema järele lapsele, et vabandage, kell on juba 18 ja ma viime nüüd Teie lapse valverühma (õnneks aed lahti ikka 19ni), aga igaks juhuks ütleme, kuna ta kunagi nii kaua siin ei ole olnud enne, et äkki olete unustanud. Mul oli nagu niiiiiii piinlik, aga ise olin linnast ära ja helistasin kohe lapse isale, et nagu wtf, aga kuna meil see jagatud vanemlus, ta oli eksinud, mis päev on, et tema kord oli minna. Õnneks lapsel pole (tänaseks vähemalt) mingeid traumasid välja löönud, saab 11 kohe, teab et ema veits kanapea on 🙂
Mind unustati kunagi lasteaeda nii.
Tol ajal ei olnud mobiiltelefone ka veel, et kuhugu helistada.
Mulle pidi vanaema järele tulema aga unustas ära 😀
Lasteaed oli mu onu majale lähedal ja õnneks õpetaja teadis seda ning viis mu sinna siis lõpuks. Ei saanud ka mina traumat sellest 😀