NIISAMA JUTTU

24. veebruar 2021

Päevad lähevad nii kiiresti mööda ja mul on loomulikult siin viimasest ajast küll ja veel rääkida, aga ma praegu tulin siia peamiselt lastest pajatama. Ma ju vahepeal ei näinud neid terve igaviku ja nüüd on mul tunne, et nad on kõik selle ajaga vähemalt 27 aastat vanemad. Nii Marta kui Lende räägivad nii palju rohkem ja Mari…Mari sai endale näiteks tuulerõuged. Sellised uhked arengud siin majas siis.

Mina, isiklikult, muidugi super palju arenenud ei ole, ikka veel samasugune nagu ma siin viimastel aastatel olnud olen. Mulle meenus selline tore lugu, et kui ma 20 sain, siis selle sünnipäeva võtsin ma vastu Austraalias. Ja mul oli seal teiste hulgas kaks Soomest pärit majanaabrit, kes olid 29 ja 31. Ma mäletan niiiiii hästi seda mõtet, et issand jumal, nad on niiiiiiii vanad ja tripivad kuskil Aussis ringi ja panevad pidu, et issand kui imelik. Ise poole jalaga hauas ja tahavad… lõbutseda? Väägagi imelik.

Nüüd olen ise rahumeeli 31 ja kui mul siin kolme last ei oleks, siis ei tunneks ma ennast absull kuidagi “suure inimesena”. Ma ei tea… te tunnete v? Mul hakkab vaikselt hirm tekkima, sest ma ei tea siiani, kelleks ma suurena saan ja millal ma hakkan käituma nagu ontlik ja täiskasvanud naisterahvas. Selle asemel tantsime me sünnipäevadel laudadel, vahetame omavahel põnevusest punnis silmadega sõbrannadega gossipit ja ei oma pikemaid plaane, kui et reedel võiks äkki kokku saada.

Ma ei tea, kas see on üdini halb. Inimesed ümberringi tegelevad hommikust õhtuni ülemõtlemisega, millega kaasneb mega stress ja muu säärane, millega ma absoluutselt tegeleda ei viitsi. Olenemata sellest, et ma pole võib-olla nii “organiseeritud” oma eluga, olen ma sellegipoolest punktis, kus ma tunnen, et mu ümber on nii mõnusad inimesed, kellega saab arvestada ja kes saavad minuga arvestada. Ja lapsed nii nunnukesed ja vahvad. Ja üldse kõik tundub nii tsill, et ma arvan, et ma ootan selle suureks saamisega veel paar aastat. Tark ei torma.

Lõpetuseks tahaksin “tänada” kõiki neid, kes Samsungi instakontol hääletasid selle poolt, et tahaksite mind näha sütel kõndimas. Selles suhtes, et kui ma teile ei meeldi, siis viiskam oleks niisama netis anonüümselt sõimamas käia, mitte mind edaspidi liikumisvõimetuks teha, haha. Ehk siis nüüd pean ma kohe ennast riidesse panema ja Keila-Joa poole ajama panema, kus mind selleks uhkeks teemaks ette valmistama hakatakse. Kuidas? Seda ma ei tea, aga midagi on see hingamisega seotud. Ma eile just rääkisin sõbrannadele, et lähen hingamiskoolitusele, kui Mari kõrvalt imestas, et issand jumal, emme. Sa oskad ju ammu hingata! No vot, ma ise arvasin seda sama, aga ehk õpetavad nad mind, kuidas mitte täiest kõrist röökida, kui ma mööda hõõguvaid söetükke jooksen, kes teab…

Igatahes on eluke seiklus. Eriline seiklus oli muidugi mu sünnapidu, aga sellest ma räägin mõni teine päev lähemalt, sest ma pean nüüd hingamise jaoks mugavaid riideid otsima hakkama. Baiiii!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

18 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Anna-Liisa 25. veebruar 2021 at 17:23

    Mäletan et juba siis kui 18 sain tabas mind paanika issand ma olen nüüd nagu täiskasvanu ju nüüd pean vastutama enda eest ja nagu normaalselt elama nüüd ju. Ja see iga aastaga süveneb. Enda arvates mu teod ja välimus ei lähe mu vanusega üldse kokku. Mu juuksevärv on inspireeritud tequila sunriseist (kolme värviga ombre )ja mu lemmik t-särkide peal on üksarvikud ning armastan kanda kõrvakestega peavõrusid. Niiet kui ma tänaval vastu tuleksin pakuksid inimesd mulle heal juhul 18. 😀 Tegelikuses olen kahe lapse ema ja 27 aastane. Aga hingelt olen vist igavene 17 😁 Sõbrannadega on ammust aega pakt et kui mu esimene laps 18 saab siis proovime esimest korda koos Kanepi ära 🙈.

  • Reply Eva 24. veebruar 2021 at 21:56

    Ma 43 saan järgmine nädal aga ikka tunnen end noorena. Mis siis et 4 lapse ema kellest vanim 23 juba ja ühe 2,5a preili vanaema olen.
    Ise ka ei usu aga elu on lill

    • Reply Mallu 25. veebruar 2021 at 09:32

      No seda on vaid hea meel kuulda!

  • Reply Vaike 24. veebruar 2021 at 14:46

    Algklassides vaatasin ma keskaõpilasi ja olin veendunud, et neil vanainimestel on raudselt juba endal lapsed. 😀 Ja kuigi ma olen justkui nagu mingit karjääri teinud, vahel harva ratsionaalseid otsuseid langetanud jms, siis ma ei tunne end teps mitte vanemana kui sealsamas keskkoolis, kus ma lõpuks ikkagi ilma titeta maandusin (weird…). Iga kord, kui mulle antakse töö juures mingi suurem projekt juhtida, taban ma end mõttelt, et mina, nalja teete või, see on ju mingi suurte inimeste töö, ma ei oska. 😀

    • Reply Mallu 25. veebruar 2021 at 09:32

      Haha, mul ka vahepeal selline tunne, et kui suurem kampaania v asi vaja teha, et…nalja teete v 😀

  • Reply Kati 24. veebruar 2021 at 13:45

    Ma olen 39, kohe koputab 40. Tunnen end max 30. Visuaalselt pakutakse 28. Mõtlen isegi, et millal tuleb peale see konservatiivne, manitsev ja puine mina?
    Ema on mul 60, see on veel hullem… tripib ringi, elab nagu igapäev on viimane. Temaga võrreldes olen ma tagasihoidlik isegi… nu olgu, olgu… mind hetkel pidurdavad alaealised lapsed, tema omad juba suured – eeskuju pole enam vaja kellelegi anda 😄

    • Reply Mallu 25. veebruar 2021 at 09:33

      No su ema on hea eeskuju siis ju! 😀

  • Reply N36 24. veebruar 2021 at 13:27

    Saan sel aastal 37 ja ma hiljuti just mõtlesin välja kelleks ma saada tahan 😀 Aga igapäevaselt on selline tore 25 aastase tunne sees… ja nii juba viimased 10 aastat.

    • Reply Mallu 25. veebruar 2021 at 09:32

      Oh, aga kelleks siis 😀

  • Reply Nele 24. veebruar 2021 at 13:14

    Seoses vana olemisega, ma mäletan alati kooliajast, kuidas iga vanema klassi õpilane tundus nii suur, eriti veel paar klassi vanema omad. Aga siis, kui ise sinna klassi jõudsin tundusin ikka nii tatikas ja väike. Nüüd olles kohe 25 tundun ikka endale tatikas 😀

    • Reply Mallu 24. veebruar 2021 at 13:15

      Haha, 25 tõesti tundub tatikas, kellel elu alles ees haha 😀

      • Reply Emili 24. veebruar 2021 at 22:27

        Nii tugev oled! No ausalt. 31 ja kolme lapse ema, ja sul on kõik, mida hetkel vajad. Hetkes elamine ongi nii nii oluline. Ise olen alles 20 ja mitte ühtegi plaani tulevikuks pole. No mitte ühtegi. Nüüd ma aga mõtlen, et äkki ei peagi olema?

        • Reply Mallu 25. veebruar 2021 at 09:31

          ma arvan ka, et kõik, mis on mõeldud meieni tulema, seda ka teeb. täitsa ise 😀

  • Reply O 24. veebruar 2021 at 12:23

    Ma ei mäleta, mis need teised kaks varianti enam on, aga ma olen sütel kõndinud ja see ausalt tundus neist kolmest variandist kõige lebom :p

    • Reply Mallu 24. veebruar 2021 at 13:15

      kas sa pidid enne hingama v 😀

      • Reply O 25. veebruar 2021 at 11:24

        Mind ei sundinud keegi hingama 😀 läksin suht eksprompt elukaaslase ja emaga platsi ja tegime asja ära. Aga tõele au andes eks mul piiiisut on kokkupuudet hingamiste, meditatsioonide ja muu sellisega. Kuid sütelkõndimise põhinipp on imo kõvasti proosalisem: mida aeglasemalt kõndida, seda vähem haiget saad. Et loogika aastaselt käituda tuleb vist tõesti enne ja samal ajal korralikult hingata.

        • Reply Mallu 25. veebruar 2021 at 11:25

          ja kas sa said siis põletada?

          • O 25. veebruar 2021 at 11:53

            Kuna lõpuks tekitas hasarti ja kõndisin kokku 3x üle, siis natukene said varbavahed kõrvetada, sest osad söed olid juba pisikeseks põlenud ja jäid varvaste vahele kohati kinni. Aga see ei olnud selline korralik põletushaav, millest hiljem vill tekib ja mis päriselt 3h järjest valutab, vaid pigem autosse istudes oli aru saada, et varbavahed kuumavad. Järgmisel päeval polnud midagi tunda ja valu kui sellist polnud. Niiet aus vastus on jaa, aga tegelikult ei 😀 Hästi äge kogemus oli.