NIISAMA JUTTU

milline oli elu 30 aastat tagasi? intervjuu minu emaga

22. juuli 2021

20. augustil 2021 möödub 30 aastat Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ja sellega seoses korraldab Riigikantselei koostöös partneritega aastapäeva raames mitmeid noorteprojekte, üritusi ja näitusi – 30aastat.ee. Taasiseseisvumise tähistamine kulmineerub 20. augustil öö-laulupeoga Tartus, Tallinnas, Narvas.

Selle raames palusid nad ka minul rääkida blogis elust 30 aastat tagasi. Kuna mina olin siis aastane, ei ole mul sellest ajast eriti eredaid mälestusi, mistõttu uurisin oma emalt tolleaegse elu kohta. Pean tunnistama, et neid vastuseid kuulates oli küll selline tunne, et vabandage, kas mu ema nooruspõlv oli 2 sajandit tagasi? Nii absurdne tundub see kõik, haha. Aga ehk on teilgi huvitav teada, seega panen tema vastused siia kirja.

30 aastat tagasi oli minu ema 24-aastane. Noor inimene, tahtis oma elu elada, aga mulle tundub, et tol ajal see kommunikatsioon sõpradega tundus pehmelt öeldes keeruline. Igatahes, siin on siis minu küsimused emale.

Mida üldse vabal ajal tegid, kui nt kodus passisid? Praegu enamus ju netis, saab kõike uurida ja aega veeta, aga mida teie omal ajal tegite?

Mul oli kodus aastane laps, nii et vaba aega eriti ei olnudki. Vaatasin televiisorit, sõbrad käisid külas. Kui laps magas, siis lugesin õhtuti või tegin kooliasju, sest õppisin kaugõppes ülikoolis.

Kas ja mida sa siis telekast vaatasid, mis saateid vms?

Vaatasin tavaliselt telekast Eesti Televisiooni, sest Soome telekanaleid Pärnus ei näinud. Eks ikka meelelahutussaateid, filme ja muidugi AK-d. 1991. aasta lõpus sai juba ka kaabeltelevisiooni vaadata. Seal olid mõned saksa kanalid ja MTV.

Kui raske oli üldse sõpradega suhelda? Kuidas see välja nägi, kui nad elasid nt kaugemal?

Elasin Pärnus, lähedal elavate sõpradega oli lihtne suhelda – lihtsalt leppisid enne kokku või läksid lihtsalt ukse taha. Lauatelefone oli vähe, ainult mõnel üksikul sõbral. Paari kaugemal elava sõbrannaga sai kirjavahetust peetud.

Kas üldse oli võimalik spontaanselt kuidagi kohtumisi kokku leppida?

Kui oli vaja näiteks vanemaid kätte saada, palusin naabrit midagi neile edasi öelda, või telefonile kutsuda. Naabritel oli ainuke telefon meie suures majas, seega päris palju käis nende kaudu. Samas sai saata ka telegrammi, minnes postkontorisse. See jõudis saajani umbes paari tunni jooksul. Samas linnas elavatele sõpradele oli siiski kõige lihtsam lihtsalt ukse taha minna.

Mis olid asjad, milles sa kaubanduses puudust tundsid?

Kuna elasin oma esimeses oma kodus, siis tundsin puudust kodusisustuskaupadest. Mööblist, vaipadest ja muust taolisest, mida oli praktiliselt võimatu osta. Ilusaid riideid nii endale kui lapsele poes ei olnud. Ka muid lastekaupu mitte. Pabermähkmeid sain kusagilt ÜHE paki terve perioodi jooksul, kui laps mähkmeid vajas. Toitu oli poes väikese valikuga ja paljud tooted talongidega (ehk sai heal juhul väikese, ettemääratud koguse). Tallinnas olles näiteks sai alla 2-aastase lapse sünnitunnistuse ettenäitamisel osta pool liitrit piima ja seda ka ainult hommikupoolikul, sest hiljem oli juba otsas.

Mis sa arvad, kas raha kulus siis rohkem või vähem kui praegu? Kas elu on praegu raskem kui toona?

Raha kulus palju vähem kui praegu. See tähendab pigem seda, et raha iseenesest oli, aga midagi osta polnud. Elu oli siiski toona palju kergem, sest tööd oli kõigil ja üürid odavad. Kuna elasin korteris, kuhu oli sisse kirjutatud mu isa, kes oli maakoolis õpetaja, siis ei pidanudki näiteks üldse üüri maksma.

Kas oli mingisuguseid asju, mille kohta te omal ajal mõtlesite, et võiks olemas olla ja nüüd ongi?

Ei oska isegi öelda. Võib-olla seda, et kõigil oleks telefon, sest oli väga tüütu kaugele telefoniputkasse joosta, kui oli vaja helistada ja asju ajada. Eriti väikse lapse kõrvalt ja talvel.

Kuidas üldse vaba aega sisustasid, kodust väljaspool. Reisida ju vist väga ei saanud? Või sa said?

Kodust väljaspool sai vabal ajal sõpradel külas käia. Vahetevahel ka teatris, kinos, kontserdil. Suvel peaaegu iga päev rannas, kuigi aastase lapsega oli see paras ettevõtmine. Reisida sai Eesti piires sõpru külastades. Suvel käisime ka reisil Lätis ja Leedus.

No ütleme nii, et kui ma oma emalt neid asju küsisin ja ta telegrammidest rääkima hakkas, siis pahvatasin küll naerma, sest ma reaalsel arvasin, et telegramme saadeti umbes “Väike maja preerias” ajal. Aga tuleb välja, et veel 30 aastat tagasi oli see ka teemaks. Uskumatu. Ja selle saatmine olla olnud päris odav lõbu, nii et see on nagu kahetunnise lag’iga smside saatmine. Tundub veits naljakas, et tahaksid sõbrannale midagi kiiresti rääkida ja siis pead vastust vähemalt 4-5 tundi ootama, haha.

Mu lugejate seas on kindlasti neid, kes 91. aastast rohkem mäletavad, kui mina. Äge oleks ka teie mälestusi tolleaegsest elust lugeda!

PS! Päisepilt võetud Õhtulehest

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

13 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Krr 12. august 2021 at 15:10

    Mina olin siis 16. aastane ja läksin Pärnusse keskkooli ning elasin tädi juures. Telefon oli ka seal juba olemas nii, et koju helistamiseks ei olnud vaja minna kaugekõnet tegema ega telegrammi saata :). Kodus oli meil telefon alates sellest kui kolisime ühe toalisest kolmesesse ja siis saime nn paralleeltelefoni (ühe teise meie maja korteriga ja nendega samal ajal ei saanud telefoni kasutada). Muidu riideid ja jalanõusid oli tõesti keeruline poest leida. Mäletan, kui talvesaapa tald oli katki, siis ma ei vaevunudki emale sellest rääkima, sest teadsin, et ega kuskilt uusi võtta ei ole. Olid ka talongid jne aga toidust pole küll kunagi puudust olnud.
    Üritustel (n Rocksummeril) saime kokku näiteks nii, et enne olime kokku leppinud, et kohtume laululava mäe peal näoga laululava suunas kõige vasakpoolsema lipuposti juures kell 17.00 🙂
    Vaatamata nõukaajale on mul küll olnud väga õnnelik lapsepõlv ja tegelikult see ikkagi ei sõltu ajastust, vaid ikka perekonnast ja lähedastest. A ja isa töötas tootmiskoondises Polümeer – nii et mänguasjadest ka puudust ei olnud. Jube palju sai õues käidud. Lõbustasime ennast suva numbritele õues olevatest telefoniputkadest helistades ja lolli juttu ajades näiteks 🙂

  • Reply Mari 9. august 2021 at 00:34

    Väga tore lugemine. Olen ka oma emaga rääkinud sel teemal ja mida ma kõige rohkem ise mäletan (saan 35 kohe) – päeva mil isa sai esimesed eesti kroonid ja siis need koju tõi ja ma istusin ta kõrval ja vaatasin seda ilmaimet, aru ma ei saanud väga midagi, aga kuna see oli suur asi, siis uhke tunne.
    Pärast seda ju talongi teema lõppes ja talongidega saime mängida tihti sõbrannadega 🙂
    Ema on aga rääkinud (67 sund), et enamasti kui tema laps oli, saadeti sõnumeid kirjadega ja kellegi surmast ja tragöödiast saidki teada mõned päevad hiljem. Niipea, kui leidus telefoni võimalus oli sellele suur järjekord ja raha selleks kõigil siiski polnud, kõned ja kogu liinimajandus ja aparaat ise oli väga kulukas lõbu.
    Samas sööklad olid propulaarsed – sinna said minna, kui olid Kohalikud tehased ja töölised, neile tehti lõunat ja isegi hiliounat .. kui sul oli tuttav seal tool, temaga said lõuna aeg sisse ja sööma, söögi hind suhteliselt odav .. tänasega ei anna võrreldagi. Kuid seal said seda, mida poest tihti ei saanud.
    Ema mul rääkis, mil ma olin väike, ta ei saanud küttepuid ja sõna otses mõttes käis neid pihta panemas 🤪 et minul soe oleks. Piim oli väga defitsiitne teema ja loomade pidamine toidu tarbeks oli absoluutselt OK ja väga väga harva nägid /kuulsin – et vaata kui armas põrsas .. pigem ka lapsed ootasid nn põrsa minekut, sest see tõi liha pikkemaks ajaks lauale. Sama siis kanade ja lammasteg. Mul vanaemal olid jänesed. Tema tegi jäneseliha purki ja oli populaarne ka selle müügiga naabritele.
    Rääkides veel sellest ajast, mänguasjad .. väga huvitavad. Ma just sain oma kadunud vanaisa mänguautod – et need oma poistele edasi pärandada. Päris ausalt, ma pole kindel kas annan veel 🤣 sest täna lapsed ei oska hoida oma asju. See minu viga muidugi. Kuid vanasti ikka polnud saada, polnud võimalik jms .. autot hoiti väga väga hästi. Nagu reaalset .. aga nüüd visatakse kui vihastatakse ja ma samas ausalt tahaks seda põlvkonna teemat tunda jne, aga no näeb. Äkki siiski 🤗
    Olid ajad ja täna ma pean ütlema, igatsen tagasi aega, kus kuusk oli KUUSK, kus lihapraad oli väga eriline. Sööklas vanaisaga käik, nagu täna 5 Star restoran jne jne .. minnes linna Tallinn (elasin kuskil 60km eemal) oli suur suur teema.
    Õues akna all kutsuti sõpru.
    Jagati mänge. Ehitati ja meisterdati.
    Hooooopis teine teema oli.
    Minu lapsepõlv on olnud väga traumeeriv, aga need on parimad mälestused ja ilmselt on neid veelgi, aga kõik ei tulegi hetkel meelde. Niii tore teema ♥️

  • Reply Kata 24. juuli 2021 at 20:02

    Olin siis 8-aastane, mäletan tanke, peangi silmas seda 91.aasta suve.

    Aga sellest ajast üldisemalt – mäletan talonge, poesabas seismist, sat-tv (tänu sellele oskasin saksa keelt), igal eestlasel oli oma Soome pere, mäletan raha vahetust (kindel summa, kui palju sai vahetada) ja seda , et osteti rublade eest kõike, mida loodeti hiljem maha müüa jne.

    Vaesus tuli pigem hiljem, krooni ajal juba. Telefon oli kodus ja ka vanaemal, kas tõesti kõigil polnud? Isegi auto oli ja maja.

  • Reply Leedukas 23. juuli 2021 at 00:22

    1991. aastal olin 14-aastane. Mu isa oli metalliärikas ja kodulinna üks rikkamaid mehi. Meil oli kodus arvuti, aga meist keegi ei osanud sellega muud teha, kui ainult ühte mängu mängida (tegelikult ei viitsinud keegi sedagi mängida). SAT oli ka. Üks vanem sugulane käis meie juures porri vaatamas. Hetkel tundub nii veider – väiksed lapsed jooksevad ringi ja üks muldvana sugulane istub ja vaatab pornot. Relvad olid meil ka üsna suvalt kodus laiali. Ei olnud haruldane, et pärast kooli diivanile pikali visates avastasid revolvri diivanipadja alt vms.

  • Reply T 22. juuli 2021 at 13:45

    Olin siis 6-aastane ja mingeid raskusi ei tunnetanud. Tavaline lapse elu. Ok, söögiga polnud priisata ja midagi head sai harva. Päevad, mil kaljaauto tuli või pingviinijäätise haagis, olid aasta suursündmused. Linnas kortermajade rajoonis olid need mingid kioskikesed, mille vahet me sõpradega aina käisima ja vaatasime, mida head seal osta oleks saanud. Vahel harva saime tühja jäätisetuutu nosimiseks. Suved maal olid mudugi kõik töötähe all. Ehtne maaelu. Sõpradest tundsin puudust.
    Mida kaugemale need 90ndad jõudsid, seda rohkem hakkasin tajuma ka rahalisi raskusi ning seda, et pean sisuliselt kõiki vendade riideid lõpuni kandma. Koolis mõjutas see kõik sõbrasuhteid, koolikiusu jms. Nõme aeg, ausalt. Aga väga imestan, et ema sellest kõigest nii välja tuli, et lapsed ka üles kasvatas.

    • Reply T 22. juuli 2021 at 23:20

      A okei – see tekitas ikka täiega ängi, et lastesaateid ja multasid nii vähe nägi telekast. Ja oh seda draamat, kui midagi näidati, aga me pidime just kuskile ära minema. Kuulasin siis õhtuti vähemalt raadiost unejuttegi. Kord suvel maal olles venis tööpäev nii pikaks, et kui koju jõusdime, oli unejutt juba läbi. Nutsin end magama tol õhtul, selline maailmalõpp tundus. Harva võisime lindilt “Onu Remuse jutte” või Entel-Tenteli laule kuulata… Meelelahutust oli ikka ülimalt vähe. Kõik hea, mida sai, ei täitnud reaalselt mitte mingeid ootusi ega tegelikke vajadusi.

  • Reply Nell 22. juuli 2021 at 13:19

    1991. aastal läksin esimesse klassi. Käisin maakoolis, istusime klapiga laudade taga (muuseumides ja Palamusel oled vast taolisi näinud), kirjatehnikat harjutasime täitesulepeaga (sinna sai tindi sisse tõmmata ja siis jupp aega kirjutada, enne kui tühjaks sai ja siis täitsid uuesti ja kirjutasid edasi), vihikute vahel olid kuivatuspaberid…

    Kuna minu ema töötas kaubanduses, siis otseselt mingit puudust meil polnud. Mul olid ägedad mänguasjad jne… Põllusaaduseid kasvatasime niikuinii ise ja vanaisa oli kalur. Telefone meie küla kortermajades polnud kellelgi. Postkontoris oli telefoniautomaat ja saadeti telegramme. Nt vanaema saatis telegrammi, et tuleb ülehomme meile külla. Meie pere Eestist välja väga ei reisinud, vaid pigem sai sugulastel mitmeks päevaks külas käidud. Vanatädi perega sai ka Leedus ja Valgevenes käidud, ikka telkidega ja mitmeks päevaks.

  • Reply Miina 22. juuli 2021 at 13:06

    Hakkasin Su jutu peale kohe mõtlema, et mida mina sellel ajal tegin. Ka minul, sarnaselt Sinu emaga, oli väike aastane tütar – võimalusel õmblesin ise riided. SAT-TV oli meil 5-korruselises majas olemas ja loomulikult oli lemmikuks kanaliks MTV. Sellel ajal ei olnud seal veel neid kummalisi saateid, vaid ainult muusikavideod, mis oli omaette väärt vaatamine. Sellest saadik ka minu püsiv muusikahuvi 🙂 Kasutasime marlist õmmeldud mähkmeid (mida siis paar korda kuus ka läbi keetsime seebiga, et valgemad oleksid). Elasime linnas 5-korruselises majas 3-toalises korteris ja minu vanemate juures, ehk siis minu toas kolmekesi. Söök tuli paljuski maalt – lihakraam ja juurikad-marjad-õunad. Hästi palju tehti liha purkidesse või suitsutati, kuna kaupluses oli lihadefitsiit. Kui oli vaja helistada, siis üle ukse naabri juures käisime helistamas. Rahamuret ei olnud, vaid oli sarnane mure nagu Sinugi emal, et midagi lihtsalt ei olnud osta. Kuid nagu ikka noorusajal on muru rohelisem ja taevas sinisem 🙂

  • Reply Aave 22. juuli 2021 at 12:35

    Olin siis umbes sinuealine ja mul oli 3 last vanuses 10, 8 ja 3. Tegime kõvasti tööd – mu arust anti tasuta põllumajandusmaad kasutada. Kasvatasime suurtel pindadel kapsast, porgandit ja kartulit ning käisime neid Pihkvas ja Petseris müümas. Rahaga suurt midagi teha ei olnud esialgu. Rahareformi hirmus sai kokku ostetud, mida oli, ja hiljem maha müüdud.

    Tolle aja kohta uhke korteri uues majas saime tasuta juba 1984.aastal (pidi õiges kohas töötama – KEK, sovhoos). Läbi maja planeeringuga, 2 rõdu, ühisgaas ja tsentraalne soe vesi. Kommunaalkulud ja elekter olid nii väikesed, et aastas korra/paar sai makstud 😀 Kuna enne töötasin kaubanduses, olid tähtsad tutvused, mille kaudu sai kodusisustust ja rõivaid. Kõik oli superodav, kui vaid õnnestus saada.

    Olime noored, terved ja õnnelikud – ei osanudki unistada mingist internetist, Pampersitest ega väljamaa reisidest. Elasime lihtsat elu ja inimesed olid sõbralikumad ja rahulikud, sest kõik olime enamvähem võrdsed 🙂

  • Reply Kristi 22. juuli 2021 at 11:58

    Mina läksin 92. aastal juba kooli. Enne seda on mälestusi pigem vähe aga nt üks ere mälestus oli sellest, kui mingid sõjalennukid suure parvena vanaema majast üle lendasid. Läksid ilmselt tagasi kodumaale siis 🙂 Autolavka ja turul käimine oli ka teema. Viimane muidugi praegugi, aga olgem ausad – praegused turud ei ole enam päris need. Väga ei kauple ega midagi ju seal. Samas lavka oli meil maal ikka iganädalane küla kokkutulek pm. Ja jäätist sai süüa ainult sulanuna, sest müüdi suurte karpidega, pidi pool tundi päikese käes jalutama ja ega siis kohale jõudes ei kannatanud oodata, kuni uuesti külmub 🙂 Suurte kohevate lokkis tukkadega soengud on ka meelde jäänud sellest ajast.

  • Reply Sofi 22. juuli 2021 at 11:54

    See on tegelikult kreisi, millise muutuse on Eesti läbi teinud minu eluajal (olen 43). Lapsena ei pane seda nii väga tähele ja ei saa tegelikult võrrelda, et kas siis oli parem kui praegu kogu selle nutimajanduse juures. Lihtsalt teistmoodi. Olid samad probleemid, kui peres oli alkohoolik, võib-olla isegi hullem, kuna nüüd saad chatis kurta kellelegi, mis toimub, aga siis ei saanud.

    Aga inimeste suhtumisest ja õelusest… Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin (kuni 2. klass) kui käisin memme eest külapoes asju ostmas ja poe ees pingil olid naabermajade “tädid” lobisema. Ma polnud veel poodi jõudnud, kui sealt ühe mu tuttava ema väljus. Ja täiesti p..s kus ta sai kuulda ikka kõva häälega kohe, et temasugused tuleks kusagile ära saata, et sellised naised ei tohiks normaalsete inimestega koos elada ja veel hunnik jubedusi juurde… “temasugused” tähendas siis et ta oli üksikema 3 lapsega, kelle mees oli ära läinud lihtsalt (no tänapäeva mõistes läksid lahku), aga siis kui ikka mees ära läinud oli… Olid sa nagu pidalitõbine.

    Neile asjadele mõeldes ja tänapäeva vaadates tundub nagu see oleks paar sajandit tagasi olnud.

  • Reply H 22. juuli 2021 at 11:31

    Haha, kui mu vanematelt küsida siis oli elu raskem 😀 Meil ei olnud terve suure suguvõsa peale kedagi, kes oleks korteri saanud ja paljud ei saanudki oma elamist – elasid illegaalselt umbes kellegi kapi taga kaevuvee ja välikäimlaga.
    Me elasime ka üürnikena ühetoalises vee ja toasooja vetsuta (vanemad ja lapsed koos). Tööd ja raha oli tõepoolest kõigil, aga korterit ei antud ja maad/maja osta ei lubatud. Aga olin nii väike, et ise mäletan sellest vähe. Aga kohe vabariigi alguses ostsid vanemad maa ja ehitasid linna maja.

    • Reply Mallu 22. juuli 2021 at 11:36

      Nojah, ilmselt praegu ka sama keiss. Mõni ütleks, et praegu elu jube lihtne, teine aga ütleks, et raske.