korterilotte

Mul on siin paar päeva paras segasummasuvila olnud. Ma juba ammu mõtlesin, et Lotte igatsus on suureks läinud ja tahtsin ta paariks päevaks külla tuua. Ainuke asi oli selles, et ta on ju Männikul üsna palju õues, pluss ajab karva nagu metsaline, siis kujutasin ma juba ette, kuidas see saaks üsna kohutav olema, kui ta siin korteris ringi tuuseldab.

Õnneks on Eveliis mitu korda reklaaminud teenust, kus sulle tullakse bussiga maja ette ja klanitakse su koer ära. Koerte Ilusalong ratastel saigi paari päeva pärast tulla, seega leppisime Kardoga kokku, et koer saab oma spaskäigu ära tehtud ja siis toon ta endale külla. Ei läinud kahte tundigi ja 70 euri hiljem oli Lotte kammitud, pestud ja viisakas daam.

Kassid muidugi olid üsna skeptilised ja kõhistasid alguses hoolega, aga Lotte on juba harjunud, et kassid temaga bestikad olla ei taha, seega hoidis ta ise neist kaarega eemale ja üritas ainult aeg-ajalt kedagi vaikselt nuusutada, kui piisavalt lähedale lasti.

Väljas käimisega ei olnud ka tegelikult nii suur probleem, kui ma alguses arvasin. Männikul on ju lihtne, et teed ukse lahti ja Lotte saab aias ära käia, nüüd tuleb ikka riidesse ajada ja väike tiir ära teha, aga no tükki see küljest ei võta. Haukumisega pole Lottel ka probleemi, seega võib külaskäigu edukaks lugeda, nii tore oli, kui ta siin on. Kes veel mul nii ustavalt ja armastavalt järel käiks, haha.

Aga noh, Lotte on ikka suur koer ja korterieluks ta siiski loodud ei ole, see on fakt. Ehk siis hakkame Kardoga Lottet ka samamoodi jagama, nagu lapsi. Ehk küll mitte nii tihti, aga tore ikka vahepeal jälle koeraomanik olla. Kuigi jah, ma tean paljusid, kellel on korteris (suur) koer, eks see ole harjumise asi, aga majas on tal ikka parem, usun ma.

Vot, sellised lood, ma nüüd peangi ennast riidesse ajama ja Lottega tiirul ära käima, passib juba teine õnnetu moega ukse ees.

Baii.