Käisime Martaga silmaarsti juures ära ja nüüd on sellised lood, et määramata ajaks peab Marta iga päev kandma silmakleepsu nagu väike piraat. Selguski, et ta näeb parema silmaga väga hästi, aga vasaku silma lihased on nõrgad. Tehti päris mitu testi ka, aga noh, Marta alles nii väike, et tema sõnades ei saa kindel olla. No näiteks, et kui pani need prillid ette, kus üks klaas on roheline ja teine punane, et kas ta näeb veel risti ringi sees. Ma ei oska seletada, aga noh…ühesõnaga, et talle ei saa neid teste 100% täpsusega veel teha. Seega jääb üle see variant, et kannab nüüd jupp aega oma silmakleepsukest.
Marta ise on olukorraga kenasti leppinud. Kohe arsti juures sai esimese kleepsu peale ja ta ise paistis väga rahul olevat, et tema teeb silmale trenni. See nädal peab tunnikese päevas kandma, edaspidi 3 tundi päevas. Ise pole ta kleepsu ära kiskunud, pole ka kurtnud, et ei meeldiks, seega loeme selle õnnestunud ürituseks. Vähemalt siiani 😁
Hetkel ostsin talle apteegist need tavalised, pruunid, silmakleepsud, aga nüüd tellisin talle netist ilusamaid juurde. No ikka südamete, liblikate ja printsessilossidega, et tal uhkem olla oleks.
Ma ütlen ausalt, et mul endal oli tast küll alguses kahju, sest ega ma ise ka õnnelik poleks, kui ma näeks ühe silmaga halvemini ja siis see tervem sootuks kinni kaetakse, aga kuna Marta ei paistnud väga kurb olevat, siis sain ise ka suhteliselt kiiresti üle. Las ta siis olla oma silmakleepsuga, kui see tal nägemise korda teha aitab.
Literally suutsin eile selle ülaloleva jupikese kirjutada, kui jõud otsa rauges ja pidin kirjutamise pooleli jätma. Ei mäletagi, kas mul elus on üldse nii olnud, et poole postituse pealt tunnen, et ei, ei saa lõpuni teha 😁 See on see töö inimese elu. Hommikul ärkan mega vara, päev läbi toimetan mingeid asju teha, siis torman lasteaeda, siis koju, lastele süüa vaja teha ja pmst ongi juba uneaeg käes. Õnneks on mul aegasid, kus lapsed Kardo juures ja siis ei tundu jälle üldse kiire olevat. Mis on ka vist loogiline, sest kui lapsed on minuga, läheb mul tööle sõitmiseks 45 minutit ja kui lapsed on Kardoga, siis 12 minutit.
Lisaks ei ole mul nagu probleemi sellega, et ennast hommikul riidesse panna ja korda klanida. Kolme lapsega on hommikud veits kaootilisemad. Umbes nagu täna. Algas kõik imeliselt, sest lapsed magasid kenasti juba umbes üheksast, mina jäin ka millalgi peale kümmet magama.
Esimest korda ärkasin kell viis selle peale, et mulle tundus, et keegi meesterahvas hüüab mu elutoas “Hallooo?”. Mu esimene mõte oli, et issand, töömees tuli ja ma magasin sisse vms. Siis sain aru, et mul EI käi praegu vannitoa remont ja mingisugust töömeest mu kodus olla ei tohiks. Seda enam, et kell oli viis hommikul. Korraks mõtlesin elutuppa vaatama minna, et mis krdi hääl see oli, aga siis meenus, et igas õudusfilmis saab keegi surma just selle pärast, et tal igasuguste kahtlaste helide peale vaja kohe vahtima minna. Seega keerasin teise külje ja ärkasin tsutt peale kuut.
Lapsed muidugi magasid, ma käisin rahulikult pesus ja sättisin ennast valmis. Aega tundus olevat maa ja ilm. Ükshaaval hakkasid lapsed ka ennast üles ajama, ehk siis sain neid ka riidesse panna ja veits neile süüa ka anda, samal ajal kui nad multikaid vaatasid. Ja siis lampi oli kell 7.45 (ma pean 8 uksest väljas olema), Lende oli just silmad lahti teinud. Marta avastas, et ta riided ei sobi ja nõudis uut kleiti, Mari ei leidnud oma telefoni, kassid ajasid vaasi ümber ja mina ei mäletanud, kus mu autovõtmed on.
7.58 olin ma siiski sealmaal, et kõik olid enam-vähem heakskiidetud riietes, asjad leitud, kui järgmiseks olid müstiliselt kadunud Lende jalanõud. Täiesti absurd, sest millegagi pidi ta ju eile lasteaiast koju tulema, aga vot, ei ole. Suure surmaga sain talle kummikud peale parseldatud ja saime liikuma.
Nii palju siis rahulikust hommikust 😁 Ma ei kujuta ette, mis kell ma pean hakkama magama minema ja mis kell ärkama, et me üks hommik saaks normaalselt ka kodust välja, selle asemel, et need viimased minutid täielik error oleks. Ma ei saa hakata ju kell 9 magama minema. Juba kell 10 tundun endale nagu penskar 😁.
Ps! Avapildil ühe teise hommikukaose tulemus. Lapsed jooksid enne mind autoni, Marta tõmbas autoukse lahti ja suutis ära mõlkida naabri auto. #blessed
15 kommentaari
Kui sul on autistlik laps, siis ärkad igakord kaosega 😁 aga tuleb nina püsti ajada ja toimetada.
Jap, mul neid kaks, aga ma panen ka õhtuti valmis, kui just istuli diivanile magama ei jää samal ajal kui vaikust ootan lastetoast 😀
Ma panen ka õhtul asjad hakkama,hommikul palju vähem peavalu 😁 aga noh mul üks laps 😁
Minu mees suutis kuidagi ära veiderdada lapseeas nende silmakontrollidega (ei kontrollitud ka niimoodi nagu täna) ja avastati alles koolieas laisa silma sündroom ning täna kahjuks ühest silmast ei näegi. Seega parem praegu ära treenida silm 😉
4 lapse emalt üks nipp, ehk on abiks kui õhtul kogu kambaga järgmise päeva riided, asjad kõik valmis panete….Meil aitab see küll oluliselt vähendada hommikust stressilevelit 🙂
Ma iga päev mõtlen, et homme teen seda ja siis…unustan 😀
Ma isegi mitte ei unusta, aga no lihtsalt ei suuda õhtul välja mõelda, mis kellelegi hommikul sobida võiks ja mis mitte. Kuidagi nii mõttetu tundub otsida ühd riided valmis, et siis hommikul saada teada, et need nagunii ei sobi. Teine variant on otsida valmis nt kolm valikut. Aga ain’d nobody got time for that……. Ma peale õhtujutte olen nii läbi, et isegi raamatu ärapanek tundub liigse jõupingutusena. Vahest kunagi siiski saab olema see päev, mil saame õhtuti kõik valmis sättida, et poleks hommikul enam mõistatamist.
Jah, see võib ka olla (eriti Martal), et proua soovid muutuvad minutitega 😀
See kl 21-22 magamaminek tööinimesel meie vanuses on täiesti normaalne 😀 nt ma eile jäin poole ühe ajal magama, sest ma kl 23 avastasin, et juukseid pidin pesema ju. Kuivasin siis poole üheni. Ärkan tööpäeviti 7.00 ja no töö tegemisest täna küll eriti midagi välja pole tulnud 😴 täna reede puhul lähen korraliku inimese kombel kümnest voodisse 😁
Ma pean homme ka tööd tegema ja juba praegu uni peal, seega tahaks ka juba magama minna 😀
Töö-kooli-lasteaiapäeva hommikud üksinda kolme lapsega – see ongi selline kangelastegu, mille eest iga päev peaks medali saama. Mul lapsi kaks ja jagan koormust teise lapsevanemaga ja ikkagi on see päris suur töö.
Jah, kui ma meenutan, siis ega kahekesti ka super palju kergem ei olnud 😀
Meil piiga sai ka prillid ja kanname klappi (raamile kinnitatav).
Alguses panime ka igapäev 2 tundi eriaegadel, kuid ûhelpäeval hakkas streikima. Nüüd oleme rutiiniks teinud. Iga hommik, kohe ârgates klapp peale ja siis päev hooletu.
Oi ma mäletan seda aega kui ise pidin neid silmakleepse kandma olin mingi 4-6a üldse ei meeldinud. Kõige parem päev oli see kui ema unustas, et peab kleepsu panema 😁.
Mul oli ka vasaku silmaga probleem (laisk silm, vaatasin kõõrdi) teine silm korras.
Pidin prille ka kandma, minu jaoks oli lõplik lahendus see, et käisin silmalihase pingutamise operatsioonil 19 a selt, sellega kadus kõõrdsilmsus, aga silm ikkagi laisk ja sellega eriti hästi ei näe.
Loodetavasti Martal läheb kergemini ja saab oma silmakese korda☺️
Päikest! 🌞
Marta kõõrdi ei vaata, aga probleem ongi selles, et kui seda ühte silma ei treeni, siis peale 7dat eluaastat seda enam nii lihtsalt parandada ei saa. Et siis vist jah opp, aga seda õnneks veel variandina ei pakutud.