Kuna siin tihtipeale satub igast tarkasid inimesi koos olevat, siis ma mõtlesin teile rääkida, kuidas mul midagi imelikku peas toimub. Nimelt on mul tekkinud mingisugune…hirm (?) kuskil käimise suhtes. Või peaksin pigem ütlema seltskonna suhtes? Selles suhtes, et nagu te aru saate, siis mul on enivei universumi kõige paremad sõbrannad. Seega seltskonnas endas asi olla ei saa. Ometi tekitab mõte kuskil suure rahvahulgaga (mida ma hetkel loen üle ühe inimese) koos olemisest tunde, et issand, ma ei suuda, ma ei jõua, ma ei tahaaaa…
Tahaks lihtsalt istuda üksinda ja oma suu kinni hoida. Aga samas kui ma kuskil inimestega olen, siis ma ei oska lihtsalt vait olla. Mitte et ma sunniks ennast otseselt rääkima, aga ikka muudkui lobisen ja viskan nalja ja olen, noh, nagu ma üldiselt ikka olen. Ja pärast ma olen sellest kõigest niii väsinud, et tahaks ennast maa alla kaevata. Ja ega ma ei saa väga kuskil seltskonnas vait ka olla, sest muidu hakkavad kõik kohe esimesel minutil küsima, et kas mul on tuju paha või kehva olla või miskit. Aga ma ei tunne, et mul otseselt midagi viga oleks. Lihtsalt ei taha rääkida, ei viitsi nalja teha, ei suuda kuskil rahvaga koos olla – üksi pimedas kodus olla tundub idekas.
Muidugi praegu olen ma üksi kodus olnud umbes kella 12-st saadik ja mul on juba selline tunne, et äkki peaks ikka lapsed koju tagasi tooma. Igatsen neid juba nii väga. Samas täna hommikul olin nii läbi, et ma lihtsalt ei suutnud lastele põhimõtteliselt midagi vastatagi.
Tegelikult peaksin ma üldse olema maailma kõige ägedamate inimeste sünnal, aga siin ma vedelen. Oma diivanil, pimedas toas, rulood ees ja küünlad põlevad nagu hakkaksin sekti looma vms. Ma tõesti loodan, et nad seda kuidagi isiklikult ei võta, sest ma armastan neid väga palju ja minu “suren kui kodust väljun” ei ole kuidagi seotud sellega, kui olulised nad mulle on. Aga ma lihtsalt ei suuuuuuda. Ja ma ei saa aru miks!? Kas ma olen elus juba nii palju käinud ja lobisenud ja taielnud, et limiit sai täis või?
Ma arvan, et ma ei ole otseselt kurb või depressioonis või üldse midagi. Lihtsalt on selline pigem ärev tunne, et midagi tiksub kogu aeg kuklas ja oleks nagu vaja teha. Aga ei oska või ei suuda või ei jõua. Tahaks vana ennast tagasi. Seda, kellel veel elujõud sees oli. See praegune on suht hale kuju. Samas kas saab hale kuju öelda kellegi kohta, kellel on viis kassi?
Eeee… Okei, ma võtan selle küsimuse tagasi, selle vastus on vist normaalsete inimeste seas jah. Igatahes saage tuttavaks – need on Joosep, Teele ja Paula. Kõik kolmekuused ja silmapõletikus, aga sellegipoolest väga armsad.
33 kommentaari
Mine reisile❤?
No aga.. olegi siis lihtsalt niisama kodus ja võta aega iseendale 😀 Ma päris kindel, et see tunne ja olek läheb ise üle, kui endale anda seda mida hetkel vajad (ehk sinu puhul natuke üksiolekut ja rahulikumalt võtmist?) Kõik vajavad seda aega vahel, mõned lihtsalt ei teadvusta seda endale.
Sul on väga lühikesse perioodi jäänud väga palju emotsionaalseid ja suuri otsuseid. Ise sa ilmselt ei adu, aga see on kõrvalt vaadates tohutult intensiivne. täiesti raamitu ja piiritu. mina väsin üksnes sind lugedes.
egas too väsimus tulegi kohe, algul võtad kõigeks uueks jõudu ja energiat mingitest vanades reservidest, aga ühel hetkel oled lihtsalt väsinud ja tühi. see tulebki nihkega.
ma arvan, et ära mõtle sellel, lihtsalt ole ja tee ja tunneta, mida su keha ja vaim hetkel vajavad. see pole midagi ebanormaalset, kohe kindlasti mitte. ma isegi ei arva, et see deprekas oleks. inimene vajabki ühel hetkel taastumiseks aega. ning kohe kindlasti ei pea tundma miskeid süümepiinu. õiged sõbrad mõistavad ega võta südamesse, kui laadimiseks aega , vaikust ja üksiolemist vajad
Tead see ajabki nii närvi selle olukorra juures, et äkki ma peaks ennast lihtsalt…kokku võtma?
Nii tuttav tunne. Olen maadelnud dignoositud depressiooniga ja ärevushäirega juba üle 10 aasta ja 2 aastat tagasi diagnoositi veel bipolaarsus.
Inimesed kellel on depressioon on pimedad ajad ( sügis/talv) kõige raskem, siis see süveneb ja tuleb esile kõige rohkem. Mul on tihti selliseid perioode kus väldin inimesi ja lihtsalt mõte, et peaksin seltskonda minema ajab füüsiliselt oksele.. ja sellega pean silmas, et ennem kui saan kodu uksest välja, et poest piima tuua käin ropsimas. Telefoni helin ajab juba nutma. Õnneks mu lähedased on õppinud ja harjunud, et kui ma ei vasta siis nad peale ei talla ja ootavad millal ise tagasi helistan. Mulle on määratud pesu rohtusi ja käin 1x nädalas terapeutiline mis on minu elu palju kergemaks teinud. Soovitan sul arstil käia ja uurida millega tegu, saad kasvõi välistatud arsti poolt, et tegu pole depressiooniga 🙂
Üks asi mis tekitab päris suurt kassi ja sotsiaalset ärevust on see, et sa arvad et sa pead olema keegi, samas sa võiksid olla lihtsalt oma tujudega ja nukrusega. Sotsiaalne ärevus tekibki sellest, et sa kardad alateadlikult et sa ei vasta inimeste ootustele ja inimeste ootus kuidagi automaatselt kandub selleks kes sa oled pead vajalikuks end olevat. Tegelikult on kõik chill. Kodukookonis elajatele saab ka külla tulla ja see periood läheb sul endal üle kui saad aru et sa võid täpselt selline nagu sina tahad mitte nagu teised ootavad.
No ma arvasingi, et ma olengi selline, nagu ma enne olin 😀
Mul 7 kassi (kõik omad, mitte hoiukad) ja kaks koera ning selline ei taha välja faas kestab juba aastaid. Ärevust pole iseenesest kui peab minema, midagi ei karda ja suhtlemist naudin isegi, aga kodus olla meeldib ikkagi rohkem. Minusugusele on see koroonaaegne distantsi hoidmine jne õnnistus 🙂 Ja jah, mul on juba teismeeas krooniline depressioon diagnoositud ja ATH on ka, aga teismeeas olin ma hull suhtleja jälle. Kroonilise depressiooniga on paremad ja halvemad ajad ja väljapoole ei saa keegi peale mehe aru, mis mul parasjagu käsil on, kuna kui vaja funktsioneerida ja tööd teha, siis nii kui koduuksest välja astusin, oli ikka suu kõrvuni ja suhtlesin vaat et rohkemgi et jumala eest peita seda, mis tegelikult toimub. Arvan, et kõik vajavad vahepeal puhkust ja sügis on eriti selline enesesse vaatamise aeg, kus tahakski rahulikult kerra tõmmata. Sul on nagunii nii palju suhtlust kasvõi virtuaalselt + lapsed ka, et täielikku puhkust sa endale nagunii võimaldada ei saa. Et väljas ei käi ja inimestega kokku ei saa, on vähim, mida enda heaks teha saad ja mu meelest kohustuslik, et mitte läbi põleda.
Minu depressioon just selline oligi. Siiani tunnen, kuidas vahepeal lihtsalt ei suuda minna välja. Tahaks sõpradega kokku saada, aga ei suuda toast välja minna. Depressioonil on erinevaid tahke. Perearsti juures on võimalik testi teha ja saad teada, kas tõesti depressioon või miskit muud. Jõudu sulle!
Võib mõelda ka vitamiinide võtmise peale. Kui lastel on une häired, ärevad, nutavad palju, siis kahtlustame kohe, et äkki on b12 vitamiini puudus. Mina arvan, et ka täiskasvanul võib aegajalt vaja olla end turgutada nende vitamiinidega. Muidugi võib lasta ju teha vereanalüüsi synlabil ja siis kindel ega vitamiini puudus ole.
Otsin kohe kõik vitamiinid välja ja võtan peotäie!
Kui mul endal on sellised tunded olnud, siis on see tavaliselt pikaajalisest stressist olnud. See poleks ju ka sinu puhul imelik, laenud-remondid-kolimised-kohtukeissid-sisustamised-särgidvärgid. Pole imelik, et mingi aja möödudes energiat enam järgi pole. Vb on sul nüüd lihtsalt sellest kammajaast taastuda vaja?
Jah, aga kuidas sellest võimalikult kiirelt taastuda 😀
Miks on vaja kiiresti taastuda? 🙂 Ma olin ka vahepeal siin hästi väsinud ja mõtlesin, et pean igasuguseid asju tegema jne jne, aga ei pea! Las olla kodu segamini vms, kui see vm närvi ajab, siis lihtsalt peatada oma peas selle loo jutustamine, et kõik peab kontrolli all olema või muidu… tunnen ennast kehvasti? Samas ei peagi ennast alati hästi tundma, kõik tunded on ok, saab need lihtsalt ära kogeda. Ma olen alles nüüd aru saanud, et kõik mu kannatused algasid siis, kui ma hakkasin oma tundeid hukka mõistma.
Ma ei tea, et mitte aega raisata 😀 Kogu aeg räägitakse, et elu on lühike ju 😀
🙂 noh, minu lahendus on ikkagi see, et kõige kiiremini saab taastuda hetke olukorda ja tundeid aktsepteerides, sest tunnete vm vastu võitlemine on mu meelest meeletult kurnav 😉
Mina arvan, et sa oled lihtsalt hetkel nii kurnatud kõigest sellest kapp, sahtel, lamp, sein, vaip, pistik, liist mõttetööst, valimistest, paigutamistest, pluss töö ja muu elu lastega. Mul omal hetkel toimub ka nii palju ja tunnen ka, et energiapuudus, tahaks, et kõik oleks tehtud, valmis ja saaks lihtsalt igapäevaseid asju teha ja puhata, mängida. ?
Võib olla oled sa endast lihtsalt nii palju välja jaganud(lahkuminek, uus elukorraldus, oma korteri ost, remont jms), et sa tunnedki jõuetust(mis on täiesti normaalne) ja soovidki natuke energiat tagasi koguda?
Mul on suht eluaeg nii olnud. Ma ei taha kuhugi minna ja midagi teha, samas on mul kõrval sõbrad ja lähedased, kes alati kutsuvad ja ma läbi ussiemmi lähen ja pärast tõden, et tegelt oli mega tore. Aga ma olen kuidagi nii väss hiljem sellest kõigest, et järgmine kord olen samas olukorras, et püüan kuidagi viilida kokkusaamistest. Ma ei saa aru mis toimub. Ainuke seletus enda jaoks on see, et olen ülitundlik inimene. Kõige suhtes. Ühest küljest olen hästi sotsiaalne ja samas sotsiofoob. Mega error. Ja pidevalt püüan sellega toime tulla, kuna millegipärast inimesed ootavad ja kutsuvad mind oma seltskonda ja nad on mulle lähedased ja armsad jne. aga kui keegi ei kutsuks, siis ma vist istuksi enamus elu üksi ( no koos oma laste ja abikaasaga) diivanil.
Ärevushäire? Võimalik seos ka ATHga või nende ravimitest tulenevalt. Üldiselt hakkab inimene seltskonda vältima depressioonis või selle eelses seisundis. Mäletan, et mul oli see, et üldse ei tahtnud mitte kellegagi suhelda, tahtsin ainult kodus, oma toas olla (olin siis 16 ja elasin kodus), kalanäoga telekat vahtida.
ma võtan neid ATH ravimeid NII harva, et eu usu, et sellega seotud olla saaks
Võib olla ikka hiilib päriselt depressioon ligi ?. Käi terapeudi juures, vaata, mis ta arvab. See ei ole vist ikk päris okei, eriti veel kui kodus on 5 kassi ?
Ma kujutan depressiooni ikka millegi hullemana ette, kui kodus konutamist, aga no jumal teab 😀
Kõlab nagu deprekas algus või siis hetkel lihtsalt maseka periood. Nagu öeldakse sügis masendus ega seda ilma asjata öelda ?
Ma soovitaks sul terapeudiga suhelda, äkki saad mingeid mõtteid 🙂
Peaks vist ühendust võtma jah, samas otseselt VIGA midagi ei ole, peale selle, et kodus tahaks olla aint 😀
Ma lihtsalt lugesin praegu.. kas see on mingi uus nakkushaigus ? Mul on täpselt samad tunded juba viimane kuuaega olnud. Lihtsalt ei ole elujõudu, asjad kuhjuvad, mis vajavad mu tähelepanu, ära tegemist jne. Istun kodus ja meeleldi olekski koguaeg kodus. See välja minemine on super ettevõtmine, eneseületamine, enese kimpu panemine ja välja saatmine, lihtsalt tuleb minna, poes järjekorras seistes on meeletu ärevus, sest poodi sisseastumisest olen ma juba nii närvis. Samas kui kuskil viibin, siis ainult räägin ja täiega suhtlen üle, ehk kaitsen end selle eest, et miski välja ei paista, et ma pole päris korras ? Kodukontoris on hea olla ja ei tahagi kontorisse minna. Kui teada saad, mis sind aitas, siis jaga kindlasti ❤
Jaa, no täpselt sama asi. Ja ma ei panustaks enda peale, et ma teada saaks, mis aitaks, ehk sa saad enne teada, siis jaga hoopis sina 😀 Samas elu aeg kodus istuda tundub ka norm tegevus?
Trussikumiisul on 5 kassi. ?
Ära põe, mul on see sama “kass” peal. Mingid käimised ja kokkusaamised ja asjad..no..misiganes plaanid ajavad juba eos pea valutama. Kodus omaette on palju parem olla, keegi midagi ei nõua, ei arvusta, ma ei pea kuidagi x moodi käituma või y moodi end välmis sättima. Ja siis kui päriselt ongi üksi hea olla ja puhata, siis inimesed ümbert hakkavad küsima, et “Oot, mis sul lahti, sul vist raske, tahad saame kokku, räägime?” Mul nagu eeeiii Jumala haud, ma just tahangi seda, et kuskile ei pea minema ja kellegagi ei pea kohtuma ja aru andma 😀
Mingi seltskond on neid all-over-the-place inimesi, kes on aina aktsioonis ja lärmakad ja aktiivsed. Neile keegi ei ütle, et ou istu nüüd maha, hoia suu kinni, ära taidle liiga palju. Aga vot oled introvertne (kas või periooditi), siis on kohe häda: miks sa ei räägi? Miks sa ei ole seltskonnas? Miks sa ei tule sinna ja tänna?
Nagu kmoon, normaliseerime palun selle kui inimesel on endaga hea olla! 🙂
Jaa, see mul ka hetkel suurim hirm, et keegi on mingi omggg sa üksi? Tahad tulen sinna?? ?
Kusjuures vist ainuke inimene, kelle ma sellises olukorras siis koju laseks olekski teine samasugune, siis pinge maas et võimegi koos “mitte midagi teha” 😀
Just 🙂
Sama -4 kassi. Zevakin võiks uue video huugama panna, oleks idekas õhtu selliste asotsiaalsete hetkede üleelamiseks:)