Ma ei ole kunagi ennast väga emalikuks inimeseks pidanud. Teate ju küll seda tüüpi inimesi, kes lapsi nähes nendega kohe suhtlema hakkavad või sülle haaravad või… Ma ei tea, ei ole minu thing. Mitte et mulle väiksed lapsed ei meeldiks – nad on mu jaoks täitsa aktsepteeritav seltskond. Ja no kui keegi mulle pisikese beebi sülle annab, siis ega ma vastu ka ei puikle, sest no kammoon, vaadake kui armsad nad on! Aga üldiselt ei saa mind kohe kindlasti kirjeldada kui seda inimest, kelle ümber lapsed koonduksid. Kui siis võib-olla ainult selle pärast, et mul tihtipeale on palju komme taskutes vedelemas ja ma pole kunagi osanud kellelegi “ei” öelda. Saati siis lastele.
Aga nagu te teate, siis mul on kolm last ja ma tegelikult TAHAKS neile hea ema olla. Ma saan ise mõistusega aru, et on väga palju selliseid olukordi, kus see on veidi kaheldav. Noh, teate küll need “las ma magan, minge võtke hommikusöögiks jäätist”. Või “eks sa siis mine lasteaeda nii, et sul on seljas suure õe kleit ja väikse õe püksid ja jalas kaks numbrit suuremad kummikud”. Jah, laias laastus ei ole need nüüd kindlasti asjad, mille najalt ma ennast kehvaks emaks tembeldama peaksin. Arvestades missuguseid jubedaid inimesi maailmas olemas on või kuidas nad oma lapsi kohtlevad. Sellegipoolest ajab see mind tegelikult natukene närvi (või peaksin ma pigem ütlema kurvaks), et ma tahaks nagu olla üht tüüpi inimene, aga olen sootuks teine.
Aegade algusest peale (sellest ajast kui ma esimese lapse sain) on aina välja toodud, kuidas ma olen kohutav ema, kelle õnneks oli tal enne lihtsalt normaalne mees, kes KOGU töö lastega ja muidugi ka majapidamises ära tegi. Mida mina seal elamises tegin, jääb isegi selgusetuks. Ilmselt lebasin niisama.
Kui me neid saateid filmisime, sain mega palju tagasisidet, et issand jumal mis ema! Absull ei keela oma lapsi ja üldse ei karista neid. Okei, ma ütlen ausalt, et ma tõepoolest üritan neid keelata võimalikult vähe ja ainult eluohtlikes olukordades. Või kui midagi lõppeks hirmsa segadusega. Ma lihtsalt EI TAHA, et kunagi on mu lapsed suured ja ainukene asi, mida nad oma lapsepõlvest mäletavad, et ema ainult käis ja keelas ja näägutas ja irises.
Palun ärge lugege siit nüüd välja, et ma arvaks, et nende lapsed, kes rohkem oma lapsi distsiplineerivad (appi, see sõna kõlab nagu me räägiks laste asemel tsirkuseahvidest) just sedasi tulevikus oma lapsepõlve mäletaksid. See on puhtalt minu enda isiklik teema ja ilmselt seotud minu enda kogemuste ja mälestustega. Ma lihtsalt NII VÄGA tahaksin, et nad kunagi saaksid öelda, et issand jumal, meil oli lapsena kogu aeg nii tore ja saime täiega pulli teha emaga ja ta on üldse da best. On seda siis palju palutud v?! 😀
Aga tuleks selle juurde, et ma neid üldse ei keelaks, seda muidugi ka ei ole. Uskuge mind, mitu korda seal võtete ajal, kui üks või teine laps süstemaatiliselt ja meelega mulle silmaauku vahtides sõna ei kuulanud või sitta keeras, oleksin ma tahtnud käratada ja ta näiteks oma tuppa saata, kuni ilmaelust rohkem aru saada oskab. Samas olime me enamasti kuskil kodust väljaspool ja teiseks ei olnud mul absull huvi pärast ennast telekas närvitsemas näha ega kuulda kommentaare, et issand, vaadake, mis närvihaige ema.
Pealegist on mul enamikel sellistel…plahvatushetkedel olukordadest peas alati mõte, et ju siis on midagi muud viga. Et no asi ei ole ju lapses, vaid midagi talle ei meeldi. Mingi emotsioon, mida ta ei oska praegu taltsutada ja mis sellest siis abi oleks, kui ma talle kärataksin, et aitab nutmisest vms.
Toon elulised näited: ma olen rääkinud, et Lende tahab kogu aeg vanni, eks. Aga mõnikord pole selleks lihtsalt sobiv hetk, arusaadav. A la söök hakkab valmis saama või midagi. Mõnikord ma lihtsalt niisama ütlen, et ei, õhtul lähed. Ja siis võib vaene vaga Lendekene loosida her shit. Tal on vahel (õnneks väga harva) päriselt sellised breakdown hood, nagu umbes mul sügiseti 😀 Ma ise arvan, et see on segu sellest, et ta on niigi keskmine ja teeb 99% ajast nii, nagu vanem õde tahab või väike õde nõuab. Või lasteaiapäeva stress võib peal olla (kus ta käitub iga jumala päev, nagu maailma kõige viisakam ja komplimenteerivam väike laps maailmas) ja ühesõnaga ta murdub.
Olen ma siis seda jonni vastu ajanud. Proovinud teda sülle võtta, rahustada, rahule jätta. Iial ei tea, mis aidata võib onju. Aga ükskord ma üritasin talle rahulikult seletada, et ei saa praegu vanni minna, õhtul lähed. Ja tema läbi nutu küsib, et aga miks? Tõepoolest, aga miks? On mul vahet, kas ta on praegu vannis, või on kahe tunni päras valmis? Issand, kuidas ma vihkasin väiksena seda “SEST MINA ÜTLEN NII!” juttu ja nüüd ajan seda ise. Aga miks?
Sellest ajast peale ongi nii, et kui laps midagi tahab ja mul otseselt põhjendust pole, et miks seda tegema ei peaks (peale selle, et ma näiteks ei viitsi :D) siis las inimene teeb. Las teeb, mis tahab. Las kannab, mida tahab. Las sööb, mida tahab. Ta ka ju inimene. Okei, välistame siin selle, et südatalvel trikoos õue minna või edaspidi ainult sõõrikutest toituda, aga üldplaanis saate aru ju küll eks. Ma ei kujuta ette, mitu korda on mu laste õpetajad mõelnud, et ma olen vist pime või totaalselt maitselage. Aga ma vannun, see on nende enda valik – ma ei saa ju neil pekstes riideid vahetada või ära võtta. Las siis lähevad lasteaeda nii kuidas nende päevane stiilitaju neile parasjagu ütleb. Ausalt mul suht suva, mida teised arvata võivad. Ma säästan sellega endale vääääääga palju närvirakke.
Aga ju vist siis nii suva ei ole, kui igast väiksest kriitikanoodist saan nii palju emotsioone, et lausa eeposepikkust blogipostitust kirja panna. Nimelt lugesin ma täna Perekoolist, kuidas ma pole kuigi hea ema, sest ma naersin kunagi Lende üle ja mõnitasin teda. Mõistusega ma tean, et ma ei peaks seda südamesse võtma, sest teoreetiliselt see ei ole vale. Ma tõepoolest olen ta üle naernud, pmst iga päev naeran, sest ta on niii naljakas laps! Ta käitumine, emotsioonid, grimassid, jutt – kõik on nii erinev Marist ja Martast (kelle üle ma ka naeran, ärge muretsege), et ta lihtsalt ajab mind kogu-freaking-aeg naerma.
Ma ei saa sinna midagi teha ja ma tõesti ei arvanud, et see mind kehvaks emaks teeks. Ma võisin igasuguseid muid asju mõelda. No näiteks see, et ma pean sundima ennast lastega mängima ja meisterdama, sest nad on nii aeglased ja tahavad enamasti kõigest ainult kassi teha. Aga no seda ma tahan küll rõhutada, et ma ei saa aru, mis krdi maailmas me elame. Sellises, kus keegi arvab, et naermine oma laste tegevuste vms üle oleks kuidagi pahatahtlik või mõnitav?
Jah, Lendel on imepärane oskus jääda mõnikord piltidel üli haige/naljakana.
No öelge ausalt, kas ei ole siis naljakas või?! 😀 Ma mäletan täpselt, et me käisime Lottemaal ja siis lastega ujumas ja suuremad loopisid teineteist selle märja liivaga. Lendel läks seda natukene näkku, mille peale ma naerma ajasin ja tema selle peale endale seda naeru mugistades näkku juurde hõõrus. No on ju naljakas! Väike naeru pugistav liivakoll.
Ja selles suhtes võite üsna mureta olla, sest ma tean täpselt, kust ta sellise kauni fotogeenilisuse geeni pärinud on… Khm, ta nimi hakkab M’ga ja lõppeb ariann Treimanniga.
Palun vabandage mind ja erilised vabandused teie silmadele, aga selle pildi tegi Andra minust mingi…kaks aastat tagasi? Igatahes käisime me Riias ja tellisime hotelli süüa ja meil ei olnud nuge-kahvleid. Ma ei tea miks see mind sellel hetkel 60-aastaseks vihaseks Kaupoks muundas. Issand, ma ei teagi, kas ma seda iludust olen üldse blogis näidanud, aga noh, kui ei ole, on seegi viga nüüd parandatud.
Aga no ma ei pane üldse pahaks, kui te seda pilti vaatate ja naerate. Ma ausalt ise naeran praegu ka. Õnneks meil on Lendega see ka sarnane, et me võime vahepeal ka päris okeid välja näha, seega ma ausalt ei võta üldse südamesse, ma luban 😀
Nii et lõpetuseks tahan öelda, et ausalt ma võtan igasugust kriitikat vastu ja ma võin sellega kohati isegi nõustuda, aga kui keegi üritab mulle süüks panna midagi, mida ma 100% kindlasti ei teeks ega ole teinud, siis see ajab mind küll pehmelt öeldes kurjaks. Ma tahaks kohe teada, et kas inimesed, kes arvavad, et selliste naljakate piltide humoorikaks pidamine on mõnitamine, üldse nalja siin elus mõistavad. Või istuvad terve elu vihase näoga, pulk persses oma uberikes ja käivad netis anonüümseid kommentaare kirjutamas?
Et jah, veits närvis olen. Ups.
80 kommentaari
See postitus oli nii vajalik meeldetuletus praegu. Aitäh!
Ehee, ma olen samasugune ema. Paljud just karistavad ja keelitavad liialt, rikuvad spontaansuse ja lõbu laste jaoks ära. Mõned piirid peavad olema (mille osas ma ka muide püüan parem olla), kuid kirjandus ütleb, et sangviinikud on parimad lapsevanemad, kuna lastel jääb lapsepõlvest meelde see, et neil oli lõbus ja nad said olla loovad ja vabad 😛
Mul hakkasid ka praegu Lende pildi peale pisarad jooksma.
Tõepoolest – aga miks? Keda see segab, kui laps päeval vannis käib? Ma saaks aru, kui jutt käis krokodilli pidamisest…
Jah, las laps liguneb 😀
Ausalt öeldes Sa kõlad sellise emana, keda ma oleksin endale tahtnud…
Jah sul on õigus, istuvad jah mõned pulk persses, tuharad pingest plahvatamas ja elavad end teiste peal välja. Inimesed, kel on (nende endi arvates) alati õigus ja iga asja peale kobisevad (kuigi keegi pole elu sees neilt arvamust küsinud), sest teised elavad nende arvates VALESTI ja nemad teavad, mida teised tegema peavad. wtf?!
A seda tahtsin ka öelda, et Lende näeb nii äge välja selle pildi peal. Nagu väike vanainimene 😀
haha, jah 😀
naersin pisarateni, vana hea mallu is bäkk
😀
Ohh see riietumine on meil ka teemas, ma vahest ikka naeran mida lasteaias kasvatajad mõelda võivad ? lisaks on tal kuskilt tulnud uskumus, et särk peab püksis olema ja nii kõrgele tõmmatud kui võimalik ning sokid püksisääre peal…ja teistmoodi lihtsalt ei tohi olla ja kõik ?
hahaha Lendel ka see asi, et püksid kaenla all ja särk püksis, nagu vanal mehel 😀
Oh see lamp keelamine. Oh kui mark on seda kõrvalt kuulata. Mingisugune rahuldamata võimu näitamine oma laste peal. Jube. Olen sinuga 100% nõus. Kõiges. Lase samamoodi edasi ja su lapsed tänavad veel sind.. ja mis kõige parem – kasvatavad ja hoiavad ja armastavad oma lapsi samamoodi! Pinge ja stressivabalt. Vot see on kõige suurem tänu. Süda lõppu.
Süda sullegi!
Ainus vastus, mida ma suudaks selle vanniküsimuse osas pakkuda on, et kui last vannitatakse selleks, et teda puhtaks pesta, siis päeval vannis ära käies jõuab väike laps õhtuks end uuesti üsna mustaks määrida. Seega vanema enda aja- ja veekulu mõistes tundub õhtune pesu mõistlikum. Aga kui selles osas vahet pole, siis on tõesti ükskõik millal keegi vannis käib.
Mul tulevad ka “ei saa”, “ei tohi”, “ära puutu” liiga kergekäeliselt. Vahel kirun ennast, et mis mul viga on, et ma oma last niimoodi piiran ja temaga ühtelugu õiendan. Aitäh postituse eest, pani korralikult mõtlema. Katsun edaspidi rohkem Sinu moodi, parem ema, olla 🙂 Nt täna, kui laps valis selga valge peokleidi, hingasin sisse, võitlesin sooviga pakkuda talle midagi “kodusemat” ja tegin otsuse, et ah suva, kui tahab, las paneb – kes see koroonaajal ikka peole saab . Mis sa arvad, kas elueest kapis peidus hoitud kleit on väikseks jäänud… ?♀️
Nii armas, miks mitte kleite kanda noh 😀
Kurat, see Lende pilt on legendaaene, olen nüüd lihtsalt üks hirmhalb täiskasvanu, kes süütu lapse peale naeru pugistas:D ja Kaupo on üliseksikas! Ma olen vahel ka vaadanud end mingitelt tuusti-modes olevatelt piltidelt, et appi , ma näen välja nagu mees ? ja noh, vähemalt ei alusta sa ka täismeigis olles insta storyt „sorry, no filter, i am such a mess, sorryy!“
Mis ma ikka vabandan, ilmselt näete ise ka kui räämas olen 😀
Päris ausalt, ma tahaks osata olla selline chill ema nagu sina! Ma olen just see: ära tee seda, ära võta seda, ära tee nii valju häält, segab naabreid… kohutav! Kuidas ma tahaks ka kõike rahulikult võtta ja öelda endale las teevad ja katsetavad ja joonistavad üle paberiserva lauale, saan ju pärast ära puhastada, nad ju lapsed!!! Muidugi mitte midagi ohtliku ja sellist mis lõppeks katastroofiga või kellegi haiget saamisega aga noh, et ma ei näägutaks nii palju. Ma iga hommik luban, et täna olen rahulik ja ei keela kogu aeg ja siis jälle avastan, et olen manitsema kukkunud. Ma lihtsalt ei oska ja sellest on nii kahju ja ma tõepoolest kardangi, et mu lapsed mäletavad lapsepõlve, et kogu aeg pidi käituma nagu täiskasvanu ja möllata ei saanudki. Päriselt olen ka kurb sellepärast ja lapsed on ka!!! Ma ju näen kuidas neil kohe tuju langeb jälle keelati midagi mis ei olnud üldse midagi hullu ja kui ma siis suures ahastuses ütlen, et palun vabandust, et ma jälle keelasin, siis on neil see mängutuju möödas. Ole edasi just see kes sa oled, selles ei ole mitte midagi halba ega valet!!!
Aga kui vabandad, hakka ise seda tegema (nt joonistama) küll nad kaasa tulevad :D!
Olles nüüd ise 3kuuse lapse ema ,olen algusest peale kuulnud ” Sa pead seda tegema,sa pead nii tegema,ära seda tee jne” või ,et lapse süles hoidmine ja kaisutamine koguseg hellitab ta ära . Ja see ajab täiega närvi ? Ma teen nii kuidas mina tahan ja ,kui “ma ju ütlesin sulle” tuleb millegile tagant järgi .. siis see ongi minu enda vitsad mille kätte saan. See et kellegi teise peal toimib teistsugune kasvatamine, ei tähenda absoluutselt seda,et see minu lapse puhul kehtib. Ja kui hellitangi ta ära,kuidas see kedagi teist puudutab? Tehku omale laps ja kasvatagu ise teda nii nagu tahab ?Tegin ka kohe selgeks,et kui ma tahan kellegi arvamust või nõu siis tulen ja küsin ise ? või ,et see on minu laps ja ma tean ise paremini mida ta tahab või mis talle sobib .
Mul mees paar korda kartis seda,et laps hakkas nutma,kui inimesed lähedal olid ja ma ütlesin talle ” rahu,ta on kõigest laps, see on täiesti normaalne ,et ta nutab ka vahepeal ”
Ma imetlen sind ja seda,kui tubli sa oled! Kogu see tähelepanu siin ja kõik need ” targad naised või mehed” ,et sa niii hästi nendega toime tuled ! Oleks sinusuguseid chille emasid rohkem oleks maailm ka parem paik ja inimestel poleks vb nii palju viha inimeste vastu, kes julgevad erineda ja seda halli mustrit muuta ✌️ Pea püsti, sa teed head tööd! Kuniks see sulle sobib ja sina sellega rahul oled ,mida teed on ju kõik hästi ja nii see peabki olema ☺️ lapsed ju tehtud sinu enda jaoks mitte kellegi teise?
Rasestudes sa ju ei teinud mida keegi teine ütles,et kuna võid ja kellega ja kas ikka tohid jne . Tegid seda mida sina tahtsid,siis tee seda ka praegu ☺️
Oh jummel ,see kohe kindlasti vale ei ole lasta lapsel riietuda nii nagu soovib ,see teeb temast vaid enesekindla inimese ! Ütlen seda omast kogemusest. Ma olin täielik kloun terve lapsepõlve ja mäletan et ema kallal vinguti pidevalt et miks lapsel sellised ”rääbakad” riided on ,kuigi see oli minu stiil .Täna olen ma naine ,keda juba niisama naljalt ei solva ,sest ma tean ,mida ma väärt olen ? Seega sinu lapsed tänavad sind tulevikus ,usu mind .
Ja mul hakkab pehmelt öeldes paha vaadata neid vaeseid lapsi ,kes on pealaest jalatallani riietatud nagu daamid või härrad ,jeerum ,las lapsed olla ikka lapsed ! Armastan küll pisikest eestit südamest aga mõne koha pealt oleme me ikka ajast väga taga .Juba ammu ilma on okei lasta lapsel olla see kes ta tahab mitte riieteda teda oma meele järgi. Lapsed ei ole meie omandid ja meie töö on neid suunata, kuid samas austada nende soove.
Perekooli kriitikat ma ei tea ,sest loeks vist enne põnevusega korea päevalehte ,kui tõstaks oma jala perekooli ,mõttetumat kohta annab otsida.
Mina arvan et sa saad praegi ekstra palju kriitikat oma välimuse tõttu . Pole su insta jälgija (jälgin vaid väga väheseid) aga sattusin su lehele .Jah ,kui sind ei tunne ,võib jääda mulje et sa panustad enda elule praegu kõvasti rohkem kui oma lastele . Uus peika ,lastevabad reisid , tehis juuksed rinnad, ripsmed jne . Nii et kui tahavad norida siis on mille kallal võtta .
Aga samas mida näevad su lapsed ? Nad näevad oma ema ,kes särab õnnest !
Sa oled sünnitanud kolm last ,su elu oli viimased ala 10 aastat puhas titevabrik ,kus sa enamjaolt koduuksest ei väljunud vaid tegid karjääri oma blogiga ,kasvatasid lapsi ,tegid remonti teie ühises kodus ( millest sa nii muuseas väljusid ”tühjade kätega” ) , abistasid abivajajaid jne.
Kas on palju palutud ,et tohiks olla nüüd natuke enda jaoks ka olemas ? Seda enam et lastel on meeletult hea isa, kelle juures iga teine nädal olla ?
Mina isiklikult olen selline tüüpiline kanaema kes ainult lastele mõtleb ja iseendale null . Mu abikaasa reaalselt käseb mul minna ja end tuulutada ja poputada aga mind ei kutsu kahjuks kuhugi väga , ilma lasteta .Mul nagu mingi kuradike kuskil õlal ,kes ütleb pidevalt et ”iga lastega veedetud sekund on väga tähtis” , aga no halloo , ega me siis inimesed AINULT emadeks ja isadeks loodud ei ole ,ikka iseendale tuleb ka mõelda !
Ma väga tahaks et mul oleks ka rohkem tahtmist endale aega anda ,sest lastel ON hea elu ka ilma kanaemata 24/7 kuklas !!!
Aegumatu lause pojalt nr 1 sirgjooneliselt poriloiku suundudes: “Emme, sa oled meile ju õpetanud, et kui sul on kummikud jalas tuleb seda ära kasutada ”
*Minu vestlus pojaga nr 2(huumoriga):
Mina: “Kas sa ei suuda kuidagi normaalne olla?”
Poeg: “Suudan küll, aga kuna ma pean seda järgmised 35 000 aastat olema, siis teen seda siis kui see on vajalik”
Pojad juba minust pikemad, aga ellusuhtumine pole muutunud. Mina sain jälle aru, et miski mu kasvatusest on ikka õigesti ka läinud 🙂
hea pilt, nagu 70’te hambspastareklaam,
“emme teeb patse ja on selle üle ülimalt rõõmsas tujus “
Just 😀
See kommentaar, millest see postitus ajendatud on, nägin ka seda kommentaari ja selle autoril ju lihtsalt täiesti puudub huumorisoolikas. Või on selline väga teist tüüpi. Minu meelest on Lende väga naljakas. Pole ise üldse laste inimene ja pea ainuke lastega seotud blogi, mida loen, ongi sinu oma. Terve mõistus säilinud, naudid elu nagu seda peaks tegema ja võtad kriitikat väga kainelt ja ennast analüüsivalt vastu.
Mulle väga meeldib milline ema sa oled, olen ka arutanud seda, et vot sinu lastel on emaga väga vedanud!
Ausalt ma tahaks ka olla selline enda lastele. Kahjuks minu rong juba läinud ja olin haige puhtusefriik ja rikusin ilmselt väga palju oma laste närve( nüüd saan aru) kahjuks alles nüüd…enamus lastest juba pesast väljas.
Kahega kes veel kodus, võtan küll nüüd vabamalt. Las olla neilgi natuke muretum elu ja ei pea nägema hullu ema kes koguaeg puhtust taga ajab.
Saaks veel nii vabalt seda nende riietumist võtta, seda kipun ikka kontrollima ja käsen seljast võtta riided mis minu meelest ei sobi näiteks kooli jaoks.
10 aastasel poisil mingi lemmik kodu dressikas, tahtis eile kooli panna ja ma keelasin. Küsis aga MIKS? See ju puhas ja auk ka nõelutud.
Tõesti aga MIKS ma ei luba? Ilmselt spt, et olen liiga kinni teiste arvamuses, mida küll õpetajad vms mõtlevad?!
Krt pean sellest lahti saama, ühest küljest olen haige pohhuist ja teisest küljest jälle mitte.
Oled tubli ja vinge ema enda lastele Mariann!
Sa oled super ema, tahaks ise ka nii chill olla.
Minu jaoks meenub Lendest rääkides see tema telefonikõne video, (pläku, pläku) , no see oli lihtsalt elunaljakas? Aga no mõnitamine pole see kohe kindlasti mitte. Lende on lihtsalt sündinud koomik, heas mõttes muidugi?
Jaa see kõne oli nii naljakas 😀
Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, sa oled nii kuradi äge naine ja blogija! Mitte, et ma kõigega nõustuks, mida Sa ütled või teed, aga niiii hindan seda, et oled nii ehe. Ei tooda mingit ilustatud sisu, neid meigiga ärkamisi oleme terve elu telksist näinud. Sina aga pakudki pigem lohutust ja mõistmist, et see on fine ja teistel juhtub ka nii, et vahest ajab lambine asi hekk kui kettasse ja tunned ennast maailma kõige halvema emana. Sa oled niiiiiiii vahva naine ja kõige kõige kõige parem ema oma lastele, tegelt ka!
No okei, see on nüüd küll äge ja armas kompliment, aitäh sulle! Ega kõigega pea, ega saagi nõustuda, see jumala fine! 😀
Mina luban ka oma lapsel tundeid tunda ja neid välja näidata ja suunan teda, et ta nt esimeses vihahoos asja minema ei viskaks näiteks. Ma vahel isegi muigan naerda, kui ta eel-teismelise turtsumishood peal on, ma ei võta isiklikult neid. Mina väiksena pidin kõik negatiivsed tunded alla suruma ja keegi ei seletanud mulle, et on okei viha ja kurbust ja nördimust tunda. Ma arvan, et see on üks suuremaid põhjusi, miks mul täiskasvanuna ärevushäire tekkis, ma ei oska ja julge tundeid tunda. Oma lapsele ma seda taaka kaela ei taha. Kui lapsel kooliasjad korras on ja trennis käidud, on edasi üsna vabad käed tal, muidugi seaduslikes piires ? kui mul paha tuju on tööasjade pärast või lihtsalt väsinud olen, proovib ta mind veiderdamisega naerma ajada ja vahel on ta nii tobe, et ma suure suuga hakkangi naerma. Vahel tuleb ta lihtsalt kalli küsima ja saab niimoodi kindlust, et on okei olla halvas tujus ja ikka armastada üksteist. Ma ei lükka kunagi lapse kalli tagasi.
Oi jumal, mul Martal praegu see periood, et kui midagi ei meeldi, siis loobib maha, käed rinnal risti, uksed pauguvad – suht mõnus teismelise käitumine 😀 Samas see aeg on olnud Maril ka (Lendel not so much) ja läks mingi hetk üle, jumal tänatud 😀
Sa oled imeline ema! Mulle meeldib,et su lastel on lapsepõlv mida mäletada, mitte ,et pidid terve aeg nööripidi käima ja olema ” teiste silmis ideaal” . Üks põhjus miks ma su blogi loen ongi see,et sa lased lastel olla lapsed , sa keelad kui tõesti vaja , aga samas annad neile avastamiseks vabad käed. Kellegi teise silmis ei peagi sa olema ” ideaalne” , piisab sellest ,kui su lapsed sind armastavad ,sinuga naeravad ,kallistavad jne ja sa saad aru,et nemad on ainsad kelle jaoks sa neid asju teed.. kui nemad on õnnelikud ,siis järelikult oled teinud õiget asja. Miks piinata end ja lapsi sellega ,et keegi suvaline tuleb õpetama kuidas sina oma elu elama peaks. Tema elu vb keerlebki vaid selle ümber, et elab nii nagu teised talle ütlevad,et nii peaks või nii on õige.
Pane samamoodi edasi Mariann! Sa oled imeline! ?
Aitäh, Merilin! Nii armas!
No täpselt minu mõtted. Peab oma lahinguid valima. Ka lastega. See et hommikul hakata kammima laste riiete üle näiteks on täiesti mõtetu. Rikun kogu tuju kõigile ära päevaks. Mina olen arvamusel et lapsele
Võib suht kõike lubada kui see talle kahju ei tee. Milleks lihtsalt vinguda ja möliseda? See Eesti naiste ving on ikka kohutav. Kuidas lastel ei lasta laps olla.
A la ära mine sinna või ära tee seda. Kuigi midagi ei juhtu ju. Pigem laps õpib ja areneb ning kasvab.
Elasin välismaal pikalt ja seal reaalselt lasteaia kasvatajad istusid lastega koos porilombis (neil spets riided kohe selleks) ning mängisid koos lastega.
Eestis ei minda õue vihmaga sest äkki laps määrib riided ära. Kas tõesti pesumasinaid pole kodus? Saab ju alati riided pesta. Selle asemel et vinguda ja lapse rõõm ära võtta.
Nii äge, tahaks ka selliseid kasvatajaid siia 😀
Ma naeran ka Lende üle. Ja tihti. Sul on kõik väga vahvad lapsed. Aga Lenda ajab mind reaalselt naerma, ta on nii friiking äge lihtsalt? pildid temast erinevatel hetkedel, see tantsuliiigutus, mis ta tegi, see ei unune iial ?
Lende tants on ausalt LEGE 😀 endal on ka raske tõsiseks jääda, kui ta siin hööritab 😀
Mina vist sinuga võrreldes olen väga erinev, aga üritan ka ennast koguaeg parandada ja parem vanem olla. Meie kodus ei ole vabakasvatust ja seda just selle tõttu, et minu kuusele tegi see rohkem halba kui head. Enne reeglite ja järjepidevuse seadmist olime mõlemad tütrega närvilised, pinges ja õnnetud (olen üksikvanem ja no nii raske oli). Nüüd kui on struktuur ja laps teab, mida võib ja ei või, on meie suhe nii palju parem. See ei tähenda, et tema ei või näiteks lompide hüpata, jäätist süüa ja et segadus on saatanast. Samas ei hüppa nad diivanite, koristavad oma tuba ja ei röögi ega näpi näiteks külas käies teiste asju jne. Olen ka lähenenud nii, et laste emotsioonid on millestki tingitud ja mitte alati hetke olukorrast. Mitte kunagi ei karju ega karista last selle pärast, et ta on õnnetu. Sellest mõtlemine on juba nii kohutav! Lapsed on erinevad ja ka vanemad, mõni asi võib toimida sinul aga teisel mitte ja vastupidi. Arvan, et pähiline on, et laps tunneb alati et ta on armastatud, piisav ja et teda kuulatakse ja proovitakse mõista. Väga tähtis on tunnetest rääkida ja et laps usaldaks sind. Neil näiteks see pähiline, et isegi kui pahandust teed või mingi äpardus juhtub, siis ei saa riielda kui ausalt ütled. Ja olen sõna pidanud, alati räägivad aga aitavad korda ka teha, kui midagi on. Meil toimib ja keegi ei varja oma äpardusi nagu näiteks mina oma lapsepõlvest mäletan..
Hmm, ma eeldan et sa mõtled KUUESELE, mitte kuusele. Sest noh, kuusele vast vabakasvatust v distsipliini ka raske õpetada 😀 Aga eks see ole jah nii, et iga pere teeb vastavalt enda reeglitele ja taluvuspiiridele, see on iseenesestmõistetav. Samas ei mäleta ma ka ühtegi korda, kus mul lapsed oleksid külas röökinud või märatsenud (kui keegi teab, et on, siis meenutage :D). Mul ei varja siin ausalt keegi midagi ka, kõigil suht selline suhtumine, et ah ikka juhtub 😀
Lendel on mingi x-faktor, ta saab vist suurena staariks ? Nii ilus ja naljakas laps.
Mul on just see mure, et tahaks vähem kamandada lapsi (hetkel siis tädi rollis kui õelapsi hoian, endal mul veel lapsi pole), see sinu rahu on asi, mille poole ilmselt paljud lapsevanemad/hoidjad jne peaksid püüdlema.
Ma ei kujuta jah ette, mis temast saab, aga ma hea meelega ootan ja vaatan 😀
Ja mis laste üle naermisse puutub, siis on ikka vahe, kas teha seda elutervelt või halvustavalt ja ma võin mürki võtta, et seda viimast sa ei tee. Kuidas siis üldse õppida, et enda üle naerda on ok? Ma ei viitsiks sellist elu elada, kus ma iseenda üle ilkuda ei või ja iga asi solvab! Meil käib töö juures teineteise üle selline aasimine, et perekoolikad teeksid ilmselt politseisse avalduse, ma aga ei vahetaks seda keskkonda millegi muu vastu, elagu seksism ja šovinism! 😀
Kes ÜLDSE halvustaks ja mõnitaks oma lapsi, see ei mahu ka hästi pähe.
Ma nägin just hiljuti unes, et vahetasin väikesel sugulasel õues jalanõusid ning ta pani kohe oma sokkis jala porilompi. Küsisin tüdinult, et miks ta peab nii tegema, ja ta vastas rõõmsalt, et sellepärast, et ta nii väga tahab. Ja mulle tuli nii elavalt meelde, kui väike ja nunnu ja armas ja kõik ta oli ja nüüd on mingi suur mehevolask. 😀 See oli küll uni, aga mis siis tegelikult ka juhtub, kui laps saab teada, mis tunne on olla sokkis porilombis? Ma saan aru, et alati ei ole selle avastamiseks hetk, aga nii üleüldiselt. Täpselt nagu, mis vahet on, kas laps on vannis praegu või paar tundi hiljem. Lende küsimus oli ju tegelikult jumala õigustatud ja minu arust on üliarmas, et sa seda kuulasid. Päriselt kuulasid, mitte ei kuulnud.
No üldse on ju tore, kui keegi meid siin ilmas kuulab :D!
Neid emasid on veel, kes asju vabalt võtavad ja lapsel omasoodu kasvada lasevad mõistlikkuse piirides. Emasid, kes võtavad oma lapsi nagu endasuguseid mitte kui eraldi distsiplineerimist vajavad liiki ja naeravad KOOS lapsega tema naljade üle, mitte ei kutsu korrale nalja tegemise eest(annaks jumal et sa veel naljale hagu juurde annad eksole). Mina ja mu naabrinaine leidsime ka nii teineteist mänguväljakul üles :D.. Sulle on lihtsalt suurem tähelepanu koondunud läbi interneti ja meedia ja tundub nagu oleksid hirmus patune. Kõik on tegelikult okei ja su lapsed elavad ikka kõvasti paremat ja lõbusamat elu kui paljudel Kägudel.
Ma usun jaa, et selliseid on rohkem ka, nii eriline ma ka olla ei saa 😀
Ahaaa, nii hea, et sa selle kommentaari peale keema läksid, sellest tuli nagu nii hea tekst siia. Meie oleme endile need lapsed teinud ja meie võime nende kulul ka nalja teha. Show must go on ???
mõnikord võib närvi ka minna eksole 😀
Annaksin ilmselt palju, et mul oleks olnud selline lapsepõlv, kus ei peksta, karjuta, tutistata, kästa, mida tehti isegi siis kui ma polnud milleski süüdi, isegi neljaselt lasteaeda minnes oskasin ka juba sõnu kokku veerida ja kirjutada.
Lubasin endale juba lasteaias, et esimesel võimalusel lähen kodust ära ja nii see läks, 15 aastaselt (hetkel 22) läksin teise kooli ja hakkasin elama ühikas. Hetkel käin kodus paar x kuus. Vahel on mul kahju ka sellest, et mul on kodus 3 aastane õde.
Tihti küsitakse millal ma lapse saan, aga mida aeg edasi seda rohkem ma mõtlen, kas ma ikka saaks hakkama ja hell no ei tahaks ma teda eriti vanaema juurde saata.
Nii kahju kuulda, et sul selline lapsepõlv oli, aga ma usun, et selle võrra oled sina just palju teadlikum ema, nii et ma ei muretseks 🙂
Haters gonna hate, potatoes gonna potate. Tahaks näha, kas need superemad, kes siin pirisevas käivad kommentaariumides – mida siis neil on ette näidata. Ideaalsed lapsed, ideaalne kodu, ideaalne kasvatus, ideaalne enesekontroll ja mentaalne tasakaal? Jumala eest, kõik on omamoodi messed up ja vaevalt, et keegi nüüd teraapias on sest lapsena öeldi, et “ei saa praegu vanni minna”. Need kriitikud võiks endast üle saada ja õue jalutama minna oma lastega, värsket õhku hingata ja mitte kõike nii tõsiselt võtta. Ole tubli, jõudu, ja palju naeru ja rõõmu teie perele! 🙂
Sullegi!
Pai sulle. Tahaks just olla selline ema, kes lapsel sedasi vabalt jaise olla laseb, aga ma olen jus spektri teises otsas. Noh, katsun sealpool ka omadega hakkama saada.
PS ega sa täna juhtumisi 11 ajal Ülemiste Poke Bowli juures tellimust oodanud?
Ma tõesti ootasin :D!
Näed siis. Isegi maskis tundsin ära. Aga põhiline oli, et kui pealaest alla saabasteni jõudsin, siis olin kindel, et oled sina (ära küsi loogikat, aga umbes tukk, silmad ja saapad = Mallu).
Jumal tänatud, et taipasin täna silmad kaasa võtta :D!
Ma mäletan, kui palju nalja see Lende merepilt mulle tegi, kui selle esimest korda avaldasid. Ja et selles naerus ei olnud minu ega ilmselt ka enamiku teiste lugejate poolt mitte midagi pahatahtlikku, vaid see lihtsalt ongi naljakas pilt.
Laste internetis näitamisega ongi keerulised teemad. Õnneks on väheks jäänud neid, kes lootevõidese vastsündinu pildi Facebooki riputavad, aga natuke kurb on minu meelest ka see äärmus, kui lapse olemasolu täiesti maha vaikitakse ja uue inimese sünnist isegi ei teatata, vaid pannakse näiteks 8 kuu pärast lambist mingi lapse pilt ilma lisaselgitusteta üles või ei tule sedagi. See on nagu osa tänapäevasest kultuurist, et kui sotsiaalmeedias aktiivne oled, siis annad teada ka lapse sünnist. Aga läks ehk natuke teemast välja juba 😀
Ilmselt on sinu lapsed ka natuke kõrgema valulävega ega ole nii tundlikud. Nt Mari ju saab juba aru, et tema pilte ja videoid jagad. See loksub aja jooksul ise paika, mida nad lubavad endast näidata. Peaasi, et sellega arvestad ja ma usun, et arvestad ju küll. Lihtsalt tuleb ehk valmis olla selleks, et mingil hetkel on nende arvamus ja tundlikkus teistsugune kui sinu oma. Mul on näiteks paar eredat mälestust sellest, kuidas ema mõtles mingist sündmusest sugulastele rääkides minu ja venna reaktsioone konkreetselt välja ja rääkis neid kui head huumorit, et kae lolle. See oli küll solvav ja vanem peaks selle ära tabama.
See pilt teeb mulle ALATI nalja, kui ma seda nägema satun, no mis teha :D! Aga su kommentaar andis hea mõtte mulle – rääkisin täna Mariga sellest, et mis on mu töö ja kui paljud ta pilte ja asju näevad ja ta lubas ise lugejate küsimustele vastata 😀 Instas saab neid esitada 😀
Ja mina just vastupidi vaatan ja imetlen sinu seda oskust võtta vabalt lastekasvatamust. Ei põe kui nad “naljakalt” end riietatuna kodust välja lähevad, ei põe plekkide pärast, lased lastel olla lapsed. Lihtsalt super ja kadestusväärne! Ja sellega , et “lapse üle naerad” ja naerad ju ka enda üle õpetad sa neile just minu arust eluks vajaliku oskuse. Oskus naerda enda üle hoiab ära palju pisaraid mida kogevad need, kes iga asja süramesse võtavad ja põevad ja stressavad.
No politseid vast keegi ei kutsu naeruväärsete riiete, või plekkide pärast 😀
Ma ikka keelan. Ma üritan mitte aga no tuleb nagu iseenesest juba. Pane nõud masinasse, korja asjad kokku, kas hambad on pestud, kus SU KINDAD ON?
Endal on muidugi üdini sitt tunne pärast kui tühja tähja pärast jälle pragan kogu aeg. Lapsed on algklassides ja nüüd juba mõistlikud inimesed ja riidlemist (loe: tänitamist) on ikka kõvasti vähem kui varem. Mõni kord on ikka “because I say so” ka lendu läinud…
Teisalt jälle ilmselt mingi tasakaal on olemas ja maailma õudsaim mutt ma ei ole, sest tütar just ükspäev ütles, et kõik ta sõbrannad arvavad, et ma olen lahe! Win!
Nii on nagunii, et mida suuremad, seda vähem jama keeravad (ma loodan :D)
Samaaaa nende laste riietega. Mu pärast olgu kasvõi iga päev pidupäev kui vaja lasteaeda minna pidukleidiga (Ja dressipüksid… Ja pikad sokid… Ja kummikud…).
Jah, ega vahet ju suurt ei ole 😀
Jessakene, kui imelikult see eelmise kommentaari lõpp kõlas. Aga jah, see postitus puudutas kuidagi eriliselt mind, sest olen lasteaiaõpetaja, kes on ametit maha panemas, kuna ei jaksa enam võidelda tuuleveskitega ja emmedega, kes “teavad” paremini ja kõige rohkem on kahju katkistest lastest, kes kardavad oma vanemaid, kardavad jonnida või näidata välja negatiivseid emotsioone… läheb eeposeks. Igatahes jõudu!
Haha, ainult natukene imelikult kõlas, aga nunnu sellegipoolest 😀 Ma arvan ka, et parem emotsioone näidata, kui käratamise peale need alla suruda, ise ka ei tahaks ju.
Pean Kertuga nõustuma. Ise ka samas ametis ja enam ei jaksa. Kahju on lastest, kelle vanematel on neile ülisuured ootused. Laske olla neil lapsed. Nii kui iga aasta uue sõimerühmaga alustan, hakkab jälle sama lugu.. Millal tähti hakkate õppima? Ei, me õpime enne potil istuma ja sinna sisse midagi tegema. Rääkimata igasugustest trennidest ja ringidest. Küsitakse kohe, et millal algavad? Laps äkki enne harjuks üldse aias käimisega. Mõnel lapsel on igal õhtul mingisugune huviring. Mõnes mõttes koroona päästis need lapsed, sest nad olid nii läbi omadega. Nüüd oli vähemalt väike paus sellel arutul siis-sinna tõmblemisel. Kahju küll, et nii jõhkral moel, aga jah..
Mallu ei ole halb ema. Ma ütleks, et sa oled just inimene, kes näeb elus laiemat plaani. Ei pressi elu eest lapsi aeda, kui pole otsest vajadust, ei sunni neid trenni igal õhtul, võimaldab lastel olla need, kes nad tahavad olla, samas julgeb ja tahab otsida abi erivajaduste puhul, mitte ei eita ja ei peida pead liiva alla. Ja tegelikult miks ei või laps ise oma riideid valida. Miks mitte.
Meil käib üks laps vahel oma lemmikmultika tegelase kleidiga rühmas. Ma ei näe probleemi. Millal seda veel siis kanda. 30 a oleks juba vähe imelik niimoodi tööl olla. Vannis võib ka ju päeval käia. Mõtle, kui keegi ütleks sulle endale, et täna hommikul sa dušši alla minna ei või.
Loogiline, et piirid peavad olema ja ei tohi teisi kahjustavalt käituda, aga vanni ikka tohib minna nt ka hommikul. ? Paljud inimesed ajavad vabakasvatuse ja lastele valikute andmise omavahel segamini. Well, kui sa oma lastele kunagi võimalust midagi ise otsustada ei anna, saab temast igavene sabarakk ja oma peaga ta mõtlema ei hakka. Ootabki elu lõpuni käsklusi ja et keegi tema eest ära otsustaks.
Mallu, sa oled hea ema! Täitsa kurb, et inimesed võivad siin lahmida, mida tahavad. Oma töös kuulen ka enda kohta palju negatiivset. Eks need õpetajad ühed jubedad elukad on. Kommentaariume loed, siis vahel muudab kurvaks küll. Väga ebaõiglana lahmimine käib.
Issand jumal, ma olen ausalt üllatunud, et selliseid asju küsitakse õpetajatelt. Selles suhtes, et eks ma muidugi eeldan, et nad seal nipet-näpet õpivad lasteaias, aga samas ma ikka eeldan, et õpetamine on minu teha, et lasteaed on mängimiseks? Või olen ma millestki valesti aru saanud? 😀
Sellega tuli mulle meelde üks lugu umbes 8- aastase lapsega, kellel tekkisid liigesevalud, pöördusid siis lastearsti juurde ja arst uuris, mis trenni teeb. No ja see, mis sealt tuli, oli ulme, mitu korda nädalas peotantsu, siis kergejõustik, tennis. Arst ütles, et jumal issand, vaese lapse kasvavad liigesed lihtsalt ei pea vastu sellele koormusele. Inimestel on ikka nii ebareaalsed ootused, et see võib suisa ohtlik lapsele olla. Ma nendest ei hakka üldse rääkima, kes oma lapsed kolme eelkooli panevad, sest noh, eliitkool või mittemidagi :/
Lende on nii nunnuks sirgunud!
Lende on ausalt niiiiii ilus tüdruk, lust vaadata! 😀
Lende on megaaaaaa ilus ?
Aitäh tema eest, ta on jah 😀
See postitus ja sina ise inimesena – super. Kahju, et sa pead end justkui teistele õigustama. Ma olen kindel, et sa oled parim ema oma lastele ja just selline äge sõbrannasuhe teil tulevikus lastega olema ka saabki. Võiks rohkem selliseid vanemaid olla ja ma sooviksin väga su laps olla.
Nii armas sinust!