0
Uncategorized

keeruline värk

26. november 2021

Nagu te ilmselt mõistate, siis seoses eilse postiga on minu postkastid umbes. Ma tahan lihsalt ühtselt ära öelda, et mingisuguseid detaile jne ei ole mõtet minu käest küsida. Ma lihtsalt reageerisin nii nagu ma tahaksin, et minu lähedased seda teeksid, kui mina sellises olukorras oleksin.

Jah, me ei ole Triinuga ammu suhelnud, aga minuni hakkasid jõudma aina õõvastavamad jutud. Nagu te aru saate, siis Eesti on väike ja jutud levivad. Kui täitsa aus olla, siis kuulsin ma juba paar kuud tagasi, et Justinil mingisugused vihaprobleemid on, aga no see oli pigem selles võtmes, et temperamentne jne. Eks inimesi ole igasuguseid ja tol hetkel ei osanud, ega taibanudki ma midagi teha. Saagi üles tõmmata, et Justin olla vihahoos ust löönud, noh. Ma olen ka vihahoos ukse sellise pauguga kinni lajatanud, et liist sadas maha kunagi. Ei oleks väga eelistanud, et siis keegi mind menti oleks andnud või kuskil “paljastanud” et ma saikar olen. Küll aga tegin ma nii palju, et kirjutasin sellest jutust lapse isa lähedasele, et tal vähemalt see info olemas oleks. No igaks juhuks.

Jõuame nüüd tagasi nende juttudeni, mida ma kuulsin paar päeva tagasi. Need on samad lood, mida Kroonika artiklist lugeda saab, mina neid detaile kirja panna ei tahtnud, sest see polnud minu asi rääkida. Küll aga võtsin ma ühendust Triinuga ja saimegi õhtul kõik kokku. Ütleme nii, et see ainult kinnitas mulle neid “kuulujutte” ja nii olingi ma üsna konkreetne, et sa pead mõistma, et ma ei jäta seda nii. Ma ei lase sul jälle sinnna tagasi ujuda, sest Jussu hakkab “musi, ma enam ei tee” juttu ajama. Ja et see saaks juhtuda, peab see avalik olema. Sest manipulaatorid on väga osavad ja ma sain sellest väga hästi aru. “Ta ei ole ALATI selline” ja muu jutt. Muidugi ei ole vägivaldsed inimesed 24/7 sellised. Loogiline ju, muidu ei läheks keegi iial tagasi. On ka ilusaid aegu ja neid inimene ilmselt mäletab ja tagasi saada loodab.

Igatahes tegin ma talle selgeks, et it’s happening. Ma saan aru, et see on raske ja vastik olukord, aga mul reaalselt läks süda pahaks selle “kannatan need paar nädalat” jutu peale. Keegi ei pea sellist asja päevagi taluma, rääkimata nädalatest. Ja noh, nii läkski eile see lumepall veerema.

Mind reaalselt jälestab praegu ka see Justini suhtumine, et ta umbes ei tea midagi ja jälle on kõik alatu laim. Nojah, endale võib inimene kinnitada, mida soovib. Aga nii kaua kuni selliseid tonte ei paljastata ja avalikkuse ette ei tooda, lähebki kõik vanaviisi edasi. Ja seda ma kartsingi – Triinu kannanatab veel need paar nädalat ära, ehk on isegi hea periood? Justin läheb ära, hakkad inimest igatsema, mäletad ainult häid asju ja lõpuks loivabki see vend Eestisse tagasi ja paneb vana rauaga edasi. Ma ei tea, kas vägivaldsed inimesed võivad kunagi muutuda? On see üldse võimalik?

Igatahes, not on my watch. Sorri.

Mina igatahes ei kahetse, et selle teemaga välja tulin ja ma loodan, et kui mu lugejate seas on keegi, kes praegu samasugust kohtlemist talub, siis ta loeb seda ja saab aru, et võimalusi muutusteks tegelikult on. Need on lihtsalt rasked, aga tegelikult pakub riik ka abi, on olemas tugikeskused jne. Ja isegi kui sa oled sellises suhtes olles oma perest ja sõpradest kaugenenud, siis kui sa oma olukorda seletad, ei pööra ükski normaalne inimene sulle sellisel hetkel selga. Never!

Ja kui siin on ka neid, kes sellistest suhetest välja tulnud on, rääkige kommentaarides, kuidas see teil õnnestus ja kaua aega võttis? Ehk on kellelegi sellest abi ❤️

Mina lõpetan nüüd selles teemas sorkimise ja jutustamise, ma lähen täna hoopis väikesele puhkusele, sest Gerdil on homme sünna ja ma olen mingi kaks kuud unistanud kamina ees lamamisest, nii et järgnevad päevad teen seda ja kui tagasi olen, jätkame positiivsemate teemadega või saate jälle lugeda hala teemal, kuidas ma ennast pesta ei saa.

Baiii

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

107 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Katu 1. detsember 2021 at 14:23

    Paarisuhte vägivald on nii karm.
    Sellest väljuda, kui on veel lapsed omavahel on võimatu, õnn, et neil
    ühiseid lapsi ei ole!
    Triinu peaks ta niimoodi ära blokkima ja tema võõrutuse läbi tegema pere ja sõprade toel, et mehel
    ei tekiks võimalus hakata teda uuesti moosima ja olukorda ilustama ning uuesti Triinu enda võrku punuda.

    Mina näiteks ei tea, kuidas lõplikult seda suhet lõpetada. Mul on 2 last mehega, elan juba mitmendat korda temast lahus ja enda jaoks olen suhte lõpetanud… Aga see ei ole lõppenud. Ma nutan kui mõtlen, et peaksin temaga uuesti kokku kolima. Ma ei taha seda. Ma tean, mis siis juhtub, ma tean, kuidas see lastele mõjub. Iga kord tagasi minemine toob hullema käitumise minu vastu. Mul tekivad koheselt enesetapu mõtted, sest see vaimne terror on nii hull ja vihahoogudes füüsiline, kuid pigem on see hirm, mis on koguaeg temaga- surmahirm, sest elu on nii ettearvamatu! tema on ettearvamatu!
    Aga kahjuks, mina pole abi saanud ametnikelt praegu lahus olles. Toetavat abi. Mu sõbrad ja pere on mind toetanud ja aidanud, aga kui ma lähen oma jutuga nende juurde, et àkki ikka peaks võimaluse andma, siis sellele kiidetakse takka. Ma tunnen, et mul on vaja inimesi, kes mõistavad, kes on sama läbi elanud, kes aitaksid mul mõista seda kõike, mis toimub minuga, kui ma mõtlen jälle, et äkki ikka peaks proovima, sest muidu lapsed ei näe oma isa, aga kui temal on usk, et me oleme koos, siis on ta ka isa oma lastele. Ma vihkan teda ja samas armastan. Vihkan ta halba poolt, aga armastan seda, kelleks ta mulle end kehastab. Ma olen nii katki, oleksin maailma õnnelikum, kui keegi lihtsalt teeks nii, et ma ei pea temaga enam kohtuma ja ei kuuleks temast midagi. Aga lastel oleks ta siiski olemas. Aga seda ei juhtu. kui ûtlen, et lõpetame, siis vihastab ja on nädal paar vastik ja vihane, siis tuleb ja teeb näo nagu me oleks jälle koos ja et ma ei tea, mida ma soovin ja ainult tema saab mu jaoks olemas olla.

    tugigruppe oleks vaja sellistele naistele nagu Triinu, mina ja teised, kes tahavad suhtest väljuda või on seda just teinud ja neile võiks anda kogenumad inimesed nõu, kes on selle protsessi làbi teinud, et mida tagasi minemine kaasa toob. Mis toimub Sinu endaga, et miks sa ikka loodad jne.

    Ma sooviks jõudu, aga tean ainult ühte! Vägivaldses suhtes inimene ei suuda üksi iilgi sealt ringist välja tulla, sest kui vägivaldne mees tahab Sind tagasi, siis ootab ta selle ûhe hetke, kui Sa hakkad murduma ja Sul ei ole kedagi teist kes Sind aitaks ja ta on kohe olemas ning meelitab Su tagasi. Sõbrad ja pere peaksid olema koguaeg valmis ja valvel kuni on see mees pildilt välja tõrjutud.

  • Reply Kätlin 28. november 2021 at 19:05

    Mina olin sellises suhtes ja lōppes sellega, et mul oli käsi kaelas ning vend viidi politseiga minema. Ma ei karda sellest enam rääkida aga julm oli see, et enne seda ma tegin kōik, et temast lahti saada aga ta ei jätnud. Ta lõpuks tuli ka sōbrannade ees mind raputama. Helistas 100x ja kui ära kolisin tuli ka sinna ukse taha. Tuli ka mulle töö juurde. Ma alati arvasin, et mina olrn süüdi ja ta reaalselt oli nii hea manipulaator ja Sa reaalselt usudki, et ta muutub ja süüdi pole keegi muu kui Sina. Ma vōikski sellest rääkima jääda ja kui kellelgi samamoodi abi on siis olen olenas! Minuga võib julgelt kontakti vōtta. Ma ei usaldanud peale seda pikalt ühtegi meest ja reaalselt käisin mööda seinu. Ma olen nii tänulik, et leidsin endas selle jōu ja hakkasin vastu! Ma lihtsalt hakkasin elama enda jaoks. Siis mul last polnud aga nüüd küll ja kui ma peaks 1x nägema, et minu kaaslane julgeb kätt tōsta siis reaalselt tuleb joosta ja kaitsta seda pisikest hinge kõige enam! Teame väga hästi lugu väikesest Emilyst. Triinu palun pōgene ja mōtle, kas ta tahaksid oma pojale seda valu? Loe seda ja muud mis selle neiuga juhtus ja ma kinnitan Sa ei vaata Justinit enam kunagi nii nagu enne. Link: https://www.ohtuleht.ee/605793/poolsurnuks-pekstud-pisitudruku-isa-aastaga-selgub-kas-emily-taastub-taielikult-voi-mitte

  • Reply Kristel 28. november 2021 at 11:37

    2aastat samasuguse psühhoterrori all. Möödas 2a ja vaikselt taastun sellest. Välja tulin vaid selle tõttu, et toohetk kaaslane viibis välismaal. Igapäevane sõim, alandused, kontroll telefoni, arvuti, meilide jne üle. See tampis mu enesekindluse maani maha, hakkasin vaikselt vihkama ennast, sest lõpuks sa usudki seda, manipulaator suudab nii hästi lihtsalt kõik sinu kaela ajada ja isegi täiesti normaalsed asjad nagu näiteks sõbrannadega koos olemine on lõpuks nagu keelatud tegevus, äkki lähete koos litutama vms iganes. Vastik vastik vastik, naised kes selliseid asju taluvad, see lihtsalt ei ole väärt seda ja aastatega läheb see ainult hullemaks. Õnn, et sellest välja tulin, kuid need haavad ei parane niipea. Ja olles praegu väga toreda ja hoolitseva inimese kõrval, on ikkagi kahtlused ja mõtted, et äkki see juhtub uuesti, usaldada inimest on väga raske. Ja see, et netis kuvatakse ideaalset suhet on ehe näide lihtsalt, et miski mäda. Olles samasuguses suhtes, siis oli just teisel poolel vaja koguaeg kindlustada, et me koos pilte yles paneks ja kindlasti näitaks “konkurentidele” et ma olen võetud. Detailidesse ei hakka laskuma, kuid tõesti, see asi läks nii jaburaks, et ma lihtsalt enam ei imestanud mitte kui midagi, mida ta välja suutis mõelda.

  • Reply enilehoR 28. november 2021 at 01:17

    Ei muutu sellised inimesed, ainult ise õpid “vähem ärritama” neid. Tean, sest mu ema on olnud 30+ aastat mu vägivaldse isaga ja mina 10+ aastat olnud koos oma vägivaldse mehega.

    Mul nüüd ekstreemsem reaktsioon ka kui kallale keegi neist tuleb, valmis lõpuni kaklema. Kord panin autos gaasi põhja ja suunasin auto kiviaia poole kui mu isa ja mees autos olid samal ajal… Tunnen ka nüüd seda musta raevu, kus kontroll kaob.

    Mu elus on palju suuremaid (+psühholoogisi jt) probleeme seega niipea, kui üldse kunagi, muutust ei tule. Kuid mul on sisemine rahulolu ja omad eesmärgid. Pealegi uut sitapead küll otsida ei viitsi ja üksi hakkama ei saa. Mul on veel palju tööd iseendaga teha.

    Äkki keegi teab. Mulle perearst enne juba koroona algust tegi saatelehe kliinilise psühholoogi juurde, kuid ma pole siimaani suutnud ühtegi infoga kodulehte leida: pole aegu, pole kirjeldusi, pole hindasid jne kuskil kirjas. Kust leida?

    Tänan ja edu Teistele.

    • Reply Helina 29. november 2021 at 13:26

      Enilehor, kui sa vähegi töötad Tallinnas näiteks või elad Tallinnas, siis pöördu Kriisiabi poole, sealt kaudu saad 5x 1 h rääkida ja seda täiesti tasuta. Telefoni teel saad nt aja kokku leppida ja siis küsitakse ainult su eesnime ja mis probleem põhiliselt on. Mina sain sealt kiirelt abi, olin ise ka samamoodi lõhkise küna ees, et kust leida abi, sest kuskilt ei leia, kes ei aktsepteeri perearsti saatekirja ja kelle juures käimine läheks väga kalliks. Kui vaja, siis võta ühendust, ehk saan veel kuidagi abiks olla 🙂

  • Reply Mina 27. november 2021 at 19:20

    Nii kurb…Alguses tundus kõik nii armas ja nende kokkusaamine üliäge. Ma tõesti elasin kaasa neile (Justini videod, veidi küll, tunnistan, tekitasid kõhklevat olekut tema iseloomu suhtes). Ma ei kujuta ette ka seda valusat pettumust, kui sulle kõige kallim inimene teeb nii palju haiget. Ma ei tea, ma lihtsalt soovin Triinu-Liisile hästi palju tugevust, et sellest kõigest välja tulla. Mitte keegi ei vääri sellist kohtlemist.

  • Reply Mis mind aitas 27. november 2021 at 16:51

    Pikk ja raske protsess ?

    Minu endine elukaaslane sisendas, et füüsilised valud peale vahekorda on mul vaimsed ja vajan abi.
    Psühholoogi juurest naasesin vaimse vägivalla ohvrina koju tagasi.

    https://naistetugi.ee/ohumargid-mis-viitavad-sellele-et-te-olete-alustamas-suhet-luuseriga/
    Elukaaslasega lingis olevat infot arutades ja erinevaid näiteid tuues ühisest kooselust, sain vastuseks: “Selle järgi on kõik maailma inimesed sotsiopaadid”.
    Aga samastumine oli enamus lausete järel lingil. Kainestav moment, aga jätkasin kooselu, katkestasin psühholoogi vastuvõtud ja kõik jätkus, who knows why.

    Kuni lendasin peaaegu vastu radiaatorit.
    Süütunne ja vabandused olid elukaaslasel selles olukorras kohe võtta, aga ka läbi “musta huumori ja naeru” lause: “Kas Sa siis ei võinud radiaatorist mööda lennata?”
    Nagu ikka, alati on süüdi ohver. Sest kui mu peast võetakse kinni ja mind voodile lennutatakse, on kogu olukorras vale see, et mina valisin vale trakektoori, kuhu lennata, eks?

    Peale seda juhtumit sattusin ennustaja juurde, sugulase soovitusel.
    Ma isegi ei hakka analüüsima, kas ja mis ennustaja jutust tõele vastab.
    Aga see, et suhte lõpetamisel tuleb mu ellu keegi, kes on nagu pehme padi, millele kukkuda – oli piisav andmaks enesekindlust, et juba samal päeval halb suhe lõpetada.
    Ma ei kahetse hetkeksi otsust, millega lõppes neli aastat terrorit ja kikivarvul käimist.

  • Reply P 27. november 2021 at 08:44

    Mina olen vaimset ja füüsilist vägivalda sisaldavat suhet näinud lapse rollist ehk oma vanemate suhte näol. Olin juba väikese lapsena alati see, kes astus vahele.. Isa töötas pikka perioodi välismaal ja oli siis mõned nädalad järjest kodus. Kui isa oli kodus, oli öösiti mu uni väga pinnapealne, tihti iga krõbina-kolina-liikumise peale olin kraps püsti ja kikitasin kõrvu, kas nüüd tuleb kiirelt minna. Ilmselgelt ei õnnestunud mul alati kõige hullemat ära hoida.. Ja isegi kui õnnestus, siis karjumist ja viha oli siiski palju õhus ja mina tundsin lapsena ennast süüdi, et miks ma ei suuda olukorda lahendada, ükskõik mida ma proovin, see pole piisav.
    Isegi kui ma PTSD-i all otseselt enam ei kannata (pole enam unenägusid või iga perevägivalda sisaldava teleklipi peale nutma hakkamist), siis kõik need olukorrad on tänaseni mulle oma jälje jätnud. Olen iseendale peale pannud mitmeid blokke, emotsionaalselt on raske avaneda, oma vajadustest raske rääkida – sest peaasi, et oleks rahu ja teistel kõik hästi jne… Ma ei istu kinni minevikus, saan aru, et olukorrad on juhtunud, nende heietamine ei aita mind edasi, tegelen aktiivselt enda negatiivsete baasuskumuste muutmisega (nt et ma pole kunagi piisav; ma ei tohi enda vajadusi jagada, et teisele mitte koormaks olla jne). Olen aga jätkuvalt sel teel, et avastada endas kõiki neid blokke ja julgeda avaneda. Ega kogetud perevägivald pole muidugi ainuke süüdlane sel teel, aga omab kindlasti oma osa.

  • Reply Katza 27. november 2021 at 04:11

    Minulgi kogemus.. Elukaaslane (ja veel tütre ning kaksikute poiste isa) oli joogine ja ma ei tea siiani mille pärast vihane. Ei mäletagi kuidagi see niikaugele läks. Selle kohutava sündmuse hetkes oli umbes 6 aastat koos olnud ja eelnevalt ei olnud füüsilist vägivalda…. Lõi näkku ja rindkeresse, kõhtu. Mingi hetk läks ta ära. Magas öö autos..Nutsin tohutult palju ja samal ajal püüdsin ka lapsi rahustada. Järgmine päev nägin enda kortermaja trepikojas üht inimest ja ma plahvatasid nutma ja rääkisin talle mis oli eelmine õhtu juhtunud. Ta ütles, et see ei ole normaalne. Samal päeval pöördusin politseisse ja kohalikku omavalitsusse. Käisin ka perearsti(ta naeris mulle näkku, et ei ole võimalik. Et ma kaksikutega kontrollis käisin siis laste isa aitas mind ja oli viisakas jne… ) juures ja teate mis, neist MITTE KEEGI EI USKUNUD MIND! ??AMETNIKUD! ???? Kuhu siis veel pöörduda kui mitte nende poole. Minu vanemad mõistsid mind! Muutusin eneskindlamaks! Ravisin endast ja lapsi! Ta elas eraldi, suhtles lastega jne. Umbes 2 aastaks oli rahu. Siis ta püüdis endalt elu võtta. Tablettide üledoosis olles sõitis koju ja äkitselt ta enesetunne halvenes. Kutsusin kiirabi. Mõne aja pärast oli ta oma muredega(lapsena oli tal elu nagu ketikoeral) Jämejalas ravil. Seal välja saades oli kavalam. Hakkas minu kohta kaebusi tegema, et ma halb ema, kodu kohutavas seisus, tahtis laste hooldusõigust endale saada jne.. Mul oli igapäevased toimetused tehtud. Siis peale tähtsate inimeste kodukülastust(kontrolli) ta vihastas uuesti ja hakkas minu suunas sülitama, solvama ja kerget tõukama. Sain aru, et ta kompas minu piire. Lõpuks hakkasin vastu, lõin ja tagusin teda vastu. Esimesest korrast ütlesin endale et kaitsen ennast ja lapsi. Nii tegingi. Sõnad korduvad aga siiani (umbes 7aaatat) tekitab see flashbacke ja tunnen neid samu tundeid mis tol ajal.
    Märka, aita, räägi avalikult, vajadusel kaitse!

  • Reply Devi Vare 27. november 2021 at 00:37

    Ei usu sind ei sõbranna ega lähedased. Et pärast sulle saabaste ostu ütleb,et nüüd tuleks kassid ära tappa. Et päev pärast seda käib keegi mu äraolekul mu üürikorteris ja lõikab ühel kassil vurre juppide kaupa lühemaks. Ja sa oled täiesti üksi oma murega. Seni on ta ju aidanud mu 7 kassi üleval pidada.
    Endal ainult töövõimetuspension 250 eurot. Ja kui õnnestubki paar päeva elada ilma tema poole pöördumata,siis nelja päeva pärast olen valiku ees,et kas surra koos kassidega nälga v helistada talle.Elame praegu eraldi.
    Koliksin silmapilkselt sealt korterist ära,aga pole lihtsalt rahaliselt võimalik.Linn on väike ja keegi on ikka kas tema v ta abivalmi töökaaslase tuttav,kes terroriseeriks mind ja mu kasse edasi,kui samasse linna jääksin.Iga kord,kui kolin,on ta väga hooliv ja hea. Kõik selleks,et ühel hetkel võtmed järgi teha ja minu äraolekul mu korterisse pääseks.
    See on kestnud ligi 15 aastat. Loomulikult on olnud ka ilusaid hetki. Mina käin teraapias ja õigupoolest ei näe väljapääsu kuidas kolida ja kuidas toita oma 7 kassi. Saaksin poole kohaga tööl käia tervise tõttu.

  • Reply K 27. november 2021 at 00:10

    Mina tulin nüüdseks 6a tagasi vägivaldsest suhtest välja. Olin 7a sellises “vanglas”. Üritasin mitmeid kordi lahkuda kuid vaimne vägivald sai võitu. Ning olin hirmuga edasi.
    Sain omal nahal tunda aastaid nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Nii mina, laps kui ka loomad.
    Ma olen nii palju kuulnud et MIKS SA KOHE EI LAHKUNUD. Oleksin! Kui poleks olnud manipuleerimisi, ähvardusi jne.
    Ma olen õnnelik, et lõpuks viimases hirmus põgenesin lastega.
    Tohutult kaua läks vaja psühholoogilist abi. Tuge, lähedaste olemasolu. Kõndisin 2a koguaeg hirmul, seljatagust kontrollides.

    • Reply Blu 27. november 2021 at 17:34

      Võibolla siis mõistlik korteri lukud ära vahetada, et ei pääseks enam omavoliliselt sisse.

  • Reply L 26. november 2021 at 23:28

    Mina olin nartsitsitlukus suhtes kaks aastat. Aga ma ise olin nii sinisilmne ja noor ja eks see prst ka aru ei saand 🙂 viimane aasta olin suht vastutahtmist koos aga idee lahkuminna tundus hullem, samuti manipulatsioonid. Ta suutis mu elu niii pealeale keerata, et peaagu oleksin lõpetand oma parima sõbrnnaga sihtluse. 1 pluss oli, et ta polnud füüsiliselt vägivaldne. Aga vaimset terrorit oli kll ja veel. Lahku läksime siis, kui ta avastas et suhtlesin yhe teise tyybiga ja ütlesingi et thats ot! Ja headaega. Peale seda oli palumis ja anumist ja siis uus terrod ähvardused jälitused etc… aga kui ta aru sai et mind see ei kõigita jättis rahule. Lõpp hea kõik hea ja sain oma õppetunni kätte 🙂

    • Reply Blu 27. november 2021 at 17:34

      Võibolla siis mõistlik korteri lukud ära vahetada, et ei pääseks enam omavoliliselt sisse.

  • Reply Q. 26. november 2021 at 22:30

    Kuidas sellisest suhtest välja sain – ma ausalt ei teagi. Algusest siis sain eksiga kokku täitsa noorelt, olin 15 kui koos elama hakkasime. Tema minust 5 aastat vanem. 18-aastaselt sain esimese lapse. Kaugenesin perest, sõpradest ja kõigest. Sõbrad olid väidetavalt halvad, pereliikmed samuti. Majanduslikult sõltusid täiesti eksist. Kolm aastat hiljem sündis teine laps. Elu käis ikka vana rada. Mina olin lastega kodus, tema teenis “pere” jaoks raha. Ehitasime endale oma kodu – sellega on ka keeruline ja pikk jutt tegelikult ( lahku minnes jäin kõigest ilma, ka oma lapsepõlve kodust – eks sai kõik). Lapsed olid juba parajalt suured,kui otsustasime pulmad teha. Olin taas lapseootel – kahjuks küll ilmselt emotsionaalse üleelamise tõttu üpris suur rasedus peetus. Veel aasta enne pulmi sain konkreetselt peksa, kui tahtsin tema juurest ära minna. Ja see manipulatsioon- kuhu sul minna, lapsi sa endale ei saa jne…pidev süüdistamine, et petan – tegelikult tegi ta ise seda. Sealsamuses jälle oli oi kui hea. Lõpuks läksin tööle- vastu eksi soove ja ähvardusi, et sel juhul tema tahab lahutust. Käisin tööl, tegelesin enda depressiooni kontrolli alla saamisega ja Lõpuks läbi suure jama sain selle krdi lahutuse ja kaks kätt taskus minema astuda selle jubeda vaimse ja füüsilise terrori juurest. Olen õnnelik. Kuigi raske on ja pole aimugi kuidas näiteks lastele jõulud rõõmsaks sel aastal teha. Aga ma olen nii õnnelik. Mulle meeldib mu vabadus otsustada kellega suhtlen, kus käin ja mida ostan. Maailma parim tunne!

    • Reply Mallu 27. november 2021 at 11:53

      Kus kandis sa elad?

      • Reply Q 27. november 2021 at 17:23

        Lõuna-Eestis

        • Reply Mallu 27. november 2021 at 18:24

          Kas su email siin on õige :)?

          • Q. 27. november 2021 at 20:34

            Ja.

  • Reply Liisu 26. november 2021 at 22:01

    Omast kogemusest rääkides, siis see vastu ust löömine on alles algus. Jah, on inimesi kes korraks torisevad ja paugutavad uksi, aga see anna andeks et nii läks ja ma luban et seda enam ei juhtu… Seda juttu võid veel aastaid kuulda ja tegelikkuses lähevad need “juhtumid” ainult hullemaks.
    Mida hullemaks läks, seda rohkem hakkasin kartma, et äkki tal tuleb üks hetk reaalselt selline vihahoog, kus tal lööb silme eest nii mustaks, et kogemata tekitabki mulle nii tugevaid füüsilisi vigastusi et ma enam nendest ei toibu… Ja see päev tuligi. Nüüd, ligi 10 aastat hiljem mõtlen pidevalt, et miks mul oli vaja see päev ära oodata et lahkuda? Miks ma küll varem ära ei läinud? Aga oma armastatud inimesest loodad lõpuni ikka, et äkki ta muutub ja suudab paremini… Ja ka omast kogemusest, siis haavad paranevad, aga armid jäävad. Psüühilised. Ja igaveseks.
    Pea püsti ja ole tugev ❤️

  • Reply T 26. november 2021 at 21:36

    Minul on üks sõbranna, kes oli ka sellises suhtes üle 2a. Aga ta sai konkreetselt niimoodi kolki, et luumurrud, sinikad jne.

    Jorss on nüüdseks 8 kuud vangis olnud, sest sõbranna andis asjale ametliku käigus, vahepeal ta oli küll jalavõruga kodune kuid ikka ei suutnud oma sügelevaid rusikaid taltsutada ja läks kinni ära.

    Mitmeid kuid ma ei suhelnud sõbrannaga ning nüüdseks tean, et ta käib tal vanglas külas, suhtlevad pea iga päevaselt telefoni teel ja ühesõnaga sõbranna ei suuda ikka armastust jätta.
    Panin talle mitu korda aru pähe, ta kolis isegi 2 korda välja kuid mõne aja pärast jälle kolisid kokku tagasi. Nõiaring mida raske murda ja näen, et ma võin toetada teda niipalju kui tahes kuid ta teeb ikka nii nagu ta tahab.
    Kõik sõbrad teavad seda, see on justkui avalik saladus algusest peale. Aga inimest ei saa ju vägisi peatada 🙁

  • Reply Muki 26. november 2021 at 21:06

    kohal käinud politseile (tuttavad) öeldi: nad nii tuntud jnimesed ja ta ei tee mingit avaldust ja et nii tore abikaasa
    mul on ainult küsimus- kas lapse huvides poleks saanud kokku leppida lapse isaga, et selline ja selline situatsioon ja ma ei võtaks last ja oleks stripparile valetanud, et EI SAA last nädalaks?

  • Reply JJ 26. november 2021 at 20:08

    Ütlen ainult üht: Gabby Petito.

  • Reply Liimai 26. november 2021 at 19:46

    Issand, naised, ma loen ja pisar voolab. Töötan sotsiaalvaldkonnas, just eile oli pikk seminar lähtesuhtevägivallast ja need numbrid, mis puudutavad Eestit, on KOHUTAVAD! MÕELGE vaid, 2020a registreeriti pea 4000 perevägivalla juhtumit, need on ainult registreeritud juhtumid, tegelikult on neid kordades rohkem. Pea 30% juhtudest olid ohvriteks või nägijateks ka lapsed. Ja 16 inimest sai surma perevägivalla tõttu. ELis oleme tipus sellise statistikaga. Kui teiega toimub midagi säärast, palun, jookske ära. Isegi kui selline mõite vaid tekib, see on juba alarm, olge tugevad, ärge laske endaga nii käituda!!! Meil on riigis juba korralik abi saadaval, nii politsei, ohvriabi ja psühholoogide näol, kasutage seda!

  • Reply Kris 26. november 2021 at 19:07

    Suure südamega inimene ning hea sõber oled Mallu! Kõik head soovid Triinule ❤

  • Reply Peedu 26. november 2021 at 18:43

    Soovitan vägivalla ohvritel (või kui kahtlustad, et oled ohver) lugeda Beverly Engel raamatut “Emotsionaalne ja vaimne vägivald” – tervendav lugemine praktiliste nõuannetega!

    • Reply Kaili 27. november 2021 at 00:54

      Mina soovitan raamatut “Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed”.

  • Reply K. 26. november 2021 at 18:22

    Minu kogemus näitas, et su oma pere ei usu sind, sest ta ei teeks ju nii.

    Ükskõik mille või kelle peale närvi läks tuli minu käsi väänama, iga kord lubas et nii enam ei tee. Läks mõnda aega mõõda ja hakkasin üle küüru saama kui midagi ei sobinud. Rasedana sain ka jalaga külje peale ribidesse. Viimati sain üle küüru kui lubade tegemisega hakkama ei saanud. Asi tõmbus tagasi mõneks ajaks kui leidis silmarõõmu. Korduvalt sekkus kõrvalt naaber kui ta juhtus kodus olema. Aga kuna juhtus nii et minu jaoks jumala võõras inimene astus vahele, et aidata mul välja tulla sellest suhtest. 8 aastat kannatasin kiusu, manipuleerimist, vabanduste leidmist miks ma peaks kodune olema, üksi poes käia ei lubatud, pidin teda tööle ja koju autoga sõidutama. Tänaseks olen sellest suhtest väljas ja see kes sekkus sellega hiljem tekkis suhe, ta hoiab mind ja teab kõigest. On olnud kaks kolm suuremat tüli, nendest kaks korda olen hüsteeriliselt nutnud sest hirm on et teeb haiget mulle samamoodi, aga ta räägib rahulikult minuga ja iga liigutuse või puudutamise kohta küsib luba. Ta teab et ma võin karta tol hetkel teda aga ma tean et ta ei teeks haiget. Õnneks on mul seljatagune tekkinud ja kui midagi sellist peaks juhtuma siis ma tean et need lähedased aitavad mind ja tagavad mu turvalisuse.

    Raske oli suhtest välja tulla kui manipuleeriti viimse hetkeni, ma olen tänulik et öösel õigel hetkel tuldi järgi. Ma ei taha mõeldagi kui katki /sinine ma oleks tol ööl olnud. Raske on peale sellist suhet uut suhet alustada, aga kui on igasugune toetus ja mõistmine.

    Ma teeks kõik et ma ei peaks eelmise mehega kokkupuutuma, aga ma pean kuigi ma ei taha. Õnneks igakord on praegune elukaaslane kaasas ja siis eelmine mees ei julge midagi mulle teha.

  • Reply Kats 26. november 2021 at 18:18

    Hei, ma võin oma kogemust ka näost näkku vabalt veiniklaasi taga jagada. Väljusin sel aastal vaimselt vägivaldsest suhtest. Füüsiliselt ma kunagi ohus ei olnud, aga seintes olid augud, karjumist, õõnestamist, gaslightimist sai pikki aastaid. Ja siis olid loomulikukt need amazing head ajad. Ainus põhjus, miks naised nendest suhetest ei lahku. Sest ta oskab ju vahepeal nii imeliselt sind kohelda. Selle nimi on nartsissism ja sellega ei anna loogika ega ratsionaalse mõtlemisega midagi teha. Teda ei paranda, veena, tervenda. Sellest suhtest tuleb lahkuda and never look back. Block, delete , bye.

    Ja miks ma ütlen, et võin ka näost näkku rääkida – sest toksiline ja vägivaldne suhe on närvisüsteemile nagu narkots, sellest võõrdumisel on kõrvalnähud ja nendeks tuleb valmis olla. And it’s gonna hurt like a motherfucker.

    Seega kirjutage, neiud ❤

  • Reply A 26. november 2021 at 18:01

    Minul pole iialgi sellist suhet olnud, aga minu üllatuseks tuli minu ellu selline sõber, kellega tegime koostööd. Kogu aeg olime ninapidi koos, arutlesime asjade ja elu üle. Kaks aastat sai mööda ja siis juhtus, nii et ma ei rääkinud talle ühte asja, mis oli natuke oluline küll, aga minu silmis tundus tagantjärele rääkimine parema ideena. Pärast seda süüdistas ta mind valetamises ja algas tasa ja targu kuid järjekindel manipuleerimine. Kusjuures alguses ei saagi aru. Nii et mul läks kaks aastat mööda, nii et vahetevahel küll tülitsesime. Mingi hetk märkasin, et mina olen kõiges süüdi ja lisaks ka loll. Ta suutis minuga manipuleerida, nii et mul ei jääks oma vaba aega, et ma ei teeks ise ühtki üritust, et ma kõikvõimalikel juhtudel hakkaks pelgama jne. Võttis kontrolli täielikult üle ja kui ma üritasin rääkida, et see ei ole normaalne, siis ütles, et sa ei saa ju oma eluga ise hakkama ja ma teen sulle nii palju head, aga sina ei näita tänutunnet üles. Lõpuks mul käis mingil hetkel klõps ära ja sain aru, et see ei ole sõber, kes niiviisi käitub. Tõmbasin sõnagi lausumata minema. Kusjuures ta suutis mind veel paar korda mõjutada, et saame kokku, räägime. Mina rääkisin ja ta ütles, et see kõik on vale. Nüüd oli paar kuud vaikus, aga nüüd ajab interneti kiusu, kusjuures jälle üsna peenelt, et mul on võimatu tõestada midagi, aga elan üle 🙂

  • Reply Inga 26. november 2021 at 17:45

    Võib-olla olen millestki valesti aru saanud, aga kas see vägivaldne inimene istub peagi lennukile ja kogu lugu? Kas selline tegu pole karistatav?

  • Reply SS 26. november 2021 at 17:37

    Mina olin suhtes 10a mehega, kellelt sain korraliku vaimse terrori ja lõpuks ka füüsilise.
    Ise ma sellest muidugi aru ei saanud ja kuna see oli mu esimene suhe arvasin, et see on normaalne kuidas ma sain igapäev puid alla kui paks ma olen ja vaata milline ma välja näen(sellel hetkel olin ma oma ideaalkaalus) ja, et jumala eest ma rasedaks ei jäe, siis olen veel hullem…trenni tegema hakkasin, siis tegin seda loomulikult teiste meeste jaoks.
    Küll mu sõbrannad olid mõttetud ja mul pole neid vaja, siis ei osanud ma koristada… mida ma üldse päev läbi kodus teen jnejne. Tõukamised, kägistamised, jalaga kõhtu…. Muidugi kõigis nendes asjades tekitas ta tunde, et ma ise olengi selles süüdi ja kõik selle välja teeninud.
    Väljaspool kodu oli mees muidugi ideaalne ja kõik kiitsid kui tore ja abivalmis mees mul on. Reaalsus oli hoopis midagi muud.
    Ühesõnaga elasin ise roosade prillidega. Tagant järgi neid asju mōeldes, ikka päris kohutav ja kahju endast, et ma varem sellest suhtest välja ei tulnud.
    Kuidas ma siis sellest välja tulin?
    Need samas mõttetud sõbrannad avasid mu silmad ja tõid mind maapeale tagasi.
    Jah muidugi enne seda käisime kokku lahku mitu korda kuna mees pidi ennast muutma. Kas ta siis muutis? Jah paariks nädalaks ja oli kõik jälle endine.
    Päris välja sain ma terroriseerivast suhtest kui kohtasin oma praegust abikaasat ja lapse isa ?
    Ja olen üli üli tänulik, et see inimene mu ellu tuli ♥️♥️

  • Reply Mari 26. november 2021 at 17:30

    Kohe kindlasti ei ole sa Triinu üksi selle asjaga. Mina tulin vägivaldsest suhtest välja 14 aastat tagasi, peale 2,5 aastat virelemist ja lootmist, et homme läheb paremaks, me saime veel ühise lapse, kes nüüdseks on kasvanud 15 aastaseks imearmsaks neiuks. Kohe kindlasti ei saa see olema lihtne, kohe kindlasti ei saa see olema kerge, aga sa tuled sellest välja võitjana. Ümbritse ennast sulle kallite inimestega ja ära anna alla. Sa saad sellega hakkama. See, et see praegu välja tuli ja sa sealt ära tulid on kõige parem asi, mida sa üldse teha said. Ära karda olla sina, ära karda olla haavatav, ära karda paluda abi. SINA EI OLE TEMA PROBLEEMIDES SÜÜDI, TEMA ON.

  • Reply Mari 26. november 2021 at 17:27

    Täna ma olen üks nendest, kes ei usu ainult enam seda mida, näen ja kuulen ühepoolselt. Kõik pole kindlasti nii must ja valge ning igaüks kasutab momenti siin kahjuks. Ühel või teisel viisil. Kuid lõpuks tõde teab paremini Triinu ja Justin ise. Kes kellele mida teinud ja või kuidas tegelikult olnud. Kuid kindlasti, olen üks nendest, kes seda kõike siin hetkel 100% ei usu. Seda ei tasu pahaks panna, usun võrdsusesse.
    Kui Justin oleks pannud üles pildid, kuidas T (näide vaid) peksab ja laamendab, siis oleks naerdud. Kui aga väike hablas naine, siis suhtumine hoopis teine. Ühiskonna probleem täna. Enda sõbranna, väike ja vägagi hablas – suudab ühe uli käigus mehe mõnusalt läbi “peksta” ja toa segi ajada, nõusid loopida ja iseennast nüpeldada (tean, sest ta ise vajas abi lõpuks) .. seega kõik mida näed, kuuled – ei pruugi olla kuld, kuid kui mindset on juba ebameeldiv J suhtes, siis ilmselt ei näegi muud.

    • Reply iSiil 28. november 2021 at 16:36

      Kle lôpeta endale häbi tegemine parem.

      Also – on olemas habras ja on olemas ablas. Sa hablad mingit muud keelt.

    • Reply M 29. november 2021 at 00:38

      Minu meelest vägagi asjalik kommentaar?
      Asi on ju selles, et rumal inimene usub kõike mida kuuleb, targem kuulab pigem mõlemat poolt ja alles siis resoneerib, kui üldse.
      Mina näiteks tunnen lähedalt üht pere, kus mees väidetavalt oli vägivaldne. Kuulujutud levisid väikeses linnas väga kiirelt ja pole vaja mainida, keda usuti.
      Tänaseks on seis selline et too mees on 7 a abielus minu lapsepõlvesõbrannaga (väga õnnelik ja hooliv suhe) samas too
      “väärkoheldud” eksabikaasa on kokku-lahku kolinud erinevate meestega mitmeid korda (millele järgnes ka musta pesu pesemine), hetkel üksi.
      Kas on võimalik, et minu näites olevad inimeste isiksused ei sobinud kokku, mis tekitas väga palju pingeid+ Eksabikaasa süüdistused olid pigem kättemaks / soov saada empaatiat tuttavatelt jne?
      See ei ole ju võimatu, eks?
      Ärge saage valesti aru, ma ei vihja Lõvide loos mitte millegile muule kui sellele et me ei tea kogu tõde ja seega ehk ei ole tark valida partiid, olles tegelikult vaid kuulnud ühte osapoolt.
      Minus on küllaltki palju feministi ja usun et me naised oleme kõikvõimsad, aga olles õppinud psühholoogiat tean, et ka naistel on võime (ja kuidas veel) provotseerida ja manipuleerida meespoolt täpselt nii nagu kirjeldate vägivaldseid mehi. Meeste ja naiste vahe on see et naised on tihti füüsiliselt nõrgemad (samas vaimselt üsna tugevad ja omavad tihti võimet verbaaselt provotseerida ) , mehed füüsiliselt tugevamad (vaimselt see eest tihti nõrgemad). Kuna ühiskond on alati näinud naist, kui hellakest ja meest kui suurt ja võimast alfa-isast, siis kasutavad osapooled seda tihti ära- Vahel naised , vahel mehed. Aga see, et mehed on tihtipeale hinges hellakesed (mida nad jumalaeest näidata ei tohi sest on ju isased) siis jääbki mulje, et naised käitugu mehega verbaalselt kuidas iganes, tekitagu mehele hingehaavu, traumat jne, aga mehed ei tohi reageerida ei verbaalselt ega füüsiliselt. Ja eks ta õige ole, et füüsiline vägivalt ei ole okei, loomulikult mitte (kunagi) !
      Aga kas see, et me üksteist õpime sisemas tundma ja arvestama üksteise heade ja vähem heade külgedega on just kikivarvul käimine? Paari – ja pereteraapiad on ühed väga kasulikud teraapiad. Väga paljud meist (suurem enamus) ei ole kursis sellega, kuidas inimeste psüühhika toimib, samuti ei ole nad oma partnerit sisemuselt päris tundma õppinud. Võimalik et me ei tunne sisimas isegi iseendeid ega näe enda häid ja halbu külgi.
      Kui me suudaks ennast ja üksteist paremini mõista (kuidas meie lapsepõlv, geenid, ühiskond jne meid mõjutavad ) suudaks me ka osata üksteisega koos elada, üksteisega arvestada jne.
      Mina tavaliselt võrdlen suhet lapsevanemaks saamisega. On inimesi, kes usuvad et kõik vanemlikud oskused (mis on lapsele elus parim jne) tulevad kingitusena kaasa otse sünnitusmajas. Ei ole ju nii! Me ei saa loota sellele et “las elu ja lapsed õpetavad, kuidas olla vanem, see tuleb iseenesest”. Kui me ei hangi omale vajalikke teadmisi, siis me teemegi (nii suuri kui väikseid vigu) laste kasvatamisel, mis nii meile kui lastele tulevikus kahjuks võivad tulla. Sama ka suhtega. Kui me ei valda rohkem teadmisi kui klassikalised “ei vägivallale, ei petmisele” jne, siis me riskime sellega et suhtest tulevad välja kaks inimest, kes üht või teistpidi on kahjustatud ja suunduvad juba järgmisesse suhtesse (kus jälle loodavad oma kaasasündinud teadmiste peale) ja kõik kordub.
      Ma ei ütle et vaid suhteekspertidel on lootust harmoonilisele suhtele. On ka väga palju paare, kes isiksuselt ülihästi sobivad ja võivad elada terve elu koos ilma suurtemate draamadeta. Neid on, aga enamus meist connectib ikka inimesega, kes on meist endist erinev (sest see on ju huvitav) ja märkab juba paari aastaga et need erinevused selle inimese juures hoopis häirivad jne.
      Ühesõnaga pikk jutt – s*tt jutt, aga jutu point on selles et koguge teadmisi inimese vaimsest tervisest ja õppige oma partnerit tundma, selle asemel et võtta suhtumine et maailm on kas must või valge.
      Ja vastus Mallu küsimusele, kas vägivaldne mees üldse kunagi muutub on : võib olla! See kas ta muutub sõltub väga paljudest aspektidest ( vaimne tervis, kaasasündinud isiksusomadused, välimised näitajad, tahtejõud , järjepidavus , meditsiin, tutvusringkond jne jne) , see list on pikk! Samas see ei ole teps mitte võimatu, aga sellele ei aita kaasa see kui terve riik sind ajalehes ja blogides maha teeb, kuulates vaid kellegi teise arvamust- kogemust sinuga. See, kui sind mõistetakse hukka enne, kui sind ära kuulatakse ei ole just motiveeriv, pigem trotsiv. See ei täheda seda et “ohvrile” ei saaks olla toeks, vastupidi! Aga Triinut ei aita ju peaegu see et tema abikaasat mustatakse, võimalik et selline järsk trirkus tema elu ümber teeb asja hullemaks, seda enam et regemist on paariga kellel on suur vajadus tähelepanu ja tunnustuse järgi ja on lisaks avaliku elu tegelased.
      Jah vahel on vaja avada inimese silmi, aga selle jaoks on olemas eksperdid, kellel on oskus seda teha ja hea sõbrannana oleks tark tega suunata inimest HEA tahtega nende ekspertide juurde, olles samas mõistev ja olles olemas. Ükskõik kui mitu inimest Triinule hetkel selgitab et lahutus on ainus tee, see ei muuda pikas perspektiivis midagi. Vaja on teraapiat, et mõista eelkõige ennast ja siis oma partnerit jne. Pikk ja künkalik tee, aga ei midagi võimatut, kui mõlemad osapooled on koostöövõimelised.

  • Reply Kerly 26. november 2021 at 17:26

    Mina olin vaimse vägivalla ohver ja oleksin parema meelega valinud füüsilise vägivaldsuse kui üldse, sest vaimne vägivald on rikkunud minu edaspidise elu ära pärast seda, kui see inimene ennast ära tappis. Vaimne vägivald on palju hullem

    • Reply Alexandra 26. november 2021 at 18:58

      Väga kohatu vastus. Füüsilisele väärkohtlemisele juba enamasti eelnebki räige vaimne vägivald, mistõttu kaaslane minema ei lähe, kui elukaaslane peksab. Mul on väga-väga kahju, et olite vaimse vägivalla ohver, kuid öelda, et pigem füüsiline vägivald…? No halloo.

  • Reply Annekas 26. november 2021 at 17:08

    Juulis astusin sellisest suhtest välja, vägivaldne ei olnud aga see eest väga hea manipulaator. Selle tulemusena sai vahetatud telefoni number, ukselukk ja kuu hiljem õnneks kolisin uude koju.
    Uus algus ja rahulik elu.

  • Reply Aveli 26. november 2021 at 16:50

    Ma ei ole vägivaldses suhtes olnud (küll aga teatud määral kontrollivas ja nartsissistlikus aga väga kauges minevikus) aga olen elanud vägivaldse suhtega peres. Räägitakse, et selliseid peresuhteid pealt näinud naised tihtipeale satuvad oma isaga/kasuisaga sarnase mehega suhtesse. Minu puhul see kindlasti paika ei pidanud, sest panin endale kohe paika, et mina ei saa lapsi selliste inimestega ja peresuhet ei loo. Kuigi oma lühikeste nooruspõlve suhete pealt võin öelda, et sellistest lubadustest ongi kerge taganeda, sest räägitakse väga palju manipuleerivaid jutte kokku.
    Kodust olen saanud emaga põgeneda väga väikese lapsena isa vägivalla eest. Suuremana kasuisa eest, kes rohkem kasutas küll vaimset vägivalda ja füüsilist minu kallal mitte (vähemalt ma ei mäleta). Pea alati oli süüdi alkohol aga need inimesed olid ka muudmoodi vaimselt täiesti ebastabiilsed. Bioloogiline isa oli pätt, vangis istunud kraage, so.. ei midagi head sealt nagunii. Läks kaua, et sellest mustrist end välja murda – meeletud alaväärsuskompleksid ja meeletu valetamine (koguaeg tuli ju hoida kuvandit, et kodus on kõik hästi – alles keskkoolis julgesin rääkida teatud sõpradele, mis seis tegelikult on). Olen nüüd 32 ja neid flashbacke on päris palju. Tol hetkel lapsena mõtlesin koguaeg, et ei ole väljapääsu ja ma ei ole mitte midagi väärt. Kartsin, et ei saa head haridust, ei leia korralikku meest, ei loo enda korralikku kodu ja ei pääse kunagi süsteemist. Õnneks võin praeguseks öelda, et tegemist ongi vaid flashbackidega, ei miskit muud, sest minu isa pole mu elus üle 20 aasta ja kasuisa on üle 10 aasta surnud. Sellega lõppes ka minu ema nõiaringis elamine ja vaimsest-füüsilisest vägivallast pääsemine. Tore on näha, kui palju potentsiaali ja elurõõmu võib olla inimesest, kui tema kaaslane ei hoia teda kinni.

  • Reply me 26. november 2021 at 16:33

    Olen olnud sellises suhtes, kus mees manipulaator ning vägivaldne.
    Olin enda vanuse kohta heal järjel ning parasjagu armusin, aga ei osanud arvata, et see lõpeb nii halvasti. Olin naaberriigis koos lapse isa ja 3-kuuse lapsega, inimene elatas mind nii võlgadesse, et polnud võimalust isegi lapsele mähkmeid osta(rääkimata toidust). Lõpuks kui sain aru, et ma ei saa siin hirmus elada, sain lepitud arstiaja kokku Tallinnas, et lapsega kontrolli minna. Lõpuks võtsin emaga ühendust(varasemalt eirasin teda, kuna elukaaslane ei lubanud mul temaga suhelda, ütles kui halb inimene ta on) ja ema oli nõus kõik piletid kinni maksma ja nii me põgenesimegi lapsega turvaliselt koju.
    Muidugi tuli ähvarduskirju ja halbu tegusi, aga need said hiljem läbi ning inimene läks välisriigis vangi. Ta kruttis ära ja tegi ikka väga kohutavaid asju nii oma sõpradega, kui ka selle riigi elanikega. Nüüd ta on väljas ja püüab meiega ühendust saada, aga kuna ema oli nii tark ja võttis mulle eelnevalt advokaadi, siis sain ainuhooldused, kui ta kinni oli.
    Mina ka kannatasin, lootsin ehk läheb üle-see oli suurim viga. Run forest, run. Lõpuks kui ma sealt ära sain, ainus mis mul oli, oli kott laste asjadega ja -10k arvel(võlad olid inkassos). Kõik elu jätsin sinna ja alustasin elu uuelt lehelt.
    Ma kahetsen, et ma ei teinud seda otsust varem(põgeneda). Sain nii füüsilist kui vaimset vägivalda kordades rohkem tunda. Nälga ja hirmu. Ma kartsin ärgata, sest ma teadsin, kui perses olukord mul on, ma lootsin, et see on uni. Ma kartsin ära minna, kuna ei tea kuidas ta reageerib. Sealt lahkudes, ma tundsin kergendust. Seda soovitan ka mina, kasvõi selleks mõneks nädalaks. Minu laps oli väike, ta ei saanud aru, mis toimub, aga Triinul on ikka piisavalt suur poiss ning see võib ikka väga halvasti mõjuda.

    • Reply A 27. november 2021 at 01:40

      Lugedes neid kommentaare tekib küsimus ‘mis toimub’?! Kui palju meil neid vägivaldseid mehi on? On see mingi nõukaaja pärand, ala isa peksis ja nüüd peksan ise ka, või miski muu kompleks meie meestel? Kas meie poegadest kasvavad ka lampi sellised vägivallatsejad või peab ise ka ikka kaasa ‘aitama’?
      Õnneks ise (vähemalt pealtnäha) ei tunne kedagi sellist, v.a. mu oma isa, aga tema muutus. Päriselt muutus, aastaid enam ei joo ja ema ei löö. Aga tema pole ka nartsissist ega manipulaator, lihtsalt väga suurte tunnetega ja raskest perest.

  • Reply L 26. november 2021 at 16:29

    Minagi mõtlesin kunagi selliseid lugusid naisteajakirjast lugedes, et “a kuidas need naised ise nii rumalad on? miks ta lihtsalt ära ei lähe? kuidas saad lasta endal olla selles olukorras?” .. Nojah, sain minagi teada, kuidas see käib. Manipulaatorid on oma tegevuses Väga Head. Ja see kõik vaimne õõnestamine juhtub nii sujuvalt ja algab nii väikeste asjadega, et nagu, ei pane tähelegi. Parim võrdlus, mis ma kuulnud olen on see konna keetmine lugu: kui paned konna keevasse vette, siis ta hüppab sealt välja. Aga paned konna külma vette ja hakkad seda vaikselt soojendama – siis saab konna ära keeta. Minu arust nii on ka vaimse vägivallaga. Ta ju alustab ilusast kohast, kus te olete usaldavas, armastavas kohas. Ja ta on sinu poolt! Aga väga väga sujuvalt võib kõik liikuda selles suunas, et lõpuks on õõnestatud kogu su eneseusk ja sul ongi tunne, et sa oled see sitapea kes kõiges süüdi on, kes muudkui peab vabandama ja paremini proovima või mis iganes su ahistaja soov on.

    Minul läks vist aasta pärast suhte lõppu, et ma lõpuks tegelikult ise ka päriselt aru saaksin ja endale tunnistaksin, et kuule, see polnud normaalne suhe ja see tegelikult oli vaimne ja emotsionaalne vägivald. Kogu see aasta vältel pärast suhet jätkusid mu eksi poolt vihakirjad ja süüdistused mu pihta. Ma olin omadega täiesti sodi ja ikka oma kümme kuud pärast lahkuminekut veel tegelikult lootsin, et me leiame tee tagasi teineteiseni. Käisin ka teraapias.

    Aga olukorrast ise väljuda ma igatahes ei osanud. Tema jättis mind maha, korduvalt, ma ikka ronisin tagasi. Mu lähedased keelitasid mind ikka, et ma ei läheks, aga mul ikka oli tunne, et “ma ju tunnen teda paremini” ja “tegelikult me oleme ikka hingesugulased” ja “kõik läheb paremaks”. Nooooo ei läinud!

    Ma ütleks, et VÄGA OLULINE on seal punktis ohvrit mõista, et põhimõtteliselt, ta on ajupestud ja kui teda selle eest hukka mõista, et ta tahab tagasi minna või olukorras ikkagi head näha või oma ahistajat kaitsta.. siis võib juhtuda, et ta lihtsalt sulle rohkem ei räägi sellest, ja ronib tagasi sinna kus peksa saab. Minulgi oli neid sõpru, kes oma mõistusega võtvast kohast ütlesid, et no kuule, sa ikka oled ise jobu kui tagasi lähed – järelikult tahadki haiget saada onju. Ütleme nii, et nemad enam mu sõbrad paraku ei ole. Parim asi, mida teha, on muudkui ära kuulata mida kannatajal rääkida on. Võib-olla ta pole veel valmis lahti laskma, see võib olla aeglane protsess. Küll aga saab toetada tema kahtlusi, et kui ta tuleb jutuga et issand tüüp tegi nii ja käitus muga naa, see on imelik, eks? Siis saab toetada seda, et ta ei süüdistaks ennast.

    Kindlasti mitte teda kritiseerida kui ta ei käitu nii õigesti kui sulle tunduks, et peab. Sest ta on ilmselt üsna fucked up ja kogu see ahistav suhe on ka omamoodi sõltuvus. Emotsionaalne sõltuvus. Ilmselt tulekski aru saada, et nagu sõltlane, on ka see ahistava suhte kannataja osapool selline, et võib tagasi joosta sinna olukorda. Mina jooksin. Mu sõbrad eri olukordades mõnikord pidid ikka külma südamega vaatama, kuidas ma seda teen. Ja kuidas ma paari päeva pärast tagasi nuttes, uuesti kodust välja visatuna nende diivanil tönnisin. Ja mitu korda. Mind räigelt aitas see, et mu päris sõbrad ei tekitanud minus tunnet, et ma lisaks oma kogu suhte draamale pean ka piinlikkust tundma nende ees, et ma nii loll olen 😀 nad tegid mulle väga selgeks, et ükskõik mis olukord on – alati olen tagasi oodatud. Lõpuks muidugi vaikselt hakkasin ise ka aru saama, et okei, siin vist ei ole häid lahendusi ja proovisin hakata ise enda eest seisma. Sellest välja saamine EI OLE LIHTNE. Ja kahjuks.. seda ilmselt on keeruline mõista kui ise kogenud ei ole.

    Üks väga hea videokajastus sellest teemast on selle naise lugu : https://www.youtube.com/watch?v=76F_Tv16uWg

    • Reply Ka L 26. november 2021 at 20:05

      Vau!
      Väga-väga head nõuanded neile, kelle lähedane on mistahes vägivaldses suhtes.

      Olles ise väga keerulisest suhtest välja tulnud, siis tundsin, et keegi kirjeldas selgelt, mida ma tol hetkel tundsin ja vajanud oleks.

      Sellised lahkumiseks on tihti pikad protsessid, kus “uups, paar sammu tagasi” juhtumisi juhtub palju. Ja sellistel hetkedel olema väga kannatlik. Ohver on nii segaduses. Ta ei tea, mida uskuda. Ennast ei saa ammu ju usaldada, mind fuck on nii suur olnud … aga kui olla kuulamisega abiks ning suunata läbimõeldud sõnade-küsimustega õigele teele. Ollakse juba palju abiks.

      Kui ja, kuskil on piir. Seda peab tajuma nii ohver kui nõuandja. Mingil hetkel peab ohver kokku võtta ja astuma suhtest välja ja kõik kontaktid läbi lõikama. See tuleb NAGUNII mingi hetk ära teha, parem siis juba varem. SELLINE SUHE EI LÄHE KUNAGI PAREMAKS! EI LÄHE ja ei loe kui palju proovite või tahate.

  • Reply L 26. november 2021 at 16:26

    Kui olin 18-19, siis sattusin ka väga äkki toksilisse suhtesse. Algus oli ilus, inimene tundus normaalne ja klappisime hästi. Mõne kuu möödudes muutusid vihahood aina tihedamaks ja hullemaks. Sain ainult sõimata, pettis mind, ütles väga halvasti ja blokkis mind peale sõimamist igalt poolt ära… et siis mõni hetk hiljem blokk maha võtta ja uuesti sõimata. Lükkas pidevalt eemale ja tegi haiget. Kuskil 9 kuu möödudes jäin rasedaks (spiraal liikus paigast ära) ja peale seda läks asi ikka kordadest hullemaks. Ta elas küll teises linnas. Arst andis mulle 10 päeva otsustamiseks aega, olin siis 6 nädalat juba rase olnud. See kutt hakkas igapäevaselt igas võimalikus kanalis mind pommitama sõnumite ja kõnede ja kõige muuga, et ma PEAN aborti tegema ja ma olen paks lehm ja võiksin ennast ära tappa või kui loote alles jätan, siis tapab tema ennast ära jne. Selline terror oli igapäevaselt need 10 päeva. Ma olin nii stressis, kõht valutas nii kõvasti, okse ja nutt istusid pidevalt kurgus, nutsin igal õhtul ennast magama, nutsin hommikul ärgates ja tõesti arvasin, et oleks parem kui mind ei oleks… 10 päeva möödudes rasedus katkes ja oi kui õnnelik see kutt oli, samal ajal tundsin ka mina mingil määral kergendust, aga samas oli tohutult raske. Olin sügavas augus ja see kutt helistas ja kirjutas ja blokkis mind ja sõimas netis jne. Ühel päeval ta blokkis mind ära ja õnneks jäigi see blokk peale. Olen pikalt teraapias sellega nüüd tegelenud ja tänasel päeval tean, et polnud sellist käitumist väärt ja olen väga tervislikus ja armastavas suhtes.

  • Reply Sirelin 26. november 2021 at 16:23

    Ma olin ka peaaegu 4aastat sellises suhtes, muidugi kokku ja lahku viisil ja täpselt nii see ongi, et mäletatakse vaid head ja loodetakse, et äkki seda enam ei kordu minu puhul oli siis vaimset vägivalda pigem rohkem, kui füüsilist aga ka see ei puudunud. Mina lic kasvasin tugevamaks tänu nendele alandustele ja viimase võimaluse andsingi talle öeldes, et see on viimane kord ja kui üks viga tuleb on kõik ja nii see oligi, muidugi lapse suunas, ei mitte midagi füüsilist aga lause, et “ära karju lollakas” ja ma käskisin tal sõnu valida lapsega vesteldes aga kuna ta julges ka siis mulle vastu paukuma hakata, et mina tatt pangu üldse oma suu kinni siis minul oli selge, et see on kõik, ei mingit andeks andmist enam ja 1kuu hiljem ma viskasingi ta sõna otseses mõttes lihtsalt välja. Naised reaalselt meist keegi ei ole ära teeninud alandusi, me kõik oleme piisavad ja parimad omal moel, sellised toxic suhted ei ole okeid!

  • Reply kägu 26. november 2021 at 16:16

    sellest taastumine võtab aastaid…

  • Reply Jana 26. november 2021 at 16:05

    Tunnen et peaks ka omast kogemusest lähisuhtevägivallast rääkima…

    Kuna olen põhimõtteliselt terve lapsepõlve üles kasvanud alkoholi ja vägivalla keskel siis see teema kõik toob ainult flashbacke nii lapsepõlveajast kui ka eelmisest suhtest mis ei kestnud päris kahte aastatki…
    Nimelt mul emal oli terve aeg mil tal mehed vahetusid kõik alkohoolikud ja enamus neist olid ka vägivaldsed. Viimast kannatas 14 aastat. Kuna tal 4 vanemat poega siis kahe kõige esimesega sai ikka mitu korda ka kodus käidud ja meid ära toimetamas sealt aga alati lõppesid need naasmisega sest polnud kuhugile minna. Asi lõpuks lahenes sellega et ema sai endale korteri oma sünnikohta kus kasvas ja koolis käis ja nüüd elab uue elukaaslasega kes küll kõvasti noorem temast aga ta väga õnnelik. Ema ex veel õpetanud teda kuidas naist nö ohjes hoida ja sõna maksma panna läbi löömise et see vajalik asi….kuigi see mees pole peksja vaid ta hoidja.

    Enda eelmisest suhtest käis see ka siis suht üle mägede ja orgude, kuna olin toona noor ja naiivne ja suht esimest korda ülepea armunud ja südamest kohe armastasin teda siis esimene lahkuminek tuli läbi facebooki chati. Haiget tegi aga edasiliikumine oli raskendatud.
    Aeg ajalt ikka kirjutasin ja küsisin mis teeb jne. Tülisid oli ka. Ja lõpuks kui otsustasime uuesti kokku minna siis varsti hakkasid ka meil need suhteprobleemid ja tülid pihta. Põhiline oli meespoole peal see et ta oli jube armukade. Kuna minul varasemalt suhetest ja asjadest oli null kogemust siis läbi tema õppisin sest tema oli ju kogenud pika staažiga naistemees.
    Algul olid mõtetud tülid sellest kuidas kedagi valesti vaatasin või kellegi meesterahva kõrval istusin ja miks seda tegi(kui tegemist oli küllatulnud sõbraga vms) ühesõnaga kõiges järeldati petmist jms kõrvale vaatamist kuna mees ise oli palju haiget saanud petmiste näol siis muudmoodi ei osanud mind näha ja vaadata…
    Tihti olid ka tülid kui alkohol oli mängus siis sääsest tõusis elevant ja nii mõnigi kord juhtus et midagi lõhuti ära kas mõni aken või käsi või jope ja lõpuks läks asi nii mustaks et ühekorra lõi mind õrnalt mille peale tulid kohe ka vabandustelained et tema lihtsalt ei suuda jne mina kõiges süüdi. Isegi kui mingimoment koos töötasime ühes firmas siis isegi sealt suudeti mingi loll vabandus leida et lasen üle aisa et kus olin et kuskilt ei leidnud mind, ja kuna ma ise ka ei teadnud kus too moment olin siis järeldati et eks turvaga kuskil nahistasin…neid asju jätkub veel.
    Lõpetuseks põgenema pääsesin nii et kuna suhte lõpuks olime mõlemad töötud ja ta ema nö oma rahakotiga pidas meid üleval siis mul avanes töövõimalus teises linnas läbi sõbranna (kus ta ka ise töötas)kelle juurde sain ka elama siis pakkisin oma asjad ja läksin esimesel võimalusel. Kui hiljem teada sai et läksin teise linna nö tööd saama siis oli suht rahulik aeg et püüdsime nö veel suhet toimima saada kaugsuhte läbi aga siiski kõhklesin ja lõpuks ei näinud mõtet kuniks lõpetasin ära ja ütlesin et mõistlikum edasi liikuda meil mõlemal sest suhe niigi oli üle mägede ja orgude, kord tülid ja kord mitte et pidid kõigest ette kandma mis jube tüütu.

    Varsti sattus mu ellu ka praegune elukaaslane ja ei läinudki kaua kui jäin lapseootele ja nüüd ootan juba teist ja õnnelikult 6aastat koos olnud ja ütleks nii et enam paremaks minna ei saa. Mees vanarahu ise ja tülide asemel meil huumor ja üksteise tögamised ja kakluste asemel kallistused. Seega tuleb sinu ellu ka see õige kes hoolib, hoiab, armastab ja kaitseb sind kõige kurja eest ja on igati mõistev ja hooliv ja ei huvita teda ei armukadedus ega muud sellised. Mul elukaaslane ütleb et tal pole selliste mõtetuste jaoks aega seega edu ja päikest ning jõudu ja jaksu hullu juurest pagemisel!! ??❤️

  • Reply Kaisa 26. november 2021 at 15:59

    Mallu, sa oled nii tubli ja hea sõber, et julgesid rääkida ja teema avalikuks tegid.
    Soovitan kõikidel vaadata Netflixist filmi “Maid”.

    • Reply Helen 26. november 2021 at 16:34

      Tahtsin just sedasama sarja soovitada. Väga silmiavav ja näitab, et vägivald ei pruugi otseselt füüsiline olla ja et igal juhul tuleb igasugune abi vastu võtta, kui oled sellises hirmsas olukorras.

  • Reply Kris 26. november 2021 at 15:57

    Piinlesin kolm aastat sellises “suhtes” ja olin igakord vait kui ta mind peksis sest ma ei tahtnud, et laps teises toas midagi kuuleks. KOHUTAV ! Sain sellest olukorrast välja alles siis kui oma suu lahti tegin ja aktsepteerisin, et mu laps ja mina oleme palju rohkem väärt kui see ajutu spermatosoid ?!

  • Reply S. 26. november 2021 at 15:51

    Olen praegugi sellises suhtes, nüüdseks 6 aastat vahelduva eduga.
    Hetkel ei ole suhtes aga elame ühe katuse all seega vägivald (vaimne ja füüsiline) on jätkuv. Õnneks veel mitte lapse ees, aga kardan seda hetke kui selleni jõuame 🙁
    Asutasin enda ettevõtte, et püsivalt lisasissetulek sellest kujundada. Senini käive ehk 100€ poole aasta peale, lapse kõrvalt ja sellises situatsioonis elades käib tohutult üle jõu vahepeal kõik. Kohe tekib 100 küsimust et miks me veel koos elame, asi on lihtne: ma ei saa üksinda korteris mida oman arveid makstud ja laps nii pisi et lasteaeda enne sügist ei lähe, seega on ka tööle minek raskendatud, seepärast ka koduse ettevõtte ise alustasin. Kõik on justkui nõiaring ja väljapääsu leida on tõesti keeruline.

    Soovin palju jõudu ja tugevust kõikidele kes on samas olukorras mis mina! Peagi oleme vabad ja kõik praegune, on vaid halb unenägu ja mälestus! 🙂

    • Reply siiri 26. november 2021 at 18:55

      kas sind saaks kuidagi rahaliselt toetada, et saaksid oma elu alustada?

      • Reply Mallu 26. november 2021 at 19:32

        Mul sama küss!

        • Reply S. 29. november 2021 at 11:27

          Lapsele ostan kõik vajaliku esmaselt, enda mured ja vajadused on tagaplaanil. Olen end praktiliselt lõhki laenanud partneri sunnitlusel ja need on just need summad mis üle jõu käivad – aga ise ma selle jama kokku keerasin ja nüüd lahendan nii kuidas suudan. Maksehäires asju õnneks ei ole, küll aga ei saa ma laenu ettevõtte korralikuks käivitamiseks tänu sellele kõigele, seega just ettevõtte stardikapitalist jääb puudu, ning see on ainus lahendus mida näeksin püsiva väljapääsu teena, mitte ajutise nö plaastrina.
          Ma ei oska absoluutselt abi paluda ega vastu võtta, vaid seda anda. Kui te oleksite nõus sellisel eesmärgil mind toetama, siis ma oleksin igavesti tänulik, kui ei, siis ka see on täiesti arusaadav. Aitäh teile sellise pakkumise eest, tuli täiesti ootamatult.

    • Reply Laura 26. november 2021 at 23:23

      Kallis inimene Sa vajad abi. Väikesed sammud võivad viia suurte muutusteni. Olen 13 aastat elanud oma minevikus vägivaldses suhtes ja tean, kui raske on sellest erinevatel põhjustel lahkuda, aga mitte ükski põhjus ei ole piisavalt põhjendatud, et edasi kannatada sellist suhet, eriti, kui sellesse on kaasatud laps. Kui soovid võin oma kogemust Sinuga jagada lähemalt ja anda nõu, kui oskan. Kuid kõige olulisem on see, et Sa lõpetaksid selle enda ja oma lapse pärast!

      • Reply S. 29. november 2021 at 11:14

        Aitäh nende armsate sõnade eest! Vajan tõepoolest abi ja tunnistan seda, aga abi leida on keeruline.
        Oleksin väga huvitatud Sinu kogemusest! Küll aga ei tea kuidas seda korraldada siin 🙂

    • Reply S. 27. november 2021 at 00:09

      Palun proovi võimalikult kiiresti lahkuda. Võibolla fb Naisinvestorite klubist osatakse head nõu anda (saad anonüümselt kirjutada)? Kirjutasid, et korter sinu oma, kas variant oleks müüa ja osta väiksem/ökonoomsem/odavamas piirkonnas? Üürikorter? Äkki siiski on veel variante. Tundud nii tubli ja hakkaja naine. Sei pea kannatama sellist elu. Laps valiks kindlasti pigem kasinamad võimalused ja õnneliku ema.

      • Reply S. 29. november 2021 at 11:19

        Uurin kindlalt seda gruppi, polnud varasemalt kuulnudki.

        Elan Eesti praktiliselt kõige odavamas piirkonnas, seega varianti otsida soodsamat justkui pole. Asi polegi niivõrd palju korteri arvetes kui muudes. Nii kui täisealiseks sain hakkas lõhki laenamine peale, praktiliselt partneri motivatsioonil ja sunnil. Lasin end liigselt mõjutada ja nüüd söön ise seda suppi.

        Aitäh ilusate sõnade ja nõuande eest! Teen absoluutselt kõik et olukorda parandada.

  • Reply Svets 26. november 2021 at 15:43

    Tehakse igasugu naistevastase vägivalla kampaaniaid, mis tegelt suurt mitte kuskile ei vii.. okei tugikeskustesse hakatakse rohkem helistama, aga siiski. Mina leian, et mida tegema peaks, ongi SEKKUMINE, miytte mõtlemine, et ah see nende omavaheline pereasi, ma ei topi nina.. Ma kahtlustasin aastaid, et mu õde kannatab vaimse ja emotsionaalse vägivalla all, kui ta kirjeldas oma mehe käitumist. Kahtlustasin koguaeg mingite märkide pealt, et ta mees on nartsissist. Ühel päeval jäin ise ka ta mehele hammaste vahele. Ta füüsiliselt midagi ei teinud (ma ei ole kindel, kas õele on teinud v mitte, õde väidab et ei ole), aga ühel päeval kui mul lõplikult villand sai ta mehe käitumisest, tegin talle vähemalt meie vanematekodust sellise tuule alla, et vend pole 2 aastat sinna enam jalga tõstnud. Ladusin talle letti kõik selle, kui haige vaimselt vägivaldne inimene on ja mida kõike ma tean, et ta kodus korda saatnud on. Ma ei unusta kunagi kui valgeks ta näost tõmbas tollel hetkel. Õde on temaga kahjuks endiselt koos, aga ma usun ja loodan, et mees tõmbas vähemalt kodus tagasi oma sõnade ja manipuleerimistega. Igaljuhul minu seisukoht on, et kui tead, et kuskil miskit toimub, siis tee suu lahti ja sekku, mitte ära arva, et see ei ole sinu asi.

  • Reply Kerli 26. november 2021 at 15:25

    Mina olin sellises suhtes 8 aastat. Mind hoidis tagasi see, et meil on ühised lapsed. Ja ta oli mind suutnud nende aastatega vaimselt nii maha teha, et ma tõsimeeli uskusin, et ma ei saagi kunagi üksi hakkama lastega. Ta lihtsalt sisendas mulle seda koguaeg ja lõpuks hakkasingi nii arvama. Läksin 2 korda ta juurest ära, aga kuidagi ta ikka suutis mind tagasi kutsuda oma ilusate juttudega. Oli nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Ja kõige hullem, et ka minu lapsed nägid seda pealt kuidas nende ISA emmet peksis. Lõpuks tuli minu ellu uus armastus( minu praegune elukaaslane) ja tema pani mind jälle uskuma, et elu võib olla ilus ja keegi ei pea sellist elu elama. Mina reaalselt elasingi ja arvasin, et see on normaalne. Aga nagu öeldud siis mind päästis prints valge autoga. Nüüdseks olen 2 aastat õnnelikus suhtes, aga pean tõdema, et ka siiamaani jätkuvalt on mul usaldamisega ja enesehinnanguga probleeme, aga on juba paremaks läinud. Ühesõnaga 2 aastat möödas, aga ikkagi on kuidas siis öelda, hing väga katki. Sest 8 aastat terrori all elada ja uskuda et ma polegi midagi väärt ja olen saamatu jne jne. Ja kõige hullem on see, et ta veel siiamaani üritab minuga manipuleerida laste kaudu.

    • Reply Katre 26. november 2021 at 21:33

      Loodan, et lapsed saavad ikka psühhoogilist abi.

      • Reply Kerli 27. november 2021 at 18:54

        Praeguseks 7 aastane laps käib psühholoogi juures.

  • Reply H 26. november 2021 at 15:25

    Keegi võiks jagada infot kuidas sellisest saikarist lahutada saab? Enamasti sellised psühhid keelduvad igatepidi lahutamast, et kas on võimalik abielu tühistamined kuidagi kohtu kaudu või kuidas?

    • Reply Hundu 26. november 2021 at 17:43

      Eestis ei pea keegi kohustuslikus korras abielus olema, kui ei taha, see kipub olema hollivuudi filmidest tekkinud valearusaam. Kohtusse avaldus ja riigilõiv, kohus ajab asja ise joonde (ilmselt aega ja paberimajandust kulub sel viisil rohkem, isiklik kogemus puudub). Ma ise helistaks esimese hooga PPA infotelefonile, sealt saaks kas asjalikku infot vastavalt konkreetsele olukorrale või suunavad edasi, kuhu tarvis.

  • Reply KATS 26. november 2021 at 15:19

    Vägivaldsed teevad sind ennast kõiges süüdi.
    Ise olin 18 aastat vaimse vägivalla ohver. Terror käib ka veel nüüd, 3 aastat peale lahutust. Ta ei halastanud isegi lastele – ja seda ei suuda talle iial andestada. Vaimselt olin nii maha tambitud, täiesti mõttetu olevus siin maamunal. Eks see taastumine võtab veel aastaid.

  • Reply Kristel 26. november 2021 at 14:49

    Mu nime võiks mitte avaldada… ma kahtlen et ta nii MEES on et su blogi lugemas käiks, aga never say never ?‍♀️?‍♀️?

    Uhhjah, ei teagi kuskohast kohe alustada??
    Ilmselt sellest, et olen ise üks nendest kes sellisest suhtest välja tuli!
    Märksõna siin kindlasti on NARSSISIST!!!
    Sellised inimesed on nii osavad tunnete ja emotsioonidega mängijad. Minu puhul, esimesed pool aastat oli meil kaugsuhe, aga usu mind kuidas mees pingutas ja nägi vaeva, õppis tundma minu nõrki külgi, käitus täpselt nii nagu ma alati olen tahtnud et mees minusse suhtuks jne. Sa sellel hetkel naisena tunned ennast kui 777×777 taevas ?? Aga see kõik jääb suht üürikeseks.
    Võiks ju öelda siin “miks sa siis kolisid kokku kui nägid milline ta tegelikult on?!” ?‍♀️?
    Kes pole ise läbi seda elanud, ausõna ei saagi aru. Aga selle poole aastaga, suudab inimene su nii ümber oma sõrme keerata. Armastusest pea sassis jne. You DONT SEE THOSE RED FLAGS!
    Niisiis, kolisime kokku(ma kolisin võõrasse riiki lausa?‍♀️), siis hakkad nagu nägema seda tegelikku elu. Näed et see sinu IMELINE MEES, on ebareaalne alkohoolik, emotsionaalselt omadega pe**es, ellusuhtumine stiilis “me elame vaid korra”, “tema ja maailm”. Finantsilise vaatenurga pealt on täiesti null… mittemingit rahadega majandamisoskust!?‍♀️
    See vaimne, emotsionaalne ja füüsiline terror ei ole kohe platsis, see tuleb tasa ja targu, et noh, ega “loll võib ju olla, aga kaval PEAB olema”.
    Sina aga oled endiselt seal 777 pilve peal, armastust täis silmadega naudid tema seda hoolivat ja tähelepanelikku poolt. Umbes siis nii “jah ta joob nagu loom, aga vähemalt ta ütleb mulle ilusti” stiilis?‍♀️ selliseid lauseid kordad omal peas. “Et suhted polegi kõik alati roosamanna”
    Well, suprise bitch, nad täitsa 80% võivad olla, aga selleks peab sul olema vastav kaaslane kõrval!

    Igaljuhul, väga väga vaikselt aga tasakesi hakkab see terror pihta, mingid lambi sõnad välimuse kohta või mingi tegevuse kohta. Hoia piip ja prillid, kui sul on kompleksid, sellesse suhtesse minnes?‍♀️
    Suhte Alguses ta sisendab sulle, et sa oled imeline inimene, unusta oma kompleksid! Siis ükshetk kui sa tema “võrgus” oled, hakkab ta su enesekindluse peale lihtsalt sittuma! Ma ausalt ei vabanda oma väljenduse pärast hetkel!
    Ta suudab oma sõnade ja käitumisega niimoodi mängida, et vaikselt ja rahumeeli ta situb su hinge, trambib su enesekindluse peal jne jne.
    Hetked kus ta kasutab sinu poolt temale usaldatud, südamelähedasi asju, komplekse, SINU enda vastu!

    Eih, minul ei olnud siis veel neid ROOSASID PRILLE eest kukkunud, aga tasapisi hakkas ligi tikkuma meeletu stress, unetus või samas mega väsimus.
    Ma vaikselt ei tundnud iseennast äragi enam. Minu puhul veel see, et ma krigistan öösel magades hambaid, kui mul on väga stressirohke aeg!
    Ja kui julgesin mainida talle “see kõik tuleb stressist!”

    Sain vastu ” einoh, siis mul ei peaks ammu enam hambaid suus olema, kui see stressist sõltuks” ?‍♀️
    Ma tean et ma ei ole kunagi olnud mingi lambine saamatu ja loll preili, ma olen alati olnud väga asjalik, lihtsalt mõndadel teemadel ikka veidi kahtled endas. Ja no muidugi tema suutis pikapeale tekitada minul peas küsimuse endale “äkki ma tõesti olen ise loll?!”

    Ma vist olen siin suht segaselt selle teema kirja saanud, aga raske on kirjutadagi sel teemal, 2.5a põrgut. ?

    Igaljuhul, liiguks sujuvalt selleni, kuidas ma pääsesin!
    Kuidas mul lõpuks need ROOSAD PRILLID eest kukkusid ja no ikka kohe päris puruks nad astusin???
    Uskuge või mitte, aga suureks abiks oli Instagrami Reels teemadeks “narssisist” + piisavalt googeldamist. Kuni ükshetk ma jõudsin omadega ka TikTokini, võiks ju mõelda et seal on enamasti lambised naljavideod, aga EI! Seal on palju inimesi, kes on ise sama läbi teinud, kes näitlevad sellise suhte mõlemad osapooled läbi, näidetena. Mida rohkem süvened, seda rohkem nägin sarnasusi käitumismustrites.
    Mida rohkem sarnasusi nägema hakkad, seda enam hakkad sa jälgima ja tasakesi mõistma, kes see inimene tegelikult su ees on!
    Inimene kes väljaspool kodu on kui IMELINE INIMENE, sõbrad kiidavad, ta ju alati seltskonnahing jne. Aga koduseinte vahel. Ainult mina nägin tegelikkust.
    Sellistel hetkedel on sul vaja kõrvale inimest kes kasvõi üritaks sind mõista, aga kõige tähtsam et ta kuulaks sind. Et sa ei tunneks et sa oled üksi selles pasas!
    Ma kuskil 1a enne selle suhte lõppu usaldasin alguses veidike valesid inimesi sellel teemal, aga ei saa ka risti ennast lüüa sel teemal, ma olin võõras riigis ja inimene tundus mulle usaldatav. Kui siis aga hiljem saad aru, et minu tõsine mure, edastati härrale. Mis omakorda tähendab et mina saan kodus “vastu päid ja jalgu” , sest kuidas ma suudan sellist sitta toota “härra ingel isiklikult” kohta?‍♀️ aga sa ei räägi midagi valesti, ta teab seda, ta lihtsalt kardab et tema “Endla Teatri etendus” saab läbi väljaspool kodu.
    Kardab et teda hakatakse kuidagi teisiti vaatama, temasse kuidagi teisiti suhtuma!
    Igaljuhul, kuskil pool aastat enne suhte ametlikku lõppu, oli seis meil tegelikult jama nagunii, aga elasime ju veel koos, tuleb olla inimlik mingilmääral eksole?‍♀️ vähemalt minul oli see oskus täitsa olemas.
    Igaljuhul et ma lõpuks temast päris lahti saaks, ootasin ma sisimas et ta mingi sita kokku keerab, noh ikka sellise, mille puhul kaotab minu usalduse täielikult , see oli suht viimase piiripeal nagunii?
    Ja kui see päev saabus!
    Halleluuja ausõna ??
    Ehk siis 2021 aasta alguses otsustasin ma et me pole enam suhtes, aga korterikaaslased oleme edasi, seni kuni kumbki osapool leiab omale miskit vms…
    See ju ilmselgelt ei tähenda et tema minujaoks ei ole tähtis enam, loomulikult on. Tundedki mingilmääral alles veel! Aga lihtsalt, reaalsus taob jalaga perse, sellise inimesega suhtes olla ei saa, EI TOHI!
    Niisiis eksisteerime korteris ja kõik ok, aga kuna temal komme palju juua ja kui juua siis ikka pildituks, kustub ta ära keset oma vestluseid netis või jumal teab mis jama ta seal ka kellelegi ei aja. Niisiis tema magab rõõmsalt mokk töllakil, aga telefon lõugab?‍♀️
    Ükshetk mulle aitas, võtsin telefoni kätte, et kaks varianti kas ma kirjutan kellelegi et aitab nüüd, härra magab, või panen hääletu peale. Aga sõrmega klahvilukku avades, vaatas mulle kellegi teise preili KINTS vastu messengeris??‍♀️
    Kas ma panin hääletu peale? Panin.
    Kas ma lugesin kogu vestluse läbi, ooootsast lõpuni? Lugesin.
    Kui ta ükskord ärkas, kas ma mainisin mis ma avastasin?! Osaliselt.

    Sest nüüd on see koht “loll võid ju olla(et sellise inimesega kokku üldse läksid) aga kaval PEAD olema(et sellest inimesest lõplikult lahti saada)
    Niisiis mainisin KINTSU?
    Et kaua pildis on see juba siis…
    Vastu sain hunnik vabandusi ja mõtetu lora niisama. Aga et nii kui ma lõpetasin meie suhte, siis ta hakkas temaga suhtlema, kuna kardab olla üksi!!!!
    Näitasin omaltpoolt, et ok, “USUN” sind jne.
    Ma absoluutselt ei oleks teinud mingit draamat, ma poleks saanud temast vist lahtigi, kui ma oleks kohe öelnud et ma nägin kogu vestlust jne. Aga minul oli tähtis näha, kui kaua see mees suudab mulle otsa vaadata ja otse silma valetada!
    Ma ikka viskasin meelega naöju ülesse, et mis sa mossitad, sul kints ootab?(sain vastu “ma ütlesin, mul ei ole midagi temaga, NB! MA JU MUIDU EI ÜRITAKS MEIE ASJA PARANDADA!
    Kae õudu mees?‍♀️???
    Sisimas mu süda küll purunes lõplikult kui nägin kui kerge on tal minule valetada… aga pea püsti ja edasi??
    Niisiis igapäev peale meie viimast vestlust, muutkui poeb ja keevitab külje all… et äkki ikka me üritaks uuesti, äkki me ikka saame uuesti alustada.
    Lihtsalt uus tema jaoks oli minu vastused ja üleüldine reageering tollele teemale. Mis pani teda mõtlema, et mis värk on. Miks ma kuidagi alla ei anna juba, nagu varem. NARSSISISTILE küte on reaktsioon! Kui seda ei saa, siis “auto ” ei sõida.
    Kuni üks selline nädalake möödunud ja üks päev ta siis kirjutab “räägi nüüd välja, mis värk on? Miks sa selline oled? Kas sul keegi teine vä?”

    Ta rsk suutis isegi oma küsimustega sulle hinge sittuda?‍♀️
    Igaljuhul ükshetk mulle siis aitas, olin tööl, lendasid käest kõik töövahendid ja umbes sama pikk romaan, nagu mul siin praegu on, sai talle vastu trükitud.
    See hetk mees sai aru et ta on KUSES!
    See oli siis minupoolt algus plaanile “KAO VÄLJA MU ELUST VÄRDJAS!” ??
    Eksisteerisime küll edasi korterikaaslastena, aga midagi tõsist enam ei olnud. Ma päris nii mölakas ka ei ole et tänavale viskan?‍♀️
    Kuna ma ka teadsin tema finantsolukorda või noh seda ei saanud isegi olukorraks pidada… siis mäletan üksõhtu mingi E-mail, raha teemal, ajas teda väga närvi ja suures paanikas hakkas ta jutustama “peab vist Eesti tagasi kolima, sest Soomes ei mängiks välja kohe kuidagi sellises olukorras”
    Mille peale tema muidugi lootis, et mina päästan olukorra ” kallis, me saame hakkama, ära põe”
    Aga tema sai minult hoopis lause “ega ma siin nagunii mõtlesin et ütlen korterilepingu ülesse ja otsin omale toa mida üürida kuskil!”
    Saabus vaikus, 5min – vaadati mind sellise näoga “?????”
    See on see hetk kus inimene mõistab, et temal ei ole minu üle enam võimu!
    Kuna korter oli minu nime peal, siis minul sealt otseslt kiiret väljakolimisega nagu pole eksole?
    Niisiis fast forward kuskil kuu aega, kui on juuni algus, imeline ilm, päike paistab, härra tassib oma mööblit auto peale ja mida teen mina!? Level 100 pohhuist, võtsin samal ajal rõdul päikest?????
    Küll ta käis ja suskis sõnadega, üritas ära suruda lausetega. Lootis mulle kuidagi veel hinge sittuda, aga minupoolt reaktsioon null! Siis ta loobus. Tema tõlgendas seda kui et “ma olen üleolev ja ülbe!”
    Eih, Kallis mees, lihtsalt sinu teatrietendus minuga enam läbi ei lähe ???

    Kolis välja juuni alguses, juuni kuu lõpust alates ta juba uues suhtes ??
    Üldkokkuvõttes pikk jutt, ilmselt ka veidi segane. Aga its the point that count.

    Igaljuhul lõppu tahan siia veel lisada, et KUI SA OLED KORD SELLISE INIMESE KÄEST PÄÄSENUD, oskad sa märgata ka ümberringi oma elus, kes on taolised energiavampiirid jne. See võib olla su ÜLEMUS, NAABER, ÕPETAJA, VEND, ÕDE, EMA, ISA, the list goes on.
    Sul peab olema piisavalt jõudu ja jaksu et jääda endale kindlaks. SELLISTEST INIMESTEST TULEB VÕIMALIKULT palju eemale hoida!
    Igaljuhul olen nõu ja jõuga abiks, kellel vaja, kes sama läbi elab vms. Isegi tegelen hetkel iseenda taasleidmisega, iseenda esikohale seadmisega, paranemisega ?

    • Reply M. 26. november 2021 at 16:49

      Fck see kõlab nagu minu eks oleks sinu eks olnud või vastupidi.. ? Selle vahega, et minu oma pistis oma uue pruudi juba 2 kuud peale meie lahku kolimist rasedaks. ?‍♀️ Õnneks meil lapsi polnud, aga veidi oli kahju küll uuest noorest tüdrukust, kes ennast sellise saikariga paari kuuga pmst eluks ajaks sidus.

      • Reply Kristel 26. november 2021 at 20:33

        Ma tunnen ka kaasa sellele noorele preilile ???
        Igaljuhul mulle jäi sellest suhtest endale ärevushäired, null enesekindlust ja no nii kui keegi uus meesterahvas sulle tähelepanu pöörab, esimese asjana sa mõtled kohe “mida vi**u tema nüüd tahab” , eriti kui komplimendid vms?‍♀️

  • Reply G 26. november 2021 at 14:43

    Kõige selle valguses tuletaks Sulle endale ka meelde, et Sa oled tunduvalt paremat meest väärt! Sellised mehed samuti nii naljalt ei muutu, kes võimelised teisele naisele külge ajama. Tahaks Sind samamoodi “raputada” ja küsida, mida sa teed. ?

    • Reply Mallu 26. november 2021 at 15:27

      Ah tead, kui ma selle üle muretseks, et see uuesti juhtuks, siis ma temaga ei olekski, aga saan sinu poindist ka aru. Ütleks ilmselt samamoodi?

    • Reply h 26. november 2021 at 16:58

      See oli ka minu esimene mõte seda postitust lugedes. Seal sees olles on ju kõik ok ja kõik halb on igaveseks möödas (kuni järgmise korrani), seda võivad siin kõik kogemustega kommenteerijad kinnitada. Ainult kõrvalt on hirmus vaadata.

  • Reply Kertu 26. november 2021 at 14:41

    Sa andsid ka mehele petmise andeks… Koledad teod mõlemad, nii petmine kui vägivald…

    • Reply Mallu 26. november 2021 at 15:29

      Ma leian siiski, et mälleris peaga koperdamime pole petmine. Ilus jah ei ole, aga petmine ka mitte. Ära muretse, seda enam ei juhtu enivei?

      • Reply Vaike 26. november 2021 at 18:41

        Sorri, aga kui ka oleks petmine (mina ei näinud seal videos nagunii mingit surmapattu), siis petmist vägivallaga võrrelda on ikka väga üle võlli.

      • Reply Kristina 26. november 2021 at 19:39

        Väga, väga enesekindel avaldus, et seda enam ei juhtu.

        • Reply Mallu 27. november 2021 at 11:56

          No ma olen tõesti üsna kindel selles, aga kui peaks juhtuma, siis on see küll ainult tema enda kaotus. Ma ette muretseda küll ei viitsi selle pärast, sorri ?‍♀️

  • Reply Orav 26. november 2021 at 14:40

    Mu isa peksis mind iga päev. Kui tahtsin kooli minemiseks riideid triikida sain triikrauaga vastu vahtimist, nii, et suu oli seest verine. Ta lubas mulle, et laseb oma sõpradel mind metsa viia ja muda sees püherdada ja ära vägistada. Ta hoidis revolvrit mul kõhu vastas ja lubas mind ära tappa. Terve lapsepõlv oli vàgivalda ja alandust täis. Kutsus mind litsiks ja ei lubanud õppida. Korduvalt kutsusin politsei, viidi ööseks minema aga see oli ka kõik. Tegin 3 enesetapu katset ja koolis sai nii õpetaja kui ka arst teada ja ikka ei tehtud midagi. Teiste ees oli isa aga väga viisakas, keegi ei uskunud, see juhtus suletud uste taga…. Vägivalda taluda on vàga julm. Tuleb endas leida see jõud, et sellest eemalduda

    • Reply Lily 26. november 2021 at 18:25

      Uhh, nii õudne. Ma loodan, et sa oled otsinud ka professionaalset abi, olenemata sellest, et sa (arvatavasti) enam selles olukorras ei ole.

      • Reply Orav 26. november 2021 at 23:29

        Ei ole otsinud abi, sellest on ca 20 a möödas kuid enesetapu mõtted kimbutavad endiselt
        Minu peas on mõte, et keegi ei aidanud mind siis ega aita mind nüüdki. Keegi nagunii ei usu, raske on uskuda võimatut ja teda aidata. Ma pean ise ennast aitama

        • Reply Sannu 27. november 2021 at 22:29

          Nii kahju kuulda mida sa oled läbi elanud. Mina usun sind ja usu mind sind usuvad ks teised. Sa pead lihtsalt leidma endale teraapia, kus saad end avada. Ja mis peamine, Sina pole süüdi. Sa pole milleski süüdi. Isa oli nõrk, et ta nii käitus. See olukord ei vääri ju sinu elu, sind ootab ees väga palju ilusat. Aga sa pead end kindlasti aidata laskma. Kirjuta kasvõi tasuta psühholoogile. Juba see, et sellest räägib on edasiminek ja annab sellele uue energia, ehk puhastumise. Soovin sulle kõike head edaspidiseks. Ole tugev, ära anna alla. Sa oled väärtuslik ja väärt parimat. Las need kannatused jäävad minevikku. Tulevik olgu kerge ja helge.

  • Reply Mia 26. november 2021 at 14:37

    Kirjutan kaasa kahest vaatepunktist, mida olen kogenud, lapsena, kes on kasvanud perekonnas, kus esines vägivalda ning naisena, kes on olnud sellises suhtes. Mõlemast punktist julgen mina öelda, et inimene ei muutu, ükskõik kui palju ta seda lubab – manipuleeriv pool jääb ikka temasse alles ning kui mõneks ajaks võib see varju jääda, siis ühel hetkel ujub see jälle pinnale.

    Lapsena, minu vastu kätt ei tõstetud, küll aga minu ema vastu. Vaimsest vägivallast ning manipuleerimisest aga ei jäänud ka mina ilma. Korduvalt lubati muutuda ning et rohkem selliseid asju ei juhtu, kuid alati langeb kõik samasse ratta tagasi. Minu jaoks on üks suurimaid hirme olnud alati, et ema ja isa üritavad uuesti suhteid luua ning kõik läheb jälle lappama – see on omakorda mõjutanud suhteid emaga.

    Naisena sattusin suhtesse mehega, kes meeldis kõigile, tal oli ideaalne kuvand ja keegi ei oleks osanud arvatagi, et särava pealispinna taga on hoopis midagi muud. Tegelikult, aga läks kõik päris kiirelt inetut rada pidi. Kannatasin psühhoterrori all ning seksuaal vägivalla käes. Ei tohtinud oma sõpradega suhelda, pidin igal sekundil olema valmis sõnumitele ja kõnedele vastama, kõigest aru andma. Kogu aja, püüdsin endale kinnitada, et kõik hästi ja tegelikult ilus, kuni jälle midagi valesti tegin. Pärast esimest lahkuminekut, jõudsin ikkagi tema juurde tagasi. Kuni üheks hetkeks käis mu peas mingi klõps, hakkasin nägema mustrit ning tajuma kui halb asi on, mulle jõudis kohale, et kui kõik eelnev on juba juhtunud, siis tõenäoliselt ei lähe enam kaua, kui ta minu vastu ka kätt tõstab. Õnneks see selginemis hetk tegi mind piisavalt tugevaks, et kõigele joon alla tõmmata ning hiljem mitte järele anda, kui minuga uuesti suhtlema püüti hakata.

    Minu enda kogemuse najal on kõige olulisem leida professionaalset abi, nii lapsele kui endale. Isegi kui esialgu tundub, et see pole vajalik. Ka siis kui laps on väga väike ning võib olla kohe asju ei adu, võib kuskil alateadvuses kõik kuhjuda ning tegelikult tulevikus suurt mõju avaldada.

    Mina ei osanud veel kaks aastat tagasi oma probleeme kokku viia läbi elatuga. Kuni kaks aastat tagasi, hakkasid mul aga väga tugevad flashbackid lapsepõlvest, hetkest kui emaga isa eest põgenesime. Samuti kaasnesid sellega metsikud ärevus- ning paanikahood, depressioon (mis tegelikult on ilmselt juba teismelise east olnud) süvenes ja elamine muutus pehmelt öeldes keeruliseks. Samuti tungis uuesti esile hirm eksi ees ning tundsin, et see mõjutab mu suhet ka elukaaslasega (võpatasin iga kord kui ta mulle lihtsalt lähemale tuli või minust vaikselt möödus). Õnneks õnnestus mul saada mõned sessioonid psühholoogiga pelgu naistekliinikus, kes aitas mul asju lahti harutada ning asju veidigi paremaks saada.

  • Reply Kerli 26. november 2021 at 14:35

    Minu lugu kui selline on üle 10 aasta pikkune ,rohkelt vaimset terrorit ,alkoholi ,narkootikume ,teisi naisi ,alandusi.
    Ma ei tohtinud käia tööl ,ega sôbrannadega välja minna .Minu elu oli lapsed ja kodu,perefirmad .
    Tema pidutses mitmeid päevi ,tulles koju tagasi mitmeid päevi üleval olles oli tegu juba deliiriumuga kus ta terroriseerisid ajas hallutsitansioone taga kodus ,ma ei julgenud magada .Aastas 3-6 korda pôgenesin keset ööd lastega kodust .

    Tahtsin mingi aeg tagasi kirjutada kôik oma kogemused ülesse ja panna Kaante vahele pealkirjaga 13 aastat Elu kriminaalse sõltlasega .
    Mingi aega tagasi otsustasin aitab võtsin lapse ja lemmiklooma ,ning astusin välja ilma millegita -mul polnud rahagi aga mul on pere ,kes mind aitas .Tänaseks olen pea 2 aastat lahus ja elu parim otsus -ma olen õnnelik -kahjuks tagajärgedega ma ei suuda usaldada mehi ja oma ellu ma ei luba kedagi .
    Ma oma aruga mõtlesin lastele ,tegelikuses tegin oma kahele lapsele sellega karuteene ja lapsed ja ise külastame järjepidevalt psühholooge ☺️
    Aga meil on kodus nyyd rahu ,vaikus ,hormoona ja palju naeru ..

  • Reply Hundu 26. november 2021 at 14:25

    Kui keegi peaks siin “veel paar nädalat kannatama”, siis just nimelt herr vägivaldur, kes nüüd loodetavasti need paar nädalat mööda nurgataguseid poodi hiilib või vabatahtlikus lockdownis toitu koju woldib. Täitsaperses – ma saan aru, et ta olekski reaalselt big love story pilves koju lennanud ja end ebamugavast teemast mõnusalt distantseerinud, et siis vastavalt vajadusele neti teel jama ajada? Muidugi on valus ja kole teema, aga kuni keegi midagi ette ei võta, ongi rusikakangelane ainus, kellel valus ja kole ei ole.

    • Reply Peeter 26. november 2021 at 16:59

      Ma loodan, et kui plaanibki “woltida”, öeldakse ta nime nähes tellimused lihtsalt ära. Sorry, not available

  • Reply Kristina 26. november 2021 at 14:09

    Eile kuulasin just ühte podcasti – Eesti Roimad viimane osa. Lavly Perling ütles seal hästi, et lähisuhtevägivalla teemad ei kannata päevavalgust ja neile tuleb taskulambiga tuld peale suunata. Said hakkama, ehk tulevad muutused.

  • Reply Gea 26. november 2021 at 14:00

    Minul oleks pikk lugu rääkida aga ei jaksa seda siia kirjutada. 10 aastat peksu ja vaimset vägivalda iga päev pòhimòtteliselt. Sealt sündis ka 2 last. 14 aastat olen olnud uues suhtes ja abielus
    ning oma elu uuesti üles ehitanud, kuid käin nende traumade pärast terapeudi juures siiani.
    Ajaa küsite, miks 10 aastat loll kannatasid? Vastus pole nii lihtne aga olin kòigest 13 aastane ja tema kümme aastat vanem.
    Minu sònum inimestele,- mine kohe ja ära oota teist korda. Vägivald kasvatab vägivalda ja see ei lähe paremaks vaid jòhkrutseja muutub ajaga julgemaks ja muutub aina julmemaks.

    • Reply Vaike 26. november 2021 at 14:39

      Vastus ei ole nii lihtne ka siis, kui oled 22. Ma olen nüüd, 10 aastat hiljem kirjeldanud seda olukorda enda seisukohast nii – sa justkui istuksid toas, millel on näiteks neli ust, ja kõik võivad neile osutada, aga sa lihtsalt ei näe neid. Pikemalt seletada ei jaksa. Kes pole seda läbi teinud, ei mõista ilmselt kunagi. Ent ärge palun hukka mõistke, seda on alati jube lihtne teha.

      Kuidas üle sain? Lõplikult pole siiani saanud. Võimalik, et ei saagi. Ent ma olen sellega järjest paremini elama õppinud.

  • Reply Liina 26. november 2021 at 13:58

    Vägivaldsed inimesed ei tunnistagi iial oma süüd.
    Olen ise kõike seda oma nahal kogenud ja oodanud 6 aastat. Kõik läks vaid halvemaks.
    Lõpuks sain ei kusagilt julguse teha lõpu ja täna olen ma õnnelik ja terve inimene tänu sellele.
    Sina Mallu oled mega tubli, et avalikustasid ja oled olemas. Oleks vaid mulgi omal ajal olnud selline tugi.

  • Reply Keks 26. november 2021 at 13:57

    Olin ise pigem vaimselt ja natuke ka füüsiliselt vägivaldses abielus koos välismaa kodanikuga umbes 2 aastat, koos olime kokku 3 aastat ja teadsime üksteist muidu kauemgi.
    Kui kokku hakkasime elama, siis eks neid red flage oli palju ja karjumist ja mõnitamist ja uste paugutamist jms, aga ikka lootsid, et inimene muutub ja asi läheb paremaks, sest et vahel oli ju tore ja armastav ka. Aga ülla ülla, ei muutunud midagi ja pigem muutub inimene ajaga veel vägivaldsemaks kui ta eelnevate asjadega minema pääseb ja sa ikka veel enda eest ei seisa. Muidugi see ei ole kerge ja mul läks tervenisti aasta aega, enne kui ma sellest kooselust ja abielust pääsesin.
    Aga ausalt, kui asi pole ikka õige ja sa tunned ennast mistahes põhjusel suhtes halvasti, siis lahku! Sinu enda vaimne ja füüsiline tervis pole midagi, mille arvelt kompromisse teha. Üksi on alati parem kui vägivaldse inimesega.

    Nüüd on mul armastav mees, kes pole kunagi mulle ei sõnade ega tegudega haiget teinud nende aastate joooksul mis me koos oleme olnud ja ma ei kujuts ettegi mis minust saanud oleks, kui ma oleks eelnevasse suhtesse ikka tagasi läinud ja seal kinni olnud. Sorri aga tõenäoliselt oleks tänaseks päevaks ma ennast oska tõmmanud.

    Nii et naised, you deserve better and do not settle! Teise inimesega koos olemine peaks su elule kvaliteeti juurde andma, mitte seda ära võtma.

  • Reply Las ta olla 26. november 2021 at 13:51

    Minu ema läks vägivaldsest suhtest välja tänu oma sõpradele. Suhe ise oli kohutav aga õpiku näide vägivaldsest suhtest. Tuli alkohol, läksid käed käiku. Sai kaineks oli kõik ilus. Ei aidanud kummagi poole vanemad, kuid kõik nägid siniseks pekstud nägu ja sinikaid kehal. Samal hetkel oli kodus kasvamas ka 2 last. Ema kartis lihtsalt, et üksi ei saa hakkama. Lõpuks astusid vahele ta sõbrad. Ja just meessoost sõbrad. Ta sõbrad käisid vahetustega kodus mu ema valvamas. Ööbisid meil, olid iga võimaliku vaba hetke kohal. Kuniks ema haavad ravis ja end kokku suutis võtta. Ilmselt olid need sõbrad kohal rohkem kui pool aastat meie juures. Saime mõlemad vennaga korraliku trauma sellest. Kuigi olin maximum poole aastane sel ajal. Täna saan paanikahoo kui keegi häält tõstab mu poole aga tänu sellele on ema osanud kasvatada naise, kes ei lase endaga kunagi nii käituda ja ei sõltu kellestki teisest. Ja olen õnnelikus suhtes juba 4 aastat ning oskan end hinnata.

  • Reply Haigetsaanu 26. november 2021 at 13:51

    Nii kurb on selliseid asju lugeda. Olen ka ise aastaid vaimset vägivalda tunda saanud. Pidevalt kontrolliti kus käin, kellega käin ja see lõppes sellega, et lõpuks istusin lastega kodus, sest see pidev aru andmine oli alandav. Lõpuks kui ma tema verbaalsele vägivallale immuunne olin ja vastu julgesin hakata siis kahjuks tulid jalad ja rusikad mängu. Eriti hulluks muutus kodune olukord siis kui lasin ta kord politseil käed raudus kainestusmajja viia. Kahe väikese lapsega kodust ära minek oli ka raske, kuna neil oli krooniline kõrvapõletik ja ma viibisin suurema osa ajast haiguslehel. Mees ise ka parastas ja irvitas, et ma ei saa rahatuna tema juurest ära minna. Lõpuks vahetasin ta selja taga lasteaia koha ära ja teatasin ühel õhtul, et ma kolin hommikul välja. Kahjuks ma ei tulnud sellepeale, et ka töökohta vahetada ja ta leidis meid lõpuks üles. Käis purjus peaga ukse taga lastega kohtumist nõudmas. Läks aastaid, et temast päriselt lahti saada.

  • Reply Kessu 26. november 2021 at 13:51

    Reaaliset läks umbes aasta, enne kui suutsin pea püsti poes käia ja inimestele otsa vaadata.
    Aasta aega tööd endaga ja sain üle hirmust, et ta võib mind kusagil stalkida ja lihtsalt maha lüüa.
    Kohtunud ei ole me kordagi selle 10a jooksul, aga meelest ei lähe see iialgi.
    Reaalselt tead, et see elu on pa*k, kõrvaltvaadates ütleks kohe, et palun kallis naine, mine ära! Aga seal sees olles.. tuleb valida õige hetk. See ei ole lihtsalt uksest välja astumine. Ma viskasin enda oma 5x välja ja ta ikka tuli tagasi, paremana kui kunagi varem.
    Lõpuks ma teadsin, mis on tema nõrk koht ja mängisin kaardid selliselt ette.
    Mitte ükski naine ei pea tundma häbi – ohver ei ole süüdi, isegi kui vägivallatseja nii väidab!

  • Reply Nipitiri 26. november 2021 at 13:50

    Mina olen 2x sellisest suhtest väljunud – 1 inimesega muidugi. Esimesel korral ma lasin end ikkagi ära tinistada ja veel kolisime linnast välja. Noh, tema oli siis kindel, et kõik mu sõbrannad ära kaovad. Teisel korral ma astusin uksest välja ja kõik.
    Helistasin naistetugikeskusesse, et Pennigi pole, laps näljas aga ma enam tagasi ei lähe, ma tahan välja. Elasin kolm kuud naistetugikeskuses kuni siis sai hakata sammu haaval elu nullist (sotsiaalkorteris) üles ehitama. Tugi mis sealt tuli oli hindamatu väärtusega. Sõbrannasid mul selleks hetkeks enam ei olnud aga tema enda sõbrannadega tekkis hea klapp ja nad jäi mind toetama. Eranditult KÕIK vestlused ma sellele tema sõbranaisele saatsin ja tema sai muudkui kinnitada, et kullakene, see on manipulatsioon. Muidu ma oleks tagasi läinud. Tugikeskusest elades oli sellel sitapeal sünnipäev ja suutis veenda mind endaga tema juurde minema, et ta saaks lapsega aega veeta Sänna puhul. Ma tulin sealt niimoodi tagasi, et lisati Maraci, isegi prokurörile jõudsin helistada ja ta sai mind tund aega rahustada, sest no NIII kartsin, et ei teadnud enam kuhu joosta. Igatahes, viimased 2 aastat vana ma olen. Võlgu oli mul suhtest lahkudes ligemale 20k…. Sellel sitapeal läks umbes aasta kuni ta enam ei üritanud ära tinistada ja ilmselt mõistis, et ma olen omale seekord vägeva tugivõrgustiku loonud. Esimesel korral kui lahkuda üritasin veenis ta mu ema nii ära, et mu ema ähvardas koos temaga mind, et mul võetakse lapsed ära jne… Kindlasti ohvri vaimset tervist jälgida. Mida aeg edasi läheb ja mida teadlikumaks ohver end teeb märtsist, gaslightingust jne, seda suurem viha ja enesehaletsus võib tulla, et “kuidas ma nii loll olen”. Ma oleks end peaaegu ära tapnud. 2x. Aga paistab, et miski ikka hoidis, sest siin ma olen. Ja Naiste tugikeskus on üks tänuväärne koht. Nii kui viimane võlg makstud saab hakkan ilmselt püsiannetajaks.

  • Reply Mustikas 26. november 2021 at 13:50

    Ma ütlen vaid nii palju, et ma olen nõus oma klikkidega teda taaskord toetama. Väike asi aga abiks ikka pärast seda suurt canceldamist. Igatahes loodan, et Jussu läheb ja jääb, sest siin konnatiigis on asi hapu. Triinu-Liisile jõudu ja jaksu, olen sinu poolt!

  • Reply Inimene 26. november 2021 at 13:48

    Kurb, ei tea mida antud tegelaste vahel on juhtunud, aga hell teema on suhtevägivald…tavaliselt inimese aju mingil hetkel kustutab halva ja …meeles on vaid hea…see on selline kaitsereaktsioon…

  • Reply KK 26. november 2021 at 13:46

    Triinu!
    Kui Sa seda juhtud lugema, tea et sa oled väga väga tubli, et sellele nüüd lõpu tegid. Ja kiidan su sõpru selle eest, kes sind sealt päästsid.
    Mina olin sellises suhtes 10 aastat! Ja täpselt nii, et enamus aega oligi kõik väga ok aga kui ära keeras, siis arvasin, et ma eluga ei pääse. Sellel aastal lõpuks julgesin ühele tuttavale! (isegi mitte sõbrale) sellest rääkida, kes selles valdkonnas naisi aitab. Ja sealt õnneks see asi siis hakkas järjest lahenema. Siin on niinii vajalik, et keegi kõrvalt aitab, sest ohrvil on raske sellest lõksust pääseda tulema. Ma isegi ei tea miks! Selles suhtes oli tegelikult 0 armastust aga arvasin, et ma ei tule lastega üksi toime. Aga tulen! Siin on jälle see koht, et tee aga suu lahti ja palu abi. Kõik aitavad! Mu elu on hetkel 100 % muutunud. See tunne, et keegi ei ähvarda sind maha lüüa kui ei leia võipakki ülesse, või kui oled auto 5 cm valesti parkinud…..
    Naised, elu on nii palju enamat väärt ja ärge kannatage seda jura nii kaua nagu mina seda tegin, lootuses, et küll ühel päeval mees läheb ravile või muutub vms. Seda ei juhtu!

  • Reply Ave 26. november 2021 at 13:45

    Mina soovitan kõigi lugeda raamatut Miks ta seda teeb-kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed. Lundy Bancrofti kirjutatud. Mulle soovitas seda psühholoog, sain vastused paljudele küsimustele vaimse, emotsionaalse ja füüsilise vägivalla osas. See raamat on kirjutatud naistele kellel on vägivaldne mees, aga kui pole isegi kui pole sellist kogemust on see siiski väga silmi avav raamat.

  • Reply Jänes 26. november 2021 at 13:43

    Minu isa oli vägivaldne IGA PÀEV, õnneks minu abikaasa ei ole vägivaldne, ma ei kujutaks ette kui peaksin vàgivaldses suhtes elama, see oleks õudne. Ma tahan öelda, et vàgivalda ei tohi sekunditki kannatada, inimene peab olema niivõrd palju uhke ja ennast armastama, et ei lase teisel inimesel end alandada. Palun leidke üles endas see armastus iseenda vastu!

  • Reply Maie 26. november 2021 at 13:42

    Mina sain vägivaldsest ja manipuleerivast ning petjast mehest lahti nii, et läksin tagasi kooli ja tööle. Ma sõltusin liiga palju sellest mehest, sest olin üliõpilane. Majanduslikult sõltusin ja nagu tüüpiline, eemaldusin perest, sõpradest (sest kuidas seletada sinikaid silma all jne).

    Koolist ja töölt sain uued sõbrad ja nägin, et on ka teistsugune, normaalne elu. Minu õnneks polnud mul lapsi. Kolis välja mees, seega ei pidanud kodu otsima hakkama. Muidugi oli mul raske üüri üksi maksta, pool palka maksin selleks.

    Ta oli tampinud mu enesekindluse nii alla, aga ma tulin sellest välja. Hetkel tagasivaadates, siis ma olin noor, rumal, armunud idioot, kes jättis kooli pooleli, et saaks kodu mängida.

    Mida soovitada teistele, otsi kasvõi hobi, et suhtleksid ka väljaspool kodu. Muidugi hakkab mees seda takistama. Aga pead enda mina üles leidma… Kogu raha, salakonto.

  • Reply Marge 26. november 2021 at 13:40

    Lapsena perevägivalda kogenud ja kinnitan, et ilusad ajad võivad olla aegajalt aga vägivald ei muutu sellest leebemaks. “Ilusal” ajal kuuled ikka mõne “komplimendi” kuidas sul on kõverad jalad või toit on solk, mitte ilusal ajal saad möödaminnes tutaka piki pead ja nädalavahetused on korralikud peksupäevad. Ikka nii korralikud, et pea on aegajalt kui vereklomp, silm nii rullis, et ei näe…
    Lapsena läksime reedeti dressides magama, kunagi ei teadnud millal pidi kodust põgenema purjus osa rusikahoopide eest. Vahel oli ema nii meeleheitel, et tõmbas mind kilbiks rusikahoopide eest ja mingi kõrgem vägi hoidis mind..mina ei saanud peksa.
    Jah oli päevi, kui isa oli vaimukas ja vahva ja sai vahvaid asju koos teha aga see võis ka sekunditega muutuda.
    Vägivaldne inimene ei muutu, mitte kunagi! Kui suhtes saad korra peksa, siis hakkab see reeglina korduma ja seda suuremasse lõksu sa selles suhtes jääd. Oodata ja loota, et midagi muutub on liialdus. Põgene! Milleks fassaadiabielu, milleks suhe kui sa oled oma muredega nagunii üksi.
    Oma ema näitel näen, mis jälje see suhe on jätnud,, enda näitel näen kuidas ma olen kasvanud nii tohututes kompleksides ja sellega nii palju tööd teinud,. Keegi ei taha oma lapsele sellist lapsepõlve, kus laps ei julge magada kuna tunneb, et peaks oma ema kaitsma minema.
    Paraku on jube kurb, et kui sekkud näiteks sõbra või naabri vägivallajuhtumisse, siis oled ise justkui süüdlane, saad nii politseilt kui vägivaldurilt kui ka kannatajalt pärast alandust ja sõimu.

    • Reply Mallu 26. november 2021 at 13:46

      Seda on tõesti niii kurb lugeda 🙁

  • Reply Maie 26. november 2021 at 13:40

    Mina sain vägivaldsest ja manipuleerivast ning petjast mehest lahti nii, et läksin tagasi kooli ja tööle. Ma sõltusin liiga palju sellest mehest, sest olin üliõpilane. Majanduslikult sõltusin. Lisaks nagu tüüpiline ohver, eemaldusin perest, sõpradest (sest kuidas seletada sinikaid silma all jne).

    Koolist ja töölt sain uued sõbrad ja nägin, et on ka teistsugune, normaalne elu. Minu õnneks polnud mul lapsi. Kolis välja mees, seega ei pidanud kodu otsima hakkama. Muidugi oli mul raske üüri üksi maksta, pool palka maksin selleks.

    Ta oli tampinud mu enesekindluse nii alla, aga ma tulin sellest välja. Hetkel tagasivaadates, siis ma olin noor, rumal, armunud idioot, kes jättis kooli pooleli, et saaks kodu mängida.

  • Reply P 26. november 2021 at 13:38

    Alustaksin kohe lausega – sellistel inimestel EI OLE probleeme viha talitsemisega ning tegemist ei ole haiguse vaid isiksusehäirega. Haige inimene ei saa võtta täit vastutust oma tegude eest, nartsissist ( minu kogemuse põhjal väide, mitte fakt hr. Jurist) aga küll, nende käitumine on teadlik ja kaalutletud. Nad teavad, et nende käitumine pole õige.
    Sellises suhtes olemine on kohutav ja see olukord ei parane kunagi (Tiktokis on 1 näide ühest mehest, kes teadvustab oma probleemi ja tänu sellele tegeleb probleemi ehk endaga. Sellistelt inimestelt ei kuule kunagi tõtt ega siirast vabandust. Nemad süüdistavad enda käitumises ainult teisi ja üritavad näidata end ohvritena. Nendega aitab ainult igasuguse suhtluse lõpetamine ja “grey rocking”. Nad elavad teiste reaktsiooni pärast ja see on nende elu mõte-ärge kinkige neile seda. Need inimesed on inimvared, kellel pole midagi pakkuda ja nende karistus on see, et nad ei suuda kunagi tunda armastust, empaatiat ja siirast rõõmu. Neid ei saa aidata ega muuta ja see ei ole ka kellegi kohustus muuta teist inimest.

    • Reply Mir 26. november 2021 at 13:57

      Siin ongi see küsimus, et kas tegu on nii öelda “kuuma” vägivallaga või “külma” vägivallaga.
      Kuuma vägivalla puhul on tegu emotsioonist tuleneva olukorraga (“no läksin nii närvi ja silme eest läks mustaks”) ja sellega saab teraapia käigus tegeleda, sest emotsioonide regulatsiooni saab õppida.
      Külma vägivalla puhul on tegu ettekavatsetud ja planeeritud tegudega (väga karm näide on Daniel Sepa kohtuasi, kus kohati suhteliselt süsteemselt piinas oma tolleaegset kaaslast). Sellisel juhul teeb teraapia sageli asja hullemaks, sest inimene ei näe probleemi ja saab endale õigustuste, et “ma ju tegelen! Me ju käime teraapias!” Aga tegelikku muutust ega isegi muutuse soovi ei ole