Marta ja Lende tuba sai juba ammuilma valmis, aga tol korral tulemust jagades keskendusin rohkem, noh, toale endale. Aga ega lapsed seal toas muidu eriti pikalt ei püsiks, kui neil seal tegevust poleks. Mida rohkem, seda uhkem. Ei see vist pole päris tõsi – mida paremad mänguasjad, seda uhkem. Eks meil on ka läbi aegade igasugu kila-kola olnud ja ma üldse ei väidagi, et tarbetuid mänguasju enam üldse poleks, mis valedel põhjustel kokku ostetud või kuidagi juhuslikult siia sattunud. Ikka on. Vahel ei teagi enne, kas üks või teine asi käiku ka läheb, kui alles siis, kui see poest koju toodud. Aga ajapikku see vilumus muidugi suureneb ka. Ja osadest kindlatest kohtadest lastele asju ostes võib juba ette kindel olla, et neist saavad suured hitid. Üks neist kohtadest on kindlasti Taibutera.
Olen sealt lastele asju valides teinekord mõtlema jäänud, et oleks mul ka vaid lapsepõlves selliseid mänguasju olnud… Ütleme nii, et oleks alles elu olnud. Noh näiteks see kassaaparaat oleks küll olnud natuke uhkem olnud kui puulehtedega mängupoes maksta. Kas teil oli ka nii, et mida suurem leht, seda suurema väärtusega kupüür? Või ma ainus, kellel puud ja põõsad pangad olid, hahha? 😀
Läbi aegade kõige menukamad ongi alati just need mänguasjad, mis imiteerivad päris asju. No näiteks sellise köögitarvikute komplektiga mängiks iga laps kümme korda etemini kui mingite plastikust neoonvärvi pottide-pannidega. Tean, sest meil neid viimaseid ka kodus olnud ja vist praegugi ja näen selgelt, mille järel väiksed käed meelsamini haaravad. Mida rohkem nagu päris, seda kindlamini kaubaks läheb. Sellepärast ei ole ka imestada, et Marta pidevalt seda arstikomplekti kaasas kannab, et mind iga natukese aja tagant pisikese haamrikesega toksida või hingamist “kuulata”. Endal sada prossa see nägu peas, et eks see arstiamet üks rist ja viletsus ole, aga keegi peab ju selle ära tegema…
Üks asi, mis mu lastel olemas on ja mille eest ise lapsena oleks kõik teised mänguasjad loovutanud (nagu mul oleks neid jube palju olnud, hea nali…), on mõistagi nukumaja. Taibuteras neid mitmeid erinevaid, kõikvõimalikke lisasid pealekauba. Nihuke lahtikäiv maja koos mööbliga on täpselt midagi sellist, millest ma ise lapsena ausalt isegi unistada ei osanud 😀 Lõikasin aga pappkastil ühe külje ära, mõni ebaühtlane aknaava ka kuskile ja noh. Polnud nüd suurem asi glamuurne eluke mu vähestel barbidel, aga hädapärast ajas asja ära. Katus oli peakohal 😀 Oma laste uhke lahtikäiva nukumajaga olen täitsa koos lastega istunud ja veitsa nagu mänginud…ish. Okei mööblit paigutanud jne. Lapsena poleks ilmselt nädalate kaupa toast väljunud, kui mul siuke iludus olnud oleks. Või kasvõi poole prostam, olgem ausad.
Üks asi torkab praegu hoobilt veel pähe, mida minu lapsepõlves just jalaga segada polnud ja millest ma ausalt öeldes suuremat arvanudki kui eelmine aasta need ise lendu lasime ja positiivselt üllatusime. Tuulelohe pean silmas. Üldse ei oleks arvanud, et need lastele nii väga peale lähevad, aga vot läksid ja oi kuidas veel. Ja ega endalgi oli üle keskmise huvitav seda kuidagimoodi juhtida üritada ja noh. Kõigepealt see sinna taevasse saada üldse eks. Tuuliseid päevi kipub meil siin Eestimaal ikka ette tulema ja miks siis mitte sellest juba midagi nii toredat välja pigistada nagu üks meeleolukas lohelennutamine.
Laste igipõlised lemmikud on veel veega värvimise raamatud. Need lähevad kaubaks nii kahesele kui kaheksasele, omast käest tean öelda. Pikaks ajaks annavad tegevust näiteks veel kleepsuraamatud. Ei mitte need, kuhu ühe korra kleebid ära ja on kleebitud, vaid hoopis sihukesed, kuhu spetsiaalseid kleepse kasvõi mitu korda uuesti saab kleepida. Annab tükiks ajaks tegevust. Samamoodi nagu puidust helmeste komplekt. Nende viimastega pange heaga vaim valmis, et neile jubinatele veel nädalaid hiljem ka otsa saate astuda, aga jällegi mõni hetk vaikust ja rahu on seda hinda ilmselgelt väärt. Pluss pealekauba saadud käevõru või kaelakee 😀
Aa muide üks hea hack selleks, et lapsed saaksid rahumeeli kambakesi koos nt joonistada, on varuda piisavalt suur hulk pliiatseid. Sellepärast ma ostsingi heaga suure karbitäie pliiatseid, vildikaid ja kriite. Esiteks kestavad need igavesti. Ja teiseks jääb ära see inin, kui keegi tahab täpselt samal ajal sama värvi, mis parasjagu kellegi teise käes on. See on teadupärast kõige tavapärasem keiss lastega. Millal nad EI taha samu asju. Nüüd võivad mu poolest kõik kolm ühesugust värvi võtta ja kellelgi pole midagi köhida 😀
Üks elupõline teema on lastega teadagi et vanniskäik ja Taibuteras on uhke kogus vanniasju ka. Hetkel on meie vannitoa kõige aktuaalsem mänguasi Marta lemmik vannipaat. Kalapüügimäng on populaarsuselt kohe järgmine. Ma tahaks tegelt kõik asjad ükshaaval välja tuua, millest me seal lastega võidu vaimustunud oleme, aga pikaks läheb see asi nii…
Ma ütlen ainult nii palju, et tänapäeva lastel (kõlab nagu ma oleks keskajal kasvanud) on ikka vedanud. Pole asja, mida poleks välja mõeldud, et neil oleks toredam oma lapsepõlve võimalikult lõbusalt mööda saata. Noh ja vahel satuvad need mängud tõesti lausa sellised, et endalgi tekib huvi veits kaasa teha. Mitte küll pikalt enamasti, aga tõesti ei saa salata, et päris kaasahaarav on vahel. Ja vahepeal mõtlen, et uskumatu, millega lapsed nii 25+ aastat tagasi läbi pidid ajama 🥲 Aga saime hakkama. Ja noh õnneks saab oma täitmata lapsepõlveunistusi ja palju muud nüüd täiesti süüdimatult omaenese lastele kokku osta, hehee… 😄
Taibutera e-poes kehtib kuni pühapäeva õhtuni sooduskood “mallukas”, mis annab tavahinnaga kunstitarvetele ja vannimänguasjadele -15%. Aga ma väga soovitan seal muid kategooriaid ka sirvida. Mu meelest üks parima mänguasjavalikuga pood 🙂 Vähemasti mu oma lapsed on just nende asjadega enamasti kõige kauem tegevuses.
*Postitus sündis koostöös Taibutera e-poega.
**Tahtsin mis ma tahtsin postituse jaoks pilte ka teha, aga ei mõelnud sellele, et lapsed on kõik need asjad mööda elamist laiali vedanud juba ja muist “ära mänginud”. Nii et peate seekord leppima e-poe piltidega ja noh nende kodukalt näete ilusti ära, millega täpselt tegu. Sry. Pole minu süü, et kõik kohe nii hästi kaubaks läks…
1 Kommentaar
Ma olen sust paar aastat vanem ja ei ütleks, et polnud millegagi mängida. Samamoodi puulehtede eest sai maksta. Suurest papkastist ehitasime emaga koos suure nukumaja. Kui see ribadeks sai mängitud, siis ema tegi ühe kapi tühjaks ja nukud koos mööbliga kolisid sinna.
Õues olid meil vägevad “onnid” (suur männipuu oli meie onn ja kiviaia ääres kööginurk. 😀 treileri alus oli meie laev jne. Turnade peal sai turnitud ja õues igasugu erinevaid mänge mängitud (ukakas, lipu varastamine, jalka jne). Tädil olid taluloomad, olen saanud ka karjas käia ja lehma lüpsta 😁 Õnneks sain kasvada maal, mitte linnas 🙂