Mul on eilsest saadik nii palju mõtteid sees pulbitsenud, et hoia ja keela. Lõpuks sain nüüd mahti arvuti taha istuda ja lihtsalt teile kurtma kukkuda. Ma olen ausalt vä-si-nud. Esiteks muidugi sellest, mis kuradit siin maailmas toimub, aga veel rohkem olen ma väsinud manitsevatest inimestest. Ma saan aru, et kõigil on veidi kõhe, aga tõsiselt ma soovitan natukene vähem öelda ja rohkem mõelda. Mitte, et ma siin ka praegu mõtlemisega, mitte ütlemisega tegeleks, aga no palun saage aru.
Kuna minu töö on koostööde ja reklaami tegemine (jätame selle vaidluse teiseks korraks, kas see on “päris” töö), siis ausalt niigi raske on laveerida praegu maailmas toimuva õuduse ja enda lauale leiva saamise vahel. Palun PALUN mitte kurjustada, et kuidas ma küll julgen praegu midagi postitada vms. Ausalt – oleks valida, siis paneks heaga blogi kinni, kuni maailmas kõigil inimestel jälle katus peakohal ja turvatunne südames on. Aga ilmselt on minust rohkem kasu mu enda perele ja sõjas kannatajatele, kui teenin raha, millega üht ja teist toetada. Üleüldse võiks igasugune internetis teineteise manitsemine praegu olemata olla. Mitte keegi ei taha seda, mis toimub ja me kõik loodame selle kiiret lõppu, eks.
Ma olen instagrammis viimasel ajal üsna vaikne olnud, ei oskagi väga midagi öelda ja nii. Eile panin üles paar üksikut storyt lastest. Üks oli videoklipp, kus Martal on printsessikroon ja võlukepp, millega ta siis mööda maja ringi käis ja inimesi konnaks võlus. Teate, mis tagasisidet ma sain? Kuidas ma üldse tulen sellise nahhaalsuse peale, et SELLISEL AJAL sellist jura jagada.
Samas lugedes mu viimaste päevade postitusi, siis saate ilmselt ise ka aru, et ma olen veidi ärevil, kurb ja lihtsalt kuna mu blogi on ka minu “südamelt ära rääkimise koht” siis tõesti jah, sorri, kirjutan sellest ka siin. Minu kirjutiste point ei ole kellelegi teisele öelda, mida teha või kuidas tunda või kuidas elada, loodan, et mõistate seda. Ometi saan ma ka nende mõtete peale kirju, et miks ma õhutan hirmu ja ma peaksin ikka “normaalset” infot jagama. Sorri, ma ausalt ei ole infopunkt ja enda teadmisel mingit valeinfot jaganud ei ole, ega taha seda ka teha. Ma lihtsalt kirjutan, mida ma tunnen. Ma ei taha õhutada hirmu, ma üritan rääkimisega pigem enda oma leevendada.
Ja ausalt praegu tahaks öelda, et inimesed peaksid tarbima just selliseid infokanaleid ja tooteid ja asju, mis neil enesetunde paremaks teevad või julgust annavad. Miski ei ole kohustuslik. Jah, mina olen veits parakas, aga kui mul tegi enesetunde paremaks see, et ma tankisin auto paagi täis, läksin poodi ja ostsin endale kapitäie random varusid, et IGAKS JUHUKS oleks olemas, kas ma teen sellega kellelegi liiga? Ma usun, et mitte. Aga mul on natukene kergem olla.
Ning kui keegi julgeb sõimelda selle üle, et kuidas keegi praegusel ajal julgeb üldse rääkida mõttetutest näokreemidest või muust sellisest, siis ma ütleks vastu, et mina näiteks olen selline, et kui ma olen stressis, siis ma hakkan koristama ja endale igasuguseid hoolitsusi tegema, nagu hullumeelne. Ja kui ma praegu tunneks, et ma olen leidnud maailma parima näokreemi, siis mis põhjust on kellelegi selle peale sõimlema tulla? Kui see teema ei huvita, ei pea ju lugema. Samamoodi vaatan mina praegu tiktokist random koristusvideosid, mille kohta võiks ka öelda, et issand jeesus, kes loll praegusel ajal selle peale mõtleb. Ma ei tea, mina mõtlen.
Kõigil on sitt. Miks siis tahta teistel veel sitemaks teha enda arvamuse peale surumisega?
Kui ma paar nädalat tagasi Aphroditede mängu eelmüüki panin ja sellega koos üliägeda loosi välja kuulutasin, olin ilma naljata nii elevil nagu oleks just ise selle auhinna võitnud. Ausalt oleks ma tol ajal teadnud, et maailmas selline bardakk lahti läheb nagu nüüdseks läinud on, oleksin kogu selle projekti heaga edasi lükanud. Nagu te siit viimastel päevadel lugeda olete saanud, siis ega ma peale mure ja ärevuse suurt muud pole tundnud. Aga noh. Trükikojaga on räägitud ja terve hulk inimesi on mängu tellinud ka juba, nii et tundub aus see asi kenasti lõpuni ära teha. Et siis oma urgu tagasi pugeda.
Viimane asi, mida ma praegu tahan, on mingit “jee fun” vibe’i edasi anda. Aga ma tõesti südamest loodan, et sõjapingete mõttes hakkab asi järgemööda pigem vaibuma, mitte veelgi eskaleeruma. Et auhinnaloosi võitja saab just nii kerge südamega ja suure rõõmuga oma võidu lunastada nagu see mõeldud oli. Praegu on mingist rõõmsast olekust isegi rääkida veits keeruline, aga ma tahaks mõelda, et päris süüdi me ka end ei pea tundma. Et vähemalt üritame oma elusid siin nii normaalselt edasi elada kui õhus olev ärevus lubab. Igaüks, kellel võimalik, on nüüdseks kindlasti oma panuse Ukraina aitamiseks ka andnud, nii ka mina. Ja teen seda jooksvalt kindlasti veel.
Aga praegu teeme nii, et kuni veebruarikuu kõige viimase hetkeni ehk kuni täna südaööni saate veel tellida Aphroditede Sõnaseletusmängu. Ja osaleda seeläbi juba homme toimuvas loosis, kus võiduvõimalused on praegu üsna soodsad.
Aga! ma ei arva üldse, et kui teil on ~20€ üle, siis see on see koht, kuhu esmajärjekorras see raha panna. Oma inimestega koos mõnusalt koos istumine, naermine ja lõbusalt aja veetmine on privileeg, mida tuhandetel-tuhandetel inimestel täna ei ole. Ennekõike palun aitame kõik neid! Seda saate teha näiteks SIIN.
Üks asi veel, mille kohta ma olen kurjustamist näinud – inimesi häirib see, et teised kutsuvad üles annetama. Et Eestis on ka palju neid, kellel endalgi vähe ja neile olla see solvav, kui öelda, et “paar euri ikka leiad”. Jällegi – ei arva mina, et keegi sellist lauset etteheitvalt või halvustavalt ütleks. Muidugi on ka neid, kes ei saa materiaalselt aidata ja see on ka okei. Küll aga meenus mulle selle peale, et ma pole oma sünnast üldse rääkinud, mistõttu on ka mainimata jäänud see, et ma ütlesin teile enne sünnat, et kõik need reklaamipiilumised mu sünna nädalavahetusest loen ma teie poolt endale kingituseks. Ei jõudnudki öelda, et te kinkisite mulle kokku 1500€.
See on METSIK summa. Ja mu suurimad tänud teile. See teeb ka praegu selle olukorra lihtsamaks, kus ma reklaampostitusi ei tee. Ja mitte ainult selle pärast, et keegi kuskil ütleb, et pole sünnis, vaid selle pärast, et mu sees on lihtsalt mingi imelik tühjus ja ma ei oska isegi midagi öelda. Tahaks ainult lamada ja natukene nutta, aga ma loodan lihtsalt, et see läheb varsti ise üle.
Seega ütlen seda – järgmise nädala teenistuse pealt annetan täpselt poole ära. Sedaviisi saavad rahaliselt abiks olla ka need, kellel endal seda hetkel võimalik muud moodi teha pole. Annan siis 7ndal teada, palju edasi annan ja kuhu täpselt kannan. Ise annetasin ükspäev Punasele Ristile, aga kui teil on ideid, kuhu oleks targem seda teha, siis kuulan teie mõtteid.
Lõpetuseks tahaksin tänada seda naisterahvast, kes eile mulle kirjutas, et minu kui sisulooja KOHUSTUS on praegusel ajal lõbusat sisu edasi toota, sest see on minu kui meelelahutaja töö ja hakaku ma nüüd vutt-vutt pihta. Selle peale oleks tahtnud öelda, et sa vutt vutt persse minna ei taha v? Olen kurb – halb! Õhutan hirmu! Olen vait – halb! Hakka meeli lahutama! Panen toreda video lastest – halb! Keda huvitavad su lapsed, kui maailmas on praegu sõjas surevaid lapsi?
Ma lihtsalt ei oska enam. Tehke selle infoga, mis tahate, ma nüüd keeran ennast diivanile rulli ja ütlen ainult seda, et ma loodan südamest, et meil kõigil läheb hästi ja kõik see hullus saab varsti läbi. Ma juba igatsen naljakat iseennast… 🥲
69 kommentaari
Tead, minul on kogu aeg tunne, et ukraina mehed sõdivad praegu ju ka meie vabaduse eest. Ma olen neile selle eest südamepõhjani tänulik ja seetõttu on väga ok, seda meelde tuletada, et aidake neid mehi ja nende peresid, kuidas iganes see teil võimalik on! Ja kui te seda teha ei saa või ei taha on see ka ok. Lihtsalt see pole ainult Ukraina sõda. Sa ei pea end halvasti tundma selle pärast mis inimesed kirjutavad sulle tagasisidena, sest ka need inimesed on sisimas paanikas või hirmul ja võibolla ükskõik mis postitus mis neid ärritab ja nad lihtsalt elavad oma hirmu välja. Võibolla nad otsivadki neid kohti kus end välja elada, üht ärritab üks, teist teine asi. Mina olen samuti hirmul ja mõtlen ka kogu aeg mida teha, saan aru küll, et sellest pole kasu ja ka valmis mõeldud plaan võib ju ülse mitte realiseeruda. Seega otsustasin et ei plaani ja ei paanitse, ostan samuti esmavajalikud ravimis ja natuke muud kraami varuks, mis ma niisamagi mõne aja jooksul ära tarbin. Annab natukegi kindlust. Samuti imetlen, kuidas maailm on koos selle hullu vastu ja mul on ka väga kahju neist tavalistest vene inimestest keda need sanktsioonid puudutavad ja samuti selle tõttu, et neid on nii kaua olnud ajupestud, et usuvad kogu juttu mis vene meediast tuleb, see on nii kurb ja ärkamine saab olema veel valusam. Ukrainlaste vaprusele mul polegi sõnu, usun et me ise kaitseks ka oma maad viimse veretilgani, sest see on see ainuke killuke päris meie maad. Usume headusesse ja et maailm hoiab kokku ja astub vastu. Lisaks meie oleme natos.
Usku lootust ja armastust ja hoiame kokku ja oleme üksteise vastu lahkemad sel väga raskel ajal!
Sina annad oma parima, kui teed oma igapäevaseid asju ja tööd ja me kõik näitame välja, et see hull mees ei suuda meid oma ähvardustega halavata, nii saame me ka kõige paremini olla Ukrainale ja sealt pagevatele naistele ja lastele toeks (NB, kas oled tähele pannud et süüria põgenikud olid enamuses noored mehed aga Ukrainast tulevad naised-lapsed).
Ma tunnen, et saan varsti südari. Ausalt, lähed õhtul magama, mõtled elu üle, Ukraina ,kõige mis on toimunud. Ärkan hommikul, täpselt samad mõtted. Me ei ole sõjaks valmistunud, mul ei ole hetkel mingeid varusid. Kodust ei tahaks välja minnagi. Aga mõtlen igahetk, et kas peaks hakkama valmistuma. Meil on oma ettevõttes maa alune kelder. Ütlesin mehele, et me peaks hakkama valmistuma, seda enda jaoks ringi tegema. Et me saaks sinna minna. Mees naeris mu välja. Tunnen, et pean midagi tegema, kuidagi valmistuma, aga kuidas? Mis oleks õige?
Käisin eile tankisin, mõtlesin et panen paagi täis ja siis teine hetk mõtlesin, et aga milleks, kuhu sõita oleks kui peaks midagi juhtuma? Mitte kuskile. Me ei tohiks mõelda, et lõppeb hullemini aga nii tuleb sellistes olukordades mingis mõttes mõelda. Kui läheb paremini on väga hea aga kui ei lähe, oled sa selleks valmis.
Naiskodukaitsel on äpp olemas, mis täpselt ütleb, mis peaks ühes või teises olukorras hakkama saamiseks olemas olema.
Ära üldse põe ega võta isiklikult. Inimesed on stressis, mures, ärevil ja siis mõni arvabki, et on kohatu üldse millestki muust rääkida. Mõnes mõttes võib poindist aru saada. Samas nad ise ilmselt ei suuda aru saada, et mismoodi näeks maailm välja siis, kui KÕIK inimesed ja IGAL POOL räägiksid ainult sõjast või koroonast. Me läheksime kõik peast hulluks siis ju. Ükskõik millised on ajad, ka reaalsetel sõjaaegadel on inimesed tegelenud ka muu eluga ja üritanud midagigi rõõmsamat siin elus teha. Igal ajal on saadud lapsi, pidusid peetud jne. Olenemata sellest, mis ümberringi toimub. Kui me kõik räägiks vaid praegusest poliitilisest olukorrast. Ja seda tõesti igal pool. Tööl, juuksuris, trennis, koolis, lasteaias, isegi blogides ja sõpradega, siis lõppeks see asi närvivapustuse, antiderepssantide, rahustite ja sundraviga psühhiaatriahaiglas. Me saame poliitikast lugeda niigi igalt poolt. Uudised on ainult seda täis. Saab küllalt lugeda. Loomulikult ma tulen lugema blogisid ja vaatama videosid selleks, et NÄHA MIDAGI MUUD. Tavapärast sisu. Nii et keep going. Hetkel meil siin keegi ei pommita. Oleks veits imelik tõesti, kui Tallinnas mürsud ja pommid lendaksid ja siis sa mingit fritüüri, seksmänguasja või näokreemi reklaamiksid 😀 Aga Eestis siiski jätkub tavapärane elu. Ja ma usun, et kõik tahavad sisu, mis tõstaks tuju ja viiks mõtteid mujale.
Mina olen ka see “vutt-vutt”. Elu peab minema edasi ja me aitame Ukrainat nii palju kui saame ja me saame palju aidata. Aga nagu lennukis – kõige enne paned maski endale. Ja sry, aga seda sinu kaardimäng võib muuta kuskil varjendis istumise natuke rõõmsamaks – ma loodan, et see ei lähe nii, aga jah, mina vaatan ka oma insta lemmikuid: sind ja Liis Velskerit ja Homeinestoniat ja Ari Matti Mustoneni – ma loodan teie peale, et kui ma uudistest kohe plahvatan, siis ma saan Liisi topakatest hobuse stooridest kuidagi pinge korraks maha.
Ma 100% mõistan sind… Üritan siin ka ärevusega toime tulla… Täpselt selline tunne nagu ainult natuke veel puudu hulluks minemisest. Tahaks nagu kellegiga rääkida mis mu peas toimub aga kahjuks mul hetkel polegi väga neid inimesi kes mind kuulata jaksaks.. Kõik ütlevad et ma mõtlen üle.. Nad ei mõista et mul reaalselt vaja end tühjaks rääkida. Tahaks et kõik see õudus saaks läbi ja saaksin elada oma elu normaalse inimesena. Kuna kahjuks hetkel ka töötu siis nagu mitte mingit suhtlemist kellegagi polegi 🙄 lihtsalt olengi oma mõtete ja muredega üksi.
Kas disainerkleidi oled kätte saanud? Sorry, kui mul on lihtsalt nägemata jäänud ja sellest pikk postitus olnud 😀
Siiani ootan😄
Inimesed on tõemeeli sõgedaks läinud – kui FB profiilipildil Ukraina lippu ei ole, siis oled sa putini kummardaja! No johhaidiii, anna abi!
Krt, jooks ka täna veini, aga pole kodus 🙂
https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=4908158462604238&id=1227280147358773
See Virve Osila äsja kirjutatud luuletus võtab kokku enamuse meie tunded. Loodan et avaneb!
Paljud on ju seest…katki ja hirmul? Mina ka. Aga me oleme siin ja praegu ja elame oma elu minut minuti kaupa ja saadame mõttes Ukrainasse häid ingleid ja haldjaid või palveid- kuidas keegi. Ja annetame. Siin me ka ei saa ju öelda, et keegi teeb midagi tehes valesti… Minu päeva tegi Marta oma võlumisega küll rõõmsamaks 🙂 ja mina ootan sinu postitusi. Kunagi pole niikuinii kõik rahul.
Uskumatu, mida lugesin! Mind hämmastab see, et keegi üldse “möliseb”, et miks jagad enda päeva/rõõmu lastest jne.
Kogu selle kurva sündmuse ümber peab meil ju elu edasi minema! Mina ausalt tahan ka midagi positiivset lugeda ja näha. Nii enda kui teiste eludes! Loomulikult on mõtted sõja juures ja hirm, et mis siis saab, kui see kõik laiemaks läheb ja meid puudutab, kuid kõige selle juures ei tohiks ära unustada iseend ja meie elu! Naudi seda, mis hetkel on! Tõesti ei tea, mil seda nautida ei saa, olgu mis põhjuseks tahes.
Ma peaaegu tellisin kaardipaki, aga ainult omniva? pakiautomaati sai tellida 😁 Läksin närvi, panin kinni, mõtsin, et miks küll ometi otse kodu postasti tellida ei saa, see ju pisike pakk?
Aga pakke postitad ise isiklikult vist jah? 😁 sessuhtes, et arusaadav, ka postitajal peab mugav olema.
Ma oma 3-kuuse imikuga ei viitsi linna seiklema minna eraldi paki pärast 🤣 laiskus missugune. Jään lootma sellele, et keegi sõbrannadest ikka tellib ja siis saab mängida🤞 ma selliste mängude fänn.😎
https://www.facebook.com/loomakaitse/photos/a.409915935702644/5555510687809784
Ise soovitan Ukraina loomade varjupaika toetada. Loomad ju teatavasti saavad viimaste seas abi!
Aitäh!
Olen seda meelt, et igal on oma arvamus ja see ei pea teistega klappima, kuid hakata klähvima, on inetu. Raske/keeruline on hetkel kõigil, kellel süda sees ja “asub õiges kohas”. Ja igaüks tuleb asjadega erinevalt toime. Meie pere käis ukrainale toetust avaldamas vabaduse väljakul, 5 aastane laps korjas oma hambapasta varud kokku ja poest kahmasime sülemiga vajalikke asju ja viisime need punasele ristile. Rahalise ÜK tegime päästeliidule, et need saaks soetada ukraina päästjatele varustust (tänu neile on lootust päästa paljusid kodusid, et sõja lõpus inimestel oleks kuhugigi tagasi minna. Ja muööe tundub, et päästjatele ei saadeta väga abi, sest punane rist on suurema promo teinud muudele vajalikele asjadele (kiidan neid loomulikult, sest sellises olukorras on nkn kõik hädasti vajalik)). Uudistega oleme stabiilselt kursis ja loodame, et see jama saab kiire positiivse lõpu. Sees on ärevus ja on tehtud plaan ka oma pere kaitsmiseks ja pagendamiseks, kui olukord kunagi seda nõuab. Varud on kuibainete nöol kapis olemas. Eile sisustasin päeva põhjalikku koritust tehes, et saada mõtteid mujale. Minule see aitas ja tean, et aitab ka edaspidi. See on minu stressi vähendamise abiline. Sina, Mallu, tee nii, kuidas sina saad ja toime tuled. Kui tunned, et ei taha reklaamida või mingit sisu teha, ära tee. Kui aga teki tunne, et teeks, siis mina vähemasti ootan seda. On hea, kui miski mõtteid mujale viib kasvõi 10ks minutiks.
Aitäh sulle!
Tead, kõigepealt tuleks teha asju, mis on meie kontrolli all. Tegutsemine, planeerimine ja mõtlemine aitab – hoiab halvad emotsioonid otsapidi vaka all.
Mina planeerin sõjapõgenike aitamist. Kuna mul on pakkuda elamispinda, siis tegelen oma peas ka kõikide järgnevate aspektidega – töö, lapsehoid, vajalikud tarvikud eluks jne jne jne. Kuna ma pole kunagi nö raha lennukilt loopija olnud, siis püüan hoopis teistmoodi asjale läheneda – see õnge ja kala teema.
Proovi ka mõelda sellele kuidas sa saaks kasulik olla. Mina olen juba oma peas sisustamas väikest lastehoidu, nö koostan nimekirju inimestest kelle käest võiks mänguasju küsida jne.
See annab mu ajule tegevust, tasandab kergelt süütunnet ja süstib optimismi, et koos saame hakkama.
Kõige käegakatsutavam asi on praegu põgenike tulek. Keskendu ka sina sellele, praktilisus ennekõike.
Aitame teisi, siis aidatakse ka meid. Väiklased internetinääklemised ei ole tegelik elu, tegelik elu on see, et tuleb telefonikõne ja ma torman “sidemed, sokid ja käterätid” (sisesta ükskõik milline igapäevaeluks vajalik asi) näpus mõnele perekonnale vastu.
Kuigi sisemas loodan, et seda perekoda ei tule, vaid tuleb rahu.
Igaüks reageerib sellisel ajal erinevalt ja ei tasu välja teha. Keeruline on kõigil. Mõni äkki tunneb end paremini, kui sind sõimata saab. Saab hetkekski mõtte mujale. Muidugi ei kiida ma seda heaks.
Mul jälle on natuke hea mõelda, et ma ainus saikar pole ja sõda kardan.
Eile olin üksi hotellis, tv-s ainult siin 4 kanalit mis näitavad teadagi mida. Fb iga teine postitus tuletab ka kõike meelde. Ainus koht kus aega sai surnuks lüüa oli insta. Aitäh, et paned mõtlema, et polegi üksi ja aitäh et näitad ka lõbusaid asju!
Kas sa näiteks pole mõelnud kuuks või isegi rohkem ajaks näiteks kuskile soojalemaale põgeneda?
Niikauaks kuni asi maha rahuneb 🙂
Mõtlen vahel, et kui mittekonstruktiivse irisemise saaks elektrienergiaks transformeerida, oleks maailmas kõik energiamured murtud ja Putin ja muud Kremlipätid peaksid pöialt imema. Oleks vaid selliseid haldjaid, kes sellega hakkama saaksid!
Tee ikka oma asja nii nagu jaksad; kui rahutuse/mure/paanika suudad millekski vähegi positiivseks muuta, on hea. Ja ärimaailm kestab ju ka edasi, telekad/raadiod/google avaldavad reklaame ja tilu-lilu saateid, eks meelelahutust on maailma ikka vaja.
Kui mind kritiseeritakse, vaatan vahel korra enda sisse, küsin, kas on õigustatud, ja kui tunnen, et ei ole õigustatud, siis suhtun nendesse nii, nagu oma lapsi õpetan suhtuma nendesse, kes nende käitumist mõjutada tahavad (või lausa lasteaiakiusajatesse).
Ma kirjutan praegu nii. Olen 4 lapse üksikema. Läksin 2020 aasta enda sünnipäeval lahku vägivaldsest suhtest. Kuidagimoodi juhtus nii, et sattusin instagrami otsa. Hakkasin promoma, loosimängud tulid.. Muidugi ma läheksin täiskohaga tööle, aga minu pisem laps on lasteaias lõunani ja paraku ei saa. Olen meie väikelinnas otsinud kasvõi osalise ajaga tööd, aga noh ei ole. Samas on koguaeg lapsed justkui tõbised ja koroonaseadus ei luba ka pisikese nohuga lasteaeda/kooli. Kas ma siis oleksingi saanud hakata käima kuskil raha teenimas? Nii siis jäi justkui ainsaks võimaluseke instagram. Ma olen rahalist tasu saanud ainult korra. Muud promod on olnud millegi asja saamine endale/lastele. Kuidagi nagu hakkas see asi edasi minema mul seal sotsiaalmeedias, aga hetkel ei saagi, ei tahagi (aga elamiseks oleks vaja) . Praegu tunnen, et see minu nö mingil määral sotsiaalmeediaga edasi toimetada oleks justkui väga väär, väga vale aeg.
Ma vihkan vägivalda! Ma ole seda kunagi talunud ja ei talu ka seda, mis vägivald toimub praegu Ukrainas.
Aga Sinu kullapai Malluka storysid ma igatsen meeletult! Sinu sisu on nii fun ja elushoidrv ja justnimelt sina olid selleks kõige suuremaks lükkeks, et hakkasin ka ise seal vaikselt midagi tegema.
Nagu ma eile juba kommenteerisin , et inimesed ise nii kurjad üksteise vastu. Minule on värskendav vahel ka toredaid pilte ja videosid vaadata. Meie masendus kahjuks ei lõpeta sõda Ukrainas. Ma ei tea kuna saab rahvas aru , et see ei näita veel hoolimatust kui postitatakse vahelduseks positiivset sisu.
Mingit kohustust sul lugejate ees muidugi ei ole ja kui on vaja kassida, siis kassi. Tegelikult, ma usun, et ka kommenteerijatel saab kergem, kui nad oma änge kasvõi kommentaariumis välja kirjutada saavad.
Mõni lihtsalt muundab selle ängi “mina olen kõige targem ja teen kõik õigesti (järelikult ei saa minuga midagi juhtuda), kõik peaksid tegema nii, nagu mina” hoiakuks ja see on… arusaadav aga… ekslik.
Kahjuks on nii, et kui ollakse oma võimaluste piires nii annetusi teinud kui ka endale ja perele SOS varusid muretsetud, siis midagi palju rohkemat tavaline tsiviilisik enam teha ei saagi. Ja tulebki oma igapäevaelu edasi elada, lapsed kooli, ise tööle, õhtul seriaal käima. Kes saab, võiks käia väljas meelt lahutamas. See ei ole kuritegu. Inimeste võlukepiga konnaks muutmine pole ka kuritegu. Maailm olekski vist parem paik, kui siin oleks rohkem konni ja vähem inimesi, keegi võiks Putleri konnaks muuta, las istub ja krooksub seal oma mätta otsas.
Ma mõtlen ka, et südamelt ära rääkimine pidi ju aitama. See ikka vast kellelegi halba tee. Ja tõesti, nüüd kus mul mu varunatukesed olemas, siis on tõesti süda veidi rohkem rahul ka. Ja Putin võiks tõesti konn olla, annan Martale soovituse edasi 😀
Saan aru, et praegu ei ole see hetk, kus silmad kõvasti kinni pigistada ja olukorda ignoda, vaid tuleks endale (ja oma jälgijatele, kui on hea platfrom juba välja töötatud) teadvustada ja võimaluse piires aidata. Aga.. Hulluks ei saa ka minna. Muidugi võib edasi nautida igapäevaelu, mängida lastega ja teha nalja, sest muudmoodi sureksime seesmiselt veel rohkem ja kui sõda peakski siia jõudma (sõrmed risti, et ei jõuaks!) siis oleme seesmiselt nii surnud, et igasugune vastuhakk tunduks mõtetu.
Ehk siis elama peab ikka. Ja sellist hüsteeriat, nagu mõni teine suunamudija teeb, pole meil kindlasti vaja.
Sinu eelmise ja selle blogi kokkuvõtteks: igati okei on, et inimesed reageerivad asjadele erinevalt ja näitavad seda ka välja. Ei taha nüüd manitsejaid kritiseerida, aga vahepeal on noore inimese jaoks vaja näha ka reaalsust. See, kui Sina sellest ei räägi või ei postita, ei tee neid asju ju olematuks. Alati ei saa kõike ära peita ja öelda, et kõik on korras, kui tegelikult ei ole. Lapsevanema kohustus on rääkida ja selgitada olukorda, mitte öelda ”ära seda vaata”, ”ära seda kuula”. Parem kui noor näeb neid asju teoorias, mitte praktikas, võib-olla leevendab see natuke abitust selles ilmas. Paljud ukrainlasedki jäid hiljaks lahkumisega, sest polnud kriisiolukorraks valmis. Mul endal oli nii imelik unenägu paar kuud enne seda, nägin unes sõda ja seda, kuidas inimesed polnud selleks valmis, kaasarvatud ma ise ja jooksin kahetsuses koju asju pakkima(vist selgeltnägija) 😀 ja isegi peale seda unenägu mõtlesin: ei tea, kas peaks igaksjuhuks pakkima ühe kohvri valmis, kui ükskõik, mis elus peaks juhtuma, oleks kiirelt see kohver haarata hädavajalikuga!?
Minu jaoks olukord Ukrainas näitab, kui ühtne rahvas meie maakeral elab, see inimeste poolne toetus on meeletu! Pisar tuleb silma nähes neid meeleavaldusi üle maailma ning annetusi jms abi. Ärme varjuta sellist headust 🙂
Selge on see, et iga hea inimene on mõtetes ukrainlastega, nii ka mina, aga meie elu käib ka ikka edasi, ei saa seda seisma jätta.
Headust ja mõistmist meie kõigi südametesse! 🙂
❤️
Hei! Jälgin sind ka nüüd mõnda aega ja nii insta kui blogi naudin täiega. Ise Eestis ei ela enam pikka aega, eks sellepärast on ka huvitav jälgida kohalikku elu sinu silmade läbi ja noh, miks ka mitte. Kui ei meeldiks, siis ei klikiks. Olen ka vist alates neljapäevast alates iga 2 tunni tagant uudiseid 5 erinevast kohast lugenud… loomulikult on selline maailmalõpu tunne jne. Aga samas elu tuleb siiski ka proovida edasi elada ja eelkõige lastel. Pealegi sinu postitused ikka kohe üldse ei tundunud kohatud. Kellel vaja tujutseda, vaadaku mõne staari lõuna euroopa paljastusi. Need vast tundusid küll jah suts imelikud, aga jällegi, ega keegi ei sunni ju vaatama. Et tegelikult ole edasi vahva ja meelekindlust! Hämarad ajad! Päikest soovides!
Minu arvates on jämedus kellegi poolt öelda, et kui sõda käib, siis sa ei tohi isegi oma laste üle rõõmu tunda?!
Mind on ka tohutult kurvastanud kogu see olukord, aga kaua ma nende laste ees nutan? Ma tahan et nad oleksid rõõmsad väikesed lapsed nii kaua kui saavad ja rõõmustada ja naerda koos nendega kui on hea tuju ja põhjust rõõmustada. Kas ütlen lastele- ei mingit mängu ega rõõmu kuni sõda läbi??!! See ei ole ju ka normaalne. Rõõm on tugev tunne ja tugev tunne teeb tugevamaks!
Ära sina ka tee sellest välja, kui keegi kurjustab, hurjutab, manitseb või muul moel kibe on. Sa annad endast täpselt nii palju kui peab võimalikuks. Usun, et seda teeb enamik inimesi kes enne mõtlevad ja siis ütlevad/tegutsevad. Seda teen ka mina. Ja kuni on võimalik, loon lastega ikkagi rõõmsaid mälestusi ja hetki. Millede sekka mahub ka täpselt vajalikul määral (ja selle määra panevad paika minu lapsed ise) lastega hetkel valitsevast olukorrast jutuajamisi. Jätka sellega mida teed, sest teed seda nagunii südame järgi 😊
Midaaaaa??!!! Marta oli nagu väike päike eilsesse päeva ju! Ma ikka pahvatasin naerma. Niiet aitäh! Tuleb elada oma elu ka ju! Me naised suudame ju mitut asja korraga!
just! ❤️
Se on jah üle piiri juba läind, et inimesed ei või isegi oma tavapärast elu elada, koguaeg peab rääkima selle Ukraina teemal.
Väga kurb, et see sõda toimub, aga me ei saa ju midagi teha, kui me paneme päevläbi aind mingeid storysi ja ulume Ukraina teemal. Igapäevane elu peab edasi minema.
Ei no võib rääkida mumst, las need rääägivad, kes tahavad. Lihtsalt teiste suhtes võiks rahumeelne olla.
Ma olen jätkuvalt hämmingus nagu mitmeid kordi enne, kui sa avaldad, kuidas keegi su postitustele reageerib. Loe nagu muinasjuttu. Ausalt, olen su blogi fänn, aga aegajalt, kui postitis pole minu teema, ma seda ei loe. Aga ei, ma peaks hoopis kirjutama kui kohutav tegu see on, et sa minu jaoks valel teemal kirjutad. Nagu päristelt, tule taevas appi!
Kardan ka ja nii masendav ja nutma ajab, mõtlen õudusega, kui see Suur Hull Eesti kallale tuleks. .aga igapäevaelu tahab elamist, mis siis, et mõtted mujal.
Ma nüüd reklaamidele klikkima ja närve maandama. Pea vastu!
Ma peaks harjunud olema, aga ausalt ise ka iga kord üllatun 😀
Musidkallid!
sulle ka!
Me kõik oleme selle olukorra päras kurvad ja teeme kõik, kes mida saab. Aga me ei saa jätta oma elu elamata, istuda kurbade nägudega ja hoiduda naermast, kui on naljakas või jätta kasutamata näokreemi, kui oleme nägu pesnud ainult sellepärast, et keegi teine seda teha ei saa. Peale rahalise annetuse või toodete kogumise me nagunii muud teha ei saa, oleme mõtetes nendega, kellel raske.
Lastest storide ja piltde postitamine on minu meelest täiesti ok. Me ei pane ju omati lapsi nurka istuma, sest kuskil on sõda. Me saame rääkida olukorrast ja selle tõsidusest. Ja lõpuks on sinu enda valida, kas sa reklaamid midagi või mitte, see on sinu töö ja keegi ei saa etteheiteid teha selle suhtes, kuidas sa oma perele leiva lauale saad.
See on maru armas, et annetuse teed, annan ka oma panuse nii sinu kaudu kui ise otse.
Aitäh sulle, sa ka armas krt!
Esimest korda hakkasin klikkima nagu hull 🙂 Sa oled väga hea südamega inimene. Ma vist lihtsalt ei loeks neid DM-e mõnda aega. See ei aita kedagi, kui me lõpetaks päeva pealt lihtsalt töötamise ära.
Tead mai saa lugemata ka jätta, veits tondi tunne jääb, kui inimestele ei vasta 😀
Ei pea elu seisma jääma, aga mingeid valikuid saavad teha ka sisuloojad. Kreemi reklaam ei mõju nii kohatuna sõja teisel nädalal kui esimestel päevadel kui kogu maailm on šokis. Iga asjaga saab mõelda kas see on praegu ja sellisel kujul parim, mida saan maailma heaks teha.
Ma nõustun sinuga. Samas saan ka aru, et inimesed ongi erinevad. Mõni võib-olla ei adu seda ohtu üldse, seega ei näe ta oma kreemireklaamis midagi halba. Teine võib-olla saab sellest reklaamist just enda kuu söögiraha ja ei tihka küsida edasi lükkamist. Ega meie ju ei tea. Ja ega see sõim ka kedagi ei aita või reklaami olematuks tee.
Ma ei kommenteeri pea, et kunagi, aga tundsin, et täna peaksin.
Sa oled juba nii nii tubli kõige selle kõrval. Mul endal meeletult ärevushäired kogu sellest olukorrast, aga samas ikka loen uudiseid ja ka neid positusi kust muredest räägid. Isegi oma kurvas olekus oskad sa oma lugejatele abiks olla ning suunata neid õigetele lehtedele kui neil on soov ja võimalus annetada. Sa oled köik teinud absoluutselt õieti, ära pane neid “Karen”eid tähele. Ükskôik, mis sa ei teeks on ikka keegi kuskil kellele see ei meeldi.
Samuti mul on nii heameel kui sa teed lõbusaid positusi, mul endal tööl meeletult stressirohke aeg plus siis see ärevus praegusest olukorrast uudistes ning sinu positused alati teevad mu päeva paremaks. On nad siis löbusad ja toredad, või reklaam positused, või hoopis sinu mured ja kurbused, see toob mu argipäevast välja ja on kindlasti mind aidanud tööstressi suhtes. Aitäh sulle! 😊
Üksköik, mis positusi sa ka ei tee, elan ikka sulle kaasa ja loodame, et asjad lähevad paremuse poole.
Pea vastu!
PS! Ootan, et Marta mind konnast tagasi võluks 😄 krooks-krooks
Ma eile tahtsin kirjutada postituse sellest, kuidas ma napilt enda jalad luudeni paljaks sheivisin, aga ma kartsin, et mind tõmmataks oksa selle peale 😀
Ps! Konnast tagasi kahjuks ei saa, sest valikus on ainult ämblik või konn 🙁
Oh, sellest loeks küll 😀😀
Nägin ka seda tiktoki videot, aga ise i katsetanud.
Also, ma jään ikka konnaks siis 😅, see ämblik ei tõmba.
Mul üldse kõiksuguste karvaeemaldusasjadega selline feil alati, et jumal vist tahab, et ma otsast lõpuni puhmas oleks 😀
Kirjuta kõik drafti, siis kunagi avaldad 😀
Vb peaks kiirustama, muidu teised ka pärast luuni jalgadega 😀
Kui inimene tuleb sind lugema, siis ta valib ise selle tee ja ei peaks absoluutselt dikteerima, mida sa teed. Vabandan, kui nüüd kohatu vordlus on, aga kui keegi läheb poodi endale meelepärast ja vajalikku valima, siis tal pole õigust kobiseda kaubavaliku üle, vaid mingu poodi kus on sobiv kaup . Sa pole Riigi Teataja, vaid Mallukas ja jää selleks edasi. Sinuga kaasamôtleiajd on rohkem kui vastu kobisejaid ja see on tegelikult ju väga tore kingitus, et on toetava mõtlemisega inimesi, kes kaasa elavad ja pigem neile oma energia suunata. Teised on nagunii vingatsid, olgu see blogi või pood või president kelle kallal parasjagu vaja võitlust pidada. Mina hakkasin su blogi kunagi lugema, sest mulle meeldis su värvikas sônavara ja eluterve suhtumine. Ära jumala eest muutu 🙂
Ma nõustun sinuga sada protsenti. Igaühel on vaba voli tarbida seda meediat, mida tahab ja mida teised teevad, on vast teiste asi 😀
Mina eile vaatasin neid Storysi Martast ja need tõid naeratuse näole. Rasketel aegadel tuleks kõigil jagada ka veidi rõõmu. Oleme ju kõik mõtetes Ukrainaga ja tunneme pidevat kurbust nende sündmuste pärast. Aga miks me ei võiks vahepeal tunda rõõmu väikestest asjadest.
Samamoodi leian, et tee tööd ikkagi julgelt edasi, leiba peab teenima ja töö on üks nendest asjadest mis viib mõtted natukenegi halbadelt asjadelt ära. Mina ei jäta sõja pärast tööd tegemata, teised inimesedka ei jäta..siis mis õigus on kellegil teisel sulle öelda, et ära tee tööd. Ja ma isegi ei saa aru, miks peaks toodete reklaamimine olema kohatu. Ma ei jäta oma naharutiini ju unarusse, sest teistel on halb.
kui me tahame jääda vaimselt terveteks inimesteks, siis tuleks jagada veidi ka rõõmu. veeta aega oma pere ja sõpradega ja olla lihtsalt tänulikud, et meil on veel see võimalus.
Mina olen iga jumala päev tänulik praegu, et Eesti pole Ukraina asemel, sest mu elukaaslane on ohvitser ja kui sõda peaks meile tulema võin ma jääda ilma inimesest keda ma armastan. Üle mitme aasta veetsin nädalavahetusel lihtsalt aega oma vennaga kahekesi ja me lihtsalt nautisime ja hindasime seda hetke mis meil oli, sest ükshetk seda vb enam pole… ja see on kurb.
Marta on tõesti armas ja nii tore on vaadata inimest, kelle suurim mure on see, kas ta jõuab Lendest esimesena ukseni 😀 Tahaks ka seda elu 😀
Mu töö on inimestele ja lastele naeratad. Ja ma töötan mänguasjapoes! Muidugi tahaks ma ka vb kodus kogu maailma valust nutta ja mitte siin õhinaga uusi ja ägedaid mänguasju presenteerida. Aga oh üllatust, ma ei saa elu pausile panna, sest keegi manitses kuskil, missugune jõle persoon ma olen selle pärast. Samamoodi olen ma kodus fun ja nunnutan oma lastega, sest ma saan ja ma olen selle üle südamest tänulik!
Mulle jäi ka üks manitseja silma, kes leidis, et kui su sotsmeediakontol ei ole märkigi sellest, mis toimub, siis sa oled hoolimatu tõbras. Vabandust, aga ma ei taha lisaks kõigele muule veel iga jumala asja edasi jagada. Päriselt ma olen kursis, mis toimub, ma aitan ja teadvustan. Aga kogu oma ärevust ja stressi sellega veel toita, et oma sotsmeedia üle ujutan uudiste ja piltidega ma ei soovi.
Aga mõtle kui lõbus kodus lastel jälle mänguasjadega mängida on! Kle, anna mulle soovitusi, mis mu lastele meeldida võiks 😀 Mis praegu popp on?
Popp on kõik, mida saab mudida 😅 Kõik muu on vastavalt maitsele üldjuhul.
Soovitan siia annetada, läheb kindlasti õigesse kohta.
https://www.ukrainaheaks.ee/ukraina-kultuurikeskus
Kõigepealt ma tahaks teada, kas kõik need, kes ütlevad, et sisuloojad ei tohiks praegu oma tööd teha, oma kokkuleppeid täita, ise jätsid tööle minemata ja rähklevad kurbuse agoonias kodus diivanil??? Väga kahtlen selles, et kõik enda meelest “päris töö” tegijad jätsid tööle minemata peale U sõja algust.
Teiseks – palun jaga stoorides oma igapäevaseid naljakaid juhtumisi ja laste tegemisi – mul on täiega kopp ees, kuidas kõik jagavad instagrammis ja FB-s seda U-le annetamise infot – ausalt, ammu on teada, kuhu annetada ja mis toimub ja et vajatakse abi (see muidugi ei tundu eriti kedagi huvitavat, et siin samas Eestis on ka koguaeg megalt abi vajavaid inimesi ja lapsi).
Kolmandaks – kas ei tundu, et millegi pärast meid suunatakse ja mõjutatakse koguaeg olema kurvad ja elama hirmu all? Kaks aastat seda c-i p…a, nüüd sinna otsa see sõja teema – ja seal juures loomulikult ei tohiks me mitte keegi tunda ennast õnnelikuna, rõõmsana…. nagu päriselt? Olen jätkuvalt seisukohal, et õnnelik, tasakaalus ja rõõmus VÕIB ja SAAB ja PEAB olema vaatamata sellele, mis ümberringi toimub. Ilmselt need, kes väga hästi alluvad survestamisele olla pidevalt kurvad, õnnetud ja hirmunud, manitsevadki kõiki neid, kes seda ei ole.
Mina arvan just, et vastupidi on rõõmustav näha last, kes on aus ja siiras ja võlub kõiki konnadeks. Kuna igal pool mujal on vaid annetused ja sõda. Ise annetasin loomadele kuna kahjuks nemad jäävad tahaplaanile ja arvan, et nemad vajavad samuti hoolt ja toetust.
Hei Mallu!
Ma leian, et see on okei, et inimesed teevad oma tööd ja tavapäraseid tegemisi edasi – me ei tea kunagi, kui kauaks meil midagi antud. Siis loomulikult, tööd on vaja teha et ise elus püsida. Mina näiteks väga hoolin sellest, mis Ukrainas toimub, jälgin twitterist ja meediakanalitest, mida jagatakse, käisin meeleavaldusel, kuid ka mina lülitasin end eile netist vàlja. Me saame ka südames olla nendega, kes abi vajavad, but there’s only so much we can do. Meie enda vaimne tervis on ka super tähtis ja kui koguaeg seda negatiivset peale tuleb igaltpoolt, siis ei olegi muud teha, kui proovida keskenduda positiivsele. Et jumal tänatud, et meil on veel töö. Jumal tänatud, et meie pereliikmetega on kõik hästi!
Pea vastu ja loodame, et varsti saab rahu ka Ukraina rahvas!
Ma poleks väljagi teinud neist manitsejatest. Kui nad peavad ainuvõimalikuks variandiks praegusel ajal masenduses manduda ja arvavad, et sellisest kaasa elamisest on päriselt mingit kasu, siis noh.. jumal nendega. neil ka õigus oma arvamusele. See tundub mulle umbes sama olukorrana, kui keegi väga lähedane ära sureb, siis jälgitakse sind justkui kullipilguga, et kas sa ikka leinad korralikult, ega sa ometi ei juhtu kusagil end ära unustama ja kogemata naeratama jms.
Lapsed on ikka lapsed. On ju tulnud lausa soovitused jätkata nendega igapäevaelu võimalikult tavapäraselt ja normaalselt. Täitsa okeika, et sa jagad ka. Igasugust masendavat s*tta tuleb niisamagi ustet ja akendest, nii et kes end leinameeleolus marineerida soovib, neile peaks marinaadi jätkuma küllaga. Ma leian, et on, kuidas on, oluline on ikkagi hirmul ja paanikal mitte lasta võimust võtta. Jäägem mõistusele, inimesed.
Jah seda ma mõtlengi, et igaühel on õigus tunda ja jagada, mida ta tahab. Aga selle juures ei pea ju teisi halvutama või manitsema, et vahi vahi, ma teen küll paremini. Isegi kui teeb, siis mis medalit ta selle eest ootab…?
Sa vasta neile vingujatele, et kas nad ka tänasest kodus istuvad ja tööl ei käi?
Nagu päriselt.. sisuloome on töö, nagu iga teinegi. Kõik käivad praegu ju tööl edasi, aga vot sisuloojad ei tohiks tööd teha? Ma ei saa aru sellest loogikast. Mis inimestel viga on.. Proovi mitte välja teha ja ela edasi.
Aitame ja mõtleme me ju kõik, täpselt nii kuidas saame.
Aga no tõesti. Kas keegi eestlastest või siis nendest vingujatest virisejatest täna hommikul tööle ei läinud, sest Ukrainas on sõda? Ei usu nagu.
Vaata, ma ei taha kellegagi vaielda ega tülitseda. Loomulikult võib välja tuua argumendi, et “keda praegusel ajal see kreem huvitaks” ja kindlasti on neid, keda ei huvita. Kindlasti on ka firmasid, kes nõustuvad, et praegu teatud toodete reklaamimine on pigem halvamaiguline, kui tulus. Aga ma ei saa aru, miks nii VIHANE olema peab? Lihtsalt ei saa aru.
Inimesed kardavad, hirm ajab vihale aga kui seda endale ei tunnistata, siis muutuvad lõpuks tigedaks. Sellest see tuleb… Ja moraalse käitumise kõrge hobuse seljast on raske alla tulla.
Ausalt mind need kõrge hobuse vennad, kes kõike ikka paremini teavad, ajavad tõesti närvi 🙁
Tohutult kurb, raske ja rusuv on see olukord, aga kõige hullem on see, kui me ise siin ka omavahel tülli läheme. Koroona on isegi kõigi vaimu ära väsitanud. Nüüd veel see otsa. Kaua üks inimene ikka jaksab. Tuleb lihtsalt üritada inimeseks jääda.
Just! Kõik on kuradi väsinud ja low key hirmul olnud mingi kaks aastat…
Ausalt nii hea postitus. Mind ajavad nii tigedaks viimastel päevadel inimesed, kes ütlevad teistele kuidas elada. Minu meelest on 100% okei, kui inimene jagab Ukraina postitusi, teeb annetusi, kutsub üles meelt avaldama, kutsub üles muud moodi aitama, jagab oma tundeid ja hirme teistega. Sama moodi on 100% okei, kui neid asju ei tehta ja jagatakse pilte endast, lastest, oma lemmikloomadest, muudest meelepärastest asjadest, jagatakse oma rõõme jms. Ma ei taha öelda midagi tundetut, aga see, et Ukrainas on sõda, see ei tähenda, et meie elud peatuksid. Ja enne kui keegi kaela kargab, siis ma üritan igal võimalikul moel ukrainlasi aidata ja ma loen neid uudiseid hommikuks, lõunaks, õhtuks ja igal muul vabal ajal ja pesus käies nutan hea peatäie maha, sest olen parasjagu just mingit videot Ukrainast näinud ja emotsioonid käivad üle pea. Ilmselgelt olen ma ise ka hirmul, mis juhtub kui härra Putin üritab meile sisse tungida, aga ma ei saa lasta hirmul võitu saada. Seega minu meelest just hea näha meie inimeste tavaelu ka vahelduseks ja kui ma ikka tahan jagada oma lastest/koerast/kassist pilte, siis ma ka seda teen. See ei tähenda, et mind ei mõjutaks maailmas toimuv sõda ja, et ma ei aitaks igal võimalikul moel.
Mul endal ka ausalt vastik lugeda seda sõimu. Miks seda vaja on?
Lihtsalt ole tugev!
Täiesti kohutav olukord, kus ei tahaks kuuunaagiii! olla.. Aga hetkel on see paratamatu. Ja inimesed ei tea, mida oleks õige teha. Isiklikult aga mõistan, et reklaampostituste tegemine ongi sinu ja ka paljude teiste TÖÖ ning seda ei saa lihtsalt ära jätta, samamoodi siis äkki mina ei lähe enam homme kontorisse? Lihtsalt nii loodan, et inimesed õpivad natukenegi mõtlema, mida öelda. Saadan sooja toetuse sinna sulle!