Jäin eile mõtlema sellele, et miks kurat ei ole igal inimesel andurit, mis ütleks ära, kui parasjagu on käimas “vanad head ajad”. Lambist meenusid mõne aasta tagused ajad, kus mingisugused maskid ja piirangud ja sõjaohud ei olnud isegi kõige kaugemates mõtetes. Ilmselt oli siis ka probleeme, aga milliseid? Vot parima tahtmise juures ei suuda meenutada.
Kui see koroona värk hakkas, siis ma olin ikka täitsa paanikas. Reaalselt see mõte, et jumal teab kust, võib sisse hiilida mingi viirus, mis on tappev ja puha…Ütleme nii, et kolme lapse emana tundus see ikka kõige jubedam mõte üldse.
Nüüd ma võtaks iga kell SELLE mõtte, et mingi viirus tulla võib, versus see mõte, et sõda võiks tulla.
Mis järgmiseks, ma ütlen? Mis see JÄRGMINE asi on, mille valguses vaatame tagasi tänasesse päeva, et oh, mäletate veel seda head aega, kus sõda tundus meile kõige jubedam asi, mis juhtuda võiks? Sest viimaste aastate sündmuses ei hakka ma isegi eeldama, et midagi hullemat ei tule. Küsimus on ainult, et mis jubedus see siis olema saab.
Üldse pole ma vist elu sees nii väga mõelnud sellele, et kuidas ikka veab nendel, kellel lapsi pole. Vastutad ainult iseenda eest, lähed kuhu tahad. Praegu on küll selline tunne, et kui minuga midagi juhtuma peaks, no las siis juhtub. Ega seda muuta kuidagi ei saa ja elan siis üle, või ei ela üle. Aga kui minu lapsed mängus on, siis…. Siis siit ma enam edasi mõelda ei tahagi. Ainult, et lapsed mul juba on, nii et mõelda tuleb.
Loen praegu netist, kuidas inimesed ei saa aru, miks Venemaal inimesed jõulisemalt ei protesti ja oma valitsuse vastu ei ole. Aga samal ajal on ju ka uudised, kuidas isegi kõige rahumeelsemad protesteerijad vahi alla võetakse, sest nad ei toeta oma valitsust. Öelge ausalt, kui see paneks ohtu teid ennast, või teie lapsed, kas te läheksite protesteerima? Või mida see üldse annaks? Kui Venemaad ei huvita pmst terve ülejäänud maailma protesteerimine, mida siis neid huvitaks oma inimeste protest? KUIDAS see olukord üldse lõppeda saaks, öelge palun mulle?
Mu enda pea on ainult mingisuguseid X mõtteid täis ja alati jõuan ma ringiga tagasi sinna, et tahaks neid eemiseid probleeme tagasi. Aga kuidas?
Iga päev mõtlen ma, et aitab sellest pidevast halast. Proovin lihtsalt edasi elada, kuni antakse ja kirjutan ikka toredaid ja naljakaid seiku. Ei taha hästi välja tulla, aga ma luban, et ma üritan edasi. Sest mida meil ikka targemat siin teha on. Kuskilt tuleb alustada, aga kust, seda teab ainult vana issand ise.
Ühtlasi küsimus teile: kas te julgeksite praegu reisile minna? Meil on sõbrannaga 14-17 märts piletid Amsterdami, aga ma lihtsalt pelgan minna. Samas näen, et inimesed reisivad ka praegusel ajal rahumeeli. Seega… mida teie teeks?
52 kommentaari
Ilmselgelt on see viiruse ja sõja värk jube. Aga ma ei saa ühest asjast aru. . . Mille kuradi pärast pead sina sellepärast madalat profiili hoidma, kui käib hirmus sõda?? Sama hästi peaks ju kõik inimesed vaikides kodus istuma ning ainult uudiseid jälgima. Miks siis need “pröuad”, kes lärmasid su piltide üle ise tööl/ poes/ maniküüris/juuksuris/ ripsmetes jpm sellistes kohtades käivad???? Nad peaks ka siis madalamale hoidma. Miks neid ripsusi paned, vaata kui hirmus on praegu mujal… kuidas sa julged ennast küll ehtida, teistel on sõda….
Mina leian, et niikaua kui Eestis veel sõjaolukorda pole kuulutatud( vms) võiks ikka rahumeelselt oma elu edasi elada, nii nagu me seda siiani teinud oleme.
Mu ennustus mis järgmine suur mure on: kliimakatastroof
arvata on jaa 🙁
Vaadake, mis juba praegu Aussis toimub
Meie plaanime märtsi lõpus (25.03)mehe ja lapsega minna paariks kuuks Euroopa roadtripile: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Austria, Tšehhi.
Ja tegelikult.. milleks põdeda? Ma pigem nutaks kuskil Firenzes .. kui meil Eestis midagi juhtuma nt peaks.. ega elu ei saa sellest seisma jääda ja just see olukord, mis maailmas toimub hetkel, pigem ajendabki meid minema.
Jah, lastega koos ma ka ei põeks väga.
mul oli just eelmine nädal reis saksamaale. mõtlesin ka mitu päeva kas tasub ikka minna, aga kuna reis oli vaid neli päeva siis mõtlesin et käin ikka ära. mujal euroopas on praegu ikkagi üsna ohutu, seega hirmu pärast, et keegi lennuki alla laseks või venemaa ründab seda riiki ka, ei jätaks minemata. iseasi jah – kas reisil on mõtet kui sa ei suuda seda täielikult nautida ja muretsed koju jäänud laste üle. mul endal lapsi pole, seega seda tunnet ei tea. aga eks sa mentaalse olemise pealt võta – kui hirm lastest eemal olla on suurem kui reisimishimu, ei ole mõtet vist aega/raha reisile minekuks raisata.
Ma kardan, et nautimisest ei tuleks suurt välja jaa. Mul isegi praegu parakas, kui lapsed Kardo juures, 12 minuti kaugusel 😀
See et inimesel lapsi ei ole ei tähenda, et tal ei oleks kohustusi või temast sõltujaid või neid, kellest hoolib. Ei ole ikka päris nii, et viskad aga koti selga ja kaod. St mõne jaoks kindlasti on, aga mitte kõigi.
No ma ei tea kedagi, kelle üle ma vastutaks, peale oma laste.
Su loomad näiteks?
Tõsi, aga kui ma pean valima, kas oma lapsed või loomad, siis on valik üsna loogiline
Eks nii kaua, kui saab, tuleb ikka normaalset elu elada. Natuke vähem uudiseid lugeda, õues päikest nautida ja kasvõi reisil käia. Ma olen suht iga päev ärevil, kui neid sõjauudiseid loen. Ehk siis jõudsin järeldusele, et kuna ma ei saa midagi muuta selles olukorras, mis hetkel seal on, siis ma lihtsalt ei loe neid enam (eriti).
Ma mõtlen sama iga päev, aga siis avan ikka uudised või instagrammi – täna vaatas vastu sõjas vigastatud väike tüdruk 😭
Aga kas lapsi kuidagi kaasa ei saaks sebida? See poleks küll sama puhkus aga kui midagi juhtuks oleks vähemalt teises riigis lastega koos ja südemerahu on seda väärt. Niikuinii pole see mingi puhkus kui ärevad ajad ja lapsed maha jääks? Ma vist küll puhata ei suudaks…
Me lähme sõbrannaga kahekesti, see pole väga laste reis.
Vastus küsimusele, kuidas neid vanu häid aegu tagasi saada, on see, et märka, et need ongi praegu. Sul on ilus soe kodu, palju ilusaid riideid (see kleit! :)) ja kõht täis. Sul ei ole praegu tegelikult midagi viga peale selle, mis Su peas toimub (=hirmud tuleviku ees, mis kõik võib tulla, aga mida ei pruugi iialgi juhtuda).
Ja muidugi mine reisile. Amsterdam on siinsamas. Sa ei lähe ju kuskile teisele kontinendile ega üle Venemaa Aasiasse.
Ma ei tea, kui ma oleks lastetu seal Venemaal, siis ma vist käiks kogu aeg protestimas. Oleks sellest siis tolku või ei, aga ma teeks seda. Ma ei kannata ebaõiglust. Aga kui mul oleks lapsed, siis ma ei saaks ilmselt omale lubada, et mind vangi topitakse, ja nad peaks ise hakkama saama omapäi. Ma usun, et see paar päeva Amsterdamis on jumala okei käia. Kui oleks nädala või paarine trip, siis mul süda ka vist ei lubaks minna nii kauaks. Mine ikka tuulutama end. Sõda on küll ja õudne on see kõik, aga elu peab ikka edasi liikuma, saab mõtted mujale. Ma loen kogu aeg neid uudiseid, aga mõtlen ka, et ei peaks äkki nii palju selle sees olema. Vanaema on rääkinud, et kui tema ajal venelased siin jubedusi korraldasid, siis nad ikka elasid oma elu edasi, nii nagu said. Oli nagu oli. Loodan, et see Putin saadakse kätte, et lõppeks see õudus.
Jah, ma mõtlengi, et endast oleks isegi suva, aga ma ei saaks oma lastele nii teha.
Oleme hetkel perega Egiptuses, siin ei ole ei koroonat ega ka sõda… Kui uudiseid mitte lugeda, siis korraks võib tekkida isegi tunne, et on vanad head ajad kui veel suuri muresid ei eksisteerinud… Aitab peal korraks muremõtetest puhata küll😊 Samas mul mees hetkel Eestis.. Ja see hirmutab mind… Oleks tema ka siin, siis oleks ilmselt mu süda rahul 😐😊
Just käisime Inglismaal. Stress on küll, sest sõda, aga samas ei tundu see hetkel ohtlik.
Usun ametlikke soovitusi ja selle järgi kõik ok. Mina läheks.
Mul on ema hetkel Zanzibaril. Ainus asi mis muutus, on see et ei lenda üle Ukraina tagasi, vaid väikese ringiga. Kui on juba plaanitud, siis ma ikka läheks ja naudiks.
Näiteks paljud Ukraina pered pääsesid sõjast, sest olid parasjagu reisil. Egiptuses sõja alates pikendati kõikide Ukraina kodanike hotellide bronne tasuta ja lasti neil sinna jääda sõja eest peitu, ei saadetud kedagi tagasi.
Ma vist ei suudaks nautida täiel rinnal reisi kui sisimas on hirm ja ebakindlus tuleviku ees. Iga päevaga võib kõik veel hullemaks minna…Mul peaks näiteks järgmine nädal olema kunstliku viljastamise viimane etapp ehk siis siirdamine , mida väga, väga ju oodanud aga jätan selle teadmata ajaks pausile kuna lihtsalt ei julge praegu rasestuda🥺 Nagu Sa isegi ütlesid, et veab nendel, kel lapsi pole. Just nii tunnen ka hetkel ise, ei ole õige aeg lisavastutust võtta endale😢 Arvan, et lastega inimestel ongi praegu kõige raskem oma hirmudega hakkama saamisel, just laste heaolule mõeldes.
Ma ka ei suuda. Ma ei suuda isegi KODUS olemist nautida, selline pinge sees kogu aeg
Mind ka ärritab kuidas Venemaa inimesi pressitakse justkui nad oleks halvad inimesed, et nad tänavatele ei lähe. Venemaa ei kardaks ka suurt hunnikut oma rahvast lihtsalt ära tappa, seda näitab ka hiljutiste aastate jooksul see, millest kuskil ei räägita, aga Venemaa keelas Jehoova tunnistajate tegevuse 2017 aastal ning vangistas tuhandeid inimesi ning tappis ning andis loa tavainimestel peksta inimest kui saad teada, et tegu on Jehoova tunnistajaga. Ka on tapmisi olnud ja selle eest inimesi vangistatud ei ole. Usuvabadus on tegelikult nagu asi maailmas, aga Venemaal mitte. Ma ei ole ise usklik, aga see pole ju okei, et selline asi toimub ja null juttu sellest 5 aasta jooksul. Ise olen kursis, kuna paar pereliiget on Jehoova tunnistajad. Igatahes Venemaa ei ole nagu ülejäänud rahumeelne maailm ja ma usun ka, et pea ükski inimene ei oleks vabaduse väljakule tulnud, kui oleks reaalne oht olla selle eest peksta saada, vangi minna või ära tapetus saada.
Ja kuigi ma ei usu väga, et sõda tuleb meile, siis reisile ei julgeks siiski minna, kuna lastest kaugel olla tundub hirmus siiski praegusel ajal.
Oh.. No ka sõjakoledustes hakkad sa ikkagi taipama, et üks moodus suremiseks on parem kui teine. Ma ei taha siia isegi mitte kirjutada, mida ma silmas pean, lihtsalt loodan iga päev mingile imele, et ehk see kõik ikkagi lõpeb võimalikult kiiresti.
Reisimise osas.. Ma ise ei läheks praegu kuhugi. Üks mu lastest on ka nii sõjahirmus, et ta mul nagu puuk küljes nii ööl kui päeval, nutab, kardab. Nägi ainult ükskord uudistes pommitatud kortermaja pilti ja sellest piisas. Eile nuttis, et on hakanud liiga palju lennukeid taevas kuulma ja märkama. Ei kujuta ette, et peaks talle ütlema, et kle, unusta ära oma hirmud, katsu nüüd nädalake ilma minuta olla, ma lähen lahutan teises riigis meelt niikaua. Samas.. Kui su lastel selliseid muresid pole ja nad ei jääks siia ka ju päris üksi ilma vanemateta (Kardoga ju siiski), ei olegi ehk hullu midagi. Ootamatuste korral saab vast varem ka reisi lõpetada võ iei? No ei tea jah, oma sisetunde küsimus.
Arutasime ka just sama teemat ja kuna meil ka lapsed, siis ilma lasteta ei läheks reisile. Teie koos lasteisaga ei tripiks, et lapsed päris vanemateta ei oleks kui miskit peaks toimuma hakkama. Aga kui väärtuslik see reis mentaalselt saaks olema on omaette küsimus. Mina ei läheks..teeks siin kodumaal miskit oma sôbrantsidega..eks ta igavam variant ole muidugi, aga millegipärast usun, et nauditavam lôppkokkuvôttes.
Plaan on mehega kahekesi Hispaaniasse sõita,lend on järgmisel nädalal, laps jääks seekord koju.
Ei saa salata, kui sõja uudised välja kuulutati,siis olin ma kindel,et tühistan kõik ära aga …vist ikkagi lähme. Ma olen tüdinenud kartmast ja pidevas hirmus elamast. Loomulikult ei tea me tulevikku ette aga reaalsus,et venelased üleöö,eestit ründavad ja me välismaale lõksu jääme ei ole hetkel kuigi tõenäoline. Jah,tean,et 100% ei saa seda ka välistada.
Mõtle ratsionaalselt ja kuula oma südant.
Selline lühike reis korraks väga hea mõtted veidigi mujale saada. Mina läheks kindlasti. Paljud tuttavad ka lähevad lähiajal sellistele lühikestele sutsakatele teistesse riikidesse. Pikemale vast jah ei läheks, kui just lapsi kaasa ei võtaks. 😀 Aga need paar päeva lähevad kähku 🙂 Sest tõesti ei tea, millal jälle minna saab..
Me lähme sõbrannaga kahekesi nüüd 23-27 märts Itaaliasse. Lapsed jäävad meestega koju. Sõda ei karda, kuna päris sõrmenipsust need asjad ei käi. Ka Ukraina piiri äärde liikusid väed ju kuid enne rünnakut. Rasketehnika liigub aeglaselt.
Lisaks on mu teine pool kaitseväelane ja suur ajalooentusiast. Niiet sõjataktikat jms teab päris hästi.
Eks me ka loeme uudiseid ja hoiame silma peal. Pigem on hirmutavam need totakad seal tuumajaamade ümber kekslemas. Samas sai ka natuke uuritud ja kuulatud eksperte. Reaktoritel on mitme meetri paksune betoonikiht ümber. Et pommitamine ei olegi kõige hullem tsenaarium. Probleem tekib siis, kui pole enam kedagi, kes tuumajaamas opereeriks.
Ühesõnaga, tuleb säilitada kaine talupojamõistus, olla valmis hullemaks, aga mitte lasta ennast ja oma lapsi ka ära hirmutada.
Mina isiklikult ei reisiks. Paar päeva tagasi tundus rootsi ka ohutu sihtkoht, aga nüüd Putin juba mitmeid kordi neid ähvardanud.. Selle mehe ahnusel pole piire ja ma tahaks olla siin ja valmis kõigeks, mis tulekul. Kutsuge parakaks kui tahate.
Ausalt ärge mind nüüd risti lööge. Aga ma ei saa aru sellest hirmust, et meil kohe sõda tuleb. Isegi Kaitseväe inimesed on tõdemud, et sellist tühjust pole meie idapiiri taga aastakümneid olnud. Putin on ametis Ukrainaga, NATOga sõdimiseks tal ka lähiaastatel ilmselt jõidu ei ole – tehnika ja sõdurid on väsinud, moraal kadumas.
Ukrainas on sõda, mitte meil! Ja tavainimene ei tohiks küll oma elu selle hirmuga elamata jätta. Mis need ukrainlased veel tegema peaks, kes päriselt sõjas on?
Meil on tulemas põgenikekriis, majanduskriis, energiakriis jms.
Peaksime hoopis sellele mõtlema, kuidas saame hakkama kümnete tuhandete põgenikega ja lisaks iseendaga kui kütuse hinnatõus lõpuks ka poes piima hinda kergitab. Või mis siis saab kui Putin hajutab lüliti ja oleme ilma Venemaa elektrist ja gaasist?
Pika jutu lühike mõte – kui võimalik, siis minge ikka reisile. See hirmu pärast elamata jätmine ei aita ei meid ega ukrainlasi.
PS ma töötan sellisel ametikohal, et tean mida ma räägin. Ses suhtes olen võib-olla ka vale nõuandja, et pole päris “tavainimene”.
PPS keegi võiks selle Putuniga midagi ette võtta…mõni nõid või keegi võiks ära tinistada nt.
Eks see ongi kahe otsaga asi. Reisile läheksin siiski. Ma siiralt usun, et asi meie jaoks siiski hullemaks ei lähe ja omade pärast muretsema ei pea. Eks kuklas ilmselt ikka mingi tunne oleks, aga elame siiski ühe korra. Kui nüüd koju kapslisse tõmbuda, siis ega see tunne ilmselt paremaks ei lähe ja kergem kindlasti ei ole.
Protesteerimisega on samuti nii, et jah, läheks, aga mõeldes oma 4-le lapsele, siis tekib ikka mingi tõrge. Imetlen julgeid ja ettevõtlikke inimesi, kes siiski julgeid samme teevad ja välja astuvad. Kui päriselt vaja, siis ehk leiaksin koos teistega ka selle julguse.
Kaks aastat tagasi tundusid tollased mured tõesti nagu köömes, tahaks ka neid aegu tagasi…
Ma pole 2 a kuskile reisinud, mõtlesin lasta rahulikult sellel viiruse paanikal mööda minna. Lõpuks murdsin ja broneerisin endale lapsega 10 päeva Egiptuses. Jube elevil olin. Ja paar päeva peale bronni ja tasumist hakkas sõda. Reis märtsi lõpus. No täiega dilemma, mida küll teha?! Laps on küll kaasas ja seetõttu ok. Aga kodu ja kass… Kui midagi juhtub, siis… Tõesti, tuleks see koroonapaanika tagasi ja teeks sõjaolukorra olematuks.
Mul on reis 18-22/03 Pariisi. Lähme ikkagi, oleme pojaga kahekesi. Kuidagi ikka saame hakkama aga jah pole seda toredat tunnet nagu tavaliselt reisi oodates aga no oleme igal juhul koos.
Mina hetkeseisuga lähen Itaaliasse.
Piletid enne ostetud.
Sõda on hetkeks kestnud nädala, reis on 23. märts. Ootan ja vaatan, kuidas olukord selle ajaga muutub ja otsustan vahetult enne lõplikult.
Ma ka läheks, see ju ainult paar päeva ja pole üldse kaugel 🙂
Elu on näidanud et maailm muutub sekunditega, inimese elu võib muutuda sekunditega, seega eelistan ma selle saabudes olla pigem oma turvatsoonis, kui olla eemal võõrsil sest kui seal see muutus tuleb siis on see kordades hullem minu arvates
Ja mind piinaks ka süümepiinad, see tunduks mulle kuidagi ülbena et pohh mis toimub,mina kaifin kogu südamest. Avasta parem Eestit,kodune,turvaline,täis pärleid mida nautida. Üks rabamatk on rohkem väärt koos lõkkekohas lõkke söögiga kui ükskõik milline ärev välismaa
Olen end täpselt samadelt mõtetelt tabanud, et mis hullus järgmiseks, kas me ei saagi enam normaalset elu tagasi 🙁
Igapäevane kodu koristaminegi tundub juba, et milleks, varsti polegi enam äkki kodu, on siia mõtet enam midagi osta… täitsa veidi paanikas mõtted kipuvad tulema tõesti kohati, siis jällegi püüan muud teha ja mitte mõelda, aga no see on ju ümberingi jällegi igas lehes ja uudises, pääsu ka pole.
Tühistasin isegi paaripäevased plaanid Muhus. Tundus ohtlik, et minu ja laste vahel on veidike vett, mis ühe momendiga võib ületamatuks muutuda. On küll ülemõtlemine, aga kunagi ei või teada, mul see ohutunde andur piiksub. Muhumaa on alles ka millalgi tulevikus, Amsterdam niisamuti. Mina ei suudaks laste pärast muretsemist välja lülitada ja seega ei tuleks mingist puhkamisest ja lõbutsemisest midagi välja.
Sinu asemel mina ei läheks, aga ma pole sinu asemel.
Mul oli ka plaan minna nüüd oma sünnipäeval reisile aga kui aus olen, siis ei julge.
Ka reisilennukeid on alla tulistatud, alles siin lähiminevikus tehti seda.. seega ma ei julge.
Puhkan siis uuesti sügisel ja loodan, et siis on olukord parem, julgem 🙂
Meil lennupiletid esmaspäevaks kogu perele ja hea meelega lähen praegu siit teisele mandrile. Samas, kui keegi perest jääks maha, siis ei läheks. Meil reisi kestus pikem su Amsterdami reisi pikkusest, aga ma usun, et ma ei suudaks mõnda päevagi mujal nautida, kui pere oleks Eestis. Aga sa pead ise mõtlema, kuidas sa tunned, kas on mingit ohtu või ei (põhjust karta laste turvalisuse pärast või ei). Ma ei arva, et on sõjaline oht sellel ajal, kuid teine oht võib olla radiatsioon tuumajaamadest Ukrainas.
Ei läheks, kuna järsku ei saa millegi pärast tagasi. Oleks üksik, siis savi, aga emana..eiei
sama…
Minu arust see arvamus, et ilma lasteta on niiiii lihtne ainult endale peale mõelda, on meeletult vale. Näiteks mul on ka ikka paar korda peast läbi käinud, et mis ma tõesti teeks, kui Eestis sõda algaks. Ema elab välismaal ka ja oleks ju lihtne ära minna. Aga ma ei põgeneks kunagi Eestist nii ära, et vanaema jääb siia ja ma tean 100% kindlalt, et tema ei ole mingit moodi oma kodust nõus ära minema. Lapsed pakid veel kokku ja väiksemad ei saa võibolla arugi, et midagi valesti on. Aga proovi sa vaielda vanaemaga, kelle oma vanemad juba surid Eesti vabaduse eest seistes. No ei lähe ta kuskile ja ei jäta mina teda üksi siia ka.
Just mõtlesin täna sama, et oh olid ajad kui ainult viiruse pärast muretsema pidi.. Mina elan juba 16 aastat Eestist pea täpselt teisel pool maakera ja võtsin piletid et mais üle 2,5 aasta Eestisse tulla ema ja sõpru vaatama. Nüüd mõtlen, et aga äkki tulen ja just siis midagi juhtub. Aga samas sellistel hulludel aegadel on lähedased kõige tähtsamad. Sinu osas mõtlen, et nii kiiresti ikka midagi juhtuda ei saa, et Amsterdamist koju ei jõua. Mine ja puhka. Kuniks elu. Literally.
See mõte, et õnneks pole lapsi, on käinud antud teemadega läbi küll. A la kui peaks kuskile põgenema vms. See hirm, vastutus. Samas mul sõbranna nt kellel paariaastane laps ja hetkel ootab kaksikuid. Väga ebamugav olukord 🙁 ei tea mis edasi saab.
Jällegi, mul koerad (kennel) ja üks neist (lõpu)tiine. Olen tõesti mõelnud läbi kõik variandid, ka et päris kohutav, kui peaksin koertekarja ja tiine/just sünnitanud koera ja kutsikatega põgenema. Maha ei jäta ilmaski neid ju. Väga keeruline. Ja kurb 🙁 Teadmatus, hirm, samas proovid kõigeks valmis olla.. lihtsalt loodan, et kunagi saame rääkida nö põnevaid lugusi lastelastele, et midagi hullu ei juhtunud aga vot nii oli tooaeg, et kartsime. Ja kõik.
Kuskile lõbureisile hetkel ei suudaks minna, noh ma ei saagi, beebiootuses kutsuvalves:) aga siiski, soovitan kuula oma sisetunnet ja kui vähegi ütleb et ära mine, siis.. ära lihtsalt mine. Kas üldse suudaksid seda nautida kui läheksid, kuklas hirm? Mul tuttavad hetkel egiptuses kinni…
Meil ka reis tulemas. Ja ausalt ütlen siis meie plaanime tühistada. Sest kunagi ei tea kuna see jama päevaga vôi isegi tundidega pöörde meie suunas vôib vôtta. Ma ei suudaks rahulik olla kuskil teises riigis.
Ma vist ilmselt ka ei suuda.
Mul ka reis Itaaliasse bronnis 19-24 märts.
Tunded on seinast seina. Tahaks ka, et reisi osas keegi mind maha rahustaks ja ütleks, et mine ja kõik ok ja praegu mega norm reisida jnejne. Aga tõsiasi vist see, et ega keegi ei teagi, kuidas ja mis tegelt on ja millised ohud sellega kaasnevad.
Vaevalt, et ryanairi lennuki keegi alla tulistab..aga mine tea?
Ma ei kardagi, et keegi mu lennukit alla tulistaks. Pigem see, et KUI siin midagi peaks juhtuma ja mu lapsed on siin, siis igal juhul tahaksin ma nendega koos olla, mitte kuskil teises riigis.
Lähi Euroopas ei ole hullu 😉. Peabki mõtted mujale saama!