blaaaah

Ma ei ole küll mingi koristusentusiastide musternäidis, aga mulle meeldib, kui mu ümber on kõik puhas ja korras. Paraku on see enam kui keeruline, kui üks (või mitu) tubadest on pidevalt remondis. Vaene Mari pole üldse oma tuba nautida saanud, sest see on koguaeg nagu mingi laoruum asjadele, mis kuskilt mujalt eest ära tõstetud. Hetkel on seal kõik vannitoakraam ja loomade puurid JA liivakastid, nii et jah, pigem laoruum kui Mari tuba.

Lastetuba muutub loetud hetkedega kaoseks, kui seal kolm sekundit mängitud on. Kõik kohad on alatasa mingit puru ja karvu täis. Ja ma tõesti muidu ei kurdaks, sest kui asjadel oleks oma koht olemas, oleks korda ka lihtsam hoida. Paraku praegu hoian lihtsalt peast kinni ja ohkan.

Vannitoast ilmus ka imeline üllatus päevavalgele. Vesi oli seal kuskile lekkinud, nii et terve see karkass seina seest oli pulbriks roostetanud ja otsast lõpuni hallitust täis. Tundub suht…tervislik onju. Ja eriti tore on see, et pesta ennast siin korteris ei saa. Pesu pesta ei saa. Midagi ei saa. Õnneks ma avastasin, et see on veits päriselt mugav, sest ma saan oma asjad lihtsalt suure kotiga Kardo juurde viia ja puhtad vastu, nii et väike win selle jama sees.

(Okei, win oleks see alles siis, kui ma need puhtad riided ära ka panna viitsiksin, mis igal pool vedelevad ja ootavad, et nad oma sahtlitesse-kappidesse tagasi saaks. Aga seda nad vist unistama jäävadki.)

Kaks päeva järjest on mul kodus elekter lampi ära läinud. Välisesikust kilbist lööb lihtsalt terve korteri elektri välja ja ma ei saa aru miks. Kuigi päris suure inimese tunne tuli peale, kui ise selle tagasi sisse lülitasin. Mitte et kilbist ühte nuppu vajutada raske oleks, aga ma pole tõesti seda iial ise tegema vist pidanudki. Isegi siis, kui peale ülejäänud elektri tagasi saamist külmkapp ei töötanud, sain ta toas asuvast kilbist tööle. Et see oli kilbis märgistatud millegi muu kui külmikuna, võttis natsa pusserdamist.

Üritan täna-homme ennast siiski veitsa kätte võtta, sest mind ajab juba närvi, kui palju asju mul siin on. Natuke ajab närvi see, et osasid asju lihtsalt ei leia pärast kolimist üles. Kuhu ma need panna sain, ei tea, aga need peaksid olema suuuured kastid nt kardinate ja muu sellise kraamiga. Aga mida pole, seda ei ole. Enne suutsin nii palju teha, et tühjendasin oma meigiasjade sahtlit, pärast proovin riieteni ka jõuda. Jumal teab, et ma kannan neist asjadest maksimaalselt 20%. Miks ma siis oma ruumi nendega raiskan, teab vaid vanajumal ise.

Uuel nädalal peaks köök ka lõpuks valmis saama, mis tähendab seda, et ma peaksin leidma aja kõik köögikapid ja sahtlid ära sorteerida. Aga ma ei suuuuuda seda teha ilma Korrastuskunstita. Nagu reaalselt ma nüüd TEAN, mida ma tegema pean, sest ta ju eelmises kodus aitas mind nii palju, aga nüüd on jälle see, et asjadel ei ole kohta ja ma ei tea, kuhu neid kohti tekitada. Nii et lihtsam tundub kõik kuskile pressida ja loota, et äkki need kunagi imeväel ise kuskil püsivama koha leiavad. Ja isegi kui ma seda eelmine kord Mariga koos tegin, siis ma poole pealt enam ei viitsinud ja ainult sellepärast sai see tehtud, et ta tegi seda minuga koos. Üksi suudan ma tavaliselt ära teha max ühe toa ja siis olen eluga juba done, sest selline kraamimine ja korrastamine on minu jaoks kohutavalt nüri tegevus.

Kui tohiks veel korra halada, siis mu juuksed on reaalselt kaks karva kolmes reas. Mu näonahk on jälle täiesti alla andnud ja punne täis. Lisaks lõin ma oma parema jala varbad juba teist korda täpselt samasse kohta ära, nii et ma olen üsna kindel, et mul on luumurd. Ahjaa, lisaks on Marta hääl täiesti ära, minul on mega nohu ja kõik liigesed valutavad ja… Okei, rohkem hädasid hetkel ei tuvasta, aga kui te mulle minutikese annaks, küll siis meenuks.

AHJAAAA. Jänes näris VEEL tapeeti ära, nii et kui keegi on huvitatud koduloomast, kes hävitab su kodu, närib läbi kõik juhtmed ja situb (ning kuseb) sulle voodisse, siis konkreetselt soovitan soojalt ja annan ta raske südamega ASAP sulle 🙂 Hit me up.

Et ma ainult ei halaks, siis räägin hoopis toreda seiga Martaga. Ta nimelt seisis ükspäev mu ette, võttis mul kahe käega näost kinni, vaatas mulle silma ja ütles maailma kõige tõsisema häälega: “Emme, võta mu nahk!”. Kuna ma ei saanud (ega saa siiani) täpselt aru, mida ta selle all mõtles, siis ma igaks petteks nülgima ei kukkunud. Küll aga pidin ma kuulama 30 minutit südantlõhestavat nuttu, mille vahe peale kõlasid nuuksatused: “Emmmmeeee! Võta mu nahk…”.

Et jah, meil läheb siin hästi, tänud küsimast. Kuidas endal?