KARDO LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED niisama juttu

ainult vanemad, mitte mees ja naine?

7. veebruar 2020

Andra ja Janar pakkusid ükspäev, et võivad lapsi hoida, mingu meie kuskile välja sööma. Ega me ei lasknud kaks korda endale seda öelda. Valisime endale restorani välja ja põgenesime laste juurest. Restoraniks sai valitud “Le Beach”, mida mitmed meile soovitanud olid. Ma saan aru, miks seda teoorias soovitatakse ja võib-olla on seal päeval/päikseloojangul hingemattev vaade, mis muude asjade eest korvab. Meie aga jõudsime sinna siis, kui päike oli juba loojas, ainult merelainete loksumise heli peale saime aru, et allpool on ookean.

Okei, ega me merd vahtima tulnudki, tulime sööma ja jooma ja niisama kahekesti tsillima. Aga see koht oli ikka MAX pettumus. Esiteks ma tellisin kokteili, mis oli nii magus, et ma ei suutnud seda üle ühe lonksu juua, seega jõin hoopis Kardo õlle ära. Minu eelroaks pidi olema salat “krõbeda lõhega, maasikate, juustu ja spargliga”. Mis ma sain, oli taldikutäis rohelist, mille peale oli asetatud 3 purgisparglit (konservist) ja peale sopsutatud “lõhemarja”. Täielik mõttetus. Ma ei tea, kas neil oli köögis mingi segadus ja nad unustasid mulle pool sööki taldikusse panna või miskit, aga ega ma ise ka ei mõelnud süües, et küsiks menüü ja vaataks, et mis seal olema pidigi. Oma süü 🤷‍♀️

Pearoog oli eriti kehvalt tehtud pasta, üleküpsetatud mereandide ja mega soolane/karrine makaronihunnik, mis erilist maitseelamust ei pakkunud. Seega – kui olete Los Gigantese kandis ja tahate ilusat vaadet nautida, siis seda saab pmst igal pool ja ilmselt La Beach’i terrassil ühe õlle võiks juua küll. Aga söök ja kokteilid on seal küll enam kui alla arvestuse. Samas teenindus oli VÄGA tore, võta nüüd näpust.

Kui jätame söögid ja joogid teisejärguliseks, siis saime Kardoga üsna pea aru, et me oleme ikka ehedad lapsevanemad, kes varsti millestki muust rääkida ei oska, kui ainult oma lastest. Pidevalt tuli ikka jutuks, et oh, kas sa kuulsid, et Lende ütles seda ja Mari tegi seda ja Marta proovis seda ja toda teha. Ja siis asisemad lastejutud nagu, et kas Kardo mäletab ikka, et 12dal peab ta 11.30 Marta arsti juurde viima. Ning kui mul ei õnnestu Rajaleidjasse kuidagi saata digiallkirjastatud faili, mis neil avaneks, siis peab Kardo seda ka kodus teha proovima ja kui temal ka ei õnnestu, siis peab ta sinna avaldusega kohapeale minema.

Ega imeks panna ei ole. Me oleme koos olnud alates 2012 aasta septembrist, st siis me ainult nn deitisime, ei elanud ju koos ega midagi. Jaanuarist 2013. olin ma juba rase ja 2013. aasta oktoobris sündis juba Mari. Napid kaks aastat hiljem olin ma uuesti rase ja 2016. aastal sündis Lende ja kui tema oli umbes aasta ja midagi peale jäin ma UUESTI rasedaks ja sündis Marta.

Et me oleme praegu koos olnud 7,5 aastat. Lahutada sellest kolm rasedust, on see umbes 2,5 aastat, ehk siis jääb alles viis aastat. Nüüd lahutada sellest veel see esimese aasta beebindused ja imetamised ja muud sellised asjad, jääb meil alles hädised 20 kuud. Ja need 20 on ka ära jagatud ühe kuni kolme lapse vahel, seega sellist “omaette” aega on meil elus ikka hirmus vähe olnud.

Me hakkasime arutama, et mõelda vaid, et on paare, kes on mingi 5-10 aastat koos ja alles siis otsustavad lapse saada. Et mõelda vaid, kui tugev nende suhe juba siis on, teavad teineteist nii hästi ja on saanud ainult teineteisele pühenduda ja siis 10 aasta pärast saavad koos hakata tegema midagi täiesti uut ja ägedat ja niiöelda pere laiendama. Päris äge variant tunduks. Mitte, et ma nüüd meie suhtel midagi kahetseks, läks meilgi nii kuidas läks. Ja äkki 5-10 aasta pärast on kõik meie lapsed juba päris normis vanuses ja saavad rohkem ise hakkama ja elavad veidi oma elu ja siis on meil see vabadus teha asju kahekesti ja lubada endile rohkem aega teineteise seltsis. Mitte, et me praegu seda üldse ei saaks, aga no saate aru küll, eks. Minu prioriteet ei ole kunagi olnud Kardo, sry Kardo 😂 Minu prioriteet on minu lapsed ja kuna nad on pidevalt nii beebid (st neid on juurde tulnud), või ma olen pidevalt rase, siis ongi minu fookus (ja tema oma ka) olnud mujal.

Kardo enda lapsega. Lende on 100% issikas. Natukene teeb kadedaks ka, kui aus olla. Ikkagi ju MINU beebi, aga iga asja peale on kohe issi juurde tormamine. Pildil oli ta ka mingi elu pettumuse üle Kardo sülle roninud ja jäi sinna magama. Kui nunnuke ❤️

See ei tähenda, et meil mingi kehva suhe oleks, ärge valesti aru saage. Meil on kogu aeg kõik täitsa normaalne ja hea olnud, ma tegin selle suvakaga lapse saamise koha pealt hea valiku vist. Aga sellegipoolest ma ju tean, et ilmselt asjad oleks teisiti, kui me lapsi kohe saanud ei oleks. Samas kes teab, äkki me ei oleks üldse kooski.

Kuhu ma jõuda tahtsin – me oleme pidevalt full-on lastevanema režiimil. Kõik asjad saavad paika pandud laste ja nende uneaegade ja söögiaegade järgi, mitte selle järgi, et mida meie teha tahaks. Kõik minekud on vaja lastega sünkrooni panna, kõik elulised asjad, kõik on ainult lapsed-lapsed-lapsed. Ja polegi siis imestada, et 75% sellest, mida me räägime, on lastest. Võiks kohe öelda, et kahju meist, kuivikutest, aga tegelikult mul pole kahju. Varsti on need ajad ka läbi ja meil on ainult mälestused alles. Pange tähele, siis heietame 75% ajast neid vanu mälestusi, haha. Ma isegi ei kujuta ette, mida need inimesed räägivad, kellel pole lapsi? Ilmselt oma elust üheskoos või midagi.

Kardo tõi mulle ükspäev kohalikust lillepoest üüratu kimbu 😊

Meie rääkisime näiteks seda, et Mari näitas mulle siin ükspäev:

“Emme, kas sa tead, kuidas tüdrukud pissivad?” *imiteerib kükitamist*

“Ja tead emme,  kuidas poisid pissivad?” *viskab külili maha ja tõstab ühe jala üles:

Ma nii naersin. Ta päriselt arvab vist, et iga kord kui Kardo vetsu läheb, siis teeb ta seal mingit säärast akrobaatikat? 

Nii me seal Kardoga istusime ja rääkisime seda sama teemat, millest ma praegu siin blogin. Ühel hetkel jäime me vait ja ma mõtlesin, et mis oleks huvitav teema, millest rääkida, mis mitte mingil moel meie lastega ei seonduks.

“Kardo… Miks mesilased mett teevad? Kas nad tahavad seda süüa?” küsisin ma äkki. Arutasime nii ja naa pidi, aga kõige loogilisem oli ikka googeldada ja tuleb välja, et jah. Mesilased teevad mett iseendale. St suvel need töömesilased söövad nektarit ja mett tehakse beebimesilastele söögiks. Talvel aga on neil plaanis kõigil kenasti mett vitsutada, aga siis tuleb inimene ja sööb selle mee neil eest ära, paneb asemele ainult mingi näkase suhkruvee. Et siis nüüd ma lõpuks saan aru, miks veganid mett ei söö. Vaesed vennikesed näevad räigelt vaeva, et teha midagi, mida keegi kogu aeg ära võtab. Ja ega nad ju alla anna, nad töötavad nii räigelt, kuni saab, aga lõpuks tuleb ikka talv, mett pole (võetakse ära) ja suhkruvesi on neile selline nadi aseaine, millest nad ei saa energiat piisavalt toota, et külma talve üle elada. Seega visatakse talvel tihti töömesilased tarust välja, sest toitu ei jagu ja talvel on nad tarule kasutud. Ehk siis mida süsteemi vaestel mesilastel ja inimesed on nagu mingid Hitlerid ja diktaatorid seal kõrval.

Muidugi ma ei hakka rääkima sellest, mida meie, inimesed, üldse loomadele teeme. Annaks jessas, et mul oleks rohkem jõudu ja oskusi taimsemaid toite valmistada. Ma isegi tellisin ühe taimetoitude kokaraamatu, loodan mingeid uusi ägedaid lemmikuid saada. Sest sina ja veist ma nagunii ei eelista, kana samas tundub kõige basicum tooraine, millest süüa teha.

Ja minnes nüüd lasteteemadele tagasi nagu alati, siis me tegime eile seltskonnale ahjuliha. Mari võttis lihatüki kahvli otsa ja küsis, kas see on notsu. Ma vastasin, et oli jah notsu. Selle peale teatas ta, et tema notsusid ei söö ja mugis ainult kartulit ja brokkolit. Tore näha, kuidas lapsed on empaatilised ja käituvad nn õigesti. Sest kuigi ma ise seda ei tee, siis ma tõesti usun, et ala 200 aasta pärast loetakse ajalooraamatuid ja räägitakse, et issand jumal, kunagi oli maailmas selline värk, et inimesed piinasid ja sõid loomi, ise ei teinud teist nägu ka.

Ah, nüüd ma kaldun siin juba veganjutte ajama, aeg see postitus koomale tõmmata ja hakata asju pakkima, et veel viimast korda Oasisesse minna. Lapsed tahavad ujuda, mina veel viimaseid päiksekiiri nautida ja juba homme hommikul kell 7 peame me hakkame lennujaama poole liikuma, seega peame täna kõik asjad ära pakkima ja toimetama. Võeh, ei taha ette ka kujutada! Ma reaalselt kuulun siia päikse ja palmide alla 😭 Eile juba leppisime kokku ka, et järgmine aasta tuleme kindlasti tagasi ja nüüd, kus ma juba piirkonda eriti hästi tean, oskan ma kolmas kord eriti ägeda koha meile siin valida. Ja kuna mida varem bronnida, seda parema koha saame, siis bronnimegi selle lähiajal ära. Siis on vähemalt mõeldavam edasi elada, et ehk juba selle aasta lõpus, või uue alguses, oleme siin tagasi.

Viiekesti. Lastega. Aga ikka koos 👌

Kui palju teie tunnete, et elu keerleb 100% laste ümber? Mis teete selle suhtes, või lihtsalt lepite, kui paratamatusega?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

55 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Krr 19. veebruar 2020 at 16:39

    Koos olime enne lapsi 4-5 aastat (kes seda enam nii täpselt mäletab). Ja muidugi keerleb elu 100% laste ümber, aga kuni tööleminekuni peale kahe lapsega järjest kodus olemist, oli see kõik lust ja lillepidu. Ei ole minul olnud seda teemat, et tahaks täiskasvanute sekka või kodus välja – seda sai koguaeg ja täiesti piisavalt. Kõige raskem ongi olnud tööle tagasi minna – just see 8-5ni teema, see oli nii raske ja teine maailm, et järsku pidin hakkama saama kogu perevärgiga – lapsed, lasteaiad, mees, pood, kodu, söök jne ja seda kõike tööl käimise kõrvalt (kusjuures, mul on super hea mees, kes teeb kõiki koduseid ja pere asju koos minuga – ma isegi ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama üksikemad-isad või jobude meeste naised). Kolmandal tööl käimise aastal tuligi peale elu esimene kriis, mis tekkis sellest, et mul ei olnud üldse iseenda aega. Sellega oli nii suur kriis, et mind enam ei huvitanud isegi aeg mehega (kõigepealt on vaja see enda aja probleem lahendada). Nüüd selle aastaga on olukord juba paranenud ja eks ma varsti suudan juba parem naine ka olla :).

  • Reply Morgier 10. veebruar 2020 at 20:50

    Kas sa ei tahaks teha väikest ajaloolist tagasivaadet sellest, kuidas te Kardoga tuttavaks saite ja nii edasi? Või mis inimene sa enne seda olid? Tunnistan ausalt, et ma läksin praegu selle huviga su vanu postitusi lugema.

  • Reply Elis 8. veebruar 2020 at 17:49

    Teie “kahjuks” mängib kindlasti ka asjaolu, et te kumbki ei käi hetkel otseselt tööl. Seega ei teki ka neid “täna tööl juhtus nii.. “ jutte. Meil moodustavad need jutud päris suure osa teemavalikust. Või siis mõni põnev teema, mida kolleegidega arutati ja mis siis kodus oma jätku leiab. Ma ausaltöeldes ei teagi, millest me muidu räägiksime. Ka ilmselt ainult lapsest :)
    Aga me olime enne lapse saamist koos 7a. Ainus, mis hetkel natuke igatsust tekitab, on spontaansus. Me tegime päris palju asju hetke emotsioonil. Praegu nõuab kuhugi minek ikka planeerimist ja unedega arvestamist jne.

    • Reply Mallu 8. veebruar 2020 at 20:27

      Ma käin kogu aeg kuskil ja toimub väga palju, Tenerifel lihtsalt mitte :)

  • Reply Kaisa 8. veebruar 2020 at 17:39

    Teie Tenerife-elust vōiks ka teleseriaal olla.

  • Reply Liina 8. veebruar 2020 at 16:17

    Me oleme koos olnud 15-aastast. Meie olime koos elanud 6-aastat kui meie tütar sündis. Hetkel on ta kohe kohe saamas 9-aastaseks ja on meie ainuke laps. Kahjuks see jääbki nii! Mitte, et lapse kasvatamine keeruline ja stressi rohke oleks, oh ei! Me mõlemad tegeleme ka oma töös lastega. Võin öelda, et meie jutu teemad ei keerle ainult ümber lapse. Kuna meil mõlemal hommikud vabad, siis on meil üsna palju aega ka üks teisele. Eks ikka arutleme, kuidas tütrel koolis läheb, mis on tema tugevused, milliseid oskuste edasi arendamiseks võiks veel võimalusi leida jms. Aga samas omavahelised teemad on treenig, toitumine, päevakava, logistika, filmid, isiklike mõtete ja ideede üks teisele avaldamine.
    Mulle meeldib kohutavalt puhata koos oma lapsega! See on nii äge! Puhkusel olles lapsed annavad rohkem innustust ja aktiivsust, paneb meid tegema asju, mida me ilma temata võib olla ei teeks.

  • Reply K. 8. veebruar 2020 at 15:38

    Meil on olnud mehega 8 aasta peale vaba aega kahekesi 2-3x. Ülejäänud aeg kulus erivajadusega lapse ja poja vahel. Nüüd sündimas 3-s varsti ja oleme rahul. Muidigi tahaks käia ilma lasteta ja lihtsalt olla.. kuid kuna tugivõrgustik puudub,ja kellegiga lapsi pole ka jätta siis olemegi lastega. :) Aga oleme õnnelikud ja rahul et meil on varsti 3 imearmsat last. 😊

  • Reply Kristi 8. veebruar 2020 at 12:40

    Psühholoog joonistas mulle sel nädalal just skeemi, mis oli umbes selline:
    Alguses on sul enda aeg ja paari aeg, sest te olete kahekesi.
    Siis on lapsed beebid ja siis on vanemate aeg, sinu aeg ja paari aeg aga kahte viimast on mõlemat natukene ning PEAB olema.
    Kolmas etapp on koolilapsed ja siis on vanema aega 50% ja paari aega 25% ja oma aega 25% ning siis on lapsed suuremad ja kõik jälle muutub aga paari aega PEAB olema, sest muidu, kui lapsed pesast välja lendavad ja 20+a ongi ainult neist räägitud, siis millest omavahel rääkida? Ei ole ju üllatus, et palju abielupaarid lähevad lahku, kui lapsed kodust välja kolinud.

    Ise tunnen küll, et seda kahekesi olemise aega on aga see pole nagu eriti kvaliteetne, sest ka kogu asi keerleb seal laste ümber ning tegelikult on mul tunne, et nii jääme ühel hetkel teineteisele võõraks.

    Meil muidu sama lugu umbes: saime tuttavaks, kolmandal kuul kolisime kokku ja kaheksa kuud peale tutvumist ma jäin rasedaks. Nüüd juba kohe 10 aastat sellest möödas ja see aeg on läinud niiiii kiiresti.

    Meil on raske tavaliselt asju ette planeerida aga ma vist usun küll, et kui paarisuhe ainult laste alla mattub, siis seda suhet on raske taastada. Lapsed olgugi muidugi alati tähtsad ja olulised aga nagu Tark Vanem kampaania just ütlebki: kas enda tass ka on täis? Kui endal ressurssi pole, siis ei saa seda ka teistele jagada.

  • Reply Hel 8. veebruar 2020 at 11:37

    Ma tahtsin mesinike kaitseks veidi sõna võtta :D. Meie Eesti tingimustes mesilased talve looduses üle ei ela. Mesilasi on vaja, et need looduses taimi tolmeldaks, et need vilja kannaks. Aga kui looduses mesilased talve üle ei ela, siis ongi vaja mesinike, kes mesilastele pakuvad kodu, lisasööki (kevadel ja sügisel). Lisaks on mesilastel parasiidid (lestad) mille tõrjet mesinikud peavad tegema, et need mesilasi elusalt nahka ei paneks (looduses sellist tõrjet ei ole ja lestad vohaks). Lisaks on mesilastega palju tööd, mida tavainimene ei näe, kui poest mett ostab. Mesindus on tänapäeval väga kallis hobi ja mistõttu hobimesinike aina vähemaks jääb. Vähem mesilasi, vähem taimede tolmeldamist…vähem köögivilju..marju. Mida ned veganid söövad? Miks on see katastroof kui mesilased kaovad? Ehk, et vitsutage hoolega mett, et mesilased ei kaoks, et viljad kenasti kasvaks ja loodus toimiks. Herilastest ja maamesilastest elab talve üle ainult ema, kes alles suve keskel saab oma pere lendama ja siis ei jõua enam suht midagi tolmeldada). Nii, et respect @ kodumesilased ja mesinikud!

  • Reply R 8. veebruar 2020 at 03:42

    Mina olen see variant, kes sai lapse, kui suhe oli kestnud 7a. Kaks aastat hiljem läksime lahku. Hoopis lapsevanematena avastasime, et suhe ei ole “see”. Nii, et igatepidi võib untsu minna või kui veab, siis hästi minna 🤷‍♀️

  • Reply T 7. veebruar 2020 at 23:03

    Meie olime 7 a koos olnud, kui esimene laps sündis. Nüüd juba kaks last. Ja omavaheline aeg ja jutud tuleb ellu planeerida!
    Meie jõudsime enne lapsi väga palju kahekesi ja koos sõpradega elada, pidutseda, reisida. Meenutan väga sooja südamega neid aegu…. kui Bangkokis öösiti skybarides kokteile limpsisime või Vietnamis 20h rongis läbi riigi loksusime, Portugalis surfitunde võtsime või Austrias afterskidel lõputult Jägermeistrit jõime…. Peod, kinod, teatrid, sünnipäevapeod, sõbrad, reisid, weekend tripid…… 7 aastat elasime täiel rinnal. Ja siis saime lapse ja meie õnneks said paljud lähedased sõbrad samal ajal lapse (paljud nüüd nagu meiegi juba teisegi saanud). Ja nüüd reisime koos tittedega, kaks korda aastas vähemalt. Ja kõik sõbrad on ka seda meelt, et kui päeval tegevused laste järgi (a la emmed päevitavad, shoppavad vms, siis issid lastega, seejärel vastupidi), siis hiljemalt kell 20 õhtul on kõik lapsed juba unedemaal ja emmed-issid veedavad veel mõned täiskasvanute tunnid.
    Igapäevaselt kodus on meil ka reegel, mida 3-aastane järgima peab. Hiljemalt kell 21 peavad lapsed voodis olema, sest siis algab ema-isa oma aeg. Muidugi räägime vahel siis ka lastest, aga peaasjalikult räägime muust. Mida päeval tegime, mis plaanis, mis teistel uudist…. Teadlikult, sest elu ei keerle ainult laste ümber, keeldume olemast AINULT ema ja isa.

  • Reply Mirru 7. veebruar 2020 at 20:56

    Me mehega olime koos u 10 aastat enne kui lapse saime. Koos elasime enne last vb 2 aastat. Siis me olimegi noored ja oli pidutsemist palju. Nüüd elu keerleb lapse ümber ja teine suvel tulemas. Ütleks, et praegune elu meeldib rohkem. 😁

  • Reply Maria 7. veebruar 2020 at 17:28

    Väga armas postitus. Mul ei ole küll veel lapsi, aga mõistan sind täiesti. Ka mu kiire elu kõrvalt tuleb teineteisele aega leida. Ja nii lahe, et järgmisel aastal tagasi lähete! :) Tahaks kindlasti postitust selle kohta, kuhu Tenerifel minna ja kus ööbida jne.

    Küsiks veel, et kust see kleit pärit on, mis sul viimasel pildil seljas on? Nii ilusad ja armsad olete koos:)

  • Reply Keidi 7. veebruar 2020 at 16:47

    Mina olen see teine variant sinu elust. :D Olen enda elukaaslasega koos olnud 8,5 aastat ja nüüd olen siis esmakordselt rase. Tema oleks soovinud lapsi juba varem, aga minu jaoks on see väga suur samm. Teistpidi on see jällegist suur muutus meile mõlemale, sest me oleme üle 8 aasta harjunud kahekesi olema ja kõik meie liikumised käivad nii, nagu meie tahame. Nüüd see ju muutub. Kolme kuu pärast hakkab meie elu dikteerima üks pisem sell ja see on ka vast paras katsumus. :D Ja vaadates enda tutvusringkonda, siis ma tean ainult ühte paari veel, kes on koos olnud mingi 7 aastat ja lapsi nende enda soovil veel ei ole. Ülejäänud tuttavad on ikka jube kähku pere loomisega alustanud ja paljud on ka lahku läinud. Vot nii..
    A ja tasub eraldi ära märkimist, et sinu blogi on nagu mingi raseduse ja laste ABC netiraamat. Ma pidevalt googeldan mallukas +mingi teema ja saan alati targemaks. :D

    • Reply Kats 10. veebruar 2020 at 15:06

      Haha, mul oli sama teema! Midagi oli, siis mõtlesin, et vaatan, mis Mallu selle kohta räägib :)
      Ja arvan, et see ei olene sellest kui kiiresti või aeglaselt need lapsed tulevad, etkas minnakse lhku! Vaid asi on inimestes endis!

  • Reply Kats 7. veebruar 2020 at 16:38

    Meie elu keerleb 100% laste ümber ja peale kolmanda lapse sündi pole me mitte üht korda kahekesi välja saanud. 🥴
    Ma siin kogun julgust, et emalt paluda, et äkki hoiaks millalgi meie lapsi ja tahaks mehele üllatuse teha ja kinno ja välja sööma viia… ema mul muidu väga äge ja lapsed väga armastavad teda, aga ta pensionieelikust lasteaiaõpetaja ja no ma tegelt ju näen, et tal lastest veits siiber. Lapselapsi ka kokku mingi kümme ja eks seda hoidmist tuleb ikka ette päris tihti… no minagi palun ju vahel abi, kui mees tööl ja endal arstiaeg vms… seega ei tahagi nagu tüüdata, et me tahame sellist luksust ja poolt päeva enda jaoks.

  • Reply Älis 7. veebruar 2020 at 16:34

    Hetkel on meil noorem laps alla kolme aastane ja loomulikult kulgeb meie elu tema ja ta päevakava ümber. Mis on loogiline, sest väike inimene tahabki rohkem tegelemist ja temaga arvestamist. Aga see aeg läheb nii kiiresti.. Vanem laps (tiinekas) saab juba oma 5a endaga väga hästi hakkama, tema pärast ei pea enam põdema, et mis ta siis teeb või sööb, kui meie nädalavaheetusel kuhugi minna tahame ja tema meiega tulla ei viitsi. Ta jääb hea meelega koju, vaaritab endale toitu, kutsub kellegi külla või chillib niisama vaadates filme jms.
    See kõik on väga ajutine ja iga asi omal ajal nö. Mehega oleme koos olnud juba 15 aastat ja ainult viimased 5 abielus :). Enne seda saimegi esimest last kasvatada, õppida, ennast üles töötada, koos olla nii palju kui soovisime, reisid, sõpradega chillimised jne. Kui otsustasime, et nüüd võiks teine laps ka tulla, siis olime max. valmis selleks :D. Ja praegu me pigem naudimegi perekeskseid koosolemisi, eriti perereise. Sest jälle, see aeg lihstalt lendab linnitiivul ja peagi on juba väiksem sama suur kui esimene ja siis oleme jälle sama “vabad” tegema, mida hing ihaldab. Ma lisan siia, et loomulikult on meid ümbritsev tugivõrgustik meie vanemate näol ka väga tähtis. Vajadusel, kui me tahame, siis saame käia väljas ja nautida oma aega kahekesi, peaaegu alati, siis kui soov tuleb. Kellel seda võimalust pole, on loomulikult raskem.

  • Reply Sirle 7. veebruar 2020 at 16:27

    Hihi, me jäime beebit ootama mehega juba kaks kuud peale kohtumist, sain ka suvakaga lapse. Hetkel preili 10 kuune ja kuidagi räàgime ikka kõigest muust ka. Aga no plaanide tegemine käib puhtalt beebsu mugavuse järgi.
    Me mehega sobime kuidagi hästi lihtsalt.

  • Reply kätlin 7. veebruar 2020 at 16:17

    Ai, kui hea teema. Võiksin pikalt ja laialt heietada, aga nooo kes viitsiks lugeda :D
    Mehega olen koos olnud 12 aastat. Juba enne meie suhte algust käis ta Soomes tööl ja käib nüüdki. Esimene laps sündis peale 4 koosoldud aastat ning teine 8 aastat hiljem. Viimati saime kahekesi koos väljas käia 4 aastat tagasi. Ning siis käisin ka mina viimati “seltskonnas”. Vahel kui ajad klapivad (tema vaatab lapsi), siis saan kinos käia. Seda on ka kolm korda juhtunud laste sündimise järgselt. Pean kõike tegema koos lastega. Poodi, arstile, külla, sünnipäevadele, panka – see on närvesööv. Tahaks vahel ju kiirelt poes ära käia. Aga esmalt paki lapsed riidesse ( siis nad muidugi ei taha – virin, jorin), vajadusel soenda ja puhasta autot. Oehhh..
    Vahel ajab selline olukord täitsa närvi. Esiteks ma olen kogu aeg lastega üksi. Teiseks meil ei ole mehega “oma aega”. Kui ma kuhugi minna tahan, siis kas koos lastega või klapitan mehega, kui ta kodus on. Aga kodus on ta ka kuus seitse päeva kokku ning sedagi mitte järjest. Ning siis on pidevalt käimist ja asjaajamist, kui ta Eestis.
    Vahel taban ennast mõttelt, et millal me viimati rääkisime… Lihtsalt rääkisime….
    Praegu teeks nii palju asju teistmoodi, kui me alles deitima hakkaksime. Aga ma ei kahetse samas ka miskit! Kasvavad lapsed suuremaks ning siis ehk leiame ka oma aja.

  • Reply üksikema 7. veebruar 2020 at 16:11

    heh.. ma olin lapse isaga koos enne rasedust äkki 5a juba ja pm kuu peale sündi kolis ta välja sest ma nägin, et inimene ei muutu. aga lapse sain ma nagunii endale, mitte mehe kinnihoidmise pärast :) pigem oleks ehk elu olnud teine, kui ma oleks varem rasedaks jäänud (2a umbes ei juhtunud seda).

  • Reply Ketu 7. veebruar 2020 at 16:10

    Okei, mul lapsi pole. Enamus aega vestlus elukaaslasega ongi a) mis poest vaja, B) kaua keegi tööl on, c) mis me oma vaba ajaga teeme, d) mis telkust vaatame, e) ja ülejäänud on nagu see mesilase jutt teil 😃😃

    Kuskohast sa majutust vaatad tenerifele? 🤔

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 16:37

      ma varsti teen postituse :)

      • Reply Sirts 8. veebruar 2020 at 12:38

        Meil sünnib esimene laps augustis ja 15a mehega koos olnud. Ootaks väga postitust, et millised soovitused/mõtted annaksid selliseks reisiks kaasa. Samuti umbkaudsed kulud jne. Kuna ma mehele rääkisin, et Mallukas käib oma perega puhkamas, mõtleisme ka, et võiks minna 😊.

  • Reply Keity 7. veebruar 2020 at 16:05

    Ma ei tea, mis kohutavat infot sa googlest mesilaste kohta lugesid, aga see täis bs.

    “Mesilased teevad mett iseendale.” – true fakt, mesilased valmistavad ensüümidega taime- ja õienektarist endale mett ja varuvad selle käejekannudesse, et korjevaesel perioodil oleks neil süüa.

    “St suvel need töömesilased söövad nektarit ja mett tehakse beebimesilastele söögiks. ” – mesilased nektarit ei söö vaid valmistavad sellest enda neelus olevate ensüümidega mett, nektarit hoiavad nad kuni tarru(pessa) jõudmiseni meepõies. Beebimesilased ehk munad söövad siiski mesilasemapiima ning vaglad (juba suuremad beebimesilased) söövad mee ja õietolmu segu, mida nimetatakse suiraks.

    “Talvel aga on neil plaanis kõigil kenasti mett vitsutada, aga siis tuleb inimene ja sööb selle mee neil eest ära, paneb asemele ainult mingi näkase suhkruvee.” – Näkane suhkruvesi on teinekord parem kui nende kogutud mesi, sest vastavalt korjele võivad mesilased korjata näiteks lehemett, mis on nende seedesüsteemile koormav, neil tekib palju jääkaineid ja nad surevad talvel nosematoosi (inimkeeli kõhulahtisusse). Seega alati mee ära võtmine pole halb.

    ” lõpuks tuleb ikka talv, mett pole (võetakse ära) ja suhkruvesi on neile selline nadi aseaine, millest nad ei saa energiat piisavalt toota, et külma talve üle elada.” – tahaks seda algallikat kohe näha. Talvel on mesilane vegetatiivses seisus. Suhkruvee nad toodavad täpselt samamoodi oma ensüümidega ümber… energias küll asi olla ei saa.

    “Seega visatakse talvel tihti töömesilased tarust välja, sest toitu ei jagu ja talvel on nad tarule kasutud. ” – töömesilane sureb lihtsalt ära enne talve, sest on terve suvi rabanud. Talvekobarasse jäävad mesilased, kes on sündinud ja arenenud hakkavad pärast korjet ja hakkavad hiljem pere ettevalmistama uueks korjeperioodiks.

    Ainuke minu jaoks loogiline ja põhjendatud fakt, miks veganid mett ei söö on see, et suurtootjad lõikavad mesilasemal tiivad lühemaks, et ei saaks toimuda loomulikku sülemlemist.

    Krt läksin kettasse, et sellist jura googles üldse leidub ja inimesi eksitab. Mallu pliz ära sa eksita.

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 16:08

      Okei, sinu jutt jah täitsa teine asi, ma lihtsalt googeldasin “do bees eat their honey” ja sealt läksin aina edasi :D

      • Reply Keity 7. veebruar 2020 at 16:15

        Kui kunagi suvel Lõuna-Eestisse satute ja mesilasi päris lähedalt näha tahate (ilma sutsu saamata, ausalt), siis hea meelega näitan teile ja lastele kuidas need maailma kõige toredamad ja vajalikumad putukad toimetavad. Kardole raudselt meeldiks 💁 Tundub selline mesiniku tüüpi inimene.

    • Reply Älis 7. veebruar 2020 at 16:37

      Oo, tänks, sain targemaks. Mäletan midagi isegi bioloogia tunnist, aga kindlasti mitte nii põhjalikult :D.

    • Reply Kriips 7. veebruar 2020 at 22:38

      Keity, veganid ei söö mett sellepärast, et see on nö loomne võetus. Vegan ei söö ega tarbi midagi, mis on loomadelt saadud, sest inimene ei tohi teist elusolendit nö enda jaoks ära kasutada. Samamoodi ei tohi korralik vegan villast kampsunit kanda ega ka nt ratsutada.

    • Reply Ei ole see ainuke fakt......... 8. veebruar 2020 at 00:54

      Ei ole see tiibade kärpimine päris ainus põhjus. Aga üldises plaanis, veganid ei tarvita mett, kuna mesi lõpp produktina on siiski loomset päritolu ning mesindus on oma olemuselt samasugune loomade ekspluateerimise vorm nagu liha-piima-munatööstus. Lihtsalt ei taheta viljeleda seda arusaama, et inimene on looduse kroon, kes teeb, mis tahab. Mesilased saaksid väga hästi ka ilma inimeseta elatud. Inimesed ilma mesilasteta mitte. Aga seda üldsegi mitte mee enda pärast. Milleks inimene end looduse ja putuka vahele paneb? Ikka kasumi pärast….. “Keskmine töömesilane toodab oma elu jooksul umbes 1/12 teelusikatäit mett” ….. See on inimese jaoks naeruväärne kogus ära süüa. See putukas ei tee elu aeg tööd, et inimesele hetkeks seda magusat maitseelamust pakkuda.
      https://veganipaevaraamat.com/2016/05/12/miks-veganid-mett-ei-tarbi/

      • Reply Keity 8. veebruar 2020 at 14:12

        Typical vegan, ei loe sisu vaid võtab enda jaoks olulise välja ja hakkab lahmima. Ma ütlesin, et ainuke MINU jaoks loogiline fakt on tiibade lõikamine. Minule pole vaja ajupesu teha veganluse teemal. Ma avaldasin arvamust.

        Sama hästi võiks ju veganile ette heita, et ta sööb põllumajandussaadusi mille tootmisel kasutatakse väetist, pestitsiide, taimekaitsevahendeid, mis õitsva taime korral on mesilasele halvav ja surmav.. aga see oleks juba absurdsus eks.. sest siis peaks õhust ja armastusest toituma.

        Im out. Minul on õigus oma arvamusele, väidelda võiks vabalt veel.

        • Reply T. 8. veebruar 2020 at 23:56

          Ma pole vegan.
          Sa avaldasid arvamust ja mina avaldasin arvamust. Mis siin kohe nii tige olla?
          Ma ei ole sinu sildistamisega nõus. Ja sildistamisega üleüldse. Kuid hetkel mul on kange tahtmine öelda, et sa näid olevat tüüpiline antivegan, kes igat kommentaari võtab kui rünnakut enda pihta. Ütlesid, et see tiibade kärpimine on pmst ainus loogiline põhjendatud fakt ning sa ei näinud mõistvat, mis need teised põhjused on, miks nad mett ei söö. Noh… ma vaid lisasin veel mõned põhjendused. Kõik. Ei ühtegi etteheidet, veel vähem isiklikku. See, et ma kirjutan inimesest kui olendist, tema tegudest eetilise mätta otsast vaadatuna ei olnud otsene kriitika sinu pihta. Ma olen ka inimene, toetan ka oma tarbimisega tegelikult neid igasuguseid tööstusi, kuigi mõtlema hakates justnagu ei tahaks…. A sa juba kraakled.
          Ei olnud mu point siin mingit arutelu tekitada, aga unustasin, et sõna “vegan” ning sel teemal sõna võtmine on kui punane rätik härjale.

      • Reply Liisu 9. veebruar 2020 at 11:10

        Kui praegu kõik mesinikud lõpetaksid mesilaspererede hooldamise ja laseksid neil lihtsalt olla, nagu on veganite suurim unistus, siis tead mis juhtuks? Toimuks ülisuur mesilaste populatsiooni langus, seda nii varroalesta, nosematoosi kui ka lihtsalt kontrollimatu sülemlemise pärast. Mesilastest mingi osa elaks selle ilmselt üle ja tekiks resistentsus, aga mida teeks inimesed? Kes tolmendaks kõiki toidupõlde? Kas tolmendusharjaga põldude vahel siblida, nagu hiinlased seda juba teevad, ei ole looduse krooni mängimine? Kust sa arvad et su toit pärineb? Kas sellega puutuvad kokku mesilased? Ilmselt jah, seega samal ajal kui sa näitad näpuga nende ‘barbarite’ peale kes mett söövad, toetad sa ise ka mesilaste ‘orjastamist’. Siiralt loodan, et sa mandlipiima ei joo ja oled ennast kurssi viinud kuidas selle tootmine mesilasi mõjutab. Sama peaks siis tegelikult olema ka rapsitoodetega, rapsimesi põhjustab mesilastel kõhulahtisust ja kui pole mesinikke kes vahele astuvad surevad mesilased talvel. Ja seda veganid ju oma südametunnistusele ei taha?

      • Reply Liisu 9. veebruar 2020 at 11:52

        Väike näpukas tuli ka sisse, rapsimesi ei põhjusta nosematoosi vaid kristralliseerub talvel tarus ja muutub mesilastele seetõttu kättesaamatuks.

    • Reply Morgie 10. veebruar 2020 at 20:28

      Väike parandus, mesilasemapiima ei söö töömesilasebeebid, keda on tarus enamus, mesilasema toitepiima hakkavad täiskasvanud töömesilased tootma selle mesilasebeebi jaoks, kellest tahetakse uut mesilasema kasvatada.
      Beebid on samad, lihtsalt toitmisest oleneb, kellest kasvab töömesilane ja kellest mesilasema. Aga toidavad beebisid alati töömesilased. Mesilasema ise ainult muneb.

  • Reply K 7. veebruar 2020 at 16:00

    Meie olime üle 10 aasta koos (täpsemalt siis 13, kui rasedaks jäin) enne, kui lapse saime. Ma ei ütleks, et see midagi niivõrd ägedat oli 😄 rääkisime õhtuti siis põhiliselt tööst. Vist 🤔 ei mäleta hästi 😂 oli jah lahe ja lihtne selles mõttes, et tahtsid, siis läksid ja olid ja tegid. Aga nüüd vaja lapse järgi kõik sättida. Mingi hetk hakkasime ikka mõtlema, et kuhu nüüd edasi? Suhe peaks ju arenema mingile next levelile. Jah, praegu raskem aeg, aga see-eest äge ikka, kui lapsed olemas. Sa vaatad neid nunnukaid ja aina imestad, et midagi nii imelist olete koos korda saatnud 🥰🥰🥰

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 16:06

      Just nii on :)

  • Reply C 7. veebruar 2020 at 16:00

    Me see paar, kes 11 aastat koos olnud enne kui lapse tegime :) ja tõesti – tunneme üksteist läbi ja lõhki. Asjad saavad pmst sõnadeta räägitud 😀
    Nüüd koos olles, kui laps vanaema hoida v kutt lasteaias, räägime ikka lapsest 70% ajast. Ülejäänud jutud on remondijutud v töö jutud. Natuke reisiplaneerimist ka sekka:)

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 16:06

      Nii äge, kuhu reisida plaanite? Me ka Kardoga unistasime, et kuhu ILMA LASTETA kunagi minna tahaks :D

      • Reply C 7. veebruar 2020 at 18:17

        Hetke plaan lihtsalt Egiptusesse lebama minna. Viimati käisime 10a tagasi Türgis🤣 last kaasa võtta ei plaani, tahaksi lihtsalt kahekesi või väikese seltskonnaga minna. Kuti võtame järgmine reis kaasa. Mis loodetavasti 10a pärast ei tule 🤣

  • Reply T. 7. veebruar 2020 at 15:59

    Ma elasin pikalt mehega koos lastetut elu. Millest rääkisime? Eks hobidest, tööst, päevasündmustest, külaskäikudest, üritustest, plaanidest, igasugustest ideedest, sekka ka muidugi argisemaid teemasid et mida süüa teha, mis filmi vaadata jms. Kolme järjestikuse väikelapse kõrvalt pole absoluutselt enam aega millekski muuks. Kõik jah tiirleb ümber laste. Ja ega see, et me eelnevalt mingi 10a kahekesi aind koos elasime, ei tähenda, et me suhe nüüd sellep tugevam kuidagi oleks. Lapsed on suhte ikkagi tõsiselt proovile pannud ja suhe on üsna räsitud sellest kõigest. Ikkagi 10 egoistlikku aastat, mil väikeste inimestega arvestada ei tulnud. Ikka väga raske oli leppida tõsiasjaga, et see aeg iseendale ja partnerile on nüüd pikaks ajaks pea olematu. Aga lapsi loomulikult ei kahetse me kumbki. Lihtsalt…. see aeg, mil nad on nii väikesed ja nad nii palju vanematest sõltuvad, tuleb üle elada. Kooliealistena saab veidi hingamisruumi….

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 16:05

      Jah, see on muidugi teine variant, et kui oled KOHE nn lastelõksus, siis seda egoistlikku elu ei kujutagi ette ja selle võrra lihtsam :D

      • Reply T. 8. veebruar 2020 at 01:16

        Kusjuures mulle isegi meenub üks selline asi. Mina olin veel lastetu. Elasin tavalist püsisuhte elu, aga käisin ka palju väljas. Olin just kunagise tuttavaga linnas hängimas, kui täiesti juhuslikult nägin üliuhkes restos oma parimat sõbrannat, kes oli ka vist üle aegade üheks õhtuks saanud mehega kahekesi õhtusööki süüa . Neil oli tol ajal 2 väikest last. Vaatasin neid, rõõmustasin nende üle, kuid esimese asjana mõtlesin, et millest küll räägib omavahel paar, kes on nii pikalt koos olnud ja kelle elu tiirleb nüüd ümber laste. Mingi umbusk tekkis, et kas nad ainult teevad nägu, et neil veel millestki üldse rääkida on või neil ikka ka päriselt veel on?
        Olles nüüd ise samas olukorras, siis tegelikult oleks rääkida väga paljust, milles igapäevaelus lihtsalt ei leia aega või piisavalt vabu hetki jms. Siin tulevad partnerite erinevused tegelikult väga teravalt esile (kui neid erinevusi on). Eks sõltub, kui palju suhe on kannatada saanud ja kui väga kumbki seda natukenegi elustada soovib. Mul on pigem see probleem, et teiste sõprade-tuttavatega pole enam eriti millestki rääkida. Kel lapsed juba koolis käivad, neil on juba hoopis teistsugune elu, nii et nendega väikelastest rääkida on peaaegu sama, mis teha seda lastetutega.

  • Reply a 7. veebruar 2020 at 15:56

    Millest muust sa veel räägid kui lastest ja oma haigest puusast ja sellest, mida õhtuks süüa teha :D :D
    Või siis tahaks lihtsalt vait olla niisama.

  • Reply Maarja-Liis 7. veebruar 2020 at 15:49

    Me olime enne last mehega koos olnud 8 aastat. Last oleks natuke varem tahtnud kuid lapse tegemine ja saamine oli minu tevise taga, see võttis aega pea 2 aastat. Ent nüüd ei kujuta elu ilma lapseta ettegi, vahel tekib küsimus, et mida me enne last küll tegime.

  • Reply S 7. veebruar 2020 at 15:25

    Oeh, meie saame seda lapseta olekut nii vähe nautida. Nüüd teist korda see aasta läheb meie kahene homme vanaema juurde ööseks, et meil viimane ööpäev kahekesi oleks olla, järgmine nädal esilekutsumine ja kurat seda teab, kuna meil jälle selline aeg saab olla.. aga kui kahekesi oleme, siis ei oska nautida ka. Ikka on see, et igatseme last juba tunni jooksul ja siis räägimegi temast jne. Aga nüüd lubasime, et ei mingit laste teemat, olemegi kahekesi.

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 15:26

      No rasedana on see ikka veidi teine “kahekesti” aeg, sest tegelikult oled sa viimase vinna rase ja pooli asju teha ei saa või ei viitsi + lisaks mega hormonaalne :D

  • Reply Triin 7. veebruar 2020 at 15:21

    Mulle tundub, et elu keerleb viimasel ajal ainult töö ümber. Midagi muud nagu ei olegi. Mehega räägime ka õhtuti põhiliselt tööst (ja sellest, mida süüa teha). 🤷‍♀️

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 15:22

      Kas teil lapsi ka või mitte? Kui ei, siis tegelt ju loogiline – päev läbi oled ju tööl ja puutud selle keskkonnaga kokku.

      • Reply Triin 7. veebruar 2020 at 15:57

        Laps saab sel aastal juba 13 ja ma ei tunne enam üldse, et elu lapse ümber keerleks. Eks muidugi tuleb kõiges veel temaga arvestada ja ikka mõtlen, mida koos lapsega teha, kuhu minna jne, aga kõigeks tundub kuidagi nii vähe aega olevat töö kõrvalt.

        • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 16:04

          Jaa, ma ei kujuta ette, kuidas nn 9-5ni töötavad inimesed üldse aega lastele ja värkidele leiavad, tundub niiii raske :(

      • Reply Lysandra 7. veebruar 2020 at 16:16

        Me olime mehega koos olnud napp kolm kuud kui lapseootele jäin ja laps sündis loetud päevad enne meie esimest tähtpäeva. Eks seda ainult kahekesi aega on olnud väga vähe nende 3 ja poole aasta jooksul aga kui saame kahekesi olla siis räägime ka ikka lapsest esmajoones. Aga palju arutleme ka mehe töö ja minu kooli üle ning üritame leida ka muid teemasid nt raamatud, filmid, seriaalid jms ning vahel läheb jutt üldse väga filosoofiliseks 😅 Õnneks olen leidnud mehe, kellega on hea ja lihtne kõigest rääkida ning ma tunnen tihti, et kui pole jälle peale lapse millestki muust tükk aega rääkinud, on sees justkui raske tunne ja mõtteid liiga palju peas keerlemas. Vahel keeruline seda jutuotsa üles leida aga kui selle alguse leiab, ei saa enam pidama 🙂

  • Reply Ülle M 7. veebruar 2020 at 15:16

    ..minu meelest normaalne, et lapsed hetkel kõige tähtsamad ja eks siis ka jutud vastavad. Saavad suuremaks, eks siis tule ka muid teemasid..ehki küll võimalusel peaks enda “hinge” eest hoolt kandma- aastas kas või korra teatrise ja mõned korrad kinno, muidu mandub vaim ikka päris ära..

    • Reply Mallu 7. veebruar 2020 at 15:17

      Ei no ikka me käime koos ka, aga kindlasti ei annaks meid elusees võrrelda nendega, kellel lapsi pole. Juba seetõttu, et harvad pole korrad, kus teoorias saaks minna ja teha, aga… ei raatsi :D