JUMALAITA

kuidas ennast mega närvi ajada

24. mai 2021

Juhuks kui keegi istub praegu kodus ja mõtleb, et kuradi rahulik on olla, et tahaks rohkem pinge minna, siis mul on teile hea soovitus. Palun vaadake sellist sarja nagu “Hoarders”. Ma ei pea ennast just kõige korraarmastajamaks inimeseks, aga see saade… Tule mulle issand jeesus appi. Esiteks tunnen ma ennast nagu mingi ultimate koristuskuninganna, sest seal saates olevad inimesed elavad ausalt nagu prügimäel. Konkreetselt ühes osas pidi ukseava ülemisest osast ennast läbi pressima, et teise tuppa saada. Ehk siis inimesed elasid mingi pooleteisemeetrise sodihunniku otsas, ise ka teadmata, mida nad sinna sisse üldse kunagi pressinud on.

Nagu okei, ma saan aru, et tegu on vaimse haigusega. Aga no tee mis tahad, päris normaalne see ju ei ole rinnuni vanade riiulite ja punutud korvide vahel elamine. Sellepärast on saates lisaks koristusmeeskonnale ka spetsiaalselt psühholoog mängu toodud. Tema siis üritab toda inimest aidata ja talle seletada, miks ja kuidas ta asjadest loobuda saaks. Seda enam, et neil on iga episoodi jaoks neli päeva aega. Ehk siis neil ei ole aega seal iga väikse vidina peale tund aega kulutada, kus üks raiub, et tal on seda vaja ja teine kõrvalt üritab seletada, et eee ikka nagu ei ole ka. Näiteks ühes osas elas naine sellises sodihunnikus, et tal ronisid prussakad üle maja. Ta WC ega dušš ei töötanud (sest ta oli need toad nii täis toppinud, et ta ei mahtunud sinna pmst sisse). Aga tema rahumeeli kasutas vetsu edasi, umbes nagu…ämbrit.

Ja siis kui tuli see meeskond teda sinna aitama, ei olnud ta nõus loobuma 20-aastasest toiduõlist ja ühest sidrunist (!). Ta nimelt väitis, et tal on seda sidrunit vaja, sest kui ta paneb sinna nelgiterad sisse, siis see hoiab putukaid eemal… Hoidku jumal, et keegi aitaks sul ära koristada 96 kihti sitta, mis sul maja peal laiali on. See ilmselt suurt midagi ei teeks, aga see sidrun, see päästab päeva! Ta muuseas ei visanudki seda lõpuks ära.

Tänases episoodis oli naine, kes oli endale aeda pannud 10 aastat tagasi suure mullivanni. St mitte paigaldanud, vaid lihtsalt asetanud selle muru peale ja siis mingi presendi peale visanud. Võttemeeskond küsis, et kas selle võib ära visata, sest see oli suht loodusega üheks kasvanud. Põhi oli katki ja noh lagunes iga väikse puudutuse peale. Aga see naine konkreetselt kriiskas, et siin on vaja ainult see natukene ära puhastada ja seda saaks ju veel kasutada, ei tohi ära visata.

Mul isegi vaadates vererõhk tõusis.

Ma ju TEAN, et polegi mõtet asju ära visata, mida annaks veel parandada. Aga no see oli suht kindlalt parandamatu ju. Lisaks oli tal suur hoov+ 12 toatäit asju veel, mida ta omast arust “kunagi tulevikus” parandama hakkab. Näiteks istusid ühes kaubaautos (mis tal ka casually aias oli) mingid kapid. Ta oli nende eest kunagi palju raha maksnud, nad kaubikusse visanud ja nüüd 15 aastat hiljem oli šokeeritud, et need mädanesid ja hallitasid. Aga isegi seda nähes arvas ta, et ta teab ühte tüüpi, kes kappe parandab ja neid ikka ei maksa ära visata, sest… Need maksid palju.

Ei mina tea, kuidas need terapeudid seal niiiii rahulikult nendega rääkida suudavad. Ma läheks lihtsalt super kettasse ja küsiks, et kas sa oled juhtumisi pime ja/või kuskile peaga vastu kukkunud. No et kui sa arvad, et sa ever hakkaksid raha kulutama mingi vanade mädanenud kappide taastamisele. Või et seda üldse teha saaksid. Reaalselt, ma ei tea, miks see kõik mind nii närvi ajab, et isegi praegu seda kirjutades olen pinges rohkem kui vaja oleks.

Aga jah, mida mina ka tean. Mul pole asjadest just eriti raske loobuda. Kohe, kui mulle tundub, et mul midagi enam vaja ei ole, siis annan hea meelega sama sekund ära kui koristama kukun. Ma nüüd ei väida, et mul pole elus olnud olukorda, kus mul ikka kunagi on seda asja vaja ja ma endale uue ostma pean, khmmm, aga no ÜLDISELT ikka ei ole.

Kuigi ilmselt kui ma mingi nõukaaja inimene oleks, siis hoiaks ka kümne küünega kõike kinni, mida saada õnnestunud on. Kõik vist on näinud vanaemade kappides hordide viisi 50 aastat aga tuttuut voodipesu ja kangaid ja jumal teab mida veel. Nagu vanainimesed ütlevad, et ega ta leiba küsi või miskit.

Kui palju teie asju “igaks juhuks” alles hoiate, mille kohta te teate, et te seda nagunii suure tõenäosusega ei kasuta? Mul on vist ainult mõned sellised riided, mille kohta ma mõtlen, et äkki one day… Aga seda päeva ei tule iial, haha. Õnneks neid palju pole ja 99% mu mittekasutavast kraamist on läinud MTÜ garderoobile, kes sellega ise edasi majandab ja kust see jõuab nendeni, kellel neid asju päriselt vaja on.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

20 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Mari 25. mai 2021 at 16:48

    Ma hiljuti sattusin lambid hoarderite kohta guugeldama (klässik ADHD) ja see, mis lugesin oli ikka kurb.

    Tegu on ikka ränga vaimse olukorraga ja lootus, et neist isegi parimate spetsialistide abiga ‘asja saab’ on väga väike. Väga tavaline on tulekahjude tekkimine, sest rämpsu on nii palju, et pisimgi sädemeke leiab oma tee millegi süttivani.

    Lisaks hügieeni probleemid ja kõik muud haigused, mida puudulik hügieen süvendab.

    Lihtsalt väga väga kurb ja kui lähedane sellise tõve käes on, siis neid sealt välja aidata polegi võimalik.

  • Reply K. 25. mai 2021 at 15:53

    Neid asju, mis igaks juhuks olemas on ja mingit ebamäärast võib-olla aega ootavad ikka natuke on. A ikka aegajalt likvideerin neid ka. Kuid siis nii, et ei hakka enam lappama, mis seal on, vaid kõik korraga minema. Muidu meenub, miks need üldse kunagi alles said hoitud ja nii tekib veel sada ebavajalikku ideed. mehel suurem probleem sellega. Ma salaja olen tema asju ka ära visanud ja veendunud, et ega ta ngunii enam ei mäleta, et tal üldse midagi sellist oli. Aaaga siis mingite aastate möödudes küsib ta mult, et kle, kus see või too asi on. Kunagi õiendas, et temal mingi telgiparandamise riie, kindlalt oli kuskil. Ei leidnud tervest elamisest seda üles. Ja siis hiljaaegu lambist leidsin selle keldrist mingist kolakastist. Ju ma ise sinna kunagi ta viisin ,sest ära ei võinud visata ja elamises sellele kohta ka ei näinud. Täiega tagaks kõik puhtaks lüüa kõik. Enda asjad kaasa arvatud. Igal aastal sean omale eesmärigks vabaneda kõigest üleliigsest ja mõttetust. Ma ei tea, mis selles nii teostamatut on, et ikka pole see eesmärk täitunud. Ju peab jälle mingi remondi algatama, küll siis kõik seisev ka uude koju või prügimäele jõuab. Mingi hoarder ma siiski pole 😀 Lihtsalt on natuke mingit seisvat, aga tegelikult ebavajalikku kraami…

  • Reply Doris 25. mai 2021 at 14:46

    Ma olen vist veidike vastupidine inimene. Kui see saaterahvas paistab stressiga toimetulekuks asju koguvat, siis mul tuleb murede kuhjudes jällegi hull sorteerimise ja kolavähendamise isu peale. Noh et kui ei saa teistest probleemidest lahti, siis saab vähemasti millestki vabaks ja kergemini hingata. Kas nüüd just parim lahendus, aga kodu korras vähemalt.

    • Reply Mallu 25. mai 2021 at 19:28

      Mul sama!

  • Reply Kätlin 25. mai 2021 at 08:01

    Usun, et kui ruumi oleks, siis oleks ka asju rohkem alles 😀 Aga ma ikka aega ajalt teen suurpuhastust riidekappides- mida pole vähemalt aasta kandnud, läheb minema. Kuskilt lugesin, et kui sa pool aastat pole selga pannud, siis tõenäoliselt sa ei pane ka. Ma isegi olen neile kuus kuud pikendust andnud 🙂 Aga on näiteks alles teksad, mida olen vähe kandnud ja head raha maksnud. Jalga küll enam ei lähe, aga lastel hea äkki mõnel stiilikal tulevikus kanda. Sama on kletidega. Igapäevased olen teisele ringile andnud, kuid kallimad ja erilisemad on mul alles. Kui on kuskil kanda, siis kannan, kui ei, siis ootavad ka tulevikku 🙂
    Üldiselt aga arvan, et suurem asi koguja pole. Pigem võtan asja mõistusega, aga ühte ma ütlen – oleks vaba ruumi 😁😁😁

    • Reply Mallu 25. mai 2021 at 11:02

      Jah, ega ruumist sõltub ka muidugi palju. Ja mul riietega sama, et päris pidulikke asju annan ikka harvem ära 😀

  • Reply Lea 25. mai 2021 at 07:15

    Ma jätan siia blogisse nüüd elu esimese kommentaari, nimelt minu onu elabki täpselt nii nagu Sa kirjeldad. Ja selleks, et ta saaks oma kodus edasi elada (alternatiiv oleks vanadekodu), tuleb mul see korter elamisväärseks teha ehk kõik mittevajalik minema visata.

    • Reply Mallu 25. mai 2021 at 11:03

      Issand, ma loodan, et sul abilisi on ikka

  • Reply Liis 24. mai 2021 at 23:38

    Kelle jaoks saade, kelle jaoks päriselu. Üks mu lähedane on selline inimene. Ja proovigu ma vaid oma kodust midagi ära visata, kohe veab enda juurde või saan ma peapesu, et ma midagi nii väärtusliku ära andsin

    • Reply Mallu 25. mai 2021 at 11:03

      Siis ei tohi öelda, et ära viskasid 😀

  • Reply Kats 24. mai 2021 at 22:48

    Kust kanalilt seda vaatad?

    • Reply Mallu 25. mai 2021 at 11:03

      Netflixist

  • Reply Vaike 24. mai 2021 at 22:44

    Kui ma kolisin, sii ma vandusin endale, et ei iial hoia ma enam ühtegi asja IGAKS JUHUKS alles ja mu 34 ruutmeetri peal ei olnud neid igaks juhuks asju kindlasti palju, aga piisavalt, et näha, et seda korda ei tule, kus ma midagi sellist vajan. Näiteks poolikut purki seinavärvi, mis sinna purki lihtsalt ära kuivab.

  • Reply Anna-Liisa 24. mai 2021 at 22:18

    Vb natuke teine teema aga Mina ei suuda ära visata toitu. Töötan klienditeeninduses ja oii kui valus on neil pool söödud praade laudade pealt koguaeg ära viia. Sest mul endal peab küll toit kurgust välja juba paistma et ma toidu järgi jätaks. Pakun alati et võib toidu kaasa panna aga üldiselt inimesed ei soovi ja olen aru saanud et see on minu isiklik kiiks.
    Mul kodus leidis aset selline juhtum et kuna olen ka paras korilane, varun allahindluste ajal koju erinevaid makarone, jahusid, tomatipastasid jne, igast asju mis seisavad ühesõnaga. Igatahes tekkisid meile koju need jubedad jahukoid ja kõik mu tagavarad tuli minema visata. Mina ei suutnudki seda teha, mees viskas ära ja mina nutsin reaalselt korraliku peatäie pärast sest see tundus nii hull raiskamine mulle. Mind kasvatas väga palju vanaema et ilmselt sealt on mul selline kiiks pärit.
    Aga muidu asjade kohapealt kui tõesti kasutust ei leia ja riided natuke katki või väikesed jne siis need lähevad külma kõhuga kas taaskasutusse või ära viskamiseks.

    • Reply A. 26. mai 2021 at 03:36

      Mina olen täpselt samasugune – no ei tõuse minu käsi toitu ära viskama. Vahel juhtub, et külmikus miski juba hallitab (no et õigel ajal ei söödud ja siis tundus juba “kahtlane”, et äkki võib mingi kõhutõve saada, aga samas sel hetkel ära ka ei viska, sest ikkagi toit), kui palun siis mehel lõpuks asja ära visata, sest ma ise lihtsalt ei suuda. Väljas süües ma ka kunagi toitu järele ei jäta – st see asi peab siis tõesti olema selline, et ta maitse või tekstuuri tõttu mul kõrist alla ei lähe (aga sellist toitu ma ka tavaliselt ei telli ega kuskil külas olles ette ei tõsta), aga nii nagu mõned – kõht sai täis, aga pool praadi veel järel – no ei suuda mina! Või eriti tobe on see paari ampsu järelejätmine – et kes need sinu kaks viimast ampsu siis ära sööma peaks? Muidugi väljas süües tuleb lisaks põhimõttele, et tegemist on toiduga mängu ka rahaline pool – süda hakkaks verd tilkuma kui kallis restoranipraad ainult pooleldi ära süüa.
      Ja kuigi ka mu päritoluperes söögikõlbulikku toitu ära ei visatud (ja vahel ka mitte nii söögikõlbulikku, kuna mu isa suudab endale ikka ka poolhallitanud vorsti sisse süüa kui ema poolt pakutav alternatiiv oleks selle äraviskamine), olen veendunud, et suurem osa sellest suhtumisest on mullegi (ja noh, ilmselt tegelikult siis ka isale) tulnud just vanaemalt, kes sõja ajal lapsena ikka päris suures vaesuses hakkama saama pidi. Samas ega ma lapsena ei mäleta väga seda “taldrik tuleb kindlasti tühjaks süüa” juttu, mis sellise õpetusega kaasnema kipub – st külas tuli küll kõik, mis endale ette tõstetud ära süüa, aga kodus sõi siis kui endal veel portsuhindamise meel välja arenenud polnud laste “ülejäägid” ära isa ning kuna arusaam, et KEEGI ju taldriku tühjaks sööma peab, oli kogu aeg justkui enesestmõistetav, siis harjusime üsna varakult omale parajaid portse tõstma.
      Mees vahel ikka noomib, et kui kõht on täis, siis ei pea kõike ära sööma, aga iga kell söön enne natuke “üle” kui toidu järgi jätan ja siis see äraviskamisse läheb.

  • Reply Helena 24. mai 2021 at 21:28

    On see Netflixis v telekas mingi kanali pealt?

    • Reply Mallu 25. mai 2021 at 11:04

      Netflixis jaa

  • Reply Kiku 24. mai 2021 at 20:50

    No need saated on ikka õudsad aga ma olen ka natuke koguja. Ruumi on siis miks mitte hoida lapsepõlve asju alles.

  • Reply Nell 24. mai 2021 at 20:05

    Mind hoiab selliste saadete vaatamine megahästi tasakaalus. Vahest kassin kodus, et kõik on nii s*tasti, koristada ei viitsi ja asju nagu oleks liiga palju, siis aga vaatan “Hoarders” või “Obsessive Compulsive Cleaners” ja saan kinnitust, et tegelikult mul elus ikka megahästi ja ma ülinormaalne inimene! 😄

  • Reply nohjah 24. mai 2021 at 19:19

    See saateformaat juba iseenesest on sügavasti ebamoraalne ja üles ehitatud vaevatud ja haigete inimeste najale, et teised saaks end paremana tunda, kes seda vaatavad. Ei ole ok.