AVALDAN ARVAMUST

perekonnad ja sõpsi panemised

29. aprill 2021

Ma jäin eile vaatama, kuidas Marta ja Lende koos mängisid. Seda ei juhtu just kuigi tihti, et nad kraaklemata kenasti sümbioosis eksisteerida suudavad ja isegi asju jagavad. Mõtlesin, et mega tore ikka, kui inimesel on õed. Mul on nagu selline illusioon, et nad suuremaks saades on kõik omavahel bestikad ja muu selline värk. Parem oleks, et nad nüüd pettumust ei valmistaks selles osas. Vanuse poolest käravad ju sõpradeks küll, onju.

Mul endal ka vend. Aga et ta on minust 13 aastat noorem, siis on meie suurem sõprus on alles nüüd viimastel aastatel tekkinud. Enne oli ta lihtsalt liiga noor ja ma tõesti ei saanud aru enamik ajast, millest ta räägib 😀 Nüüd muidugi saan ja usun, et mida aastad edasi, seda lähedasemaks me saame.

Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et kui paljudest teil on õdesid ja vendi ja kas te olete nendega mega lähedased ja sõbrad? Ma vanasti arvasin, et kõik automaatselt on, aga mul paar tuttavat, kes absullll enda õdede-vendadega läbi ei saa ja mulle ei mahu pähe, et nagu…kuidas? Teie vanemad on krdi ise TEINUD valmis teineteisele sõbrad ja teie lihtsalt…ei ole. Miks?

Samasugune müsteerium on minu jaoks see, et kuidas mõned oma emaga mega bestikad on. Selles suhtes, ärge saage valesti aru, ma saan oma emaga läbi küll. Aga mul on sõbranna, kes oma emaga iga päev telefonis tunde ja tunde lobiseb ja kogu aeg kokku saab ja nagu… Millest neil rääkida on? Muidugi ma tahaks, et mu tütred ka mind mega bestikaks peaks elu aeg. Aga mulle jääb segaseks see osa, et kui meil 20 aastat vanusevahet on ja see periood tuleb, kus nad arvavad, et nad maailmaasjadest kõike teavad (aga ei tea, hoopis mina tean, sest ma 20 aastat vanem onju!) siis kuidas ma peaksin ja suudaksin nendega nagu houmi nendest asjadest rääkida, ah?!

Nagu te aru saate, siis ma ei saa üldse aru, kuidas perekonnad töötavad või töötama peaks. Niisiis võite sheerida, kuidas teil need asjad on. Olete oma perega mega lähedased?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

56 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Ingrid 3. mai 2021 at 23:56

    Ma olen ka see sama, kes lobiseb emaga paar korda päevas telefonis ning siis ka kodus! Elame koos ühes majas ja no näed, kuidagi nii tore on. 😀

  • Reply Manjana 2. mai 2021 at 23:13

    Mul on sinuga umbes 20 aastat vahet, sa mulle küll väga tita ei tundnud 😀
    Emade ja tütarde suhted ongi põnevad. Nagu mu tütar mulle ütles, siis talle ei meeldi minu juures tema enda halvad küljed. Meil on sarnaseid häid külgi ka ja suhe sõltub sellest, kumb külg parasjagu üle käib. Sama värk peaks ka õdedega olema, et kui on õelus, siis ikka see, et samad halvad küljed. Lähedased sugulased ei hoia omavahel neid halbu külgi niiviisi peidetuna, nagu sõpradega hoitakse. Tavaliselt käib teise puhul ikka närvidele see, et endal on samasugune halb iseloomujoon, aga teist on ikka lihtsam süüdistada kui ennast.

  • Reply Anna-Liisa 2. mai 2021 at 21:36

    Mul on õega 17 aastat vanusevahet seega meie suhe on ka pigem midagi muud kui klassikaline õdede oma. Alguses olin talle pigem nagu teine ema aga nüüd näen kuidas vahel ta tuleb oma probleemidega enne minu kui ema juurde et arvan ka mida vanemaks ta saab seda lähedasemaks me muutume.😊
    Aga aastatega olen ma ka oma emaga muutunud väga lähedaseks. Koos Me elama ei sobi, minu teismeaea elasime vaevu koos üle.😀 Aga räägime iga päev ka tundide viisi telefonis ja käime koos pikkadel jalutuakäikudel. Ja eriti pärast mu tütre sündi olen talle nii tänulik kuidas ta mind kasvatanud on ja mõistan teda palju rohkem. Ja kuidagi on nii et paljudel teemadel tean et ainuke inimene kellega mul sama arvamus ja maailmapilt on ongi minu ema ja siis ongi tema see kellega tore neid asju lahata.😊

  • Reply Liisa 30. aprill 2021 at 17:23

    Mul on kolm vanemat venda (minust 13 ja 17a vahet). Ütleks , et suhted on läinud alles nüüd paremaks, kui mul endal lapsed. Varem olid nad kuidagi “liiga suured inimesed”. Ema ja isaga on suhted head, ma olen pigem selline kinnisem inimene, kes ei torma väga probleeme nendega lahkama. Nad sellised vanema aja inimesed rohkem. Üldises plaanis oleme heades suhetes aga kokku saame kõik koos pigem sünnipäevadel.

  • Reply Rooza 30. aprill 2021 at 13:01

    Minu ja mu ema suhe on suur null. Ema on despoot, kes kõik suhted suguvõsa ja ainsa tütrega on omal ajal läbi lõiganud. Üle-eelmisel aastal suri isa ja isegi siis suutis ta isa venna, kes matuse korraldamisel appi tuli, korterist välja visata. Minu hülgas ta juba 39 aastat tagasi, kui esimese lapse ootele jäin, sest talle ei meeldinud mu kunstnikust abikaasa. Käskis võtmed anda ja viskas mu välja. Laps elas kuu aega ja suri kopsupõletiku tagajärjel. Kunstnikul on uus pere ja mul oma elu.
    Aga pärast isa surma oli tal äkki veendumus, et ma pean nüüd teda seal aitama hakkama. Isa eest olema, keda kottida ja materdada. Muudkui hädaldas, et ma peaksin nüüd koju tagasi tulema. Koju? Mul on oma kodu. Olen üksinda oma kassi ja kuke ning kanaga, aga ma olen omas kodus. Saagu nüüd ise hakkama, nii kõva mutt nagu ta oma sõnul on.

  • Reply Aliis 30. aprill 2021 at 07:03

    Mul on 4 venda, katkise pere tõttuolen kaugenenud vanematest vendadest. Mingi side meil siiski on sest ma olen ka 29 aastat hiljem nende armas tattnokk. Väike vend on minust umbes 7a noorem ja vanematest vendadest nooremana on minul jälle umbes 6 aastat vahet. Vanematel vendadel 1,5 aastased vanusevahed. See side mis on minul väike vennaga ei ole võrreldav mis on teistega. Nö lemmiku siis valinud? Endal hetkel üks laps ja paaniline hirm sünnituse ees aga mõte sellest et mu laps jääb siia ilma üksi kui vanemad surnud hirmutab mind vist rohkem 😅😅 ma nii loodan, et kui ma ennast kokku võtan ja julgen uuesti lapse ootele jääda siis on minu mingitel sama harmoonia nagu minul ja mu väikevennal. Kuna laps saab see aasta juba viis siis oletatav vanuse vahe on üpris suur juba.

  • Reply Merilyn 30. aprill 2021 at 00:14

    Loen nii ema kui õe oma bestikate hulka. Kui me kolmekesi veel kokku saame, jätkub juttu ja naeru tundideks!

  • Reply Nipitiri 29. aprill 2021 at 20:00

    Olen ainus laps, aga mees on 5- lapselisest perest. Kaks õde ja 2 venda. Ühe vennaga lausa tülis, teisega pole lihtsalt lähedane, õdedega suhtlus hea. Vanema vennaga on vahelduva eduga tülis või siis ei suhtle ja seda juba aastakümneid. Väga raske iseloomuga ja kompromissitu. Enda parim sõbranna pole samuti oma õdedega lähedane. Koos elades olid suhted head, hiljem läksid elud väga lahku. Ühe õega suhtlust peaaegu polegi. Muidugi väga kahju, et niivõrd lähedased inimesed võõraks muutuvad.

  • Reply K 29. aprill 2021 at 18:59

    Ma saan emaga päris hästi läbi. Nooremana ei saanud. Ta oli ise ka siis kuidagi oma imelikes põhimõtetes kinni ja surus enda arvamust väga peale. Praeguseks on ta palju muutunud ja võtab elu vabamalt. Ta on ilmselt mu number üks usaldusisik, ja see, kes mind mõistab. Iga päev ei helista, aga korra nädalas käin tal külas, või kaks.
    Isa enam pole, aga tema oli minugasuht sarnane oma maailmavaadetelt. Nüüd, kui ta kuskil taevastel radadel ringi tõttab, olen aru saanud, et ma mõtlen kuidagi täitsa tema moodi. Kuna vanemad läksid lahku, siis me tema eluajal nii palju ei kohtunud. Kahjuks. Siinkohal mängis rolli ka tema alkoholiprobleem.
    Vennaga saan enda meelest täiesti normaalselt läbi. Väiksena mängisime koos ja nüüd täiskasvanutena ka on kõik okei. Mingid üksikud tülid on elu jooksul olnud, aga need on möödanik. Oli lihtsalt üks ebameeldiv naisterahvas tal, kes meie vahele kiilu lõi. Õnneks ta ei rikkunud meie läbisaamist lõplikult ja praeguseks on see juba unustatud asi.
    Ma olen kogu aeg mõelnud, et kui mul oleks olnud õde, et kuidas siis oleks olnud, aga ma arvan, et venda omada on igatahes parem kui õde. Eriti vanemat venda.

  • Reply Landa 29. aprill 2021 at 16:28

    Vennaga saame kenasti läbi ,meil paar aastat vahet aga nö parimad sõbrad pole aga igatsen ikka teda ,kui pole ammu näinud. Ja no hoolin ,kui tal mingid asjad elus toimuvad. Emaga oleme lähedased aga selliseid hingelisi asju ja muresid ei sheeri, kui siis vahest. Aga ma pole suur murede sheerija nagunii, pigem selline rõõmus koguaeg. Kui mured ,siis need on ainult minu omad 🙂 Minu ja ema aeg hakkas mingil hetkel ,kui juba kahekümnendates olin , lihtsalt oli palju asju jagada omavahel.

  • Reply M 29. aprill 2021 at 16:21

    Mul on 2 vanemat venda, ühega vahe 1,5a ja teisega 4. Lapsena sain väga hästi läbi oma väiksema vanusevahega vennaga. Hiljem täiskasvanuna kõige vanema vennaga. Küll aga praegu ei suhtle kummagagi, sest mõlemad välismaal ja oma elu peal.

  • Reply Ille 29. aprill 2021 at 16:02

    Hey.
    Mul on 5 venda ja kõik minust nooremad. Kõige rohkem suhtlengi endast järgmisega (saab 30) ja tema perega. Teistega lihtsalt ei suhtle,suhtlus kadunud. Vahepeal üritasin soojendada nö suhteid aga no tekkis see käega löömise tunne sest ei jaksa koguaeg peale pushida end.
    Ja no emaga ei suhtle ka,ehk nii palju et tähtpäevadel meeles peame ja harva kui kirjutame. Kahju on,aga mis teha. Samas vanaemaga suhtlen palju ja tädiga ka.

  • Reply Kerli 29. aprill 2021 at 15:48

    Mul on õde ja vend. Õega olen alati olnud hästi lähedane, ta on minust 4,5 a vanem. Nii on ta mind siis kaitsenud ja võistlustel esimese koha pannud (võistlused, mida ta ise korraldas ofc :D) ja vahel ka lihtsalt vapralt välja kannatanud, sest olid ajad, kus ma olin kiuslik väike õde, kes ta päevikut luges ja alati tema tuppa kippus, kui sõbrannad külas olid. Aga pärast seda perioodi oleme taas bestikad. Iga päev suhtleme ja ta on mu lastele ka nagu teine ema. Me võiksime vabalt ka koos elada, oleme samade harjumuste ja väga sarnase elustiiliga. Venda pean küll väga armsaks, aga ta on meist kõige vanem ja näeme ka harvem, kuid siiski hoiame üksteist. AGA mul on veel 1,5 a vanem täditütar, kellega oleme eriti bestikad. Temaga oleme koos igast hullusi teinud, tulest ja veest läbi käinud ja armastame üksteist küll täiesti tingimusteta. Nad on mulle väga-väga armsad ja olulised ja meil on lihtsalt uskumatult tugev side juba läbi elu kestnud. Oleme alati toeks üksteisele. Nii et selle eest olen megalt tänulik.
    Mu tütardel on ka 4 a vahe, hetkel on neil pigem kraaklemise periood, aga väga loodan, et neist saavad samuti sellised superõed <3

  • Reply M 29. aprill 2021 at 15:43

    Ma arvan et see oleneb emast. On emasid kes saavad aru et laps (kes nyyd täiskasvanu) elab oma elu oma teadmiste järgi ja on need emad kes iial ei lópeta tänitamist ,ópetamist, vingumist jne. Täiesti loogiline et sellise inimesega iga päev kokku ei viitsiks saada.
    Mina elan kahjuks oma emast ja óest mujal riigis aga óega “feisstaimin” iga päev ja emaga räägin korra nädalas ehk (kuna ta ei saa nutikaga hakkama ja kóned on kallid).
    Ma ise saan oma tútrega ka väga hästi läbi (14 a), endiselt teeme asju koos, endiselt lubatakse mind linna kaasa jne. Ma olen kúll rohkem ema kui sóbranna talle, pubelkakeelt ei räägi, alkot ei ostaks talle iial enne 18a, muid hullusi ka ei lubaks, aga samas respekteerin tema otsuseid, valikuid ja olen móistev ja mis väga tähtis, mitte kunagi ei kritiseeri tema stiili, maitset (kutid, muusika, filmid jne) . See on minu jaoks A ja O, lasta oma lastel olla need kes nad on, olgu nad geid, patrioodid, satanistid, feministid, u name it.

  • Reply Kadri 29. aprill 2021 at 15:05

    Me õega olime vihavaenlased kuni eraldi elama kolisime. Nüüd oleme parimad sõbrannad, aga lapsena ainult kaklesime. Vanusevahe väike. Ma olen väga tänulik, et mul õde on, aga just sellise lapseea pärast ei taha nüüd rohkem kui üht last saada. Ma kujutan ette kui tüütu see pidev kaklemine ja nääklemine vanematele oli.

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 15:25

      Noh, ega ta meelakkumine ei ole jah 😀 aga samas koos mängivad ka. üksi oleks vb igav 😀

  • Reply Kätlin 29. aprill 2021 at 14:35

    Mul on 5 aastat noorem vend (mina praegu 24 ja tema 18). Meie mõlema teismeeas ei saanud me absoluutselt läbi, pidevalt kaklesime (enne seda saime vist normaalselt läbi). Aga nüüd oleme me megalähedased ja mul väga hea meel, et ta mul olemas on. Emaga on ka suhted head, saame ka läbi nagu sõbrannad, kuigi igapäevaselt ei suhtle. Ilmselt oleme nii lähedased, sest vanemad läksid lahku kui olin 14 ja ema proovis olla mõlema vanema eest ja alati olemas ning seetõttu tekkis meil usalduslik suhe.

  • Reply A 29. aprill 2021 at 13:54

    Isa on surnud, ema on surnud, vend on surnud. Kaks väikest õekest on, nendega nüüd saan paremini läbi. Suhtleme mõni nädal igapäev mõni nädal vähem. Vanust neil siis minust 10+ aastat vähem. Vahel tunnen ikka end nagu ema neile, et tahaks õpetada ja targutada 🤦‍♀️❤️❤️

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 14:00

      mhh, nii kahju 🙁 aga vähemalt oled sina oma õdedel olemas!

  • Reply P. 29. aprill 2021 at 13:51

    Ma pere noorim ja kõigil kuue lapse vanusevahe 2-3a. Nooremana veel kuidagi läbi saime, mida aeg edasi, seda vähem. Seal on põhjused muidugi ka. Ma ise tunnen, et ei taha nendega enam suhelda. Emaga suhtlen meelsasti ja ta on ühtlasi ka ainus nn pereliige peale mu enda pere, kellega ma üldse hea meelega veel suhtlen. See, kui hästi õed-vennad omavahel läbisaavad, loeb päris palju inimeste iseloomudest, aga ka lapsepõlvest, vanemate kasvatusstiilist jms. Oma laste puhul püüan anda endast kõik, et neil omavaheline side kasvaks tugev ja nad sooviksid üksteist ka teismelisena kui ka täiskasvanuna veel tunda. Praegu oma järjestikku tehtud lapsi vaatan, mõtlen küll et nii äge. Aga paralleelselt ketrab peas ikka too kunagine enda lapsepõlv, kus vennad mind oma mängudest minema ajasid ja pmst kogu aeg loner olin. Kaklusi jms ol ika nii et jube meenutada. See oli see “lapsed ise kasvavad” stiil mu vanematel… Keegi ei sekkunud ega pannud vist isegi tähele, et midagi pahati oleks. Või ku pandi, siis ju käis üle jõu ja loobuti üldse pngutamastki… Nii tundus ja tundub see kõik mulle. Kuidas ja miks tegelikult oli, ei saa iial teadma. Emaga lapsepõle puudutada ei taha, sest ta oli ka omamoodi kannataja. Ime, et ta üldse meid kuidagigi kasvatada jaksas. A huvitaval kombel ei mõista ta praegu, miks ma teistega nii väga suhelda ei soovi.

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 14:01

      Ma ise olen mõelnud ka, et kui palju oleneb iseloomudest ja kui palju lihtsalt…juhusest. Mul ka sõpru, kellega meil VÄGA erinevad iseloomud, aga ikka saame läbi 😀

      • Reply P. 29. aprill 2021 at 19:01

        Iseloom ja kasvatus ja keskkond ja sugu ja.. kõik määrab mingit moodi. Juhusesse ma nii väga ei usu. Ikkagi mu meelest see, kas vanemad lasevadki siis tapelda ja kraagelda ja mingitel üksteist alavääristavatel suhetel nii edasi areneda. Kas nad löövad käega ja lasevad minna asjdel omasoodu või ikkagi suunavad veidi, pakub lapsi ühendavaid ühistegevusi jms. Kõik see kasvatustöö on ju ikka vanemate teha. Mitte, et iga kraakluse peale peaks sekkuma, aga mingid põhimõtted ja väärtushinnangud võiks olla paigas ning lastele selgeks tehtud. Ehk aitab natukenegi kaaa, et lapsed ka tulevikus hästi läbi saaks. Ja no iseloomudega on nii, et mõned kohe tõesti absoluutselt ei sobi. Midagi pole teha. Ei liida veresugulus kah. Vahest alles täiskasvanuna suudetakse võtta teist nii nagu ta on ning mitte alati näha neid erimeeldusi. Ikkagi kipub nii suhtlus pigem põgusaks jääma, sest kõige taastumatum vara on aeg ja milleks raisata aega kellegi või millegi peale, millest/kelelest ei saada aru ja kellega miski ei seo.
        Aga sõbrannadest nii palju, et ju sul siis on sõbrannadega ikka ühiseid huvisid ja jututeemasid ka, mis võimaldavad need erinevad iseloomuomadused kokku klapitada. Naised kõik, neil niisamagi omajagu ühist. Noh ja sa ei ei ela koos nende sõbrannadega. Kui elaks, siis vb enam ei kannatakski 😛 Ma kunagi teismelisena elasin mingi kuu aega parima sõbrannaga, kellega olime sukk ja saabas. ja läksime nii riidu, et tänase päevani t atuletab seda meelde ja mulle täiega tundub, et tal siiani mingi okas hinges. Mdea.. sõbrannadega iseloomuerinevus pole ikka päris see, kui nt igapäevaselt pedandist ja puhtusearmastajast vennaga elada, kes käib su järel juuksekarvu korjamas ja mõnitamas, milline laisk, ropp ja lohakas naine sellisest kasvab ei ole ju isegi mitte tore ega lõbus. Selliselt pinnalt ei saagi midagi head ja teinetest lähendavat kujuneda.

  • Reply Mex 29. aprill 2021 at 13:45

    Emaga pigem olen bestikas. 😅 Räägime iga päev telefonis ja kui samas linnas elaks siis ilmselt saaks iga päev kokku ka, vanusevahe meil 30 aastat ja ma pole mitte kunagi(ka pubekana) arvanud, et mina kõige targem olen ja ema midagi ei tea. Õe ja vennaga väike vanusevahe ja käime omavahel läbi, küll aga tunne. vennaga lähedasemat sidet, sest meie maailmavaated on palju sarnasemad kui õega.

  • Reply Lila 29. aprill 2021 at 13:42

    Olen pesamuna ja ema on mind rohkem hellitanud ja kui kõik lapsed(5) noored olid, siis ta oli mega stressis ja närviline. Aga kui me kõik suureks kasvasime ja oma elu elama hakkasime, siis tekkis tal rohkem aega enda hobidega tegeleda ja oli õnnelikum inimene. Nüüd saame palju paremini läbi. Anname üksteisele vastakuti nõu ja oleme võrdsed. Ma väga hindan ta kogemusi ja tarkust alates laste kasvatamisest ja söögi tegemisest kuni aiamajanduse ja raamatute soovitusteni välja. Ja mina aitan teda nuti värkidega. Aga ta on ka väga paika pandud, et kui ma mõnes asjas ta nõu ei soovi(sisekujundus), siis ta on ka vait 😄 õdedega olid koguaeg eraldi sõbrad. Saame hästi läbi, aga sõbrannad ei ole 😄

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 14:02

      See tegelt mega hea, kui sellised piirid on olemas ja neist ka kinni peetakse, kõigile lihtsam 😀

      • Reply Mari 29. aprill 2021 at 23:08

        Mina olen kõige vanem õde, peale mind 5 venda. Oleme tänaseks kõik täiskasvanid ja suhtleme kõigiga kui mitte kord päevas, siis kord 2 päeva jooksul kindlasti. 2 nooremana ehk mitte päris nii tihti, sest nemad on coolid, mina lihtsalt ema. Aga kõik nad hoiavad mu lapsi kui vaja. Äge, päriselt ka.

  • Reply Helery 29. aprill 2021 at 13:42

    Mul on minust aasta noorem õde,kelle kohta saan õelda, et ta mu parim sõbranna. Tõesti, hindan meie sõprust kõrgwlt ja olen tema eest nii tänulik.
    Siis mul on veel minust kolm aastat vanem vend ja neli aastat noorem vend. Nendega saame ka väga hästi läbi.
    Emme pidi kahjuks vähile alla jääma, kui olin 17 aastane. Seega tema kohta ütlen ainult, et kui ta mul olemas oleks, siis oleks meil ka kindlasti lähedane suhe. Tahan lihtsalt nii mõelda.
    Isast jäin ilma, kui olin 14 aastane. Temaga lähedasi suhteid kunagi ei olnudki.
    Aga mul on kasuisa, kelle eest olen maailmatuma tänulik. Ta on hea vanaisa mu lastele ja hea isa mulle. Saame väga hästi läbi.

  • Reply Anna 29. aprill 2021 at 13:37

    Kärgpere. Mul on kaks poolvenda ja üks poolõde, kõik minust 10+ aastat nooremad, mina olen 20ndate lõpus. Kuna koos nendega pikalt elanud ei ole (läksin teise linna gümnaasiumisse ja ühikasse ning elasin neist 8 aastat nii välismaal kui ka hiljem Eesti teises otsas), siis ei tunne, et meil omavahel üldse mingit õe-venna suhet oleks. Aitan, kui vaja, kuid ega neil minu abi eriti vaja pole. Vanematega suhtlen täpselt nii palju, et paari kuu tagant käin külas, muul ajal niisama ei lobise. Näen, kuidas nad omavahel ja vanematega palju lähedasemad on ja teeb ausalt öeldes hinge mõruks küll.

  • Reply Kristiina 29. aprill 2021 at 13:35

    Mul ka ema bestikas. Iga päev latrame telefonis mitu korda. Ta elab teises linnas ja tihti näha ei saa.
    Mul kaks õde ka.Kellega ala 14 ja 18 aastat vahet. Ma see pesamuna siis. Hästi saame läbi. aga ka tihti ei näe.

  • Reply JJ 29. aprill 2021 at 13:34

    Sõpru saab valida, sugulasi mitte. Sinna ongi koer maetud. Sa ei pea olema oma õdede-vendadega bestikas, sest pelgalt ühe ema üsast tulekule ei saa sõprust rajada, eks. Sõpradega on teine lugu – teil on ühised huvid, sarnased eluvaated jne.

    • Reply JJ 29. aprill 2021 at 13:35

      Tähendab… jäi lisamata, et üks ei välista teist, aga sõbrad tekivadki läbi ühiste huvide ja kokkupuutepunktide, mida õdede-vendadega ei pruugi üldse olla.

  • Reply Eleri 29. aprill 2021 at 13:04

    Minul on 6 poolõde ja 4 poolvenda. Kuna koos pole kasvanud siis läbisaamine on üsna “olematu”. Kõigil on omad elud, pered ja tegemised. Väga erinevad taustad ja iseloomud. Aeg-ajalt messengeris mõned laused vahetame, sünnipäevadel õnnitleme jne. Mõnega on suhtlust tihedamalt, mõnega pole mitu aastat suhelnud 🤷. Aga noh, on teadmine, et kusagil nad on ja oma elu elavad ja kui vaja siis võetakse ühendust. Emaga sama… tean, et ta on aga me ei suhtle. Ei ole riius, lihtsalt pole millestki rääkida ( ei ole temaga kasvanud, ilmselt see mängib ka suurt rolli ). Sest kui sul põhimõtteliselt on terve elu olnud vaid teadmine kus ja kes su ema on siis ühel hetkel suhtlema hakates on üsna raske aega tagasi teha ja mingit sooja suhet pole vist mõtet kunagi loota. Sest noh põhimõtteliselt oleme ju võõrad 😏.

  • Reply T 29. aprill 2021 at 12:42

    Mul on vend ja õde. Pm suhtleme aint sünnadel ja kui kellegil mingi jama on, siis ma olen päästeingel(kõige vanem ilmselgelt). Muidu nagu ei torgi üksteist.. Õde on 5a noorem ja nagu teiselt planeedilt, ma ei mõista teda. 🤷‍♀️ Emaga aga jah, räägime kõigest ja suhtleme kõige rohkem, käisime pidudel kui sai jms, mu arust mul on ülinorm ema. 🤣

  • Reply K 29. aprill 2021 at 12:18

    Aga millest sa päev läbi oma sõbrannadega räägid? Samamoodi on võimalik oma emaga rääkida, on veel eriti hea ja kindel tunne. Mu ema on küll mu parim sõber, iga päev räägime telefonis ja iga nädal näeme kuigi selleks on vaja 130km maha sõita 🙂

  • Reply Mari 29. aprill 2021 at 12:13

    Teismelisena tundsin, et eiei ema, noorem õde ega vanem vend ei saa aru minust ja ega siis kellegiga sõps ka tol ajal polnud.
    Nüüd suhtlen ikka päääris tihti oma empsiga ja saan kokku ja küsin nõu või niisama kurdan.. Õele ja vennale saan ka alati loota ja toetuda, nad mõistavad ja kuulavad mind ning saavad julge 90%ajast aru miks ma mida tegin või närvi läksin, sest noh koos ju kasvanud jne.
    Mul vähemalt vastab küll see lause tõele, et veri on paksem.kui vesi ja alati seisame peres teineteise eest (kui vaja pärast saab noomida aga kui vaja valida poolt kas pere või mittepere mingis situatsioonis, siis 1000%ajast pere eeest seisame).
    Ma ikkanii korralikult tuustisin lapsena oma õe ja vennaga ent niimoodi kokku ka kasvasime- õppisime varakult jagama, järele andma,andestama ja.mida kõike veel.
    Nüüd megarõõmus,.et õde ja vend ning tore emme, kellega koos naerda ja nutta

  • Reply Olberg 29. aprill 2021 at 12:09

    Uh, kust alustada. Meie peres on 5 last. 2 neist (mina ja vend) elasid lastekodus. 12 aastat, mis ma lastekodusse elasin ei suhelnud ma ühe õega absoluutselt ja seda tänini. Teisel õel käisin külas, suhtlesime, küll harva, aga parem ikka, kui mitte midagi. Vendasega suhtlen ka suht harva. Hea kui neil aastas korra meelde tuleb , et ma olemas olen. Ma ei tunne absoluutselt puudust nendega suhelda. Mul ei ole neile midagi öelda, meil pole midagi ühist, peale vanemate. Tänaseks on üks õdesest surnud (kellega suhtlesin tihendamini) ja tema pojaga suhtlen ma parema meelega, kui oma õe /vendadega. Meid on kokki toonud vaid matused, kus saame natuke suhelda. Ja neid on ka olnud tänaseks 2.

  • Reply meow 29. aprill 2021 at 12:04

    Ema on minu bestikas ka, samamoodi plärame iga päev telefonis. Muidugi on mul sõbrannasid pesle ema ka, aga ema on mul ülitähtsal kohal elus. Käime ka koos reisidel ja lisaks on meil ühiseid hobisid.

    Õdedest-vendasest… mul on üks vend, minu kaks aastat vanem. Lapsena me pigem kaklesime ja kirusime, et miks me küll ühe katuse all elama peame 😄 kuskil puberteedieas saime aru, et kle, sõbrad oleme ju! Meil on tänaseni ka palju ühiseid sõpru ja koosviibimisi, suhtleme tihedalt messengeris, harvem helistame. Me ei ela ühes linnas, aga vend käib tihti ka oma perega meil külas. Lisaks saame tihti koik kokku vanemate kodus.

    Täna on mul küll hea meel, et mul vend on ❤️

  • Reply Maret 29. aprill 2021 at 11:59

    Mul on õde ja vend.
    Õde on minust aasta vanem ja justkui parima sõbranna eest. 😍 Vend on 2 aastat noorem. Vennaga ei ole me kunagi väga lähedased olnud, aga nüüd, kui ta on 3 aastat Austraalias olnud, siis oleme rohkem suhtlema hakanud. 😊 Vanematega oleme alati lähedased olnud. ❤️

  • Reply Kristiina 29. aprill 2021 at 11:54

    Ma see imelik, kes emaga max bestikas 😀 tiineka ajal tülitsesime ka ikka ja selline lähedane bond tekkis pigem siis, kui ma välja kolisin kodust. Nüüd siis juba rohkem kui 10a olemegi reaalselt iga päev telefonis rääkinud ja ikka pikalt + saame kokku iga nädal, kuigi elame 100km kaugusel üksteisest. Ma loodan, et see kandub mu tütrele ka edasi ja tulevikus oleme kolmekesi bestikad 😀

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 11:59

      aga see mega tore ju tegelt! 😀

  • Reply Käts 29. aprill 2021 at 11:53

    Haha ma olen ka oma emaga bestikas, iga õhtu käime jalutamas või rattaga sõitmas ja elame kõrvuti majades ning helistame päevas üksteisele 5+ korda tavaliselt 😀

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 12:00

      krt, kade olen 😀

  • Reply Karmen 29. aprill 2021 at 11:45

    Mina olen oma perega väga lähedane, ma ütleks. Emaga saan kõigest rääkida, ka siis kui meie arvamused ei ühti. Paps on nagu semu. 😎 Ja venda ei vahetaks kellegi vastu, meil on paar aastat vanusevahe, mina olen vanem. Nüüd hakkab juba vaikselt tunduma, et väikevend polegi enam nii väike 😀 saame vennaga väga hästi läbi. 😊

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 12:00

      Nii äge, kui nii kokkuhoidev pere on ikka!

    • Reply M. 29. aprill 2021 at 14:53

      Mina olen oma pere noorim. Ühtlasi olen ka see kes üritab kastist välja mõelda ja teen vääääga paljusid asju teisit kui ülejäänud pereliikmed. Seega nad vahel ei mõista mind.
      Emaga on suhe nii ja naa- ta on väga hea ja õrna südamega jne, aga jah… Isaga olen saanud ja saan siiani paremini läbi. Tema juurde lähen probleemide korral esimesena. Õega jagelesime väiksest peale kuni sinnamaani kui ta esimese lapse sai. Siis muutus kõik. Nüüd nagu sõbrannad.
      Mees on õnneks mul samast puust nagu mina seega on ta minu kõige parem sõber(ausõna meigiasjadest kuni lehmalaudani saan temaga kõigest rääkida)

  • Reply R. 29. aprill 2021 at 11:44

    Mul on 5 venda ja 1 õde, ja nooooo…. Ei ole bestikad/sõbrad vms 😔 suhtlen peamiselt oma ainsa õega, väikse venna ja vanematest vendadest ühega. 2 venda elavad välismaal ja kõige vanemal vennal on nii kiire, et reaalselt on hea kui teda korra aastas näen või temaga rääkida saan, välismaal elavate vendadega suhtleme siis kui näeme aga sedagi vaid põgusalt nagu teretuttavaga🤷🏻‍♀️Mul endal on 2 last, tütar on 6,5 aastat vanem kui poeg. Ja juba praegu põnn hoiab suurt õde nagu oleks tegu hoopis tema väikse õega. Nii loodan, et nende vaheline side on palju tugevam kui mul enda õe ja vendadega on 😊 oma lastele õpetan, et ma olen kõige pealt nende ema ja siis nende sõber, ja loodan et tulevikus oleme sama lähedased nagu praegu 😊

    • Reply Kairit 29. aprill 2021 at 12:20

      Mul on 2 vanemat venda kellest üks ei huvitu ise meiega suhtlema aga teine vend, igakord kui meie kanti satub tuleb külla 🙂 siis on veel 8 aastat vanem õde ja 2 nooremat õde vanuses 27 ja 29 🙂. Kui me nooremad olime siis me kaklesime ikka alatasa 🤣 aga nüüd oleme kõik head sõbrad meil iga laupäev ema ja isa juures saun ja siis on lõbu, nalja ja heas mõttes ärapanemist palju. Lapsi on meil õdede peale kokku 9 vanuses 1.6-20 🙂 ja nalja saab palju. Ka on meil traditsiooniks et suvel teeme ühe suure perepuhkuse. Päris mõnus kui selline kokkuhoidev pere on 🙂

  • Reply K 29. aprill 2021 at 11:44

    Mul on 3 õde ja 3 venda. Sõpradeks pean 1,7 aastat nooremat õde. Vanim õde on 35 ja vanusevahe 9 aastat. Ja tal 5 last, et tal nii palju tegemist lastega, et pole ühiseid teemasid. Kuigi tema noorim laps on 6 kuud noorem kui minu oma (6 kuune ja mul 1 aastane), et ehk tulevikus kui lapsed oskavad koos mämgida, on meil ühiseid teemasid kahekesi olles. Vennanaisega saan paremini läbi kui vennaga. Pere saab kokku umbes kuus korra. Eriti kui sünnipäevasid peetakse.

  • Reply Emily 29. aprill 2021 at 11:41

    Mul on oma ühe õega vanusevahe 10 aastat, ausalt öeldes kui noorem olin, siis me üldse ei suhelnud. Käisin küll külas kui tema juba täiskasvanu elu elas, aga nö sõbrannad oleme sellest ajast kui mul juba vanust üle 20ne. Nüüd helistame ja suhtleme tihedamini. Tal on sama teema, helistab ja suhtleb emaga igapäevaselt. Ma olen küll emaga lähedane, kodus olles võin maast ja ilmast rääkida, aga igapäevaselt ei suhtle. Oma ühe vennaga olen ka palju lähedasem, meil ka vanusevahe väiksem ja kasvasime koos üles. Aga samas on teisi õdesid vendasid kellega üldse ei suhtle, kuna vanusevahe on nii suur ja pole koos üles kasvanud ja kõikide inimestega ei saagi klappida, olgu nad siis tuttavad või vennad.

    Oma lähedasemat õde ja venda võin küll sõpradeks kutsuda. Samamoodi ka ema ja vanaema. Kuigi oma ema ja vanaemaga võin kõigest muust rääkida, aga suhted ja igasugused muud intiimteenuse on tabu mu jaoks nendega jagada.

    Aga elu on nii läinud ja isiksused on sellised, et teistega väga ei lävi ja pole lähedane.

    Kui lastega koos palju ette võetakse ühise perekonnana ja aega koos veedetakse, siis kasvatakse rohkem kokku ka. Seda lähedasem siis hiljem ollakse.

  • Reply J 29. aprill 2021 at 11:41

    Vend on 3 aastat noorem. Läbi saame ok, kuid igapäevaselt ei suhtle, sest elame eri linnades ning oleme ka eri soost, seega pole nii bestikad. Emaga suhtlen samuti telefonis või messengeris igapäevaselt ning arutame kõike 😀

  • Reply Viivs 29. aprill 2021 at 11:40

    Minul on 5 õde ja 2 venda. Ja saame omavahel kõik pigem väga hästi läbi. Alati kõiges me muidugi ei nõustu ja tuleb ka kraaklemisi ette, kuid enamjaolt on läbisaamine hea, pigem isegi väga hea 😁
    Üle ühe aasta saame jõulude ajal vanemate juures kokku ( ja muidugi vanemate sünnipäevadel ) ja sellised kokkusaamised alati väga lahedad.

  • Reply Monika 29. aprill 2021 at 11:36

    Minul on õega peaaegu kaks aastat vahet (tema noorem) ja võib öelda, et tema on inimene, kellega läheksin iga kell luurele!! Lapsena kaklesime ikka ja eks nüüdki nagistame vahetevahel aga noh… minu armas väike õde 😀 Emaga besti küll pole, ikka normaalne eestlaste ema-tütre suhe 😛 räägime ja lobiseme aga no mitte iga päev.. andke hingamisruumi ikka ka!!

  • Reply Mari 29. aprill 2021 at 11:32

    Minul õdesid-vendi ei ole, seega ei oska selles suhtes kaasa rääkida, kuid ema ja vanaemaga oleme küll megalähedased (ise olen 25)! Helistame ikka mõlemaga vähemalt korra nädalas, pigem 2-3x ja no ei saa jutt otsa, kõigest on ju rääkida: toidust, retseptidest, päevapoliitikast, mingitest juhtumitest ja mis mõtteid-tundeid see tekitas, sellist üldfilosoofilist juttu (moraali-, religiooni-, tuleviku-, ühiskonna-, keskkonna-, pere- ja suhteteemad), reisimisest (emaga on alati mõni ühine väljasõit planeerimisel), loomadest, koduvärgist (mida tahaks uut osta/välja vahetada/ise teha), you name it. Kokku saades (1-2x kuus mõlemaga) on samad jututeemad üldiselt. Emaga on ka Facebookis suht kogu aeg chat lahti, kui on mingi mure või rõõm, siis kohe hea mõlemapoolselt jagada. 🙂

    Minul on pigem raske aru saada sellest, kui oma lähedastega millestki rääkida ei ole. Töötan õpetajana (ja ka klassijuhatajana) ja nii mõnigi kord on vanemad päriselt tulnudki selle murega, et ei oska oma 12-13 – aastaste lastega millestki rääkida. See on see koht, kus ma tõesti ei oskagi nõu anda: ka teismelisena sai ikka vanematega normaalselt suheldud igapäeva- jm teemadel, pisut rohkem ehk oli seda vaikselt oma toas olemist, aga olulisemad asjad said ära jagatud. Ja ei oskagi öelda, kas selline avatus ja suhtlusoskus on pigem tulenenud kasvatusest või on siis meie peres lihtsalt mingid erakordselt avameelsed ja jutukad natuurid kokku sattunud.

  • Reply Neiu 29. aprill 2021 at 11:28

    Minu 7-liikmeline (ema, isa , 3 venda ja lisaks minule ka veel 1 öde) eksisteerisime suurepäraselt, kuniks eelmise aasta löpus liiklusönnetuses ühe pereliikme kaotasime. See möjus perele rängalt ning meie väga lähedane suhe, kus me rääkisime köigest, tegime koos köike, kaitsesime ja olime musterpere, kukkus miljoniks tükiks. Köik on väga endasse tömbunud, samas igasugune kaitsmine, toetamine vastavalt vöimalustele on jäänud.
    Ilma oma pereta poleks ma praegu see, kes ma olen. Samamoodi söprus oma vanematega on minu jaoks tähtsal kohal. Olen hetkel 22-aastane ning alates 14 eluaastast olen pärast iga pidu öösiti täis peaga maandunud ema körvale voodisse ja rääkinud talle köik ära, mis ma teinud just olin. Ka igasugused teemad poistega, tülid, kanepi suitsetamised jne olen ära rääkinud. See on minu ja mu ema vahel loonud usalduse, mida raske löhkuda. Lisaks sellele on minu ja mu ema vaheline suhe öpetanud mulle seda, et ma vöin alati köigest köigile rääkida, ma ei pea kunagi valetama. Minu, kui väga raske iseloomuga teismelise jaoks, on see väga tähtis.

    • Reply Mallu 29. aprill 2021 at 12:00

      Issand, kui kahju kuulda 🙁

  • Reply Jane 29. aprill 2021 at 11:27

    Minul 2 venda, üks 5a vanem ja teine 7a noorem. Väiksena oli mega kraaklemine. Nüüd saame väga hästi läbi, oleme üksteisele toeks, teeme videokõnesid. Vanematel käime 1-2kuu tagant Lõuna-Eestis külas. Korra v paar nädalas räägime telefonis. Abi on vajadusel ka finantsiline, sõltub, kellel vaja on. Samas elukaaslase pereliikmed on väga iseseisvad ja pigem eemale hoidvad.