väike breakdown of the närv

Nagu ma siin maininud olen, siis ma ei tea, kas ma olen ammu seest surnud, või milles täpselt asi, aga iga kord kui keegi jälle kirjutab, et oii Mallu, ära ole kurb! Siis ma kehitan õlgu, et noh, eks ma mingil määral ikka olen, aga mitte see “leban maas looteasendis ja nutan silmi peast välja” kurb. Pigem selline…neutraalne ja ühtegi pisarat ma ka valanud ei olnud. Ma ise kahtlustasin, et ma olen seda lihtsalt viimase aasta jooksul nii palju teinud, et need on lihtsalt füüsiliselt otsa saanud või miskit.

Seda siis kuni eilseni. Lapsed magasid ja mina andsin endast parima, et ka magada. Ehk siis scrollisin instas ja tiktokis ja netis ja lõpuks jõudsin vanasse heasse perkooli, kus seisis selline kommentaar:

Ja mida mina tegin? Reaalselt hakkasin niimoodi nutma, nagu ma oleksin just teada saanud, et mu kõik sõbrad jäid kõik korraga auto alla, mu korter põles maha ja ma peaksin 90 järgnevat aastat ehitustolmu sees elama. Mul lihtsalt pisarad purskusid silmist ja ma üritasin enda nuttu padjaga varjata, et ma lapsi üles ei ajaks. Kuna mina ise Kardo laivi ei olnud vaadanud ja ei teadnud, millest ta seal üldse rääkis, siis kirjutasin talle kohe, wtf, mis juttu sa oma laivis ajad ah? Mille peale Kardo vastas, et ta oli lihtsalt maininud, et “Mallu jättis täna lapsed endale, jeee vaba õhtu” vms. Millest siis ilmselt jah hea fantaasia korral saab välja lugeda küll selle, et lapsed käivad minu juures ainult vahelduseks ja vaene Kardo oli eilsest esimesest vabast õhtust üle aasta nii sillas, sest seda ei saa ta muidu mitte kunagi.

Mis selle eilse olukorra tegelikult kahtlaseks tegi oli see, et esiteks ma ju TEAN, et me jagame lapsi 50/50. Jah, ikka tuleb ette olukordi, kus tahaks kuskile sünnale vms minna, siis lihtsalt vahetame mingid päevad ära vms. Ja kui lapsed väga ei viitsi/taha minna, siis ma jah ei vii. Aga laias laastus olen ma kindel, et meil ikka nad üsna võrdselt jagatud on. Nagu, ma mitte ei ole kindel, vaid ma tean. Seega eile sellise kommentaari peale nutma puhkemine on umbes sama loogiline, kui nutta selle peale, et keegi kirjutaks, et kuulge ma nägin eile Mallut raekoja platsis ühte vanaisa koos lapselapsega läbi klobimas. Sest see lihtsalt ei vasta tõele. Ja ma sain sellest eile ka aru, aga pisarad lihtsalt ei lõppenud, ega lõppenud otsa, täielik maailma lõpu tunne oli sees. Aru ma ei või.

Aga kõik asjad leiavad lõpu, nõnda ka minu nutmine. Nimelt läksin ma nuuskama ja kui ma pimedat tuba telefoniga valgustasin, et magamistuppa uuesti sisse astuda, sain ma reaalselt sellise ehmatuse osaliseks, et hoia ja keela. Mul on nüüd magamistoas paremat kätt suur riidekapp ja alles hiljaaegu sai selle küljele riputatud peegel. Kuna see seal kaua ei ole olnud, ei ole ma sellega ka eriti harjunud. Ehk siis te võite ise eeldada, mis kuradi südamerabanduse ma sain, kui nuuksudes tuppa astudes äkki mingit heledat kogu enda ees näen, kes mulle “vastu jalutab”. Igatahes nutt sai selle peale küll otsa 😀 Soovitus teilegi, kui ei suuda nutmist lõpetada, siis las keegi ehmatab teid.

No näete nii, astud tuppa ja kohe vahib see peegel vastu. Ja kuna oli pime ja ainult mu telefoni taskulamp valgustas midagi, siis sellist vaatepilti ma sinna sisse astudes nägin. Mingi hele kuju seisab mu magamistoas. Proovige ise nii mitte südarit saada, haha. Igatahes kuna nutt oli läbi, siis sai pärast natsa pulli ka teha. Või tõtt rääkida… Iial ei tea. Niiet jah, kes siin Kardole kaasa tunnevad, minge aidake tal üks õhtugi lapsi hoida, ta pole vaba õhtut näinudki! Selle asemel, et Perekoolis kurjustada.