0
JUMALAITA KODU LAPSED Mari

aiatoimetused, paraleeluniversum ja koroonapeod

30. märts 2020

Ma olen juba ni harjunud enda karantiinieluga, et loobusin oma saksapreilisusest ja läksin eile aedagi tööd tegema. Okei, ma ei ole tegelikult nüüd nii saksapreili, et mulle ei kõlbaks aiatöid teha, aga mul on pigem nagu see, et mulle meeldib, kui mu tegevusel on kohe ka tulemus näha. Eile korjasime aia pealt kõik need mänguasjad ja sodi kokku ja ma riisusin terve aia ära ja noh, värskem oli nagu küll, aga samas kui ma oleks teinud before ja after pildid, siis ega vist poleks erilist vahet näha. Aga kui ma toast asjad kokku korjan ja ära sätin, siis on ikka kohe näha, et sai alles tehtud miskit.

Haha, mul on suured probleemid eks…Aga lihtsalt selle pärast ma eelistan tavaliselt toas toimetada, et siin ma olen nagunii rohkem, kui õues ja tuba on palju lihtsam ära kasida. Ma eile riisusin tervet tagaaeda mingi KAKS tundi, ma ei tee nalja. Parim oli see, et mul oli veel viimane ruutsentimeeter riisuda, kui tuli Kardo ja oli nagu “vaata, et sa vahepeal kätt ka vahetad, muidu sul homme parem käsi mega valus”. Nagu aitäh NÜÜD ütlemast, haha. Tulemus on nüüd käes, mu parem käsi tilbendam nagu ülekeenud makaron ja on suhteliselt kasutuskõlbmatu. Et jah, tänks Kardo, et enne mainida suvatsesid. Kuigi olgem ausad, ma lõpuks proovisin teistpidi ka riisuda ja see ei olnud lihtsalt võimalik. Mu vasak pool ei oska riisuda.

Mis ma veel aias tegin: kuna ma tellisin homseks konteineri (ühe venna pärast, kes ei suuda MIDAGI ära visata ja tassib kõik sodi aeda ja kuuri laiali) siis tassisime seda jama ühte hunnikusse, et saaks homme konteinerisse visata. Sealhulgas oli mu aiamajakeses suured hunnikud eee… vilti? Ma ei tea, kas see on tegelt vilt, aga see oli igatahes materjal, mis mu sünnal oli põrandal ja seintel. Mul oli kahju seda kohe kõike ära visata, seega lõikasin parajad tükid ja vooderdasin sellega laste mängumaja põrandad ära. Sai kohe ilusam. Ja kui te arvate, et ma pilti tegin, siis.. ei teinud. Peate mind niisama uskuma. Muidugi see oleks ka hea, kui ma tegelikult tuimalt lamasin terve päeva ja lihtsalt valetan, et midagi tegin… (nali, ei lamanud).

Pidin pakiautomaadi juures käima ja kui ma juba seal olin, pidin vastu tahtmist poest läbi jooksma, sest mul oli piim otsas ja ma ei suuda musta kohvi juua lihtsalt. Õnneks mul auto kummikindaid ja deso täis ja kui ühe asja võtad, ei pea isegi korvi näppima. Mul üldse oli illusioon, et no ilmselt on poed tühjad, aga NALI. Mulle tundus, et minu ja minu sõprade/tuttavate karantiin on mingi illusioon, sest inimesed elavad ikka veel oma suvalist tavaelu.

Poes nägin ühte müüjat maskiga. Teine töötaja seisis keset poodi ja lobises sõbrannaga juttu. Ikka võimalikult lähestiku. Mul tekkis tunne, et vabandage, kas te olete koroonast miskit kuulnud? Või on teil tunne, et koroona sõprade vahel ei levi, et seda saab ainult võõra käest või? Võeh. Igatahes krabasin oma piima ja läksin iseteenindusse, kus üks vana naine oli mega segaduses ja SOSISTAS TEENINDAJALE KÕRVA midagi. Ma oleks napilt ketti pannud, kui ma seda nägin. Nagu ma saan aru, et vanainimesed võivad olla segaduses ja neil on abi vaja, aga teenindaja võiks a)kanda maski b) kindaid c) öelda vanamemmele, et tuleb hoida vahemaad ja proovida paluda tal kõvemini rääkida või midagi. Sest see mutike hingab sulle näkku ja sa paned käe ta õlale (mida ta tegi) ja siis lähed aitad kedagi teist iseteeninduskassas ja puudutad ta asju ja…

Mul ausalt tekkis selline tunne, et kas inimesed pole veel kuulnud sellest viirusest või? Kas te ei ole tähele pannud, et poes endas kogu aeg korrutatakse, et hoidke 2m vahet jne, aga eiii, jumala eest lobisege ja sosistage ja ma ei tea, mida kõike veel.

Õhtul sain veel suurema shoki. Nagu me oleme oma sõbrannadega väga lähedased ja saame VÄGA tihti kokku, aga me ei tuleks selle pealegi, et praegu kokku saada ja koos “karantiinis olla”. Nagu me ei ole peast soojad eks. Ja mul oli õnnis arvamus, et kõik inimesed on praeguseks aru saanud, et olukord on väga tõsine. Jah, ma nägin, et inimesed panid tormijooksu Sportlandi -50% ale peale ja ma nägin, et Stroomi rannas jalutasid inimesed karjakaupa, aga mul oli nagu LOOTUS, et see oli mingi eee eksitus ja nad tegelikult ikka said aru ja enam seda viga ei korda ja istuvad kenasti kodus.

Ja siis hakati mulle saatma pilte, kuidas inimesed pidutsevad JA jagavad neid pilte sotsmeedias. Nagu igasugused toredad koroonapeod, kus kõigil seljas kaitsevarustus, millest meedikutel puudu on. Näpud püsti ja #teamcorona, eks. Näod naerul ja pidu taevani. Ning ma ei räägi siin ÜHEST seltskonnast, ma sain kokku umbes kümnest erinevast peost pilte, mis olid see nädalavahetus. Kambad koos, ma ei räägi siin tiinekatest. Ma räägin täiskasvanud inimestest – LAPSEVANEMATEST. Väikeste laste emadest. Seda on jube vaadata. Ja piltide all kommentaarid “see on suvaline gripp” ühmamine.

Ma tean, ma tean – ma ei saa kontrollida kõiki inimesi ja nende tegusid. Ja ma ei saa muretseda kõikide inimeste üle, ei tohiks ennast üldse närvi ajada. Kuid ma ei saa sinna midagi teha, et see ajab mind tõesti väga kurjaks. Nii paljud inimesed suudavad oma elusid praegu nii palju muuta ja sättida, istuvad kodus, ei pea sõpradega pidu ja täidavad riigi antud korraldusi. Ja veelgi enam – meditsiinitöötajad, kes ei saa kojugi minna, sest ei taha riskida enda laste ja perede nakatumisega ja ei teagi, millal oma laste juurde minna saavad. Nad on tööga üle ujutatud, nad tegelevad iga päev sellega, et inimesed saaksidki elada nii ja tunda, et ohhoo, midagi ju eriti ei toimu, pole ju midagi hullu, paar mega vana inimest on surnud, et so what, eks? Kas te teate, et USAs suri esimene beebi koroonasse? Et ka Eestis on nakatunud väikseid lapsi? Ja kas te saate aru, et te võite selle haiguse endale koju oma lapsele või vanematele või vanaemadele tassida?

Ilmselt nad ei saa…Ja see teeb kurvaks ja tekitab tunde, et me elame paraleeluniversumis. Et on inimesed, kes istuvad kodus ja on ettevaatlikud ja võtavad asja tõsiselt- Ja IKKA VEEL on neid, kes arvavad, et see on suva gripp ja väikse peo võiks ikka maha panna ju. Ma reaalselt läksin nii närvi, et kirjutasin ja küsisin politseist, et kas selliste piltide levitajatele ei saaks hoiatust või trahvi teha. Ma ei tahaks üldse nii emm olla, aga no MIS aitab selliste inimeste puhul muu, palun öelge mulle? Äkki, kui inimesed oma debiilsuste levitamisega karistada saaks, siis mõtleks kaks korda, enne kui oma peopilte sotsmeedias jagada. Sest siis vaatavad neid pilte inimesed, kes võib-olla mõtlevad, et aa, aga tema peab pidu, suva, pean siis ka. Kõik meie teod mõjutavad inimesi meie ümber, paraku nii see on.

Võeh, hingan sisse ja välja ja elan edasi. Üritan vähemalt. Raske on uskuda isegi, et selliseid inimesi eksisteerib. Enda tutvusringkonnas keegi ei pea pidusid ja istuvad kenasti kodus ja võtavad asju tõsiselt. Ja siis on seltskonnad, kus on okei pidu panna ja koos hängida ja pärast oma laste juurde koju minna. Täielikult arusaamatu mu jaoks.

Ja tuleme tagasi nüüd koristamise ja koduse elu juurde – suures hüsteerias tegin ma aurupuhastajaga terve alumise korruse üle, palusin Kardol meie vannitoa üle silikoonida (see vanni ümbrus oli RÄME), tellisin uued rulood ära ja pesin pesu.

Selline pidu siis siinmail…Peegli tegid lapsed katki ja esikusse pandud kummutile ostetud uued …kapinupud(?) olid vales mõõdus ? 7 aastat õnnetust ja kapinuppudeta esikukummut for the win. Ja lõpetame selle postituse Mariga, kes on meie maja parim juutuuber ja tahtis eile oma paki avamisest video teha ?

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar