Peale eelmise postituse kirjutamist ma tõepoolest tõusin püsti ja…tegin asju. Haha, väga iroonilisel kombel on kogu köök nüüd korras ja kõik tehtud, VÄLJA ARVATUD arvake ära mis… Eks ikka sõber nõudepesu.
Asi on lihtsalt selles, et ma avastasin, et mu nõudekas oli pooltühi, seega sain sinna asju juurde panna, selle tööle panna ja lubasin endale, et kui see valmis saab, võtan asjad välja ja panen selle laadungi sisse, nii ei pea ma ise nõusid pesema, mis on noh…gross.
Aga miks ma kirjutama tulin – mulle koitis poole peal, miks see iga kord nii läheb, et mitte miski kunagi õigesse kohta ei saa. See on tegelikult päris loogiline (minu tondist ajule). Nimelt kui ma juba tõusen, et midagi tegema hakata ja mul on peas see info olemas, et EI. Ma EI hakka iga sahtlit ja kapikest selle pärast koristama, et see üks asi lihtsalt tehtud saaks, siis üritan ma teha nii, et vähemalt peale vaadates inimlik oleks. Praegu ju näiteks ongi. Ma ei taha praegu iga kord ärevusse surra, kui köögi poole vaatan, sest kõik on ilusti korras. Naliii. Tegelikult lükkasin ma kõik asjad kuskile sisse. Sahtlitesse ja kappidesse ja, noh. Eest ära. Sest ma korrutan endale, et ma ei pea kõike kohe tegema, see on tuleviku-Mallu probleem.
Mis siis, et mineviku Mallu kunagi ühte köögisahtlit tund aega korrastas ja organiseeris. Oleviku Mallu tahab lihtsalt puhast pinda näha ja ta on ka inimene, seega las need näomaalinguvärvid ja rasvakriidid maanduvad köögisahtlis. Seda enam, et neil nagunii kuskil majapidamises oma konkreetset kohta ei ole. Las tuleviku Mallu kunagi mõtleb selle peale.
Et siis jah, terve mu elu on võitlus mineviku, oleviku ja tuleviku Mallu vahel. Sellele viimasele pannakse iga kord kõige rohkem pinget peale. Ups. Ja see esimene saab kõige rohkem pettumust, kui ta suur töö jälle ära rikutakse. Krdi Oleviku Mallu, mu suurim vaenlane, raisk.
Ma vahel olen mõelnud, et kas pole siis olemast teenust, kus keegi võtab terve su kodu, kõik su asjad ja mõtleb neile koha välja. Veel parem – kleebib kapile ja sahtlile sildi ka peale, et tere, siin on sinu plastikkarbid, palun pane edaspidi kõik plastkarbid siia! Aga isegi kui on, siis kas see aitaks? Ma olen korduvalt elus teinud seda, et ma veedan päevi asjadele kohta otsides, aga lõpptulemus on see, et KÕIKE ma nagunii ära organiseerida ei suuda. Isegi kui alguses on tuhin sees ja põnev. Hiljemalt järgmiseks päevaks on ikka kogu dopamiin otsas ja kõik tundub sama igav nagu värvi kuivamise vaatamine. Mis omakorda viib selleni, et viimased asjad lähevad ikka kuhu jumal juhatab ja vaikselt saab igast organiseeritud sahtlist “sealt võib kõike leida” sahtel.
Nagu reaalselt, kas sellele ei olegi lahendust?! Kui keegi millegi peale tuleb, siis palun hit me up, muidu te saate mu break-down-rante veel aastaid lugeda, kuni mul eluvaim sees on. Aga vähemalt on mul täna päriselt mega palju asju tehtud saanud, seega saan vähemalt selle postituse veits positiivsema noodiga lõpetada. Wohhoo.
8 kommentaari
Soovitaksin samuti kutsuda appi Eesti konmariitamise konsultandi ? Ise olen mingeid artikleid ja videoid vaadanud selle kohta, aitab ka tegutseda ? Elu on lihtsam küll, kui ei pea asju otsima ?
Instas kasutaja @meieeluilu pakub ka sellist teenust ja jagab storydes nõuandeid erinevate korrastamisteemade kohta (nutiseadmete digiprügi, kappide sorteerimine jnejne).
Vähem asju omada ;P
jaa, ma tegutsen sellega 😀
http://www.stiihia.ee
Netflixis ka mingi selline sari nagu Getting Organized With The Home Edit, kus tullakse koju ja sorteeritakse su asjad ära ja pannakse labelid peale jms. Mul endal päris labelid peal pole, aga mul on kõikidel asjadel oma koht, oma sahtel jne ja ma leian alati iga asja, mida vaja, umbes sekundiga ülesse. Kui ma koristan, siis ma planeerin ajaliselt peas kõik välja, kaua miski umbes aega võtab ning kui viin näiteks asja A ära, siis planeerin juba, et näiteks poolele teele jääb asi B, millega ma teen asja C jne. Aga mu aju töötab hoopis teistmoodi ka, kuna mul on OCD ja korralagedus tekitab minus ärevust ja paanikat ja ma pean segaduse/mustuse elimineerima, et saaksin jälle normaalselt funktsioneerida. Nt ma ei saa lõõgastuda oma kodus, kui mingid asjad on tegemata või sassis, mu aju lihtsalt ei luba mul enne puhata. Ma olen lükanud hommikusööke õhtusse, sest on vaja koristada. Ma loon pidevalt mingeid süsteeme oma peas, kuidas midagi kõige efektiivsem teha oleks, lisaks pidev multitasking. Täpselt sama kandub üle ka minu tööelusse, sest tänu sellele olen ma töö juures alati organiseeritud, ei unusta midagi tegemata, tean täpselt, kus mingi dokument asub jne. Muidugi on OCD-l ka oma miinused (nt see mittelõõgastumise asi kui midagi tegemata; iga liigutuse järel käte pesemine, kuni nahk hakkab juba maha kooruma; ma ei suuda end mugavalt tunda enamike inimeste kodudes, sest need ei ole minu standardile vastavalt puhtad; mingid veidrad rituaalid nagu teatud asjade tegema paarisarvudes – kuid ma üritan seda mitte teha teiste inimeste nähes või nii et nad ei saa aru), aga ma olen õppinud seda enda jaoks heas mõttes ära kasutama. Lisaks ma tean, et on inimesi, kellel on palju raskekujulisem OCD, mis tõsiselt segab elu; mul on pigem kergem vorm.
Haa, just kuulasin podcasti selle kohta! See teenus on olemas!
Kohe uurin! 😀