Kui te juhtumisi ei tea, siis ATH üks nadi külg on see, et aju ei suuda luua loogilisi seosed. No näiteks ütleme, et kui mul peale piimatoodete tarbimist iga kord kõht valutaks, siis ei suudaks ma parimagi tahtmise juures kahte otsa kokku viia. Selle asemel rehmaksin lihtsalt käega, et ah, mul kõht suht tihti valutab. See tuli esimest korda probleemiks siis, kui lapsed olid tited ja hakkasid alles lisatoitu saama. Mõnikord lõi veits punniliseks või punaseks, aga mitte nii hullult muidugi, et ma väga muretsema oleksin hakanud. Aga küsida, et mida ta siis viimase kahe päeva jooksul sõi? Mitu korda mähet vahetasin? Mitu tundi magas? Raha eest ka ei tea, ei jää meelde. Isegi siis, kui üritasin meelde jätta, unustasin suht esimese tunniga ära.
Ütleme nii, et jumal tänatud, et mu lapsed suht terved ja allergiavabad on, sest laias laastus ei olnud ka erilist vahet. Kõik “lööbed” taandusid enivei paari tunniga ja nõnda ei pidanudki ma sellesse rohkem süvenema.
Kui ma eelmine aasta enda ATH diagnoosi sain, mõtlesin küll korduvalt, et äkki sellepärast ma ka ei suutnud Mari probleemidest varem aru saada. Noh, sest kui miski pole täitsa katki, siis on ta ju järelikult terve või mingi mööduv nähtus, eksole. Võiks öelda, et oli ka. Ainult neli-viis aastat erirühma ja teraapiat ja ongi näed täitsa kõnelev ja oma elu elav laps olemas.
Lendega olid lood jälle teisiti, aga Lende on ise ka väga teistsugune laps. Ma olen üsna kindel, et tal võib midagi sealt autismispekterist olla, aga minu poolest las siis olla. Seda enam, et enamikel inimestel ilmselt midagi leitaks, kui väga hoolega uuritaks. Noh, näiteks on Lende ülitundlik erinevatele häältele. Tal on raskusi öösel magama jäämisega (ja üles ärkamisega – teised läksid kõik lasteaeda ja Lende ikka põõnab siin minu kõrval). Ühesõnaga – minu jaoks ei ole probleem. Kuni ta eakohaste asjadega hakkama saab, siis ilmselt pole tema jaoks ka. Vabalt võib olla, et ongi vähe selline vaiksem inimene, las ta siis olla.
Marta seevastu on mulle alati tundunud nagu mingi “wow” laps. Okei, ma ei taha kõlada siin nagu ta oleks mingi geenius, aga kui võrrelda õdedega, on ta kõike alati palju varem tegema hakanud. Käib, lobiseb, viskab nalja, kihutab tõuksiga. Julge – reisil võttis lihtsalt oma ujumisrõnga ja läks sellega üksinda (meie silme all ikka) basseini, samal ajal kui Lendel tuli pisar silma, kui mõni veepiisk ta varvast julges puudutada. Marta on küll igati võimukas ja kamandav, aga samal ajal on ta hästi seltsiv. Alati esimene, kes teisi lohutama tuleb, peale puhub ja nunnutab. Igatahes elasin ma kuni eilseni teadmisega, et tegu on ühe täitsa tavalise, just 3-aastaseks saanud lapsega.
Eile sain ma Marta rühmast sellise kirja. Tahan ka rõhutada, et tegemist ei ole tema igapäevase õpetajaga, vaid terapeudiga, kes tuligi rühma lapsi jälgima.
Ma saan aru, et ma pole võib-olla kõige tähelepanelikum inimene, aga seda ma ehk märkaks, kui mu lapsel oleks tasakaaluhäired, kui ta ei oskaks istuda, või kui ta ei näeks? Ma ei ole ka absull märganud, et ta pidevalt suu lahti istuks, aga see võib jälle mu enda probleem olla, et aju ei registreeri ära? Ma usun, et tal on verbaalsete juhendite järgmine raske – ta sai eelmisel kuul kolm. Selles suhtes, et mul ENDAL on verbaalsete juhendite järgimine raske ja ma olen 31. Kui sa tahad, et ma aru saaksin, ole hea, pane kirja. Kodus toob Marta igatahes palve peale kätte kõik asjad ja teeb, mida ma ütlen (siis kui tahab obv ?).
Ja ka mina, endiselt 31-aastasena, osalen vestlustes valikuliselt. Või peaks iga teemaga kohe kaasa plärisema? Üldiselt ikka endale meeldivatel teemadel või nii?
Seda peakallutamist olen ma märganud küll. Ta ükskord küsis minu käest midagi (ilmselt magusat) niimoodi, et pea oli kavalalt ühele küljele kallutatud ja kuna see oli nii naljakas ja armas, hakkasin ma naerma. Peale seda on ta tihtipeale niimoodi kallutatud peaga rääkinud ja asju küsinud. Ma eeldasin, et ta lihtsalt teeb seda, sest see on naljakas? Ise ta küll naerab tavaliselt selle peale.
Ühesõnaga oli see kiri minu enda maitse järgi natukene liiga negatiivselt sõnastatud ja paratamatult tekib esimese asjana selle peale pigem kaitserefleks. Ma saan täiesti aru, et on igati tore, kui lapse rühmas neid jälgitakse ja ka vanematele tagasisidet antakse. Seekord räägime me aga inimesest, kes tuli sinna rühma esimest korda ja sellisel juhul on minu meelest suht lamp selliseid asju kohe probleemideks tembeldada.
Ma muidugi ei väida, et probleemi kindlasti ei ole. Ju siis ma ikka olen see lumehelbekeste generatsiooni esindaja, et see kiri mulle selline tundus, et tavai, laps ei näe, istudagi ei oska, kaasa rääkida ei oska – asap teraapiasse ja arstide juurde.
Ega ma vastu ei vaidle. Panin praegu perearsti juurde aja, et sealt saatekirjad saada, aga ma juba eeldan, et nende aegade saamine on saja aasta pärast. Seega kui keegi oskab soovitada mõnda head tasulist silmaarsti lastele või kõrva-nina-kurguarsti, siis kuulan hea meelega soovitusi.
Ma muuseas saatsin selle kirja edasi ka Marta eelmistele õpetajatele, kes olid sellest väga üllatunud. Ütlesid, et nemad küll selle aja jooksul sääraseid probleeme ei täheldanud. Mis mulle veel rohkem tekitab seda tunnet, et sellised spetsialistid võiksid a) kirjutamise korrektselt ära õppida (sorri, olen ilmselt ikka veel veidi bitter) b) selliseid asju kirja panna veidi…pehmemalt? Ma ei mõtle, et mulle ei tohiks lapse probleemidest rääkida, aga ausalt see kiri oli minu jaoks küll tooniga, et sry, su laps ei oska midagi, get help.
Ja veelgi enam usun ma seda, et kuigi eksperdid on eksperdid põhjusega, siis meenutagem korraks seda, kui mul soovitati Mari panna Kristiines ühte erirühma, kus olid sügava puudega lapsed, kellest ükski ei olnud verbaalne, seda põhjusel, et ta…ei osanud rääkida. Ka siis ütlesid sõime õpetajad (mul kõigil lastel need samad olnud) et lõpeta ära, jäta ta siis siia veel parem üheks aastaks, et ei ole ta kindlasti sellises rühmas arenguvõimalust. Aga näed, eksperdid arvasid, et ta peaks seal käima…
Võeh, nii nõme ja raske teema. Ikka tahaks ju, et su lapsega kõik korras oleks või nii.
134 kommentaari
Mul endal lapsi ei ole, kuid töötan põhikooliõpetajana ja kujutan täitsa ette, kui nõme tunne võis olla sellise tooniga kirjutatud kirja saada! Eriti just võimalikke probleeme tuleb edasi kommunikeerida ikkagi professionaalselt ja rahulikult, kirjutada korrektselt, suunata tähelepanu positiivsele, mitte kasutama sõnu nagu “aelema” jne – ei kujutaks ettegi, et mõnele vanemale, õpilasele või kolleegile sellises toonis kirjutaksin. Isegi kui on probleeme, no mis siis, sisuliselt kõike saab parandada-ravida-arendada ning kolmeaastasest sellisel hukkamõistval toonil rääkida… no tule taevas appi. 😀
Aa, noh, see on ju reklaam. Lauset kirja lõpus nägid? “Tooge oma raha meie teraapia keskusesse”.
Muidugi tasub kontrollida nägemist ja kuulmist, tal võib olla nt laisa silma sündroom, mida tänapäeval korrigeeritakse ilma suurema kärata ja kõrvapõletikke suudavad lapsed vahel nii ka põdeda, et väljast pole midagi aru saada. Tšill, beib.
Vestluses valikuliselt osalemine… Mida nad tahavad, et kolmeaastane hakkaks sotsiaaltöötajaks ja osutaks vaatluse läbiviijale igakülgset hoolivat tähelepanu? A muide, ma olen selliseid sotsiaaltöötajaid ja psühholooge ka kohanud, kes osalevad vestluses valikuliselt ja vastavalt omaenda erihuvidele.
Ma ei ole sinu jälgija aga millegipärast jäi see artikel FB-is silma. Ma ei leia kirjas midagi halba. Isegi ei märganud, et mu tütar vajab prille enne kui sõimerühma kasvataja sellele tähelepanu pööras( ja tuli kohe – 4 klaas). Sama oli poja polüüpidega, mis vajasid kiiret eemaldamist. See ei tee sinust halba ema, ega midagi. Lihtsalt sellise ettevalmistusega inimesed märkavad asju, mis sulle isegi pähe ei tule. Käi arstil ära, kes teab, võib- olla oled hiljem isegi tänulik, et keegi selle sulle märkavaks tegi.
Hea kõrva-nina-kurgu arst on Fertilitases Viktor Solovjov. Jah maksab, kuid minu laps (oli 3a kui tema juures esimest korda käisime) tahab sinna alati tagasi minna, kasvõi niisama 😀 sai kohe aru, kas ja kui suur on probleem. Meil oli vaja oppi ja isegi selles osas arvestas nii palju, kui võimalik lapse heaoluga. Igatahes väga lastesõbralik ja tark arst https://www.fertilitas.ee/arstid/viktor-solovjov/
Töötades ise väikelastega, arvan, et tegu kindlasti ei ole halvasti lapsest rääkiva kirjaga, vaid sooviga tähelepanu pöörata lapse arengule. Selliseid kirju võiks tihedamini lapsevanematele saata ja müts maha asutuse ees, kes kutsub terapeudi vaatlema. Martal ei pruugi absoluutselt midagi lahti olla, aga parem on ju ära vaadata ja kuulata spetsialistid ja kui miskit on, varakult jaole saada ja sa ise ka ütlesid, et oled samu asju märganud, ainult ei osanud neid siduda (ja ei peagi oskama). Ja ehk pole midagi, aga sedagi on hea teada, et kõik on korras…. Tundub, et kirja eesmärk oli teadvustada, mida terapeut nägi ja ükski spetsialist ei vaatle ega hinda lapsi kauem kui tund.
Samas toodi välja just, et Marta emotsionaalne ja tundeline pool on arenenud, mis ühte lapsevanemat peaks röömustama ja mina tunneksin end uhkena, sest see näitab kasvatust ja pere hoolt, kuidas laps hoolib teistest (Job well done) ja ka see näitab hoolt, et sa reageerid kirjale, otsid spetsialiste ja tegeled, mitte ei ignoreeri.
No all ju kihe kirjas kuhu teraapiasse oma üleliigsed rahad võib viia ?
Mu meelest on see neutraalne tekst, aga see võib-olla sellest, et õppisin aastatega oma lapse kõrvalt kriitikat automaatselt n-ö “oskuste õppe keelde” panema (keegi allpool ka kirjutas sellest, et tegelikult peaks juba spetsialisti ülesanne olema edasiviivalt analüüsida, mitte eitavas kõnes kirjeldada – siin oli mõlemat). Varajane märkamine on teoorias tore asi, aga praktikas üldse ei kadesta neid vaatlejaid – esiteks mis pildi sa üldse selle lühikese ajaga saad ja teiseks lüüakse sõnumitooja maha ka.
Elite kliinikus on SUPER HEAD kõrvakurguninaarstid. Saatekirjaga 5 eurot ja saatekirjata 40 eurot. Aja saab kasvõi samasse nädalasse.
Mina nõustun eelkõnelejatega, kes arvavad, et pole kirjal viga midagi. Jah, tegemist on ühepäevase vaatlusega ja võib vabalt olla, et probleemi ei olegi (harjumused, eripärad jne). Aga tead, võib ka juhtuda, et ongi probleem. Ja mingi ninnunännutav kiri siin ei aita, vaja on saada vanema tähelepanu. Kui probleem uputada kiiduavalduste sisse, siis vanem võibib seda lihtsalt ignoreerida või mitte märgata.
Ma tean omast käest, sellist tagasisidet on raske saada vanemana. Ma olen pojaga käinud kolmandast eluaastast logopeedide vahet, kord nädalas, nüüdseks juba kuus aastat. Tal on kõne juba hea, praegu tegeleme rohkem teksti mõistmisega vms. Kunagi kahesena käisime ka esimest korda logopeedi juures, hinnatud spetsialist oli. Temalt saime pooletunnise kohtumise järel tõsise hinnangu, ma olin ka vihane ja kurb, et kuidas ta nii öelda sai. Tegime kodus harjutusi, jäin ootama, et aias tuleb ka vastuvott probleemlastele. Järgmine etapp sain tõega lagipähe, kui uued õpetajad ütlesid, et hakake aga logopeedi otsima, probleem on korralik ja aia logopeedil pole aega. Mainiti isegi tugirühma. Seda õnneks vaja ei läinud, saime niisama hakkama, aga sattusime ka väga hea logopeedi otsa.
Nüüd koolis ei tahetudki eripedagiigi juurde saata, lõpuks nõudes saime. Tema muidugi andis esimese korra järel hinnangu, et diagnoosi ja sünnitraumaga laps (mida ei ole ja see oli tõesti ebakompetentne arvamuse avaldamine ühe tunni järel), samas paari korra pärast avastati, et pole vaja ja koolis on hullemaid, kellega tegeleda. Ohwell, käin oma kulu ja kirjadega edasi.
Seega, pika jutu järel kokkuvõtteks minu kogemus – ära solvu, otsi spetsalistid, lase üle vaadata. Kui selgub, et asi pole hull, on tore. Kui selgub, et on probleeme, saad tegeleda. Eriti, kuna sa ise tunnistad, et sul on endal keeruline probleeme märgata.
Ka mina olen “MINA”-ga nõus. Ära võta seda kui rünnakut, pigem võta seda kui soovitust. Sa ei kaota midagi, kui teed need kontrollid läbi. Vb ongi hea, et leebemalt seda kirja ei pandud, ilmselt see poleks andnud seda tõuget nendele kontollidele minema ja asja uurima. Parem kohele jälile saada kui see, et pärast avastatakse ja keegi asjast midagi ei tea… Ma siiski usun, et muretsemiseks pole põhjust. Keegi lapsele ju silti ja diagnoosi ei pannud. Ära võta seda kui rünnakut, pea püsti, kõik on hästi!
Hei, kommenteerin esimest korda su teemat. Minu jaoks on ka kõik teemad seoses mu lastega, hästi hinge minevad ehk tihti reageerin üle ja vastan ka enne, kui asja korralikult läbi seedin. Aga mulle ei tundu, et see ekspert nö pehmemalt oleks pidanud kirjutama. Ikka hea kui annab teada, et seda ja seda oleks vaja uurida.
Kuna su laps sai alles 3a, siis ootab teid ees see ettenähtud silmakontroll. Mul noorema lapsega sattus see kontroll esimesele koroona ajale..seega natuke jäime hiljaks kontrolli ja seal selguski, et laps põhimõtteliselt pime ühest silmast. Ma polnud seda märganud.., nüüd kaks aastat tervet silma klapiga katnud ja õnneks pime silm taastub..
Silmaarstile pole saatekirja ka vaja ju, vähemalt Tartus.
Ja no istumise poole pealt aitab füsioterapeut harjutustega ja saabki asi korda!
Ka Tartus võiks igas lasteaias käia selline oskustega inimene juba varakult lapsi jälgimas. Oleks meil asjad varem välja tulnud, ka vanema poisiga.
Silmaarstil käi kindlasti temaga kontrollis. 3a saades on ka tegelikult kohustuslik silmaarst ja hambaarst (perearst seda vähemalt väitis). Käisin enda 3a ka ära neis ja voilaaa…vajab prille. Ma pole iial märganud, et ta ei näe nii hästi, kui peaks …
Mina käisin oma 7-aastasega koolis ümarlaual- jutt lühike, minge Rajaleidjasse, lapsel arvatavasti adhd! Laps on olnud Eesti keelekeskkonnas alla 3 aasta, üle elanud palju muutusi ja keerulisi aegu ja siis see. Kohutav! Samuti on kohe esimesed ettepanekud istuma jätmine esimesse klassi ning väikeklassi panemine.
Ma muidu ei kommenteeri, AGA tõesti- see inimene peaks olema kõrgharidusega haritud inimene!- mismoodi ta kirjutab? Juba sellepärast ma ei suuda seda teksti tõsiselt võtta.. kui kaua ta lapsi jälgis? See oli nii õudne kokkuvõte, ma never ei usu, et kui lapsel on nii palju, mis kõik on valesti ja ema vöi pere ei pane tähele? No ei, ma ei usu. Kohutav. Ma olen sõnatu.
Noo mitu korda peale arenguvestlust oli mul tahtmine küsida, et mis me siis teeme? Panen looma arsti juurde eutanaasiasse? Kõik oli nii valesti…rahutu laps ja kõik oli valesti. Kohutavalt ahistav tunne oli alati vestluse järel. Nüüd on laps 13 aastane ja täiesti normaalne ja rõõmsameelne. Kõik lapsed on erinevad ja nii nõme on et neid proovitakse ühte kasti paigutada ja kui ei sobi siis pm on see surmanuhtluse otsus. Nõme aeg sul ja see tuleb lihtsalt üle elada. Mõttes p…e saata ?
Sama siin kahjuks. Selline tunne, et peaks jah, eutanaasia tegema koos lapsega, et oleme nii mõttetud inimesed ja kõik halvasti, et kõigile pinnuks silmis. Miks üldse edasi elada.
Mul laps 4 aastane ja ei oma dialoogi. Kõne on, aga dialoogi ei ole. Käime logopeedide ja arstide vahet juba aasta aega. Ühes kohas käime, siis vaja järgmisesse kohta ja jälle 3 kuud ootamist. Ühelgi logopeedil ei ole teraapiaaegasid jne…
Omggg.
Nagu kohe hakkas tulistama mis kehvasti on.
Ja väga konkreetselt.
Kuidas saab keegi nüüd ühes väikses inimeses nii palju vigu leida. Appiiii.
Eriti kui sa veel ütled, et ta pole last pikema aja vältel jälginud vaid korra ja laks kiri.
Ma soovitaks sellel isikul endal abi otsida. Ja siis teeb omale lõpus pms promo ka veel. ?
Ära võta liiga tõsiselt, oma last tunned sa ise ju illa kõige paremini.
Vabandan kirjavigade pärast, telefon kipub oma rida ajama. ?
Olen ise pika kogemusega lasteaiaõpetaja, ja neid iseloomustusi koostanud nii, et vähe pole. Viimases rühmas oli mitmeid erivajadusi lastel. Võimalik, et Marta varasemad õpetajad ei märganud probleeme, sest siis neid ei ilmnenud veel nii selgelt. Samas omast praktikast võin öelda, et tegelikult on juba päris sõimerühmas näha, kui milleski oleks vaja last edaspidi toetada. Ma tean, et see kiri tundub negatiivne sulle, kui vanemale, aga selline üksikasjalik aspektide väljatoomine on vajalik, sest siis saab hakata last ka rühmas rohkem arendama. Nt liikumisõpetaja võtab ühe punkti sealt ette ja püüab last selles oskuses toetada. Tore, et sa panid kõik ajad spetsialistide juurde kirja või hakkasid asju ajama. See võtab muidugi kahjuks aega kõik jah, aga õpetaja töö on lapse iseärasusi märgata ja aidata kaasa tema arengule. Isegi kui on mingi väiksem mure, siis ikka tahad, et saaks midagi ära teha, et lapsel läheks ladusamalt. Vähemalt mina õpetajana tunnen nii. Sageli on ka võõra inimese hinnang kõige adekvaatsem, sest tema jälgib täpselt neid asju, mida laps peaks teatud vanuses tegema. Õpetajad, kes tõesti oma rühma tegelastest südamest hoolivad, võivad ka teinekord asju kahe silma vahele jätta. Nad ka omamoodi emarollis. Kui Mari taheti panna rühma, kus lapsed ei kõnelenud, siis tehti seda ilmselt sellepärast, et seal on vähem lapsi, ja rohkem õpetajaid. Kiputakse arvama, et laps õpib rääkima ja tegutsema eakaaslaste najal, tegelikult nad jäljendavad pigem täiskasvanuid. Seal oleks lihtsalt olnud rohkem individuaalset tegevust otseselt täiskasvanu ja lapse vahel. Igatahes on tore, et Mari sai abi, ja tal läheb hästi. Kindlasti selginevad ka Marta asjaolu. Lende kohta nii palju, er täiesti võimalik, et on ka mingeid jooni, kui sul on ATH. Aga mul on endalgi nt kahtlus, et mul endal on mingid autismispektrile iseloomulikud jooned. Need lapsed on hästi lahedad. Vähemalt meil lasteaias on nendega kõige huvitavamad vestlused. Küll kõik laabub ja sina oled kõik hästi teinud. Sa ei pane oma lastele hulle nõudmisi ja ei oota neilt ei tea mida. See on tingimusteta armastus, mida nii mõnigi lapsevanem edasi anda ei oska. ?
Minu hiljem võistlustantsus lasteklassis medaleid võitnud laps ei pidanud ühe spetsialisti hinnangul mitte kunagi kõndima hakkama…
Kirja toon on täiesti okei, ametlikes dokumentides, protokollides ei saagi „nunnutada“. Pilk väljast on tegelikult oluline. Mina jälle see loll vanem, et kui keegi millegegi vähe tähelepanu pöörab, satun paanikasse ja hakkan asja veel kriitilisemalt vaatama ? st ma ei visku kaitsele, ehkki see on üldiselt normaalne reaktsioon, aga ma püüan kohe igaks juhuks probleemile jälile saada.
Minu poisil mureks siis olnud tikid erinevatel perioodidel.
Ma ei loe kõiki Su postitusi. Vahest ikka.
Meil oli 4. lapsega küll nii, et läksime 3,5aaataselt tavalisse silmakontrolli ja ehmatus oli nii suur. Sai prillid ja veel väga tugevad ning 3 aastaga pole paremaks läinud, tõenäoliselt ei saa kunagi prillidest lahti, arvab arst. Ja ma ei saanud enne üldse aru ning meil mitte keegi teine prille ei kanna perest.
Soovitan käia need spetsialistid läbi. Saad südamerahu 🙂
Mina, praegu 42 aastane, ideaalse silmanägemisega inimne. Aga kuni kooli alguseni või võibolla isegi veidi kauem vaatasin nt telekat pea viltu ja rohkem nagu ühe poolega. Käi kontrollis aga ma arvan, et äkki pole midagi hullu.
Mulle näib, et neil on sinna Nessa teraapiakeskusse patsiente vaja:)
Mul tekkis sama tunne.
Tegemist on tasulise teraapiakeskusega, muidugi nad tahavad ju teenida 😉
PS, kui Lende puhul ikkagi mingit spektrit kahtlustad, tasub urida, kui varakult sekkuda, saab need mured likvideerida ja tugevam start talle…
Kuidas likvideeritakse autismispektreid? ?
Autismispektri häire pole “mure mida likvideerida” vaid iseärasus, millega arvestada. Autism ei ole haigus vaid eripära.
Mul on ainult üks soovitus – külasta südamerahuks spetsialiste, kuid püüa mitte üle mõelda ja usalda oma sisetunnet.
Minul avastati 10-aastaselt väga tugev kuulmislangus, mistõttu saadeti esimese asjana ühe päeva jooksul ca kümne arsti juurde ja oldi veendunud, et tavakoolis ma küll käia ei tohiks. Mäletan siiani seda halli päeva haiglas, kus külma suhtumise ja äärmise otsekohesusega tekitati täiesti lootusetu tunne mitte minule endale, vaid ka minu vanematele. Ja iga laps tajub vanemate pettumist.
Niisugune masendus oma olukorra pärast kestis minu jaoks aastaid. Kuni ma viielisena põhikooli lõpus asusin õppima eliitkooli, lõpetades sealgi viitega. Järgnes baka, magister (cum laude) ning tänasel päeval olen edukas väikeettevõtja.
Ma ei kujuta ette, mis must oleks saanud, kui mu vanemad olekski mu tavakoolist ära võtnud ja mind oleks hakatud teisiti kohtlema. Kahjuks on nii, et spetsialistidki võivad eksida – eriti juhtudel, kui tegu on väikese inimesega ning diagnoos pole nii selgete “tunnustega”. Pea püsti, tõenäoliselt on kõik hästi! 🙂
Mul on ainult üks soovitus – külasta südamerahuks spetsialiste, kuid püüa mitte üle mõelda ja usalda oma sisetunnet.
Minul avastati 10-aastaselt väga tugev kuulmislangus, mistõttu saadeti esimese asjana ühe päeva jooksul ca kümne arsti juurde ja oldi veendunud, et tavakoolis ma küll käia ei tohiks. Mäletan siiani seda halli päeva haiglas, kus külma suhtumise ja äärmise otsekohesusega tekitati täiesti lootusetu tunne mitte minule endale, vaid ka minu vanematele. Ja iga laps tajub vanemate pettumist.
Niisugune masendus oma olukorra pärast kestis minu jaoks aastaid. Kuni ma viielisena põhikooli lõpus asusin õppima eliitkooli, lõpetades sealgi viitega. Järgnes baka, magister (cum laude) ning tänasel päeval olen edukas väikeettevõtja.
Ma ei kujuta ette, mis must oleks saanud, kui mu vanemad olekski mu tavakoolist ära võtnud ja mind oleks hakatud teisiti kohtlema. Kahjuks on nii, et spetsialistidki võivad eksida – eriti juhtudel, kui tegu on väikese inimesega ning diagnoos pole nii selgete “tunnustega”. Pea püsti, tõenäoliselt on kõik hästi! 🙂
Oehh, veidi kurb on lugeda siinseid kommentaare. Eriti stiilis “on jah ründav kiri”, “ära kuula spetsialiste, ise teame paremini” ja veel “ma olen sinu poolt”. Siin ei ole ju oluline kellegi poolt olemine vaid lapse heaolu ja abi saamine. Kahjuks sellised kommentaarid, julgen arvata sind ei aita. Loomulikult emana ma mõistan soovi, et keegi kinnitaks, et “ah, pole midagi ja reageeritakse üle”, kuid sellest ei ole ju tegelikult abi. Olen nõus eelnevate kommenteerijatega, kes kinnitavad samuti, et kiri ei ole ründav – pigem informatsiivne ja ülevaatlik ning hinnangute vaba. Kuid ise emotsionaalse inimesena loeksin seda ilmselt samamoodi. Ja mina olen ka üks nendest, kes on juba varem märganud, kuid siiani olen jätnud ka tähelepanekud selle kohta tegemata, et silma on jäänud Marta käitumise juures need samad asjad mida ka seal välja toodi. Töötan ise samuti koolis ja puutun kokku selliste sarnaste probleemidega. Seega julgen julgustada asja uurida, sest seal midagi vast ikka on kui ka spetsialistid märkavad seda. Usu mind, see kui sa ei märka on okei. Need on ju meie lapsed ja see ongi kõik meie jaoks tavaline ja tihtipeale on kõrvalt tähelepanu juhtimisest kasu. Uuri asja ja usu mind, kui asi selgeks saab teed lapsele sellega suure teene. Kui ta peaks tuge vajama ja saab seda võimalikult vara siis seda parem talle. Jõudu ja hoia meid ikka kursis.
Füsioterapeudina ütleks, et ei tasu kogu kirjutatut liialt tõsiselt võtta. Ajapuuduse tõttu paneme tihti kirja ainult aspektid, mis vajavad edasist testimist, üle vaatamist, vanematega arutamist. Lahtist suu asendit peetakse aga küll patoloogiliseks ning võib tekitada tulevikus palju raskemaid probleeme. Kontrollid siiski paha ei tee.
Ma kandsin avatud suu pärast hiljem üle kümne aasta hambaklambreid ning tegin läbi väga raske (ja aastase taastumisega) lõualuude opi.
Avatud suu = vale keele asend = vale hammaste ja lõualuude areng = toitumis ja kõne ja välimuse probleemid.
Ei pruugi sama teed minna, aga ma oleksin väga õnnelik kui keegi arstidest mu vanematele seda maininud oleks.
Vabandage vâga, aga mis patoloogia on suu lahti hoidmises? Mitte mingit patoloogiat ei ole, on adenoidikahtlus, mis laheneb kerge opiga ja asi korras. Maivôi
Ei ole asi nii lihtne.
Suuhingamine on tõsine asi.
Suu lahtihoidmine ei ole sugugi ainult adenoiditeema. Siin juba öeldud ka, mida see kõike endaga kaasa võib tuua. Mul ühe lapsega sama teema.
Tihti ei oskagi rühmaõpetajad selliseid asju märgata ning ka kodus tulebki laps kõigega palju paremini toime, kuna see on talle nii palju tuttavam keskkond. Täiesti võõra rühmavälise inimese pilk lastele on väga hea ja vajalik. Nõustun sellega, et selliste probleemide selgitamine vanemale ei peaks päris nii käima. Meie lasteaias kutsume suurte probleemide korral vanema ikkagi lasteaeda ja vestleme nendel teemadel. Mida lasteaias märgatakse, kuidas olukord kodus on ja mida teha võiks. Tihti saadetaksegi vanemad edasi spetsialistidele, et olla kindel, et kõik on korras, mitte selleks, et mingit diagnoosi saada.
Töötan ise lasteaias eripedagoogina ja seda tuleb väga tihti ette, et lapsel on suured arenguprobleemid ning vanemad ja vahel ka õpetajad ei ole asja tõsidusest aru saanud. Mida varem sekkuda, seda parema tulemuse saab. Vanema enda hingerahuks tasuks küsida mitmelt spetsialistilt arvamust.
Mulle on lasteaiaõpetaja helistanud ka teatanud,et teie laps on vist pime ja tegelege sellega kohe,sest ta vaatad asju väga lähedalt ja joonistades kallutas pead ühele poolele. Käisime mitu arsti läbi ja ennäe laps on 11 aastat vana tänaseks ja siiani pole ükski silmaarst öelnud,et tal oleks silmad korrast ära.
Lapsel puudus R täht kõnes. Me käisime logopeedi,erapedagoogi, terapeudi ja ma ei tea kelle juures veel. Üks logopeed nt. Teatas,et lapsel on autism, ta on alaarenenud ja sügava puudega. Tema koht ei pole ühiskonnas. Vaevalt selle lapsega kunagi on tegeletud. Rohkem ma sinna ei läinud,mõistate isegi miks. Lasteaias olid alati arenguvestlusted kiivas toonis. Perearst vaatas seda kirjet digiloos ja pööritama silmi. Kes selle kirjutas ja mis alusel.
Kõigest 7 aastat võttis aega kuniks hambaarst ütles,et oi lapsel on hoopis keelekida. Lõigati ära ja mõne aja pärast oli R täht ka olemas. Aga mitte ükski logopeed ega spetsialist seda ei märganud.
Mina ei näinud siin midagi väga negatiivset. Hästi konkreetselt on kirja pandud just, et mida tegi ja mida märgati. Juhtnöörid on ka ju soovituslikud, et võiks igaks juhuks kontrollida. Spetsialist märkab midagi, mis tundub ebatavaline. See võib viidata probleemile, aga võib olla ka lihtsalt lapse eripära. Kuna tema ei suuda kindlalt öelda, kumb see on, siis annabki soovitusi. Mis puudutab spetsialisti väljendusviisi, siis minu arvates täiesti okei. Arvan, et enamik vanemaid said sarnased kirjad. Mul endal on iga kord perearsti juures tunne, et mu laps ei arene üldse ja ma olen kõige hullem ema ja paneks üldse nööri kaela 😀 Aga spetsialisti ülesanne ongi märgata ja anda vanematele teada võimalikult konkreetselt ja ilustamata. Vanema ülesanne on jällegi võtta soovitusi tõsiselt. Seega oled igati õigel teel 🙂
Mulle ka see kirja toon ei istu ? kuidagi negatiivne. Samas minu 6a lapsel ei pannud me ise, arst ega lasteaed tähele, et ta liiga palju suu lahti on. Nüüd ongi tal tekkinud selline suu hoiak. Mingid suulihased on liiga alatoonuses ja ka teatud häälikuid on hääldada raskem. Ma ei ütle, et Martal ka nii on, aga meil oleks kolmeselt olnud lihtsam asja hakata parandama, kui nüüd kuueselt. Muidu poiss on väga nutikas ja suure sõnavaraga. Vahel igavusest aeleb ja on ka pigem isekeskis toimetaja. Neid viimaseid omadusi pole eripedagoog negatiivselt välja toonud ?
Mina soovitan nina-kurgu-kõrva arsti juurde minemiseks Risto Vaikjärv. Väga proffesionaalne, üli sõbralik lastega (ja täiskasvanutega), talle läheb korda su mure ning igati põhjalik. Kõigile tuttavatele kellele soovitanud on väga-väga rahule jäänud. Lisaks olen ka ise olnud alati teenusega rahul.
Kontakt: https://entc.ee/
Oma lapse kohta selliseid asju lugedes on täiesti loomulik, et viskab kohe kaitsesse. Täiesti normaalne on ka see, et ema selliseid asju ise ei märka või neist mingit “viga” näeks. Me oleme emadena enamuse ajast oma lastega koos ja seega ei oskagi neis taolisi vigu otsida. . Spetsialist vaatab meie lapsi teistmoodi ja on ainult hea, et ta ei lase ennast lapse armsast olemusest mõjutada. Paneb oma märkamised kirja, nagu protokolliv robot. Muidugi oleks tore, kui ta leiaks aega, et oma protokoll viisakasse ja meeldivasse kirjakeelde panna, kuid juu siis pole aega või oskust. See jätab muiduki teistmoodi ebaprofessionaalse mulje sellest spetsialistist. Aga lõpuks tegutsevad kõik nad siiski lapse heaolu silmas pidades ja selliseid kirju ei tasu kohe rünnakuna võtta. Jõudu ja jaksu teile!
Järsku ajas terapeut lapsed segamini?
Me käime ITKs silmaarstil. Ise ei saanud arugi, et laps ei näe, aga u 7 kuuselt hakkas ühte silma kõõritama. Enne aastat midagi ei tehtud, nii kui 1.a täis sai siis perearst suunas silmaarstile. Sinnamaani ei olnud meil aimugi, et tal nägemisega raskusi. Lõpuks tuli välja et silmad on +7 ja +8 ja kirjutati välja prillid. Nüüd laps 1a 4k ja paneb ise prille ette ja kohendab kui need ära tulevad.
Ma ei usu, et Martal nüüd kõik need loetletud “vead” küljes on, aga kontrollis käimine toob ilmselt kõige suurema südamerahu. Loodan, et siiski on kõik kõige paremas korras ja saadan head soovid teie poole teele!
Väga suur respekt selle kommentaari eest!
Minul on kogemus oma lapsega, kelle tema lähisugulased viisid erispetsialistide juurde, põhjusel, et ta ei osanud seitsme aastaselt korralikult kirjutada ega lugeda. Kuna ma ei soovinud sugulastega väga tülli minna, siis andsin endapoolse loa, et “heakene küll, minge siis uuringutele, kui te tõepoolest arvate, et seda VÄGA vaja on”
Ma ei unusta iial seda päeva, kui mulle toodi paber, kus oli kirjas, et mu laps on eakaaslastest erinev ja vajab erikohtlemist, tavakooli võib minna, aga hindamine diferentseeritud jne.
Mäletan hästi seda hetke, kui ma selle paberi nuttes puruks rebisin ja tõotasin endale, et mitte kunagi ära kuula ega alistu kui sa oled oma õigustes, teadmistes ja tunnetustes ja tunnetes kindel.
Lapsel oli koolis alguses raske, aga ühel hetkel hakkas kõik hästi minema. Ta on nüüd 23 a. edukas, sihikindel, väga eneseteadlik, erinevates Euroopa riikides haridust omandanud jne. ,ma olen tema üle lihtsalt hullupööra uhke!!
Vabandust, mu kommentaar oli vastuseks ühele minu arvates väga heale kommile, aga läks veidi valesse kohta ?
Kurgu-kõrva-nina parim spetsjalist Dr. Solovjov
Silmaarst Turman sulmakliinik.
Saatekirju pole vaja ja saab suht kiiresti ajad. Visiidi tasu vist oli 55-60€
Mu meelest pole ka kiri üdini negatiivne. Seal on ka positiivseid asju välja toodud. Nt see, et tunnustab ennast verbaalselt, märkab teiste emotsioone, suhtub teistesse empaatiliselt. Ütleks, et lausa muljetavaldav 🙂
Kuid muidugi mõistan ka seda, mismoodi ülejäänud tähelepanekud mõjuvad. Pole kerge lugeda, aga samas siiski tänuväärne info ju. Vb tõesti ise pole osanud märgata või mingites pisiasjades murekohti näha. Pole taibanud suunata lapse harjumuste kujunemist jms. Isegi mäletan oma lasteaiast (mis oli nii umbes 30a tagasi), kuidas kasvatajad ikka aina korrigeerisid küll käehoidu, küll kehahoidu jne. Isegi kooliajal õpetaja käis ja korrigeeris, kui valesti istusin. Mitte, et sellest kõigest kasu oleks olnud…. Sest mu ema ei teadnud sellest midagi. Ja kasvasingi X-jalgadega ja kehva rühiga. Algkoolis millalgi siis ema jõudis kunagi minuga lastearsti vastuvõtule, kus kõik probleemid korraga ette laoti. Aga siis oli juba tunduvalt raskem olukorda parandada. Ebamugavus mu enda jaoks oli palju suurem, sest old habits die hard. Ja ema nagunii ei viitsinud ise järjepidev olla ja minus seda omadust kasvatada. Vanus ka juba selline, et… olen ju siiani elatud saanud, miks ei peaks edasi saama… NJah..
Ma soovitan sul asja mitte nii dramaatiliselt näha. Kahtlemata on Martal palju tugevusi, mis terapeudi vaatluse käigus välja ei tulnud. Aga neid tugevusi sa juba tead 🙂 Ja teavad ka ilmselt õpetajad ja kõik teised, kes temaga rohkem aega on koos veetnud. Seda enam on tore, et keegi hoopis midagi muud oskas välja tuua. Midagi, mille märkamata jätmine võib kunagi hoopis karuteene osutada. Spetsialistide vahet käia on arusaadavalt tüütu, aga miks ka mitte, kui kellelgi aind vabu aegu ka oleks…. Loodan, et saate igale poole kuhu vaja 🙂 Põhjalikum hinnang teistelt asjatundjadelt on alati positiivne.
Kohustuslik – mul pole lapsi, seega tean ainult lähedaste kogemuste põhjal, kui isiklikult iga kommentaar lapse kohta mõjub. Küll, aga on mul ADHD, niiet veidi suhestun.
Ühelt poolt on kirja pandud neutraalseid sõnu kasutades, aga isegi lapsi omamata ei saadaks ma selliselt sõnastatud kirja lapsevanemale.
Teiselt poolt – kui nägemise tõttu koordinatsioon kannatab ja näiteks adeoidide tõttu lapsel pidevalt suu lahti on, siis on tegelikult ju hea, et keegi märkas ja nende asjadega tegeleda saab. Enda näitel – KNK soovitas mu adenoidid lapsena eemaldada, perearst oli vastu ja ema kuulas perearsti. Ma pean siiani tegelema oma “laisa näohoiakuga”, naturaalses olekus tahab mu suu veidi lahti olla ja selle tulemusel on veidi töllakas näoilme. Ausalt ma pigem ei peaks sellega tegelema ja kui olin noorem, siis põhjustas ikka väga palju ebakindlust ja enda koledana tundmist.
Omaette hoidmise ja verbaalsete juhiste mittetäitmise koha pealt – ADHD on väga väga päritav. Kui vanemal on diagnoos, siis lastel on 50% tõenäosusega ADHD. Lisaks on ADHD ja autism väga tihti koosesinevad diagnoosid. Mu enda silmi avas ADHDtiktok väga, lisaks jõudsin sealt autismitiktokini ja olen nüüdseks suht kindel, et mul on ka autismijooni. Esimese osas olen ravimitest väga palju abi saanud, teise osas ma ametlikku diagnoosi ei otsi, kuid leian väga palju tuge ja abi teiste inimeste kogemustest (lol, ehk vaatan Tiktoke ja leian lohutust sellest, et on teisi samasuguseid kui mina)
Kui sa arvad, et su laps on nutikas, siis ma usun, et see niigi on. Võimalik, et ta vajab seejuures veidi abi (võiks käia läbi need eksperdid, keda soovitati). Edu teile!
Kusjuures, ma lugesin seda kirja ja kohe tundsin “vana head” tunnet, kui Johani kõikvõimalikke iseloomustusi sain, kuidas ei ole kontaktne, kuskil rullib nurgas, kontrollige kuulmist, nagu vaadake teda, minge ajage paberid korda a la kuidas te ei näe, et laps on alla arvestuse (esimese kohtumise peale, kui polnud võõraga nii vabalt) Mul tuli praegu seda kirja lugedes kohe see, et bullsh*t, sellised asjad toovad minus täieliku emalõvi välja ja need nn spetsialistid võiksid tõesti esiteks pikema vaatluse ja uuringu teha ning õppida aru saama, et lapsed, kellest nad räägivad pole mingid exhibit x kuskil kaustade vahel, vaid meie kõige kallimad inimesed ehk tõesti, vali tooni. Ja kui keegi jälle targutab, et lihtsalt ei talu kriitikat enda lapse kohta jne, siis … hoidku see jutt omale. Ühesõnaga, täiesti hull ja halb on selliseid kirju saada, aga tahaks öelda, et ära neid väga tõsiselt võta.
Saan aru selles emalõvi instinktist. Olen ise ka saanud kritiseerivat tagasisitet lasteajast. Aga samas tuleb tõdeda, et spetsialistide juures käimised olnud lapsele toredad, need on mulle andnud tohutult palju infot lapsest endast ja tema arengust ning mis kõige meeldivam – meie pere kogemustes on enamik esialgses kriitikast uuringute ja konsultatsioonide tulemusel ümber lükatud 🙂 Ja kui see nii poleks, saaksin ka ainult tänulik olla, et keegi märkas ja suunas. Kõik ei pea olema kõik oma arengus nii nagu kuskil raamatud räägivad. Aga õpetajate jt spetsialistide asi on teha oma tööd ja märgata. Mida lapsevanem selle infoga edasi teeb, on tema asi. Ma nagu ei saa aru neist vanematest, kes negatiivse tagasiside peale nii endast välja lähevad. Oma lapse huvides… ma võtan küll vastu misiganes info sealt tuleb, hindan seda läbi enda pilgu, seejärel läbi teiste asjatundjate hinnangu. Mind teeb pigem skeptiliseks igapäevane lasteaiast saadud info, kuidas kõik on alati nii hästi, lapsed tublid jne. Ja siis kui arenguvestlus on, hakkab ühte koma teist kooruma. Ja siis võibki tulla laviinina kõik ühe korraga kaela, nii et annab seda infot adekvaatselt seedida.
Kui oled kuulnud neid hinnanguid nendelt, kes ei uuri põhjalikult, panevad linnukesi kirja ega tunne last ja oled murest murtud olnud, kuidas abi saada ning hiljem tuleb välja, et see on olnud tühine, kiirustav diagnoos, aga palju lapse väntsutusi, muret, arstide vahet käimist, siis jah, sul tuleb automaatselt kaitsehoiak. Lapse arengule on selline stress ja hinnang (tema kuuldes!), kuidas ta millegagi hakkama ei saa, väga laastav olnud ja sellega töö on olnud pikk, et tema enesekindlust taastada, et julgeks teiste ees enam midagi rääkida, joonistada või meisterdada. Igaühel oma lugu, ma olengi tänulik tähelepanekute eest, aga need, kes lastele hinnanguid jagavad, peaksid teadma, kuidas seda teha (ja seda ei ole palju palutud olla informatiivne, aga panna vanemat ja last tundma end turvaliselt ja et nad on heades kätes). Kõik asjad, mida meile on öeldud, olen lasknud mitmekordselt spetsialistide poolt kontrollida, enamus pole alust leidnud ja muus osas on lapse stress, mis kõikide protseduuride ja hinnangute käigus suurenenud, erinevate käitumismustrite ja asjade aluseks. Alates hetkest, mil ta sai turvalisse keskkonda, kus on soe lapsesse suhtumine ja antakse nädalaid aega enne kui järeldusi tehakse ning vanemaid lohutatakse, et ühtegi last ei võrdle nemad ega ärge ise oma lapsi teistega võrrelge, sest kõik on erinevad, kõikidel oma aeg ja temperament, on laps ka nagu öö ja päev ning areng on olnud hüppeline. Kahju, et palju aega kulutasin teiste spetsialistide arvamuste tõttu mööda kabinette joostes, aga samas, hing rahul, et muud asjad välistatud. Igatahes, jah, olengi emalõvi, kes vaatab lühiajalise vaatluse põhjal tehtud tulemusi kriitiliselt. Keegi ei soovigi halba, lihtsalt mina tunnen, et kogu süsteem on rutakas ja kohati lapsele kahjulik, mitte vastupidi.
Lapse kuuldes muidugi vale selliseid asju arutada. Aga mul on küsimus, kas lapse enesehinnang on siis ainult lasteaias kujunenud? Mu lapsel on ka enesehinnanguga probleemid. Teada sellest sain alles siis, kui laps käis teist aastat lasteaias. Sinnani ei osanud probleemi ära tunda. Aga kui see ette laoti, analüüsisin ja mõtlesin palju ning mõistsin, et alged on kodus. Seejuures muidugi õpetajad on alati üritanud just tunnustada last, toetada jne. Eraviisiliselt õpetajatega olen väga palju kriitikat saanud. Teeb haiget küll, aga tänaseks tean, et probleem on päris ning kodustest probleemidest kujunenud. gatahes.. Mõistan ka sind, aga öelda, et lapse enesehinnang on ainult lasteaias kujundatud ei saa ju tõene olla. Kui oled kuulnud ja tead, et õpetajad lasteaias last otse talle maha teevad, teda kritiseerivad ja annavad igati pidi mõista, et tal on midagi viga, ta on kehvem kui teised jne, siisma ei viiks päevagi oma last enam sinna. Teada asi, et õpetajad end ei muuda ja see võitlus on tühi tuule tallamine ja enda närvide söömine.
Seal videos kus ta sulle käepeale kleepse kleebib tundub küll nagu ta vaataks rohkem ühe silmaga ??♀️ samas spetsialistid kirjutavadki nii. Töötan ühes kliinikus. Nende töö on kirja panna mis nad märkavad ja midagi rohkemat nad kirjutama ei hakka.
Mu meelest väga tänuväärne, vanasti meie ajal sellist asja polnud ja vanemad ei osanudki juba varem tegeleda nende probleemidega.
Ma olen 35 ja nelja lapse ema ja ausõna ma ka pigem nunnutaks kiisusid kui mingi võõra tädikesega juttu ajaks.
Mind ajavad julgelt 70% siin kommenteerijatest närvi. Mis on vôi ei ole eksperdid julgevad lugejad olla, kui nad Martat pole elu sees näinud. Adenoidid on tavaline värk, sellega seotud paljud nômedad asjad sh kôneprobleemid. Fertilitas hea koht, kus adenoidide opp teha, panevad lapse sul süles narkoosi, mitte ei lähe üksi kuhugi opisaali nutta röökides. Kuigi Marta vôtaks vist mômmi kaenlasse ja ütleks arstile et lez do thiss. P
Mina oleks tänulik kui keegi õigel ajal minu laste kohta ka selliseid tähelepanekuid oleks teinud. Ükskõik kui kohmakas keeles siis. Oleks saanud erinevate teraapiate ja erirühmadega alustada juba varajases eas ja mul poleks kooliealisi puudega lapsi. Käiksin igaks juhuks kontrollides ära ja eiraks neid lohutajaid, kuna parem karta kui kahetseda. Mina kuulasin neid, kes lohutasid ja selle tulemusel õpib üks minu laps toimetuleku õppekaval ning ilmselt tulevikus elab terve täiskasvanuelu meiega. Või noh, nii kauaks kuni vanemad elus on. Oleks ka 3-aastaselt diagnoosi saanud ja erirühma, see spetsialistide sõnul nii poleks.
Nõus!. Vanemate häda on see, et saadud kriitikat ei osata objektiivselt hinnata. Keegi naljalt ei anna negatiivset tagasisidet kiusu pärast, sinu kui vanema ega ka lapse mahategemise pärast. Selle infoga on nii, et parem on asjaga tegeleda siis, kui on õige aeg. Sellel ei saa ju nagu negatiivset tulemust üldse ollagi. Kui selgub, et lapsel ongi päriselt arengus mingeid puudujääke, siis saab varakult jaole. Kui aga tuleb välja, et kõik on tegelikult korras ja normaalne, eakohane jms, siis ka ainult positiivne ju!
No see kriitika ei ole ju ka ise sugugi alati objektiivne.
Ma jagan oma lugu, ei saanud küll positiivset tulemust aga see suhtumine oli ikka müstika. Mul on puudega laps aga teada saamise teekond oli raske ja nõme ma ütleks ja seda siis suhtumise osas pigem. Ütlen siis nii palju, et tal kuulmislangus mõlemas kõrvas. Esiteks hakati samuti lasteaias ajama, et laps ei täida käske, toob valesid asju, seal tehti iga aasta neid arenguvestlusi. Samas kodus tegi kõike ja ei tundunud midagi valesti, esimene laps ja mida ikka oskad tähele panna. Keegi ei anna kaasa juhendit ja haiglas seda kuumistesti veel ei tehtud. Laps oli 3,5 käisime nina-kõrva-kurguarstil ja kuna tahtsin kiirelt vastust siis tasulises. Arst kiitis taevani, et vaatas juba koridoris, selle lapsega kõik korras ja lohutas, et tema enda lapski hakkas alles kolmeselt rääkima. Tema kõne siis ei vastanud eale ja see miks käske ei täitnud tuligi lõpuks sellest, et ta lihtsalt ei kuulnud, mitte, et oleks rumal või jumal teab kes aga sellist muljet üritati jätta. Diagnoosi saime siis alles aasta hiljem, kui olime saanud Tartusse arstile, paras šokk aga hea, et asi selgeks sai. Jah kaotasime terve aasta, sest areng ju seisis. Tartus oli veel üks halb suhtumine, öeldi nii, et mina ka kuulsin, kuidas lapsevanemad sellist asja ei märka. Ise nad töötavad selliste lastega iga päev ja siis peab üks ema saama aru, et ta laps on kuumispuudega, kui ta kodus teeb kõike nii nagu kuulja. Tagantjärgi mõtlen, et ju ta luges siis juba huultelt ja me vehkisime ka liialt kätega ning kõik oligi norm. Nüüdseks on see laps 16, lõpetas põhikooli neljade viitega ja käib gümnaasiumis. Jah on raske näiteks suhtlemisel ja Eesti keeles või enese väljendamises aga ta on ka vaikne ja selline omas mullis vahel, samas ma ise ka. Ei pea kõik olema mingid lobisemise masinad.
Alati tasub asju uurida, kasvõi oma südame rahustamiseks, samas kas need spetsialistidki nii targad on ?
Kas on teada, miks kuulmislangus tekkis? Loodan, et ei ole ebaviisakas küsimus. Kas võis olla CMV poolt põhjustatud ( mu enda laps sündis CMV positiivsena)
Sellised kirjad on jubedad lugeda lapsevanemale. Mul sama vanad lapsed, huvitav kas selline terapeudi külastus lasteaias on reegel või pigem mitte? Ma saan kõige kohta aru, et laps kallutab pead, vale iste ja jne, seda saabki korrigeerida ja arstide juures käia. Aga just minu hinge kriibib see suhtluspool, kas 3 aastane laps peab tõesti iga võõra inimesega igal teemal juttu ajama hakkama? Igat teemat arendama, kaasa jutustama, vestlust edasi viima. Ma võin ilma terapeudita ka ära öelda, et minu lapsed seda küll ei tee. Ma arvasin veel, et see normaalne aga tuleb välja, et mitte. Üks laps on mul eriti umbusklik igasuguste võõraste inimeste suhtes, esimesel korral logopeedi juures ta ei öelnud ühtegi sõna, mille peale pandi lapsele kohe pool aastat ajad kinni, et oioioi. Järgmine kord oli lapsele tuttav tädi ja vastas kõikidele küsimustele ja kõik need pooleks aastaks kinni pandud ajad tühistati. Ja kui mingi võõras terapeut mu last esimest korda näeb ja mitte ühte sõna ei kuule, siis kohe teraapiasse ja psühholoogile? Kas 3 aastastel ei tohigi olla oma iseloomuomadusi, kes elavam, kes omaette hoidvam, kõik peavad olema ühe puuga löödud. Mind ajab selline teema kohe närvi.
Minu kui võõra inimese meelest on kiri täiesti neutraalse tooniga, samas konkreetne nagu olema peabki, et oleks igati arusaadav. Ma ei saa hästi aru, kui paljud kommenteerijad soovitavad, et võiks olla “pehmemalt” väljendatud. Et kuidas siis? Läbi lillede kuidagi? Siis ju tekiks segadus, et mis nüüd täpselt õelda taheti ja iga inimene tõlgendaks juttu omamoodi, nii nagu aru saab. Praegusel juhul aga kõik kenasti konkreetne ja arusaadav. Ka sõna “aelemine”, mis minu meelest pole negatiivse alatooniga. Aga ma olen muidugi karastunud nõuka-aegne inimene ka ?.
Ja ei ole minu meelest lapsele diagnoosidega lajatatud, vaid need on ainult eksperdi tähelepanekud ja järgnevad soovitused, mida edasi teha. Mis on minu meelest ju väga positiivne.
Eks muidugi ise säärast kirja saades oleks ka esmane emotsioon ilmselt veidi ehmatav.
Nii et- käige uuringutel ära, sest kaotada ei ole ju midagi, samas on võimalik mingi probleemi korral õigeaegselt abi saada. Ja kui ei leitagi midagi, siis see oleks ju kõige parem ? ja endal ka süda rahul.
Kontrollis võib ju tõesti ära käia. Mina olen enda mõlema lapsega käinud nende 3-aastaseks saades selle arsti juures: https://silmaarst.eu/meie-meeskond/arstid/ , silmaarst dr Katrin Põldvee. Küll tasuline, aga sinna saab kiiresti visiidi aja ja arst ise on mõnusalt otsekohene, aus ja igati pädev ning oskab lastega ümber käia.
Aga jah…terapeut ise tekitaks oma tagasisides palju suuremat usaldust ja tõsiseltvõetavust, kui tema kirjastiil ja ka õigekiri oleks korrektsemad. Loen ja imestan, silmad suured, et niisugust lähenemist ja väljendusviisi endale üleüldse sellises valdkonnas lubatakse.
mina kui tavaline lugeja., olen tihti täheldanud et Marta vist ei näe hästi, kuna sätib alati raamatud ja käelised tegevused ja mänguasjad silmadele eriti lähedale, täiesti näo ette et paremini näha. Silmaalused ka tumedad, sul palju kasse ja kassidel on suht alati ussid, lastele peaks ilmselt ka ussikuuri tegema, samaaegselt kassidega. Kommentaar oli suht neutraalne, ja isegi positiivne. Märkas kohe, et nii väike laps on empaatiline teiste suhtes ja oskab ka kiitust endale jagada. Suud hoiab küll tihti lahti, seda on näha videotes, samuti ei räägi, puterdab segaselt, ses suhtes need tähelepanekud ei ole solvangud ja mööda külgi maha ei jookse paar arstil käiku. Inimesed ei taha sulle öelda, sest Mariga olid nii vastu, kui märgati ja otse öeldi. Suhtu sellesse positiivselt, tegelikult on see Martale hea ja sina saad kinnitust teatud asjade kohta. Niisama lampi neid tegevusi kirja ei pandud ja tihti on nii, et oma/lähedal olev inimene ei oska teatud asju selgelt näha. Minu kommentaari suhtu neutraalselt, halba ei soovi. Saan aru et su aju töötab teisiti.
ok
Arvan sama. Selle nàgemise kohta on nt eilsetest storydeski näha, kui ta su käele kleepse paneb, et sätib pead nii, et parema silmaga näeks ning üsna lähedalt.
Uhhh…selliseid kirju saada on ikka väga masendav. Kuid siiski… oma südamerahu nimel käige kõik vajalikud arstid läbi. Omal kogemus, kui lapsel 2a vanuselt tekkis nn laisk silm. Silma arsti juures selgus tõde, et laps peaaegu pime (mõlemad silmad +9,5), st lähedale põhimõtteliselt ei näinudki. Nüüdseks 2 aastat juba prillikandja olnud, kahjuks nägemine eriti paremaks läinud ei ole. Kuid ka nägemishäire võib põhjustada tasakaalu probleeme.
Samuti käisime ka 3 aastaselt adenoide välja opereerimas, magades nohises jubedalt ja enamasti hingas suu kaudu. Nüüdseks elu vaiksem ja ilusam.
Igaljuhul külma närvi vanematele ja kindlasti saab kõik korda. Peaasi, et lapsel oleks kõik hästi.
Silmaarsti aja 3-aastase kontrolli sain Tallinna lastehaiglast eile helistades homseks- sinna saatekirja pole tarvis. Tasub proovida, äkki Sul ka joppab ja ei peagi 4 kuud järjekorras olema, et 9 kuu pärast aega saada 🙂
Nina-kurgu-kõrvaarstile saab tasuta kiired ajad Fertilitasest. Muidu järjekorrad päris pikad.
Tagasisidest jääb pigem mulje, et Nessa teraapiakeskus “otsib” endale patsiente ? (vt. Viimane lause kõige all).
Kontrollida tasub, aga kas ka kõik need välja toodud probleemid päriselt on – kahtlen! Olen märganud, et kui tasulisele kliinikule antaks võimalus midagi otsida, et endalt tööd saada, siis seda ka leitakse! Inimesed hirmutatakse nii ära….
Mäletan, kui mul poisi 3a rühmas käis logopeed. Ja kui ma lapsele järgi läksin, siis vuristas õpetaja ette kõik vead, mis laps tegi ja kokkuvõtvalt jäi mulje, et mu laps ei oska üldse mitte midagi. Päris halb tunne oli koju minnes ja nutt tuli kurku. Nüüd olen ise lasteaiaõpetaja ja isegi koolitustel õpetatakse seda, kuidas vanemale teada anda selliseid asju. Jah, varajane märkamine on hea, kuid taktitundelisemalt seda edastada.
Ühe päeva jooksul anda nii põhjapanevaid tähelepanekuid on natuke meelevaldne. See on ühel päeval kogutud info ja muidugi on hea kontrollida, aga loodan, et mõistad, et oled hea ema ning ei ole oma lapse arengut pärssinud. Muidugi on hea nüüd käia kontrollis, kuhu juba ka aja kirja panid, inimese/arsti juurde, kes on Sinu lapsega juba tuttav. Mari ajast vist ka mäletad, et saab vajadusel reh. teenusele minna ja ei pea erapraksissesse minema nagu Sulle saadetud kirja viimases lauses soovitatakse.
Kõrvaarstina julgen soovitada KNKK-Mikk Mailend.
Oma lapsega käisin ja saime väga operatiivset ja asjalikku abi.
Meil Mikk Mailendiga täiesti teistsugune kogemus. Käisin oma nati alla aastase tütrega kontrollis kuna norskas (ka uneapnöe) öösel jubedalt ja päeval suu koguaeg lahti. Pärast läbivaatust kirjutas dr Mailend meile zyrteci ja ütles, et vōibolla miski allergia, aga muidu pole hullu. Operatsiooni kindlasti ei vaja.
Mina aga selle vastusega rahule ei jäänud ja läksin kontrolli dr Milleri juurde. Tema lōpuks siis lōikas adenoidi välja ja ütles, et adenoid oli ilmatuma suur ja lausa mööda käike edasi kasvanud. Ōhu liikumine oli täiesti null!!
Nii, et jah minu soovitus oleks, et kui ikka midagi tundub valesti, siis minge kindlasti ka teist arvamust küsima.
Sõna “aelema” mida kasutati, näitab juba et inimene pole erapooletu.
Mis terapeut see tàpsemalt oli? Alguses teksti lugedes tundus, et füsio käis jälgimas.. lõpuks eripedagoog? Mina viimases ametis ei oskaks küll hinnata, kas lapse tegevus on korrektne just istumise jms osas sest noh.. ma pole seda õppinud ja teatud vanuses tuleb asju ikka teisiti vaadata. Mis mind ennast hakkas kiirelt häirima olid need negatiivsed sõnastused. “Ei tea, ei oska, ei tee”. Ülikoolis tambiti alati, et negatiivne tuleb kirja panna eituseta. “Xxx vajab jälgimist/arendamist” jms. Teine asi mis häiris, – mis teema tal nende kassidega on? Kas see on halb asi, et Martale meeldivad kassid? Teil on kodus (okei, tema ehk ei tea) mitu kassi ja see on Marta jaoks aktuaalne teema. Loomulikult räägib ta sellest! Kolmandaks – võõras inimene rühmas muudab laste käitumist ja sotsiaalsust, olgu see inimene nii tore kui tahes.
Töötan koolis spetsialistina ja võin öelda, et see kiri pole minu meelest halvasti kirja pandud. Selliseid vaatlusi peabki kirja panema ilma emotsioonideta ja hinnanguvabalt, võimalikult täpselt kirjeldades. Ma mõistan, et lapsevanemana on seda halb lugeda ja samas tundubki, et misasja iga pisiasi on justkui nüüd halvasti, aga see on lihtsalt see vaatluse kirjeldamise detailsus, mida spetsialistidelt oodatakse. Muidugi veel see, et kirja teel ju jäävadki paljud asjad tihti arusaamatuks – päriselus võib see spetsialist olla väga sümpaatne ja kirjeldada olukorda palju rõõmsamalt, lihtsalt hetkel on toodud välja asjad, millega sina saad Marta arengus abiks olla (arstide poole pöördumine, et teatud asju välistada jne).
Meie neljane kannab prille ja soovitan väga käia ITK lastepolikliinikus silmaõde Olga Koemetsa juures. Vajadusel suunab arstile uuringuteks, aga ehk piisab ja saab selgeks.
Kiri on nii vormilt kui ka sisult üsna vildakas ja jätab tõesti paha maigu suhu. Kui suudad, siis proovi sellest mööda vaadata ja mitte liialt muretseda. Samas käi soovitatud arstid-spetsialistid läbi. Sel lihtsal põhjusel, et mõnikord võib võõras silm tähele panna märke, mida lapsega harjunud isikud on harjunud tavaliseks pidama. Mul on endal see juhus olnud, et mu meelest sõbranna laps oli kõndides kuidagi kobav, sõbranna ise ei saanud midagi aru. Aga ta ei solvunud õnneks mu peale, vaid pöördus kuhu vaja ning selgus, et füsioteraapiat ongi hädasti vaja. Kõigest aastaga oli probleem lahendatud. Ma poleks ka muidu midagi märganud, aga kuna mu pisike õde oli kõrval palju liikuvam, siis jäi silma. Teine näide veel. Mitte üks hing ei kahtlustanud, et mu väikeõel võiks nägemisega probleeme olla. Kontrollis selgus aga, et on suuri probleeme ja inimene näeb väga halvasti. Silmaarst ütles meile, et kõike ei saagi märgata, eriti just kaasasündinud probleeme.
Kirja kirjutanud isiku suhtluskeel paistab küll üsna konarlik, aga võib-olla tema tugev külg ei olegi suhtlemine, on hoopis pisiasjade märkamine. Kui kontrollide käigus midagi selgub, siis on sul põhjust tänulik olla, aga kui ei selgu, küllap siis oli tegu lihtsalt üliagara professionaalse kretinismiga ?
Ole nüûd, ei ole Martal midagi häda. Eksperdid on supereksperdid probleemide nägemisel ka seal kus probleemi pole. Usu mind – sa saaks aru, kui su laps ei näe/kuule/tasakaalu ei hoia/istub koguaeg suu ammuli jnejne ja ka ATH diagnoosiga inimene saab aru, kui laps ei ole nö normaalne. Kontrolli minge muidugi, see ei jookse mööda külge maha, aga no sa ju saad ise ka aru, et enamus neist on otsitud probleemid
Spetsialist, kes kirjutab, et laps aeleb, on ise peast sooda, ausalt. Ütleme ilusasti, et spetsialistil ilmnevad selgelt pervasiivsed jooned 3a lapse emale lapse kohta ülevaadet andes.
Laps tunneb kohe ära kui keegi tavapärasest erinevalt jälgib, laps on tark.
Nopi sellest kirjast terad välja, igaks juhuks ja lihtsalt ohka, et ta issanda loomaaed on mitmekesine.
Ükski “spetsialist” ei hariduses ega meditsiinis ei tohi niimoodi teavet edastada, see on ebaprofessionaalne.
Mis on halba sõnas AELEMA? See on täiesti tavaline tegevust kirjeldav sõna ju.
Appi! Laps aeleb…. Wow. Tal vist oleks ise vaja arendada ennast. Ei usu, et midagi on aga käi igaks juhuks kontrollis ära. KSA teeb väga häid silmaiuringuid. Enda lastega seal käinud. Siis endal süda vähemalt rahul.
Minu meelest oli see kiri väga nõme. Minu lapse kohta keegi nii kirjutaks läheks ma üli närvi. Ma olen koguaeg vaadanud kui lahe plika see Marta on. Nii julge, tark ja üleüldse asjalik.
Oma poisil sain aru et prille vaja lasteaia viimases rühmas alles, siis ka tänu sellele et vaatas lõpuks telekat nii et mina vastu ekraani.
Silmaarsti võin soovitada OÜ silmake lastepolikliinikus ITK-S. Kiirelt saab aja ja väga toredad arstid.
https://nagemisuuringud.ee/teenused/#laste-nagemisuuring
Soovitan väga sinna pöörduda. Super toredad arstid ja väga põhjalikult uurivad.
Hahaa, ma olen nõus, et terapeut võiks natuke oma eesti keele kallal tööd teha. Esimene rida kirjast on suht keeruliselt arusaadav. Aga tal võibolla ka mingi häire või probleem, kunagi ei tea.
Mis puutub kommentaaridesse lapse osas, siis see on väljavõte mingi päeva mingist hetkest ja väga palju kaalu ma sellele ei paneks. Samas märkused nägemise kohta… laseks nägemise-kuulmise-adenoidid üle vaadata küll.
Kui Marte pidevalt tõuksiga ringi laseb, siis tasakaaluga tõenäoliselt väga suuri probleeme pole, aga eks selle saab ka kõrvaarsti juures selgeks.
Muidu tundub mulle kirja toon pigem tundetu ja neutraalne. Aga eks lapsevanemana loed seda ka natuke teistmoodi kui kõrvalseisjana. Kirja lõpus on ikka positiivne ka välja toodud.
Lende osas ma kahtlustaks, kas ta HSP laps pole.
Ja sinu blogiposte lugedes tekib mul alati kahtlus, et kas mul ka ATH pole. Ma ei hakka guugeldama, sest sellega on nagu vanasti Tervise ABC lugemisega – kui selle ette võtad, siis tekib järjest enam tunne, et vähemalt seitse surmahaigust on küljes.
Ma ei tea, mis on HSP laps?
HSP – highly sensitive person. https://hsperson.com/
Ilmselt siis ülitundlik inimene? https://www.ulitundlikinimene.ee/
Just, seda mõtlesingi. See eestikeelne “ülitundlik” kõlab nagu mingi hüsteerilise naisterahva diagnoos ja käib mulle (HSP-na) suht närvidele, seetõttu ma eelistan seda mitte kasutada.
HSP – Highly Sensitive Person. See tähendab, et võib olla ülitundlik näiteks erinevate helide või valguse suhtes, emotsioonid võivad olla väga intensiivsed, teised inimesed ja nende puudutused, tekitatud helid jne võivad kergemini ärritada jne. Üleüldse võib kõik ümbritsev olla liiga kurnav ja stressitekitav. See ei ole mingi vaimne häire vaid pigem isiksusejoon.
Soovitan siiski ära käia arstidel juba lihtsalt sellepärast, et teada, et kõik on korras.
Selliseid tähelepanekuid on alati ebameeldiv saada, aga peale esimest ehmatust ja muret tuleb alati õnneks rahunemine ja siis saab juba asju selgemalt hinnata.
Ükskõik kas kiitmine või laitmine, eks iga ema tunneb ikka ise oma last kõige paremini, aga alati on ka hea olla päriselt kindel.
Ise olen saanud nii kiituseid kui laitusi, kuid ka pidanud mitmeid kordi omaalgatuslikult saatekirju taga ajama ja erinevate arstide juures käima et saada lõpuks pädev vastus oma murele. Õnneks mitte midagi väga hullu, aga ikkagi, see jälle omakorda kinnitas mulle et ma sain ise asjadest õigesti aru ja vahel perearst ise ei olegi kõige pädevam mingites detailsemates küsimustes milles ta ei ole spetsialist.
Minu esimene mõte peale kirja oli see, et ÄKKI see tädi oli üks sinu hateritest kes siiamaani ainult kuskil perekooli foorumites julgeb sõna võtta, nüüd tekkis võimalus vähe otsemini lajatada ja siis pani täiega??♀️. Eks mingi põepõhi on all ka aga no tõesti, kui selline A4 lehekülg probleeme lapsega olema peaks siis võiks seda kuidagi teisiti kirja panna või veel parem face to face vestlus ???♀️.
Tekkis sama kahtlus eriti, et kassid väga ette jäid.
Silmaarstile tasub kindlasti minna. Minul on suure lapsega kogemus, kus ma ise samuti midagi ei märganud, laps ei kurtnud ja ka lasteaiast ei tulnud signaale, et midagi oleks valesti. Lasteaias käis koguni silmaarst, kui ta 3a oli ja ka sealt ei selgunud, et midagi valesti oleks. Ühel hetkel, 5-aastasena alles, hakkas laps meeletult pilgutama. Perearst suunas psühholoogile, et ilmselt tikid. Ise otsustasin igaks juhuks minna ka ikka silmaarstile ja mis selgus oli see, et lapsel on laisk silm, üks silm oli +6,5 lausa , seega sisuliselt nägi kogu selle aja ainult ühe silmaga. Ja varem ei olnud mitte midagi, mis sellele oleks viidanud! Ma ise tundsin nii halvasti ennast, et kuidas ma ometi ei märganud varem. Aga saime ravima hakata ja täna, 13aastasena, on ta jätkuvalt prillikandja, kuid silm on oluliselt paremas seisus siiski.
Tere.
Ma olen mõelnud juba mitmeid kordi, et kirjutan sulle. Nüüd siis on sellele keegi teine ka tähelepanu pööranud. Nimelt olen tähele pannud, päris paljudest videodest, et Marta paneb pea ühele poole viltu, kui midagi vaatab. Lihtsalt on see eelnevalt silma jäänud.
sama, aga mõtlesin, et asi on minus. võõrale inimesele ikka lambist kirjutama ei hakka, et kuule, kas su lapsel on nägemist kontrollitud?
aga Marta on nii nunnu 🙂
Silmaarst – pane aeg Kesklinna polikliiniku SILMAÕE vastuvõtule. Tema teeb esmase kontrolli ja kui on probleem, suunab arstile edasi. Ja ooteaega ei olnudki, sain kohe järgmiseks päevsks.
Päris julgelt teevad ühe vaatluse põhjal nii põhjapanevad järeldusi.
Vabalt võib laps järgmisel päeval teisiti käituda.
Näidake mulle last või täiskasvanut, kes toolil istub kogu aeg viksilt ja viisakalt. Ma nihelen samuti ja topin oma jalgu kuskile toetama, kui võimalik. Kas peaks käed põlvedel istuma? W-asendit tõesti ei peeta kasulikuks ja lapse sellisel eelistusel on omad põhjsued, aga küsimus on, et kui palju ta nii istub? Küllap võib ka füsioterapeuti külastada, loodeatavasti leiad kellegi asjaliku, kes ka igapäevaseks tegevuseks nippe annab.
KNK arsti külastus võib samuti kasulik olla, sest lastel on adenoididega tihti probleeme ja silmi võib ju ka kontrollida.
Eks paljude asjade märkamisega on muidugi see, et ise harjume ära teatud asjadega lihtsalt.
Lõppude lõpuks on tegemist väikese lapsega ja midagi põhjapanevat ei saa küll ühe vaatluse puhul järeldada. Ma ei saa aru, miks tahetakse kõiki kuskile raamidesse toppida. Ei saa elevanti õpetada puu otsa ronima, ta pole ju ahv.
Veidi jah nagu üleanalüüsitud 3 aastase põnni kohta. Ma arvan et silma ja kõrvakontroll on igati positiivne aga ülejäänu suht mõtetu jutt. Mis erilist vestlust peaks siis kolmene arendama? Minu oma laps on hästi vaikne ja tagasihoidlik, pigem ei suhtle kui ei pea just, täpselt nagu ma ise. Ja las ta olla , peaasi et on õnnelik ja rahul endaga. Nagu ma juba ütlesin, käi silma ja kõrvu kontrollimas aga füsioteraapia ma ei tea, oleks siis midagi viga, ei ole ju. Saab suuremaks hakkab mõnes trennis käima siis tulevad õiged lihased , praegu ju alles pisike, väikesed ju aelevadki, mis siis soovitakse et istuks sirge seljaga toolidel nagu suured või? Ma saaks aru kui Marilt nõutaks näiteks koolis korrektset istumist koolilaua taga ,Ada Marta puhul pigem nagu oleks analüüsitud erinevaid nähte arvestamata lapse üldist iseloomu ja üldmuljet. Igatahes soovin teile parimat ja olete väga armas pere!
Hei! Pea püsti ja vapralt edasi.
Olles raske puudega lapse ema tean seda tunnet, kui sellised kirjad mõjuvad. Mina olen aastatega õppinud neid kirju lugema neutraalsel toonil ja hindama nende otsekohesust. Alguses reageerisin iga kord nagu emalõvi, aga nüüd olen loen väga negatiivseid kirju järgmisel päeval uuesti, nopin välja asjad, mida on võimalik muuta või vaja uurida ja ülejäänul lasen minna. Kunagi ei lepi ühe spetsialisti arvamusega, vaid uurin ka nendelt, kes pikemaajalislt lapsega tegelenud- seda sa oled ka teinud 🙂
Vahel muidugi märkab võõras inimene teistsuguseid asju, aga siis saabki lasta ka õpetajatel neid asju märgata, et kas laps teeb neid igapäevaselt või oli sel päeval/ nädalal selline teistmoodi aeg.
Ole tubli ja tee pliksidele pai!
Kõrva-nina-kurguarst: Risto Vaikjärv, soovitan! Suurepärane arst!
Samad sõnad!
Käisin lapsega tema vastuvõtul ja tema ise ka opereeris. Ainult kiidusõnad!
Tead, see kiri kõlab nagu tal oleks check boxid ja siis ta neid seal kriipsutas a’la Istuda? – Ei oska. Seista? – Ei oska. Räägib? – Ainult oma teemadest.
Eks emale on see ofc valus lugeda, aga ma arvan, et su reageering on täiesti õige. Ouch aga igaks juhuks võib ju arstil ära käia. Ma arvan, et tegemist on lihtsalt professionaliga, kes on oma protseduuriga nii harjunud, et unustas ära kuidas vanematega rääkida. Ma ei usu, et see on pahatahtlik, ta lihtsalt tegi Martale nö autoülevaatuse ja sina tahaksid tegelikult inimlikult arutada.
Soovitan Kõrva-Nina-Kurguhaiguste Kliinikut (Mustamäe tee 55A). Üldjuhul saab aja kiirelt. Isiklikult on kogemus dr Mikk Mailendiga (ravinud nii mind kui ka last), ta on sellise konkreetsema jutuga ja asjalik. Aga olen sealsete teiste arstide kohta ka positiivset kuulnud.
Samas kohas oskan oma kogemusest soovitada ka Oliver Vaidet.
Kirja osas olen nõus, et neid asju võiks pehmemalt rääkida…aga tasub üle kontrollida küll.
Nägemise kontrolliks on 3.eluaasta täpselt õige. Kui on nt laisk silm, siis on just õige hetk tegeleda. Ja sellest, et laps halvasti näeb, ei saagi ei sina ega laps ise väga aru. Minu (kooli)lapsel tekkisid peavalud ja alles siis tuli välja, et üks silm on tugevas miinuses. Kui prillid ette sai, siis alles sai aru kuidas õigesti nähakse ja taipas, et tõesti enne nägi väga halvasti. Silmade kontrolliks soovitan silmaarsti, mitte prillipoe optometristi vms.
Kõrva-nina-kurguarsti osas ka ei pruugi ise aru saada, oled ju harjunud. Lase ikka üle kontrollida. Nt KNK kliinikus on hästi toredad arstid 🙂
Võin silmade ja kõrvanina kogemusest pikemalt rääkida (laisad silmad ja suured adenoidid), kui tahad võta ühendust!
Tere armas Mallu.
Mul endal on kodus 3aastane, kes saab peagi 4. Lugedes seda kirja ja seda, mida seal lapselt nõutakse, tundub minu arust veidi liiga palju. Me räägime 3aastasest lapsest. Minu teada ei tohiks selliste rutakate sõnadega üldse enne 5ndat eluaastat tegeleda, sest nagu me teame lapsed areneved erinevalt va mõned olukorrad, kus on tõesti probleem.
Sul on laps normaalse arenguga ja ühest vaatlusest võõra inimese poolt ei saa küll järeldusi teha ja veel selliseid.
Nina-kurgu-kõrva arstile annab saatekirja perearst ja siis mine vaata aeg digiregistratuurist- ma ise just panin enda 4a lapsele ja Tallinnas oli küll neid tasuta aegu jalaga segada ja sai ka kohe paari päeva jooksul- digiregistratuur on selles osas hea, näitab sulle kõik võimalikud kohad ja ajad koos ?
Minu meelest, tänapäeva lastel ei lastagi olla lapsed, oma rõõmude ja muredega. Oma tempoga kasvada. Kohe saadetakse eksperdid jälgima ja tembeldatakse haigeks. See ju muidugi hea, et keegi spetsialist neid jälgib ja ka lastevanematele tagasiside annab(vb meie ei märkagi niipalju ?) aga enamasti oma lapse rühmast olen seda märganud et see käib 1päeva jooksul. Mida näeb ta ühe päevaga…?
Igatahes arvan et nii noorel lapsel midagi sellist nagu kirjas kirjeldas probleemiks pidada on absurd.
Kuulmiskontrolli osas soovitan Kotka Tervisemajas asuvat audiomedi. Siin head spetsialistid. ?
No ütleme nii, et vähemalt sinu laste lasteaed suhtleb sinuga ja antakse tagasisidet. Minu laps käis lasteaias ühe aasta logopeedil. Tänase päevani ei tea ma, mis asjus või mis tähte/häälikut tal “raviti”. Rühma õpetajad ka küsisid minult, ei osanud vastata. Ja nüüd algklassides sain teada, et laps on teist aastat tugiõppel, et teda toetab personaalselt eripedagoog ja jälgib koolipsühholoog. Ja mulle raatsiti info edastada teisel aastal… Väga vihastasin. Selle asemel, et oleksin saanud lapsega abi ja tuge otsida, olin arvamusel, et probleeme ei ole. Ja nüüd kui mulle lõpuks info anti siis sain veel kriitika, et miks ma ometi ise midagi teinud pole ja niisama passin. Et siis miks ma ei talitanud vastavalt infole, mida mulle poolteist aastat edastada ei vaevutud…
Ma kyll ei tunne Martat ja pole teda tegelemas näinud, kyll aga olen töödanud erivajadustega laste koolis ja kui meie oleksime sellise kirja vanematele saatnud, oleks ma praegu pea jagu lühem ?
Terapeut või kes iganes ekspert ei kasuta selliseid väljendeid esiteks, laps ei aele maas?♀️
Soovitan perearstiga konsulteerida.
Vaata ja jälgi ise Marta nägemist näiteks kui raamatut vaatate, silmad võivad kyll prilli vajada või teise silma peitmist( laisa silma korral vaatab laps valikuliselt ühe silmaga)
NKKarsti juurde saab kiirelt tasuta aja saatekirjaga ca nädalaga kui aeg sobib (soovitan ninakõrvakurgukliinikut). Digiregistratuuris saad mugavalt aegu valida.
Silmaarstile soovitati minna kaupmehe tn (arsti nime ei mäleta).
Tasuta aja saab ka panna 3a kontrolliks silmaõe vastuvõtule, kes vajadusel suunab edasi silmaarstile. Mul vanema lapse silmaprobleem tuligi alles 3a kontrollis välja, enne polnud midagi aru saada. Ja siis igaks juhuks sai väiksemat ka kontrollitud ja tal mõlemad silmad olid +4,5 prilli vajadusega. Šokk missugune mul.
Aga peale prille laps lõpuks näeb ja areng oli kohe märgatav.
Sinu vabandus on ATH, aga kuidas ei ole seda teised märganud? Kardo, vanavanemad? Kõigil ju juba kogemus Mariga, seega peaks ju ka Marta erinevus ilmne olema.. Jaksu teile ?
Tead! Vahest need ” spetsialistid” ikka väga pingutavad üle. Endal kogemus, kui koolis üritati last iga hinna eest saada väiksemasse klassi, saadeti ka Tlna igasugustele testidele ja katsetele, rajaleidja tegi last maha. Aga jäin iseendale kindlaks, et tunnen ja tean oma last. Käib nüüd ikka samas klassis, toetan teda ja samas ained, mis raskemad on tal määratud IÕK ( iseseisev õppekava) saab vajadusel abivahendeid kasutada. Ühesõnaga, usalda sisetunnet, ära mõtle üle ja tee nii nagu sulle tundub, et on õige.!! NB! Vahest tahaks küll nendele ” spetsalistidele ” öelda, et minge te ka oma arvamusega p…..e !!! ??
Tsau, ma emana oleks raudselt sama löödud, kui sina sellise kirja peale, aga ma usun, et terapeut panigi kirja võõra inimesena selle, mis nägi ja mis võib-olla jääbki teistel õpetajatel ja ka sul kahe silma vahele, sest te olete Martaga harjunud, teate tema käitumismustreid jne. Kindlasti ei ole see mingi “kõik, su laps on ebanorm, get help!”.. Silmaarsti juurde peabki minema esimest korda kolme aastaselt, seega loe aga tagasisidet arstide kohta, kes laosele sobib, võta kasvõi tasuline aeg ja mine?. Sama LOR arstiga, kui su perearst annab saatekirja, bronni aeg ja küll see ka tuleb.. sellega vast pole liiga kiire? Mu väiksel õel oli muide “laisk silm” ja ta vaatas ka nagu Marta (insta storys nägin) pead kallutades ühe silmaga pigem.. kandis lasteaia ajal neid korrigeerivaid prille, kus üks silm pandakse kleepekaga kinni ja kooliks oli nägemine korras?. Nii et ära muretse, sa teed nkn kõik endast oleneva.
Maria Malvat soovitan laste silmaarstiks. Võtab vastu ka itk lastepolikliinikus.
Tavapärane terapeudi hinnanguvaba olukorra, lapse tegevuse/käitumise kirjeldus. Soovitused antud, mis hea. Mul emal pandi hiljuti Altzaimeri diagnoos, siis epikriisid olid täis samas stiilis kirjeldusi. Tõenäoliselt loed tooniga, kuna isiklik teema. Käige kontrollis ja äkki tõesti prille vaja ja läheb kõik muu ise korda..
Sellest kirjast tundub, et pigem teeb reklaami oma ettevõttele, või otsib juurde lisa patsiente. “Alati oled oodatud meie ettevõttesse vastuvõtule” :O
Väga kehva maik jäi seda kirja lugedes ka minul.
Fertilitasest soovitan knk Dr Viktor Solovjov. Väga lastesobralik.
Ja kui ongi adenoid suur ja lõikama suunatakse siis kai ka homöopaadi juures ära, näiteks Väike Uba (Elery Tammemagi) voi Tatjana Vatter arst- homöopaat.
Kusjuures! Ei pruugi ise tähele pannagi, et lapsel pidevalt suu lahti(mina enda omal ei märganud!) Pärast adenoidide ja mandlite oppi kadus see ära. Märkama hakkasin, kui korduvalt erinevate inimeste poolt küsimusi tuli, et miks tal suu lahti pidevalt jmt. Sama nägemisega! Isegi õpetajad lasteaias ei märganud seda kuni koolieelse kontrollini, mil selgus, et lapsel prille vaja ja ühe silmaga pmst ei näegi üldse ?♀️?♀️ Vähe suur polnud minu imestus kui sellest teada sain. Silmaarsti põhjendus mitte märkamisele oli see, et nö terve silm tegi mõlema silma töö ära. Mida varem asjaga tegeleda, seda suurema tõenäosusega vabaneb nt prillidest tulevikus.
Ma ei võtaks seda kirja üdini negatiivsena. Inimene, kes igapäevaselt kokku ei puutu, märkabki seda, mida ise tähele ei pane. Vähemalt annab vihjed-suunad kätte, millega tegeleda 😉
Edu!
Nägemisuuringutes Liina Tarum – väga põhjalik optometrist. Saan seal lapsega käies alati väga põhjalikult kõik teada. Vist oli 25.- vastuvõtt.
Erinevalt nt ITKs – seal käis kõik kuidagi möödaminnes. Üldse ei tekitanud usaldust.
Silmaarsti juurde on mõtet ikkagi siis minna kui nägemisega päriselt mure tuvastatakse.
Jaaa, see silmaarst on super, aga ta ei saa prille välja kirjutada, sest neil ei tehta nii väikestele neid värvainega uuringuid. Muidu superkoht, kust alustada.
Kuna töötan ka ise optometristina pean vajalikuks täpsustada, et nii pisikese lapsega peab kindlasti käima silmaarsti mitte optometristi juures. Laste kohustuslikud silmaarsti kontrollid on sünnitusmajas, 3 aastaselt ja vahetult ennem kooli. Edaspidi võib käia optometristi juures. 🙂
Väga hea laste silmaarst on nt Dr Maria Malva- võtab vastu nii ITK’ kui ka PERH’s ( Katusepapi 6 kliinikus)
Mina läksin lapsega 3-aastase kontrolli Tallinna Lastehaigla polikliinikusse. Beebina oli tal uuringute käigus märgatud keskmisest väiksemaid nägemisnärve. Oiiiii, kuidas sain proua doktori käest karmilt õiendada, et kas ma ei tea, et 3-aastase silmakontrolliks ei panda arsti juurde aega!!! Noh, kogelesin siis oma silmanärvide jutu ära, siis veidi leebus. Mitu aastat möödas ja ikka paha tunne, kui tagasi mõtlen. Hea, et sama arsti juurde tasulist aega erakliinikusse ei pannud. No võimalik, et siis oleks suhtumine hoopis teine olnud…
Silmaarsti juurde ei ole vaja saatekirja, helista ja pane aeg. Meil trehvas nii, et saime samaks päevaks. (Meie küll Tartus)
Tugevat närvi!
Minu arvates see kiri ei olnud kurjalt kirjutatud, aga samas kui see enda lapse kohta oleks, siis vb arvaksin teistmoodi 😀 seal oli positiivseid asju ka kirjas, näiteks, et Marta läheb alati julgelt ligi, kui märkab, et keegi kurvastab. Enamus inimesi kõnniks tuimalt mööda, seega see on väga hea omadus ja tore, et seda teised ka tähele panevad.
Minul on ka kogemust sellise “eksperdiga”. Tegelikult oli Ta lasteaias lihtsalt logopeed aga leidis,et mu tütar on autistlik, ei taha kõigiga suhelda ja valib kellega räägib. Soovitas minna psühholoogi juurde. Kuna tema ei saanud last rääkima.
No selge, panin aja ja läksime siis. Esimese 5 minuti jooksul hakkas laps psühholoogi juures kaasa rääkima. Selle peale öeldi,et laps täiesti terve, et ilmselgelt ei osanud logopeed lapsele lihtsalt läheneda. Selle tunnikese olime ära aga tagasi enam ei läinud kuna ei olnud vaja.
Nüüd on 12 aastane ja täiesti terve ning tubli laps. Koolis läheb ka hästi.
Et jah. Võid need kohad läbi käija aga tõesti see kiri on väga kriitiline ning ühe hindamisega ei saa ikka õiget ülevaadet.
Sorri, aga kirjast jäi veel selline mulje, et ta käibki seal probleeme otsimas, et lapsed tuleks tema juurde teraapiasse (lõpus basically teeb reklaami endale). Otsib tööd endale ühesõnaga.. ma ei ütle siinkohal, et probleemi ei ole, aga ilmselgelt üle paisutatud 3 aastase lapse kohta?
Täpselt sama tahtsin kirjutada! ?
No nii, saatuslikud sõnad enne sisu juurde minemist: “Võib-olla ei tohiks ma sõna võtta, kui ma pole lapsevanem, AGA…” 🙂 Mulle kõrvaltvaatajana ei tundu kiri sugugi negatiivse tooniga. Kusjuures märkasin sama ka ühe tuttava puhul, kelle märksa suurema lapse kooliõpetaja oli jätnud tagasisidet (tõesti probleemkäitumise kohta). Vanem võttis seda koguni rünnakuna (ja et kuidas ometi õpetaja tema lapse kohta nii ütleb ja näeb ainult halba ja seda-teist-kolmandat), aga mina kõrvaltvaatajana lugesin seda neutraalselt ja leidsin, et just ikka on midagi head ka kirjas, koguni on halbu asju väga viisakalt kirja pandud, mitte kirjeldatud vaid halba (siin nt heana ju välja toodud Marta empaatilisus). Tean omast käest, et mõnd vaatlejat suunataksegi just head kirjutama (kartes sedasama vanemate reaktsiooni), aga see omakorda tähendab, et kui on mingeid asju, mis ehk võivad sillutada teed mõnele suuremale probleemile, siis võib see vanemal märkamata jääda, sest tema on nende asjadega harjunud ja ei oska ohtu oodata. Selles mõttes loodan, et saad selle hingest välja ja lihtsalt tead edaspidi seda (kirjapandut – et ei ununeks :)) paremini jälgida. Need ei pruugigi praegu probleemid olla, võta neid kui suunavaid tähelepanekuid. Seda enam, et saad konsulteerida oma laste teiste õpetajatega ning võrrelda pisemat oma suuremate tüdrukutega. Kõik läheb hästi! Tüdrukud on vahvad ja sa oled äge ema. 🙂
Olen absoluutselt kõigi Sinu mõtetega selle kirja kohta nõus. Kiri on tõesti kuidagi ründav ka halbadele külgedele keskenduv. Sina ja Su lapse õpetajad, kes temaga igapäevaselt tegelevad, otsustate, kas või kui palju abi on vaja. Mul kõik kolm last sellised, et mõnel päeval, kui ainult sellel päeval neid jälgida, on ilmselt geeniused- loevad(2,4,9), joonistavad, teevad nalja ja lohutavad jne jne. Teisel päeval hullumeelsed või alaarenenud- ei räägi kellegagi, ükski tegevus ei sobi, paugutavad uksi ja trambivad ringi ise samal ajal karjudes, sõna ega palveid ei kuule/ei näe jne. Igatahes, minu soovitus, jälgi ise siis teadlikult teda nt nädal-paar- pane kohe asjad kirja, kui midagi sellist märkad aga hulluks ei tasu minna, sest noh, kui juba ette on öeldud, siis harilik komistamine võib ka tunduda tasakaaluhäirena, kuigi ei ole seda. Ja siis saad pärast kirjas olevaid asju vaadates ise järeldada, kas oli siis meid asju kuidagi tihedamalt, kui normaalne. Või kui saatekirjad nagunii võtad, siis tolle arstiga läbi arutada, kas ja mida. Ma olen Sinu poolt 🙂