Mäletan siiani, kui ma 2015. aastal Mari esimest korda lasteaeda viisin. Okei, täpsemalt lastesõime siis, aga no vahet pole. Ühesõnaga see tunne, kui laps hakkab nutma ja süda tahab sisse ära surra – ei olnud kuigi meeldiv. Väga kaua see ei kestnud, aga mõte sellest, et ma jätan oma lapse kuskile võõrasse kohta, täiesti võõraste inimestega tundus absurd. Seda enam, et lisaks tavalisele momguiltile oli mul ka see tore boonus, et mu kommentaarid olid täis vihaseid kirju, kuidas ma olen kohutav ema, sest nagunii passin ma kodus ja miks ma seda üldse talle teen, selle asemel, et teda ise hoida.
Õnneks ma vist mingi poole aasta jooksul suutsin rasedaks jääda, siis oli natukenegi “vabandust” varnast võtta, et noh, ma olin rase ja tahtsin 24/7 magada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et kui ma juba nende õpetajatega rohkem tuttavaks sain, siis see mure kadus nagu ära. Et jah, ta mõnikord nutab, aga see ei tähenda, et see halb koht oleks, või et talle seal ei meeldiks. Tihti sain ka päeva jooksul pilte, et mis ta seal teeb ja toimetab – see oli lihtsalt nii tore, sest muidu ma oleks oma süütundesse vist maha surnud. Seda enam, et ma ootasin teist last ja mul olid ka need harilikud teise-lapse-eelsed-hirmud nagu “kuidas ometi ma saan kedagi teist sama palju armastada, kui teda?!”. Kui ma oleks sellele veel lisanud hirmu, et kuidas mu lapsel seal “võõraste” keskel läheb. Issand, ma oleks vist murest halliks läinud.
Sest tegelikult on selle HEA lasteaia leidmine ju täielik õnnemäng. Sest sa viid oma lapse võõraste inimeste juurde ja neile on ta ka üks suvaline võõras laps. Neil on jumala savi tema kiiksudest ja harjumustest – isegi kui need sulle super nunnud tunduvad, siis neile võib see pigem tüütu või lisakoormust tekitav olla. Mari pärast oli mul ju veel eriti suur mure, sest rääkida ta ei osanud ja sõna kuulamine oli pigem erand kui reegel. Ta lihtsalt ronis laudadel ja astus rahumeeli uksest välja ja elas pmst seda elu, mis ta elada tahtis. Jah, te võite nüüd öelda, et asi on kasvatuses kinni, sest kodus selliseid reegleid ei olnud. Tjah, laudadel ja akendel kõlkus ta küll, aga kuna ma selles suurt ohtu ei näinud, las laps ronib siis onju. Välisuksest ma teda muidugi rahulikult välja jalutada ei lubanud, aga see teda ei takistanud kunagi ka näiteks ennast aiast välja smuugeldamast ja ära kadumast. Ta oli sündinud susklik!
Ma ei tea, kas ma olen seda lugu siin rääkinud, aga long story short: Mari oli männikul aias, Kardo oli kasvuhoones, mina tegin köögis süüa. Köögis on aken kohe aia poole, seega nägin teda seal ringi jooksmas. Ma mäletan, et tal olid veel mingd haldjatiivad seljas ja puha. Mingi hetk hakkasin mõtlema, et pole nagu Mari jupp aega näinud. Läksin vaatasin aeda: pole. Läksin ämma juurde: pole. Küsisin Kardolt: ei tea. Meie aed käis suure riiviga kinni, aga lähemal vaatlusel sain aru, et see on lahti tehtud, lihtsalt värav oli väljaspoolt niimoodi kinni lükatud, et kohe peale vaadates polnud aru saada, et riiv lahti oli.
Peale keskmist südamerabandust hakkasime siis Kardoga eri suundades jooksma, kui just samal hetkel astus nurga tagant välja kamp inimesi. Täpsemalt isa kolme lapsega. Kaks olid ta enda omad, kolmas meie haldjatiibadega Mari. Mees seletas siis, et ta hakkas enda lastega tiigi poole jalutama, kui ühel hetkel imbus seltskonda Mari, kes muidugi poolt sõna ka rääkida ei osanud. Ma praegu huupi pakun, et ta võis selline vetsallakolme olla siis. Ühesõnaga tundus mehele veidi kahtlane, et nii väike laps üksi kuskil ringi tuiab, aga kuna Mari vastas igale ta küsimusele vaid laia naeratusega, siis otsustas ta otsa ümber pöörata, et ehk keegi kuskil vahepeal tunnistab omaks. Nõnda me ta tagasi saimegi.
Ehk siis nagu te aru saate, täielik vaba hing, hulljulge ja kartmatu (mille valguses tundub praegu jube kummaline, et Mari klassijuhataja mulle ütles, et Maril tundub enesekindlusega probleeme olevat, et äkki me prooviks teda ROHKEM JULGUSTADA ja mitte nii reeglites kinni olema…Ok, eks ma võin proovida, aga minusugune range inimene ei saa lubadusi anda…).
Igatahes ei olnud Mari kindlasti kerge laps, keda iga lasteaed peaks avasüli vastu võtma, aga nad võtsid ja ma ausalt nägin iga päev teda sinna viies, et need õpetajad ongi OMA inimesed. Mul tuleb praegugi pisar silma, kui tore lastesõim see on (Helliku sõim Nõmmel), sest see on koht, kuhu ma julgesin oma lapsed viia. Muidugi hakkas Mari seal reegleid järgima (mitte kodus tho) ja õpetajad olid igal sammul olemas, et teda ka kõnearenguga aidata.
Muidugi läks sinna ka hiljem Lende. Temaga oli jälle natukene raske ja kurb, sest kuigi ma juba kohta eos usaldasin, siis teate ju küll seda Lendekest. Vaikne, tasane kaisuloom. Ei ole temas seda teiste õdede tormakust ja hulljulgust. Lende küsib mult siiamaani vahel, et kas ta võib vett võtta, või pissile minna. Nagu jeesus, lapsukene, mis sul viga on 😁Igatahes sai mu süda jälle rahu, kui ma kuulsin, et nad alguses reaalselt võtsid Lende lõunaune ajaks KAISSU, et ta ilusasti magaks. Reaalselt, ma ei tea mis imeinimesed seal aias töötavad, aga ma armastan neid elulõpuni selle eest. Ja Lendel ei olnud üldse probleemi lasteaias käimisega, läks hea meelega.
Ja nüüd me jõuame Martani. Kelle puhul tundub mulle, et tema sisse on pandud Mari iseloom korda kuussada. Kui Mari ei teinud, mida temalt paluti, siis Maris oli nii palju viisakust, et palujat tuimalt ignoreerida. Lihtsalt jalutas minema või vaatas eemale, et umbes ah mis mina, ma ei kuule/tea/näe midagi.
Proovi aga Marta käest midagi paluda, veel hullem NÕUDA. Ta vaatab sind sellise näoga, nagu sa oleksid just korda saatnud universumi kõige põlastusväärsema teo. Paneb käed puusa, vahib sulle silmaauku ja väljendab ennast väga dramaatilselt verbaalselt, miks ta ei kavatse IIAL sinu palutud asja teha. Marta tahab muudkui kamandada ja nalja visata ja kaost külvata. Issand, okei, see kõlab praegu nagu ta oleks kohutav laps, päris nii ka pole. Ta ikka aeg ajalt sulab üles ja aitab mul pesu pesta ja nõusid masinasse laduda ja kargab ootamatult kaissu mind kallistama ja “minu emme!” ütlema. Ja kui keegi kuskil nutab, siis Marta on alati esimene lohutama minema (isegi kui tema selle nutu põhjustas🥲).
Kuhu ma tahan jõuda on see, et Marta on lihtsalt enda silmis siin ilmas ainult teistele nautimiseks ja kõik, mida tema kõrgeausus teha suvatseb, see on meile vaid au. Umbes nii ma arvan, et ta seda elu siin praegu näeb. Muidugi on see ilmselt ealine värk ka – kõike vaja esimesena, ise, kiiresti jne.
Okei, ma ei saa ise ka aru, mida ma siin nii pikalt oma lastest soiun, sest tegelikult oleks võinud mu postitus olla üks lõik sellest, kuidas ma täna Martat lasteaeda viisin. See on uus koht, alustas alles sellel aastal ja mul ausalt pole erilist aimu, millised need õpetajad seal on. Minna aga Marta sinna väga ei taha. Iga hommik on õnnemäng, kas ta läheb rõõmsalt rühma ja lehvitab mulle nägemist, või on üks nendest päevadest, kus ma lõpuks kriiskava lapse aeda jätma pean.
Kuna need olukorrad ei ole mulle teps mitte meeldivad, siis olen ma leidnud väikse nipi, mis aitab. Lähen temaga koos välisuksest sisse ja kui ta nutab, siis istun temaga koos seal kõrval pingi peal, kuni ta maha rahuneb. Ehk siis räägin talle, et kes õhtul järele tuleb ja kui see olen mina, siis jutustan talle, mida me õhtul koos teha võiksime Üldjuhul see aitab.
Täna oli üks nendest päevadest, kus Marta kodus küll ütles, et tahab minna, aga autos hakkas juba tihkuma, et TEGELIKULT tahaks ta üldse vanaema juurde minna. Üsna tihti on tal tõesti see valikuvabadus, aga vot just täna läks vanaema hambaarstile, seega pidime ikka aeda minema. Autost keeldus ta juba välja tulemast, nuttis nii, et suured pisarad voolasid. Seega istusime seal pingil ja mina.. noh hoidsin teda süles ja rääkisin rahulikult juttu, Marta huilgas nutta. Teate küll see nutt, mis on juba nagu otsa saamas, aga natukene tahaks veel juurde pigistada, umbes selline.
Ja siis äkki astub välisuksest sisse mingi naine. Minu jaoks võõras nägu, eeldan et mingi teise rühma töötaja. Pusserdas natukene seal ukse kõrval oma asjadega ja siis ütles mulle: “Viige ta lihtsalt rühma! Kui te temaga siin iga päev istute, siis ta harjub ära, et ta saab teid manipuleerima endaga jääma ja siis on teil endal raskem.”
Et siis te soovite mulle öelda, et muidu mu…laps saab aru, et ma olen temaga koos, kuni ta ennast jälle rahulikuna ja turvaliselt tunneb, ja ÄKKI HARJUB SELLEGA ÄRA? Eee, ma väga loodan, et ta harjub selllega ära ja teab elu lõpuni, et ma olen olemas ja ootan rahulikult, kuni ta maha rahuneb ja ennast hästi tunneb. Mul ei ole sellest raskem või kergem, ma arvasin, et see ongi mu töö emana. Aga ilmselt olen ma millestki aru saanud.
Ma olengi reaalselt Martat nii ka aeda viinud, et kõigepealt istume seal pingil ja ootame, kuni nutt üle läheb. Siis lähen rühma esikusse ja ootan, kuni nutt üle läheb. Siis võtame riided ära ja jälle istun seal, laps süles ja ootan kuni nutt üle läheb, kuni ta nõustub lõpuks rühma minema. Neid kordi pole muidugi super palju olnud ja iga kord mul see ka ei õnnestu – näiteks täna mul lihtsalt polnud aega, sest Mari ootas autos ja pidi kooli minema. Aga kui mul ON aega, siis mis kurat see on kellegi öelda mulle, et ma mingisugusele manipulatsioonile allun?! Laps nutab, sest tal on mingi probleem. Ta on näiteks kurb. Väsinud. Tuhat erinevat asja võib olla. Ja kuigi Marta oskab rääkida küll, siis tunnete väljendamine ei tule tal rohkem, kui et ta ütleb mulle, et ta on “natuke kuri”. Ja see lisa 10-15 minutit mind ei tapa. Seda enam, et ka õpetajatel on ilmselt parem meel saada heas tujus Marta rühma, kui nutvat last kantseldada.
Vot sellised lood siis. Mul pole õrna aimugi, miks ma selle eepose kirja panin, aga lihtsalt… tahtis vist välja tulla, sest ma pool tundi jutti raevukalt trükkisin seda 😁
52 kommentaari
Mul läks esimene laps lasteaeda harjutama ( koos saime tutvuda lasteaiaga ja kasvatajatega vaid õues) 10.01 ja sisse esimest korda SAATSIN TA ÜKSI 17.01( MUL MUIDU üsna suva covidist aga siis kui teatati, et lapsega koos ei saa harjutamas käija lasteaia elu siis ma hakkasin nutma ja naerma ja nutma) ja mu süda murdus 100000 killuks. Ma. Pole iial end nii halva inimese ja emana tundnud, kui tol päeval, neil esimestel nädalatel, kui üle välisukse andsin oma kriiskava lapse – mu esimese nö beebi.
Siiani olen rõõmus kui. Kuulen, et teisd sisse saavad kasvõi koridori, sest mu lapse lasteaias ei tohi ma sisse teda saatma minna.
Mul reaalselt I DIE igakord kui ta nuttes sisse läheb. Jah, ta rahuneb ja mängib jms aga ei julge nt vetsu küsida ja seega pissi tuleb nii tihti tal püksi ja kui olej rääkinud, et ta reaalselt kodus harjunud nö laste pissipotil käima ja kardav5 veel suuri veega ühendatud potte siis siiani pole keegi raatsinud tuua talle pisemate sõimerühmast pissipotti, sest noh, algul ju kõik kardavad on lasteaia kasvatajate suhtumine 😬🥺🥺🥺
Kui muidugi uuel nädalal endiselt mu juttu, et äkki tohib ikka valida, kummale potile ona hädad teevb laps juttu ignoreeritakse lähen direktori juurde ka.
Tõsi see on, et nii palju on õnnemäng see heade ja hoolivad kasvatajate saamine
Natuke kuri! 😀 Mai või, kui armas see on! 😀
Ta on jah 😄
Vabandust, panin oma eelmisesse kommentaari vale lingi, siin on õige: https://epl.delfi.ee/artikkel/95751725/enesetapp-on-eesti-noorte-number-uks-surmapohjus
Tead, mul on kolmas laps ka täpselt samasugune, eneseteadlik ja nagu mõni ehk ütleks, “manipuleerija”. Tegelikult nad muidugi ei manipuleeri, vajavad lähedust, ja see, et ma viieaastasena IDEAALSES hoius ideaalsete kasvatajatega ka hommikul seal kaisutades aega veedan, et teda lohutada, töötab ilusti. Jah, jään tööle hiljaks, aga laps sab kindlustunde, et olen olemas, kui tal hommikul seda vaja on, enne teistega suhtlemise algust. Nüüd on juba korras ja hommikuti ütleb mulle ise, et mine ära nüüd, aga mõnikord on tal vaja veel, et jääksin, kas siis meenuvad mõned eelmised korrad, kui tõesti ka oma töökoosoleku alguse tõttu pidin ta sinna kriiskavana kasvataja sülle jätma… Aga tulevikus teab ta, et olen olemas tema jaoks alati, kui seda vajab, ei hülga teda, ja ehk siis ei juhtu ka midagi sellist, üksindustunde tõttu: https://www.facebook.com/TLUyhiskonnateadused/posts/3104575199830674
PS, tema puhul veel see, et kui ta midagi NÕUAB ja ma ei reageeri KOHE, siis vaatab mulle rahulikult otsa ja KRIISKAB nii kõvasti, et terve linn kajab. Siis pean reageerima, sest meil on naaber, kes võib selle peale (jälle) politsei kutsuda. Ajud olemas lapsel 😉
Minu 2 aastane tahab veel väga väga lasteaeda minna. Riided vahetame rõõmsalt ära ja kui ukse vahele jõuame et rühma minna siis tuleb korra blokk ette ja ripub jala küljes. Siis teeme musisi ja kallisi. Aga kui juba üle läve on siis läheb rõõmsalt mängima. Mõnikord kui meeles on siis lehvitab akna peal ka
Vähemalt ma pole ainus, kel kolmas sündinu on omaette kunst🤣
I feel ya🥴🙌
Meil on tujud lubatud, kuid kui laps tujutseb, siis on paha-paha🤦♀️
Igaüks kasvatab oma lapsi nii, kuidas tema jaoks õige on, kõik inimesed on erinevad.
just!
Olen tihti olnud lasteaias asendajana tööl. Mäletan et üks väike poiss kes alles oli 2a saamas, tuli hommikul lasteaeda nutuga ja istus terve päeva, kuni magama minekuni või õue minekuni diivanipeal, aknaall ja nuttis lihtsalt emmet taga. Ja kasvatajatel oli sellest jumala ükskõik. Ütlesid et küll varsti rahuneb. Nad ei käinud teda lohutamas ega midagi. Nüüd on mu oma laps selles lasteaias, alguses ikka olin temaga pool päeva koos, aga ükshetk hallas leppima et on nõus üksi olema magamaminekuni. Ja nüüd on sellest 1.5 aastat ja ta endiselt keeldub lasteaias magamast. Seega niipalju kui ta lasteaias käib, tuleb ta igal lõunal koju. Nüüdseks juba 4a. Aga lihtsalt tekkis mingisugune blokk et tema ei maga ja kõik. Õnneks olen ise väiksemaga kodus ja saan seda lubada, vahest mõtlen küll et vb olen teinud valesti et luban igal lõunal ta koju. Samuti olen näinud kasvatajate raevu ja riidlemist lastekallal. Mida vanemad kasvatajad, seda kurjemad, tundub. Seega on ka enda lapsel väljakujunenud lemmik noor kasvataja. Mõni tundub et lihtsalt tiksub pensioniaega oodates ära ja lapsi nuheldes😄
Nii õudne ikka 😀
Jeerum kuidas ma ei seedi neid ” hellitad ära” targutajaid. Nagu päriselt, kas väikelapse jaoks on olemas LIIGA PALJU hellust.?!?Miks need targutajaid ei mõtle sellele, et nutvat last rühma viies äkki laps harjub sellega ära, et ema mu nuttu ja emotsioone ignob? Brrrr no ma ei kannata üldse selliseid inimesi. Mis pläma te suust välja ajate, mis manipuleerimine.
Minu suuremal lapsel on valikuline mutism ja pole välistatud, et seda soosis/aitas tekkimisele kaasa sõimes käimine. Õigemini sealne õpetaja ja õpetaja abi kes konkreetselt ignosid nutta tihkuvaid pooleteise aastaseid. Ütlesid, et mida sa jonnid jms. Ma alguses kõiki neid asju ei märganud ega tajunud aga hiljem kõike analüüsides ja lahendades on see välja tulnud (terapeudid ja psühholoogid arvanud sama). Kui ühe väikese inimese emotsioone eiratakse järjepidevalt ja surutakse alla siis ega sealt midagi head polegi loota. Lihtsalt infoks, et valikuline mutism on see kui laps ei räägi osade inimestega. Puudub ka loogika, et mille järgi ta seda otsustab, vahel räägib võhivõõraga pikad jutud maha aga samas oma tädiga ei räägi sõnagi. Lastega pole probleemi esinenud kunagi, nendega suhtleb koguaeg väga aktiivselt. Rääkima üldse hakkas vara, pooleteise aastaselt oli paarkümmend sõna.
miks klassiuhataja kommentaar peaks imelik olema, sa ei saa ju võrrelda titeiga ja hetke vanust, seda enam kui kommentaar puudutab enesekindlust ?
Imelik on, sest ma ei ole mingite rangete reeglitega ja kiidan oma lapsi hommikust õhtuni 😀
Olles ise öpetajana väikeste ryhmas tööl, vöin öelda, et usun, et kasvatajad ei mötle midagi halba selle all, kui nad nutva lapse ema sülest ära vötavad, dest tegelikult kuldne reegel on see, et laps löpetab nutmise samal hetkel kui uks seljataga sulgub. Loomulikult on see tore, kui emal on aega istuda ja rahustada last, et ta hea tujuga ryhma läheks, aga ma usun, et lapsed oskavad ikka ka natuke manipuleerida ja keerata nutt oma kasuks 🙂 Tean, et mure on suur kui laps nuttes maha jääb, aga töepoolest see on vaid hetkeks🙂
Mina pean küll ütlema, et meil hüsteeria põhjus just selles seisneski, et laps teadis, et mida kauem ja mida hullemini ta nutab, seda kauem ma temaga seal hommikul olen. Mina olin kuri õpetajate peale, sest mujal tuldi lapsele kohe vastu ja talle see sobis, meie rühmas aga oodatakse millal laps rühma läheb ja ta lihtsalt ei tee seda, kui saab emme küljes rippuda. Pool tundi lapsele seletada, et emme peab tööl käima ja siis ruttu tuleb sulle järgi, ei ole normaalne, sest see lõpuks hakkab ju tema närvisüsteemile. Iga päevaga lapse hüsteeria aina kasvas ja aiast ei saanud ma oma mure kurtmisele muud vastust kui “ta alles harjub”. Lõpuks sai ikka kokku lepitud, et õpetaja tuleb lapsele vastu kui näeb, et me valmis “üleandmiseks” ja voilaa, probleem kadus päeva pealt. Eks ikka vahest tuleb veel ei taha ja üritab ukse pealt tagasi tagurdada, aga ma tean, et selleks ajaks kui ma autosse jõuan, on ta juba tujus tagasi ja mängib rõõmsalt teistega. Öeldaksegi, et see lapse “üleandminde” peaks olema võimalikult kiire, sest mida kiirem, seda valutum.
Ise lasteaias töötades (ja kahe lapse ema, kellest üks veel lasteaiaealine), võin kinnitada, et lapsel on ka palju parem aeda tulla, kui on rahulikult ja turvaliselt saanud maha rahuneda. Jah, loomulikult on ka neid hommikuid, kus vanemal lihtsalt pole aega ja peabki kriiskava et mitte öelda hüsteerilise lapse õpetaja kätte andma ja ise nutta tihkudes kiirelt eemalduma (eelnevalt siiski üritades rahustada). Kuid siis on õpetajal aeg, et oma “supervõimed” tööle panna ja laps maha rahustada. Enamasti läheb selleks ca 5 min kui laps juba rõõmsalt mööda rühma ringi silkab. Aga öelda lapsevanemale, et lükka ta lihtsalt uksest sisse..ära lase endaga manipuleerida… 🤦♀️ hämmastav suhtumine..
Sa ei ole üldse kirjutanud, kuidas Maril koolis läheb, kas talle meeldib. Mis ta lemmik õppeiane on? Vähe Mari näha pildis ja lapsi üldse 😄 varem olid nad nagu selle blogi fookus.
Igatahes meil ka harjutamine pooleli. Ma olen ühe korra nutva lapse saatnud, sest nad on kaksikud ja lohutasin küll pikalt, aga nägin, et ei lähe üle, ja teine muutus ka juba kurvemaks, nii et andsin kasvatajale sülle rahustada 😭. Aga kuulasin ukse taga ja pärast piilusin aknast, et väga ruttu rahunes.
Ja mul on ka süüd kuu ajaga usaldus tekkinud õpetajate suhtes. Saan aru, et nad on väga hoolivad ja armsad 😊
Marile väga meeldib koolis ja omast arust ma ikka räägin lastest ka 😄
Mina olen see, kes lapse ukse vahelt sisse lükkas ja nutva lapse õpetajatele jättis ja ise autosse nutma jooksin. Ma arvan, et ei tule see kasuks, kui laps tajub ja näeb, et ema ka endast väljas ja ega ta siis ei lõpetagi nuttu. Ja ega tavaliselt pole ju enamikul aega seal pool tundi või kauemgi lapsega koos nuttu tihkuda vaid tööle vaja minna, seda enam, et ta ikka paar aastat võis pisaraid valada (harjus juba ära, kui tuli koroona ja oli mitu kuud kodus ja alustasime jälle) ja kui õpetaja ütleb, et jah 4 minta peale siia toomist mängis ta juba teistega versus, et me kahekesi seal riietusruumis nutaks kes teab kui kaua, siis igaljuhul on õpetajatel õigus, et teha kiirelt ja järsult see asi pigem ära. Seda enam, et kui enamus seal oma lastega nutaks, siis juba nutaks kõik (on olnud nii kus me lähme hea tujuga kohale aga teine laps nutab ja hakkab ka minu oma nutma ja vastupidi). Lasteaiaga alustasime enne koroonat aga siiski oli reegel, et vanemad rühma sisse ei tule, siis laps saab aru, et emad ei ole kohal ka muidu. Koroona ajal tuli see välisukselt üle andmine, mis siiani on aga nüüd ta suur poiss 5a läheb rõõmsalt aga ükshetk kui ta oli harjunud kodus olema ja nutuga pidi aeda minema siis ma lasib lihtsalt mehel viia. Eks laps ka teab, et emale lihtsam pähe istuda ja minu süda ei pea vastu sellele ja issiga ta üldse ei nutnudki..noh eks igal ühel omad viisid, kuidas lapsega hakkama saada ja ega see vale pole teda lohutada aga kohati saan aru, et ka õpetajad peavad ju mingid piirid ette lööma, et ei saa jääda päevaks lapse juurde ju, sest tema seda nõuab ja eks neil ka ju söögi ajad ja muud tegevused kellaajaliselt, et kui mina seal last lohutan see aeg kui teised söövad nt siis jääb ju tema söögist ilma jne ja ega see aus ka teiste last suhtes pole, et ühel ema istub pool hommikut tema juures ja teisel mitte. Lihtsalt tahan öelda, et mõnikord on lihtsam usaldada neid, kes teavad, kuidas asi lihtsamini käib aga eks see lähtub ka lapsest..
No mina ei ole endast väljas, olen väga rahulik ja lihtsalt ootan 🙂
Offtopic, aga mu 10kuune õpib praegu üksikuid sõnu. Esimene sõna oli “emme” ja teine “mallu”. Mees nüüd pettunud.
Hahhaa, kui armaaas 😄😄😄😍
Kus tuleb mingil lambi tädil mõte, et ta näeb ema oma last lohutamas ja on mingi “mida sa kurat hellitad teda, ta manipuleerib sinuga” 😃
Mul reaalselt sama küsimus 😄
See teema on mu enda kogemuse järgi ka nii vastuoluline, et ma isegi ei oska vist öelda, mida täpselt ma sellest arvan või mida õigeks pean.
Ühelt poolt jagan seda arusaama, et kui ma nutva lapse kõrval olen, siis ta saab sellest lihtsalt turvatunnet ja teadmist, et olen ta jaoks olemas jms. Samas mõistan ma olukorda ka õpetajate seisukohalt (eriti kui nt 2-aastased veel kipuvad lihtsalt teise järgi nutukoori tekitama). Aga jällegi….. õpetaja ei saa olla minu jaoks olulisem kui mu enda laps, eks…..
Uhhh… Kuidagi ma siiski sügisel toime tulin, kui pisemat sõime harjutasin. Algus oli ilus ja muretu, siis hakaksid tagasilöögid tulema. Laialiminekuhetk oli mingil perioodil dramaatiline igapäevaselt. Üks õpetaja on väga hea, tema kätte usaldasin nutva lapse ka jätta, sest ta alati helistas ilma palumatagi, et laps rahunes, kõik on hästi. Ülejäänud õpetajad ei helistanud isegi mitte siis, kui neil seda teha palusin (eeldusel, et laps ikka üldse ei rahune). Alles õhtupooikul järgi minnes sain teada, et laps oli kül tund aega nutnud jms. Üks õpetaja kurtis, kuidas see on täitsa probleem, et lapsed harjuvad ühe õpetjaga ära ja siis teistega nutavadki. 2-aastastest räägime. Kas õpetajatel on tõesti ootus, et nad kõigi uute nägudega kohe harjuma ja leppima peaks?
No igatahes… Nutuperiood jäi meil õnneks eelmisse aastasse. Istusin ka mõnikord ukse taga ja lasin tal veidi nutta. Lõpuks aga ikkagi ei jäänud muud üle, kui seletada, et emme tuleb peale neid ja neid tegevusi järgi ja siis olen talle jälle olemas. Ning ikka tuli nuttev lapse õpetajale üle anda:( Loodan, et Martal tuleb ka see taipamine ja harjub peagi uue koha ja uute inimestega. Mitte kuidagi ei tee maha, et sa valid oma last lohutada ja anda talle võimalus sinu juuresolekul rahuneda <3
Minu lapsel aitas see, kui õpetajad eelneval õhtul rääkisid lapele, mis järgmisel päeval plaanis on. Ka siis kui mina juures olin, siis teadsin ise ka meelitada\motiveerida. Kas jäi mingi meisterdus pooleli või alustasid millegagi järgmisel pöeval. Ja õpetajad ka ütlesid “ootame sind mängima”.
Mu ainuke pisike alustas 10.jaanuaril oma lasteaiateed. Õnneks on lasteaed maja kõrval ehk alati saab kohe minna, kui helistatakse, kuid ptui ptui ptui, siiani on ilusti läinud kõik.
Esimese nädala 3 päeva sain temaga rühmas kaasas olla ja sain veidi tundma nii lapsi kui ka õpetajaid ja ütleme nii, et 50-50 olen rahul. Pisikese (13 last) rühma peale on 2 õpetajat ja 2 abi-õpetajat. Ühe vahetusega olen väga rahul ja jätan lapse julgelt sinna, teise vahetusega on veidi raskem teda sinna jätta ja mitte mõelda, kuidas tal seal läheb. Aga talle endale tundub, et meeldib, sest lõuna ajal on tükk tegu teda sealt kätte saada. 😀
Igal õhtul enne lasteaeda voodis räägime, et tema läheb homme lasteaeda mängima, emme läheb tööle ja siis läheb talle järgi. Selline nö eeltöö on meile hetkel sobinud.
Exactly….sellised õpetajad on minuarust lausa uskumatud.
Mäletan, kui kolisime Eesti 3 aastat tagasi sai mu 2 neiu päris suure shoki ja hakkas uuesti mähkmeid kasutama….läks ka lasteaeda nendega. Rääkisime õpetajatega ja kõik olid mõistvad, et muidugi lapsel suur muutus ja pole hullu. 3 kuud hiljem, kui hommikul last riietasin lasteaia riietusruumis, tuli tema rühma üks õpetaja ja oli reaalselt 5 cm mu näost ning karjus kõigi teiste vanemate ees, et kaua see asi kestab???? Olin hämmingus ja küsisin viisakalt, et misasi?
Siis karjus edasi, et kaua see mähkme jama kestab??? Meil pole aega tema mähkmeid vahetada ning ega laps on juba nii vana küll, et peaks poti peal käima.
Tõukasin ta viisakalt eemale ning palusin hääletooni alla võtta tal.
Ütlesin, et see mähkme jama kestab täpselt niikaua, kui laps selleks aega vajab ning kuni ta ennast turvalisena tunneb jälle. Ta tegi läbi suure muutuse ja see on tema viis sellega toime tulla.
Ma ei saa aru miks mõned lähevad õpetajana tööle, kui nende vaimne tase ei lase neil teha seda nagu võiks.
Mina, kui ema pean olema kindel, et mu laps on hoitud ja kasitud ning tal on turvaline olla.
Ma mõistan, et õpetajaid on vähe aga lapsed ja vanemad pole ju selles süüdi.
Samamoodi istuks ka mina oma lapsega kuni ta on maha rahunenud.
Mul oli situatsioon kus mul oli nädal aega harjutada laps lasteaeda, enne kui tööle päris pidin minema. Tüdruk oli minus super kinni. Muidugi, harjunud kodus minuga olema. Võõraid kartis. Aga kuna ma olen väikelinnast pärit, seal lasteaias kunagi kooli praktikal olnud ja paljud kasvatajad tuttavad, siis oli sedavõrra kergem jättagi see nuttev laps sinna kasvataja soovitusel. Poole nädalast küll istusin õues, et kui hulluks läheb
, siis olen olemas, aga kordagi ei tulnud sellist olukorda, et mind oleks vaja olnud. Samas oli seal samas laps, kes harjutamise ajal oli nagu vana kala rühmas, aga mingi klõks käis ära lapses, et üks hetk lihtsalt ei nõustunud jääma lasteaeda. Tihtipeale oli ema järgi kutsutud, sest laps ei rahunenud lihtsalt maha mitte mingi valemiga.
Lapsed on erinevad, sobivus teiste inimestega on erinev, kohanemine on erinev. Paljudele on vb toiminud see nutva lapse jätmine aga see ei tähenda seda, et see kõigile toimiks. Ja kui on see võimalus aja ja töö poolest, et see extra 10-15 min istuda, siis lapsevanemana on sul see õigus.
Mis veel kindlasti on see, et enamus kasvatajaid teavad, et üldjuhul kui see lapsevanem tööle läheb jääb see nutt järgi, ning kui järgi ei jää, siis on kasvatajal lihtsam hakata selle rahustamise ja tähelepanu kõrvale juhtimisega tegelema hakata.
Ma sain nii vihaseks just. Meil maal lasteaias on selline reegel, et lapsed tuleb üle välisukse anda üle kasvatajale ja ma ei tohi sisse minna last lahti riietama (hakkas 2 nädalat tagasi lasteaias käima, kohe saab 3- aastaseks), sest koroona aeg ja “kõigil on raske”, pole kuskilt mujalt kuulnud, et selline reegel oleks, ka sinu tekstist ei leidnud sellist punkti, et laps antakse üle välisukse ja isegi maskiga ei sobi sisse saata last, muidu koroona hakkab möllama. It breaks my heart literally. Ja see pole veel kõik, harjutasin teda 2 kuud ainult väljas lasteaia õuel, sest kasvatajad ei lubanud tuppa? Siis sain 1ks päevaks tuppa kaasa minna lapsega mängima, harjuma ja öeldi, et rohkem ei saa ja sellised on reeglid. Nüüd viisin ühel hommikul last lasteaeda ja kasvataja tuli vastu, mina kallistasin last ja ütlesin, mida kõike päevaplaanis on ja varsti tulen järgi jne, kasvataja matsutab ja ütleb: “noh tule nüüd tuppa, muidu tuba läheb külmaks, tule nüüd” poole kallistamise pealt. Ma reaalselt mõtlesin korra sellele, et ma võtan lumelabida sealt lähedalt ja peksan ta tuppa tagasi, et see sai ka kurku kinni jääks, aga peab ju täiskasvanud ja viisakas inimene olema, muidu pärast hakkavad lapse peal hoopis välja elama. Ta on mu esimene ja ainuke laps, iga jumala päev tööl mõtlen, et mida ma teen selle olukorraga.. keegi nõu oskab anda? Kas ainuke võimalus on tõesti lasteaeda vahetada? (Järjekorrad 2 aastat maal)
Tead, meil oli ka sügisel see reegel ja siis pidi ka ukse peal üle andma. Tol ajal ma lihtsalt seisin mõnikord martaga lasteaia ees aias ja jahusin sama juttu, nüüd saab vähemalt sooja istuma 😀
Meil on ka selline reegel. Laps hakkas lasteaias käima täpselt aasta tagasi ja ma ei ole kordagi käinud lasteaias sees. Algul väga raske aga lõpuks harjub ära. Tegu Tallinna lasteaiaga.
Minu laps oli ka, kes oli nagu magnet mu küljes. Tulu aeg, kui tuli minna lasteaeda, koroonaaeg, harjutada ei saanud sees praktiliselt. Tundus, et sujus ja läks nagu vana kala ja järsku käis ära see klõks ja mingi nipiga polnud enam nõus, panime alles pool aastat hiljem uuesti. Nüüd vahel ikka läheb meel kurvaks aga saab paremini aru. Tuleb lapsest ka aru saada, kui ikka pole valmis
Ei ole kusjuures ainult teil nii. Ka meil Tallinnas on sama lugu, et õues anname lapsed üle ja võtame ka vastu. Eelmisel aastal käis teises lasteaias sõime rühmas, siis sõime lapsi võis sisse viia ja lahti riietada, kuid aia rühma lapsi mitte. Nüüd uues lasteaias on aia rühmas ja ka ei või, kuid selles lasteaias ei või ka sõime lapsevanemad sisse minna. Samas olen ka kuulnud tuttavatelt Tallinna külje alt, et nendel ei ole selliseid reegleid. Seega ehk see on lasteaedade enda otsus kuidas nad talitavad. Muidugi kui siin vahepea oli -15 kraadi oli päris jube oodata lasteaias ees 20 min millal laps riide saab ja välja tuleb.
Meil suuremad antakse ka uksel ûle, aga harjutajad lubatakse maskiga sisse. Tallinnas.
Meil samuti see rõve reegel, et tohime vaid õueukse juures jalanõud ära võtta ja laps peab üksi üles minema. 🙁 Laste piinamine ma ütlen. (ja vanemate ka)
Meil ka sama reegel. Ja täpselt samamoodi sain väga pikalt ainult õues harjutada. Tuppa lapsevanemana pole kordagi kaasa saanud, isegi ei tea, millised rühmaruumid on. Lapse annad tundmatusse, kätte saad ka üle ukse. Sõimekas väga ei räägi. Kasvatajad arvutit ei kasuta. Lapsevanematega (v.a üksikud väljavalitud) ei suhelda rohkem kui paar kiiret sõna a’la “teie laps, palun” ja kähku uks kinni. Pm iga õhtu loodad, et elus ja terve lapse tagasi saad.
Nii on, jah. Meil lubatakse sisse esmaspäeval ja reedel, maskiga, et lapse asju korrastada. Õnneks muudel päevadel lahendatud nii, et lapsed võivad saabuda juba kaheksast, mängitakse õues ja 8.45 lähevad kõik sisse (ainult väga koleda ilmaga võetakse vastu uksel, aga siis võid ka lapsega ukse taga oodata ja kiikuda kasvõi kuni 8.45 kukub). Meile sobib ilusti, nüüd kui laps mul ära lubab minna (sõtlub tujust tal), jään kogemata ise tükiks ajaks kasvatajaga õue peale lobisema 😀
Update: lasteaiakasvatajad jäid eelmine nädal enamus koroonasse ja grippi, isegi kui vanemad sees ei käinud ja lapsed olid tervena lasteaias (kasvatajad pere-ning tutvusringkonnast ise noppinud haigused üles). Vabandust, aga süsteem lekib.
Jah! Ma väga imetlen seda osa Sinus, kus Sa näed oma lapsi! Näed ja saad aru, et nad ei ole mingid manipulaatorid, mida mingil põhjusel eriti vanem generatsioon kipub arvama, vaid harilikud pisikesed inimesed, kes lihtsalt ei oska veel oma tunnetega hakkama saada ja vajavad selleks abi ja turvalist keskkonda. Mulle esimese lapse juures öeldi, et ei tohiks teda kogu aeg sülle võtta või kaissu, sest muidu hellitan lapse ära. 2 nädalase! 😂🤦🏻♀️ Mitte, et mu kolm rüblikud aegajalt tõelised metslased ei oleks aga vot kallisid ja kaisutusi ja musisid ja “ma armastan sind” ütlemisi saavad nad küll kümne eest 🙂
See on jaa ulme, kui vastsündinu kohta öeldakse, et ära võta iga nutu peale sülle, et muidu hakkab veel arvama, et sa võtadki teda iga kord sülle, kui ta nutab. Nagu.. sry aga NO FU**ING SHIT, et ma VÕTANGI iga kord oma last sülle, kui ta nutab 😀 Nutt tähendab, et tal on midagi vaja. Ja kui see “midagi” on lähedus, siis mis ma peaksin ütlema, et aa sry, mähe vahetatud, kõht täis, ilmselt sa manipuleerid ja nuta nüüd omaette 😀 Õudneee
Vahva on selle koha pealt ka tänane ETV arsti usaldamise saade, kus räägiti, et alates 3. kuust ongi ok lasta lapsel oma toas end pmts magama nutta, sest, tsiteerin: ta õpib end nii ise rahustama. Ime muna, ausalt 😀 jah, mu alla aastane tõesti manipuleerib end lohutama, las nutab magama end. Appi, ma läksin nii närvi, et hakkasin teleka peale häält tõstma. Et ikka uurimused näitavad ja hällisurmad, kui laps vanemate juures magab ja blablabla. Kui unekoomas peab olema, et emana öösel ei taju, mis laps teeb? Seda juhtub vast ikka ÜLIMALT harva, 99% naisi vast ikka saab aru, mis öösel toimub.
Kes on hädas lapse magamasaamisega: ole ta juures, aga ära räägi, pane ta lihtsalt pärast kallistamist ja rahustamist voodisse, kuni ta uinub. Ma pidin oma vitamiinivaeguses esimesega seda kaks ööd jutti ikka oma tund tegema, edasi sai kiiremini, kuni uinus rahulikult. Lapse kasvatamine polegi ega peagi olema vanemale mugav! Asi pole vanema mugavuses!
Ega ta mugav pole, aga tore on ikka krt 😀
Sa oskad nii armsalt ja naljakalt neid nunnupalle kirjeldada😍 Pidi endal heldimusest pisar tulema.
Aga
harjutan praegu oma just kaheseks saanud pliksi ja meie õpetajad õnneks kiidavad takka, kui on aega lapsega koos seal rahuneda. Suur vahe ju, kas laps manipuleerib v vajab lihsalt tuge. Niiet jää aga endale kindlaks, sa tunned ju Martakest kõikse paremini.
Krt need oma lapsed on tõesti ikka kõige nunnumad, olgu milline see iseloom neil on 😀 Ikka on parimad lapsed maailmas 😀
Mina olen ka üks nendest, kes võimalikult rahulikult tahab lapse rühma. Selgitus päevast annab lapsele ootuse, kuna keegi järgi tuleb. Meie rutiin ” sööd-mängid-käid õues-sööd-tudud-sööd ja juba tulebki emme järgi”. Ma olen olnud asendamas lasteaias ja olen näinud neid, kellele pole selgitatud ja ega see nutt niisama ka nüüd üle ei lähe. Kõigi laste rahulikus on häiritud, kuigi esimese lapsega öeldi, et minge minge. Kuid nüüd ma enam niisama ei lähe. Lapsele on tähtis vanema toetus ja usaldus. Eks kui sõpru on ees ootamas, siis läheb kiiremini aga on selliseid, kes käivad harvem ja nende harjumisperiood on pikale veninud ja usaldus kõigub.
No ma ise mõtlen ka, et ikka see häirib rühma tegevusi, kui üks kriiskab seal nagu ratta peal 😀 Ja Marta on tõesti päris vähe seal käinud ka, pole eriti harjunud selle kohaga, seda enam tunnen, et tahaks ikka lohutada, mitte üle ukse sisse visata
See pole küll lasteaiaga seotud,aga laps jooksis ja kukkus aastaid tagasi,ta oli kuskil 4-5aastane. Asfaldtee,sekka killustikku.. Jooksin järgi,väiksema pliksiga koos. Kallistasin ja lohutasin,jalad ja käed olid verised ja marraskil. Möödub minust siis u 50-60a naisterahvas ja ütleb lapsele : “mis sa jonnid,tõuse püsti”. Oi kui kurjaks ma sain,selline emalõvi kargas välja. Ma konkreetset karjusin selle naise peale,et lapsel on valus,ta nutab. Tädile kehitas õlgu ja kõndis edasi.
Tubli ema oled! Ma siiani mäletan kuidas ma salaja nutsin lasteaia akna peal vaadates kuidas ema minema jalutab ja lehvitab. Ma olin nii memmekas, et ma isegi ei julgenud kasvataja juurde minna lohutust saama. Vahel üks tüdruk tuli tegi mulle pai aga still..
Ma ei mäleta ühtegi korda, et ma ise lasteaias nutnud oleks. Ma hakkasin vist seal palju vanemana ka käima ja mulle väga meeldis 😀
Lende pilt nàeb välja nagu ta oleks salakavalalt käinud siga veristamas 😀 loodan, et nerd ikka olid värvid 😀
võib-olla olid, võib-olla ei olnud 😏😏😏