Kui ma ei elaks kõriauguni kassikarvades ja ei peaks toas liikudes iga sekund jalge ette vaatama, et mõnda kassi mitte vigaseks astuda, siis võiks ära unustada, et mul üldse ongi viis kassi. Aga viis neid tõesti on. Mõtlesingi siis teile siin vahelduse mõttes neist ka natukene rääkida. Mitte, et kedagi vist mu kasside hingeelu huvitaks, aga nad on ka inimesed ja nad ka väärt seda, et neist aeg-ajalt juttu tehakse.
Alustame kõige esimesest: Hellast. Ta on umbes kolme aastane kassipreili, kes on meie kassipandest kõige omaettehoidvam. Ta küll ronib aeg-ajalt sülle ja nõuab pai, aga mulle tundub, et Hellale meeldivad miskipärast mehed rohkem kui naised. Jumal teab, miks. Üldiselt peesitab Hella lastetoa nari ülemisel korrusel ja sealt leidsin ma ta ka täna, kui teda pildi jaoks otsisin.
Hella ei hoia mitte ainult ka inimestest eemale, ega ta väga teiste kasside seltsi ka ei otsi. See ei tähenda, et teised talle igal võimalusel külje alla ei ujuks ja aeg-ajalt ta lihtsalt pööritab natukene silmi, keerab selja, aga ära ka ei lähe. Enamasti siiski läheb 😁 Hellal võttis üldse kaua aega, et kassitittedega leppimine. Kõhises mitu nädalat pettunult, kui keegi jälle ta saba kallale hüppas või temaga ühel ajal sööma kippus.
Aga ma pean ära mainima, et kui lapsed teda sülle kahmavad, siis ta küll kräunatab pettunult, kuid küünistanud või hammustanud ei ole ta iial. Lihtsalt kui lahti lastakse, siis on kohe läinud kah. Ta pigem selline, et kui tahab, siis tuleb ise, aga enamasti… ei taha. Arvestades, et ta on ainukene nendest, kes päris pikalt (esimene aasta) tänavakass olnud on, on see ka vast loogiline.
Järgmisena tuli meie majja Priit. Hetkel on ta umbes aasta ja neljakuune kassihärra, kes on kõige leplikum loom, keda mu silmad näinud on. Lapsed võivad vist ta sõlme ka keerata, aga ära ta ei lähe. Lihtsalt ripub ja talub oma elu, mõnikord tuleb isegi nurr välja. Ma olen nii palju puid saanud, et kuidas ma ikka lasen oma lastel kasse piinata, aga ausalt, tal on endal täiesti suva. Kui tahaks, võiks ju ära minna, aga sarnaselt Hellaga ei ole ta kunagi ühtegi last (ega ka täiskasvanut) hammustanud või küünistanud. Okei, välja arvatud titena, kui ta teki alt varbaid õngitsemas käis.
Priit on alati 100% see, kes magab minu jalutsis ja sätib ennast sinna õhtul juba esimesena. Kui ma teda tuppa ei lase, siis on ta super pettunud. Tema tegelikult lapsi seal jalgade peal magamisega ei häiriks, aga ukse peaks ma ikka lahti jätma, juhuks kui ta öösel pissile tahab ja lahtisest uksest tuleb sisse kolmepeane kamp, kes teps mitte jalutsis magamise ei lepi. Need tahavad ikka täiest kõrist nurrudes otse näkku magama tulla ja nõnda peab ka Priit leppima, et ta laste siin oleku ajal magamistuppa ei pääse. Sorri, Priit!
Priit oli ka esimene, kes kassitited omaks võttis ja nendega koos puntras magama soostus. Mulle tundub isiklikult, et tal on endal kõige suurem sõprus Paulaga, sest just temaga ma näen teda kõige tihedamini kuskil kaisus magamas. Kuigi antud piltidel on ta külje all hoopis Joosep.
Joosep on see vend, kes kogu aeg mjäub. Hommikust õhtuni kõnnib järgi ja lihtsalt röögib. Tal on see komme, et ta joob ainult jooksvast kraanist, seega kui ma vähegi mõne kraani ligidusse astun, on tal vaja mulle häälekalt teada anda, et ma võiks nüüd kraani kenasti tööle panna. Joosepil on vaja iga sekund ka mulle sülle ronida. Olgu see vetsus, toolil istudes, diivanil lamades, voodis. Ta lihtsalt peab ennast mulle peale laotama ja nurruma, see on ta töö ja ta teeb seda hästi 😁 Joosep on ilmselt ka laste suhtes kõige tolerantsem. Selles suhtes, et nad kõik on, aga teda ma näen kõige tihemini kellegi tugevas haardes.
Teele on kõikide mu külaliste lemmik. Esiteks selle pärast, et ta on kõige julgem (kuigi nad kõik tegelikult on, aga Teele on vist siis pigem kõige uudishimulikum) ja nõuab kõikidelt kohemaid pai. Ega kahjuks ei tule ka tema pikk karv ja võimas saba. Kõik teised on lühikarvalised, nii et Teele paistab oma täies hiilguses alati teiste seast välja 😁 Aga nagu teisedki on ta kohutav kaisutaja ja nurrumasin.
Ma tahaks temast rohkem kirjutada, aga mul on tunne, et laias laastus on nad kõik suht samasugused. Ei hammusta, ei küünista, magavad enamuse ajast, tahavad kaissu ja pai ja akna tagant naabrite kassi peale karjuda – nagu kassid ikka.
Paula on vist kass, keda on kõige harvem näha. Kui üldse neist keegi veidi pelglik on, siis tema. Muidugi mulle tuleb ta kaissu küll, aga tal on mingi imelik paranoia sees. Näiteks kui ma tahan rahus kööki astuda ja ta juhtub mu tee peal ees seisma, siis vaatab ta mind sellse näoga, nagu ma tuleks kindlal sammul talle peksa andma või miskit ja pageb kabuhirmus jooksuga eemale. Siis vaatab, et aa ok, panin veits üle ja tuleb tagasi 😁
Paula on teiste kassidega võrreldes kuidagi jässakam ja raskem ka. Ma mõtlen siis tittede seast. Joosep on üldse see pesakonna niru, Teelet päästab ta uhke karv ja teeb visuaalselt suuremaks, aga Paula on sellise karmi karvaga ja suurte käppadega daamike.
Ahjaa, Paula huvitub kõige rohkem telekast. Kohe, kui seal midagi laadima hakkab, siis läheb tema esimesena seda “kinni püüdma” 😁
Ühesõnaga – tere, ma olen Mallu. Crazy cat lady oma viie kassiga, aga ma ütlen ausalt, et mul nendega just suurt mure ei ole. Magavad siin-seal, vahepeal jooksevad ringi nagu hullud, mõnikord kaklevad ja mängivad. Liivakastide koristamine pole just lust ja lillepidu, aga tegelikult on päris hea elada nii, et iga meetri peal on kuskil kass, keda kaisutada ja paitada. Soovitan soojalt! Ja kui kuskilt koju tuled, siis on mõnus kassiarmee uksel ootamas. Ela nagu paruness, ma ütlen!
Mitu kassi teil on ja millise iseloomuga isendid teile sattunud on?
34 kommentaari
Meie otsisime oma kiisut pea poolaastat. Tahtsime iseseisvat, et meie elutempoga sobiks.
Rutakalt võin öelda, et tänaseks päevaks oleme meie Tema elutempoga harjunud😍
Tripsu ehk Nisu ehk Tripskin on meie olnud kohekohe viis võrratut aastat!
Kohe kutsikast peale(kolmekuuselt) oli ta vapralt meil naabrite ja sugulaste toita-katta oma neli nädalat (ep-r) kui kodust eemal olime ja ohh seda rõõmu kui meie koju tulime!
Nisu pole veel eales meie peale solvunud olnud, isegi siis mitte, kui olime viis nädalat eemal kodust (olude sunnil) ja naabrinaine käis toitmas ja suhtlemas temaga.
Nisu armastab kõhu peal magada, peremehega jalgpalli mängida(palli läbimõõt vist 3cm), uudistada kõik lillepeenrad üle kus ma asjatan ja ülbitseda toas akna taga kui mõni peika väljas pool näole annab😍
Ja see rõõm, kui koduõue sõidad ja ta end rullib segaseks ukse ees, et issver, kui kaua ma pean teid ootama….. 💛🐈💛
Meil on ikka temaga vedanud💛🐈💛
See Priit on mu lemmik (nagu Lende ja … kõik need ülejäänud), ta on nii kuninglik ja chill ühel ajal.
See Kene ja Priidu pilt on nii hea… 😀 kirjeldab su kirjeldust ühtlasi.
Mul on hetkel ainult mõned kassid…khkhm…. ma olen sellest etapist oma elus üle, kus kassiparuness olin. Viite kassi enam ei vaja. Vana kassihulluna piisab mulle nüüd vaid mõnest ja olen õppinud ka väga konkreetne olema. Nt eile õhtul sai üks kass ikkagi koslepi, kui oli ilgema sigaduse korda saatnud.
Samas….kui on vaja, siis koolitan välja – üks kassidest, kes enne oli metsik, enam küüsi ja hambaid mulle sisse ei löö, kui õiendama lähen. Ma enam nii leebe pole nagu sa. Kunagi ka leidsin, et nad ka inimesed ja tahavad elada, aga ma olen “aru saanud”, et loom vajab ikkagi reegleid ja neile ka meeldib, kui asjad on paigas. Kui sigadus tuleb, tuleb minu konkreetsus ka. See kass kes enne oli metsik ja “pahandamise” peale kallale võis karata, on nüüd vagur kui lambuke ja ei julgeks elu sees mulle enam hambaid sisse lüüa. Ta teab, et minu sõna maksab ja tiimi juhin siin ikkagi mina. Sellekas, et sinnani jõuda, kulus aga aega ja üks puretud käsi. Krt, et see mu parem käsi just on :/
Aga muus osas on nad mul siin väga rahul, reeglid meeldivad ja tahavad seda enam nunnutamist. Väga kaisulembesed mõlemad. 2X Sabad püsti!
Tean, et internet on kasse täis. Kahjuks vist varjupaigad ka :(. Aga kuna olen keegi, kellele kassid hirmsasti meeldivad, aga kes ei julge omale kodulooma võtta (ülejäänud pere ka ei käi peale), siis ma naudin loomapostitusi väga (sh muidugi siilipostitusi). No ja kui viimase viie-kassi-postituse peale su jälgijaskond ei duubeldu, siis pole maailmas õiglust kriimuvõrdki!
Miks sa ei julge? Paku siis hoiukodu – saad kassi ilma püsiva kohustuseta 🙂
Mul on linnakorteris Pesaleidjast pärit kass, kes esimesed 2 aastat veetis põhiaja kapi otsas ning kui mul õnnestus talle nii lähedale saada, et pai teha, kargas pool meetrit õhku nagu ma oleks talle keeva vett selga valanud. Praegu veedab ta põhiaja minu kaisus ja naudib paisid, kuid siiski ei ole temaga võimalik näiteks arstile minna, sest puuri ei lähe ta ilmselt ka surma ähvardusel mitte ( kuna ta sülle ei tule, ei saa teda ka sinna panna).
Maal on mul 3 kassi, keda ei saa paraku üksteisega minutikski kokku lasta, sest ilmselgelt tapaksid nad üksteist ära. Seega on igal kassil oma tuba ning iga päev on vaja intensiivset logistilist mõtlemist, et kõik saaksid võrdselt vabadust aga mitte üksteisega kohtuda. Välja on kujunenud skeemid ja reeglid nagu näiteks “2 ukse reegel” (kui kassid on oma tubadest korraga väljas, peab nende vahel olema 2 kinnist ust). Pole mõtet vist mainidagi kuiväga ma kadestan kassiomanikke, kelle kassid rahumeelselt koos vedelevad ja nurru lasevad 😅
Paulal oleks nagu lainerijoon ümber silmade 🙂
Mul on alati olnud tunne, et kolm on liiga vähe ja võiks palju rohkem olla, aga viimase kuu sündmuste valguses mõtlen pigem, et peaks kasside võtmisega piiri pidama ja olemasolevatele igaks juhuks rahvusvahelised passid tegema… Et KUI peaks kunagi olema vaja kiirelt minna, siis oleks see võimalus.
Unistustes elan aga ikka maal metsa sees seitsme kassiga 😀
Ma ei tea kas kassi lemmarite seltsis on üldse kohane kirjutada , et see mis teid rõõmustab ajab mind õudusest võdisema. Ma ei talu kui ükski loom minu vastu puutub v.a vihmauss ja liblikad, kodumaised putukad. Samal ajal ei tähenda see seda, et ma looma halvasti kohtlemist ükskõikselt taluks. Nii siis juhtus, et aastaid tagasi sai päästetud üks kiisupoja, kes tühja naabrisuvila katusel 2 päeva lõugas. Kuidas ta sinna sai, pole aimugi. Eks ta mu ema juurde jäigi. Kui mu oma lapsed siis ühel päeval koera nõudsid ja nad teavad mu hirme, lubasin kompromissina hankida kanaarilinnud. Siis selgus et need, nende puurid ja toit nii kallid , et mu lubadusest sai versioon võtame kalad. No uurides mis see pull maksma läheb jõudsin ringiga kassini. See päästetud kassilaps oli juba preili ja sai oma esimesed pojad. Niisiis andsid lapsed vande,et mina ei pea iial mitte ühtegi millimeetrit kassipojaga tegelema. See vanne kehtis kuni mu laps jõudis järjega ülikooli UK-s. No siis tuli mul ikka süüa ja juua anda.
Kurnäu aga õppis pisikesest saati ära selle, et minu juurde ei maksa tulla. Kohe kui nägi kes sofal lebab, keeras otsa ringi. Tema austas mind ja mina sallisin siis ka teda, kuni ta õhel päeval otsustas vana kassina minu teisekorrus sofast teha omale peldiku. Ei õnnestunud temast seda sigadust välja juurida. Samal ajal ta teadis väga hästi et sai sigadusega hakkama. Tulen koju ja tegelinski trmab ülevalt küünte krabinal nagu tornaado alla, otsides väljapääsu. SELGE! Kingitus jälle ootamas diivanil. Niimoodi elasime veel 2 aastat koos. Suvel oli kergem, sest siis ta veetis enamiku ajast õues ja asjatas ka seal, aga selle järel teatavasti saabub jälle sügis , talv… Lõpuks olid mu närvid ja viha nii üüratu, kui su elamine haiseb pidevalt kassikuse järele. Meie teed läksid lahku siiski seetõttu, et tal oli kasvaja, mida mitu korda eemaldati ja aina tagasi tuli kuniks vaatepilt oli selline, kus tuli teha valik. Rohkem õhtki looma minu majapidamisse ei tule, selles võib kindel olla. Tnx , kes viitsis romaani lõpuni lugeda.
Ohh jess, kasside teema on alati nii teretulnud😆
Meil ok kaks kassi, kaks briti lühikarvalist, üks neljane ja teine peagi aastaseks saav.
Mõlemad on seltsivad ja alati seltskonnas kui kasvõi vetsu lähed või köögis toimetad, kuskil nad alati on, et näha mida sa teed.vanem kass on hetkel teise kõrval nii rahulik ja tasakaalukas, väiksem on nagu keeristorm,mölõab ringi ja häälitseb😆
Aga oskavad mõlemad olla mõnusad kaisukiisud ka.
Ägedad tegelased sul, igaüks tõesti omaette inimene. Mul on palju kasse olnud lapsepõlves, aga nüüd on kuidagi nii läinud, et nad kõik on taevariigis. Üks kass on mul vanaema juures. Ma pean teda veidi oma kassiks ka, sest mingi aeg ma elasin seal, ja mina ta sinna tõin. Tema on ikka korralik kõuts. His the boss inda house ma ütlen, aga saame hakkama. 😆 Lapsena oli meil ka kolm koera, mitu kodurotti, merisiga, ja aeg-ajalt turgutasime elule ka põssasid, siile jm metsaloomi. Armastan loomi, vist rohkem kui inimesi. Hetkel tunnen täiega puudust ühest või kahest kassist oma kodust, aga ma hetkel ei taha neid veel võtta. Tahaks liikuda maailmas ringi ja ehk tulevikus saab ka minust 5 kassi mamma.
Mul on kodus 4 kassi.
11aastane pool-siiami neiu, paari nädala vanuselt tänavalt leitud. Valib väga kellega läbi käib ja pai küsib. Üldiselt hoiab omaette.
7aastane poiss, üheaegselt kõige ükskõiksem ja tähelepanu norivam isend. Külalistele poetakse kohe külje alla ja rahule ei jäeta. Samas kui tahab annab teada kui miski ei sobi.
3aastane piiga, u 2 kuu vanusena tänavalt leitud. Siiamaani käitub nagu beebi, mängib koguaeg. Samas on väga palju omaette, kui tahab otsib seltsi ja pai. Täielik argpüks, niipea kui võõras uksest sisse astub on kass kadunud ja enne välja ei ilmu kui plats puhas.
10ne kuu vanune maine coon beebitüdruk. Pooleldi koera eest, otsib koguaeg seltsi ja nurub tähelepanu. Kõige ebagraatsilisem kass keda kohanud olen. Joob kraanist, mängib veega jne
Mul on 3 isiklikku kassi + hunnik cats helpi hoiulisi pidevalt.
Jack on siuke toxic, bitch isane, vahel tahab armastust ka, aga ainult siis, kui keegi ei näe.
Jim on täielik pohhuist, viska või vastu seina, teda ei huvita. Tuleb ringiga tagasi sülle karvu ajama ja armastust nõudma (toidu tõmbab ka teistel suust ära) .
Fluffy on kõige pisem ja hetkel ka kõige haigem (FIP), aga muidu super kiisu, elaks ainult kaisus, sõtkub tainast kehal, ok vahel üritab unearterile liialt vajutada.
CH hetkelised hoiukad: Dale, suht mõrd, veits edusamme on, pigem vaatamiseks ja kodu kaunistamiseks. Blurry, super sõbralik, veidi arg. Alfi, lõugab nonstop ja tahab õue saada, traksidega läheb hulluks ja niisama tartu vahele teda lasta ei saa, seega ootan kuni mõni naaber kirvega uksele koputab.
Mul on hetkel 1. Isane Suslik. Ei ole tänavakass, võtsime ta pisikese kassipojana enda juurde aga ometigi on ta iseloomult sarnane sinu Hellaga. Ise teab kuna ja kas üldse sülle/lähedust tahab. Pigem rohkem isepäine ja teeb ise mis tahab 😀 juba vanamees, saab see aasta 9 aastaseks. Usin hiirte püüdja vähemalt veel.
Minul on 2 kassi, 8-kuused õde ja vend. Vend on ehtne ahistaja 😀 kogu aeg ronib sülle-kaela-näkku ja nühib oma jaheda niiske ninaga mööda nägu, kohati hõõrub oma igemeid ka mu lõualuu vastu. Ise maru rahulolev ja nurruv. Öösel ka hakkab vastu hommikut trall pihta. Kõiki inimesi armastab, iial ei küünista ega näksi. Lapsed väntsutavad teda igatpidi ja kõik on rahul. Õde on aga tõeline preili. Hoiab tagaplaanile, pigem magab omaette. Teda saab sülle ja pai tegema ainult siis kui ta ise tahab – rondib siis sülle ja naudib elu. Öösel tuleb kõrvale magama, tahab inimese vastas olla aga venna moodi ahistama ei kipu.
Mul kodus kaks triibulist emast kassi, õed ja saavad kohe aastaseks. Cats help mtü kaudu võtsin ja pakkusin esialgu hoiukodu, aga kuna abikaasa on meeletu kassi armastaja ja ise ei suutnud ka enam loobuda, siis jäidki meile. Heameelega võtaks veel mõne, aga väiksemal lapsel on kergemat sorti kassialleergia, siis jääb hetkel kaks 🙁 Muidu on õed täiesti erineva iseloomuga ja klapivad ideaalselt. Üks on paksuke ja rahulikum, teine peenike ja energiapomm, mega kräunuja ja jutukas. Ideaalsed loomad. Nagu lapsed meile. Ja selline veider tunne on, ma ei ole kogenud enne seda ühegi oma loomaga, et seda armastust jagub nagu päris lastele. Meil on veel merisiga ka ja koera tahaks kunagi ning mõnda inimese last ka veel 😀 Kassid meil lastetoas öösel ei käi, uks kinni. Meie voodisse aga sätivad mõlemad kohe öösel. Mõnikord kui öösel viie ajal hullu panema tulevad, viskan välja ja uks kinni, aga siis tean juba, et paari tunni pärast on paksuke ukse taga kraapimas.
Mul ainult üks siiam on aga ma luban, et selles elus jääb ta minu viimaseks kõutsiks. Ühest küljest on ta nii ideaalne kass, ei roni laudadel ega kappidel vaid magab oma pesas. On väga tagasihoidlik võõrastega aga suur sülekas omadele. Ei ole kuri ja iialgi pole tema pärast muret, et laual ei võiks olla mõni kalaline või lihaline, teda lihtsalt ei koti. Aga kui palju muresid on olnud, tervise probleemid, stress..saanud AD ravi, kusenud ja sittunud terve elamise täis, närib kõik papist asjad kodus cmxcm juppideks, sööb ainult kallist vet poe toitu ja ei nuusuta ka ühtegi teist sööki ( ei toorest liha, kala) ja tema liivakast haiseb alati. Oleme lasknud uurida miks tal see värk haiseb aga kõik korras, lihtsalt vängema kraamiga härra.
Mul on hea meel, et ta meil on aga ma uuesti ei tahaks selliseid südamevalusid kassiga läbi teha, pealegi üsna vähetõenäoline on saaada nii normi iseloomuga kass keda isegi mu kassipõlgurist mees sallib😀
Meil on 1, kahe tõukassi segu. Meiega on väga armastav ja armas, kuid võõraid ei salli. Suhteliselt territoriaalne ja ka minu suhtes kaitsev, kui mõni “võõras” külas on. Paneb end kohe minu ja teise inimese vahele, jälgib lähedalt Tunneb ära kui mõni inimene mulle ebamugavust valmistab. On teinud paari sugulase elu nii ebamugavaks küll, et nad külaskäigu lühemaks tegid 😅(susiseb või hakkab ümber nende tiirutama ja kräunuma häirivalt valjusti) ; võõrastel end katsuds ei lase, kuid tuleb sülle istuma. Kui aga pai samal ajal proovid teha, susiseb ja läheb minema. Pisikesest peale on teda piisavalt sotsialiseeritud erinevate inimestega aga selline ta meil on. Tuleb tõdeda, et abikaasa on ainuke inimene kelle ta koheselt omaks võttis, vastu käis nühkimas ja kaissu ronima hakkas.
Mis fotokas sul on?
Kasse enam pole. Viiest varjupaigakassist jäid kaks minule ja mõlemil oli midagi viga, absoluutselt koguaeg. Üks elas pool elu tablettide peal, kuniks ära kadus 🥺 ja teine oli kasvajaid täis ja tuli magama panna 🥺🥺🥺
Mul üks tore lapsuke, nüüdseks kaheaastane. Kui saatus ta mu teele tõi, oli ta umbes nelja kuune. Läks enne 59 päeva, kui ta mind usaldama hakkas ja ei susisenud mulle vastu, kui ütlesin “tere hommikust, kullake!” Nägin suht palju vaeva temaga, kuna pissis igalepoole. Küll diivanile, ahjupuudele, toolipatjadele jne. Tegi muidu ikka kõik hädad ka ilusti liivakasti, aga eks kõik oli stressist, sest oli 4 kuud tänaval elanud oma emmekese ja kahe õe-vennaga. Lendasid küll kõik potililled aknalaudadelt, küll nõud kappide pealt, aga nüüd oleme parimad sõbrad ja ma ei kahetse hetkegi, et võtsin ta endale. Ta on mu poja 😄 mu elukaaslane, mu parim sõber!!
Elad mu unistuste elu 😎
Ma ütleks sama. 😆
Meil on kodus 1 kass ja ilmselt oleks rohkem, kui kodu suurem oleks. Leitud on kass tänavalt, loomaarsti sõnul oli ta leidmise ajal ca 6-7kuune, praegu siis 6aastane vahva isane. Ta oli päris väiksena kusjuures viidud ühele ratastoolis inimesele seltsiks, kelle juurest siis plehku pääses, aga pärast endine omanik kassi enam tagasi ei tahtnud ja nii jäigi ta meile.
Hästi sõbralik seltsiv loom on ja natuke oleme treeninud teda ka, st oskab käsu peale istuda, oodata ja kõrvale tulla… aga no selleks on vaja motivaatorit toidu näol. Autoga meeldib talle ka väga kaasa sõita, õues jalutab julgelt traksid ümber, enamikul juhul tuleb jalgadele magama ja meeldib palli ning varjude tagaajamist mängida. Kui koju jõuame, siis on alati uksel vastas ja müksab peaga vastu jalgu meie tervitamiseks. Ja olen märganud, et kõige rahulikum on ta siis, kui nii mina kui elukaaslane koos kodus oleme… vastasel juhul käib ta aeg-ajalt ukse juures kontrollimas ja mjäugumas. Mõnikord on ta tüütu ka ja teeb pahandusi, aga no üldiselt ikka väga vahva kambajõmm.
Leidsin kickstarterist sellise vahva jubina, mis peale kassi sugemise aitab ka vähendada lenduvaid karvu ja võimalikke parasiite: https://www.kickstarter.com/projects/743292578/groomatictm-automatic-cat-brush
Ja õhupesur pidi ka super hea asi olema igal pool lenduvate loomakarvade ja tolmu vähendamiseks, aga ma pole veel siukest riistapuud ise soetanud.
Ma olen nii kaua oodanud seda kasside postitust 😀
Meil on 2 scottish foldi – üks sarnaneb iseloomult Hellale ja teine Paulale, eriti selle osas, et nii kui ta poole kõnnin siis jookseb alati minema. Nagu kammoon sa oled aasta aega meiega elanud ja keegi pole kordagi haiget teinud, mida sa põgened 😀 Kui ridakasse kolime, siis võtame kindlalt kolmanda scottishi ka, kuigi pean tunnistama, et 5 kiisut oleks suht unistus. Aa no ja muidugi on meil kassid instastaarid, like & subscribe @lifeofscottishfolds 😀
Meie majas üks kass, kes 10a tagasi tuli ajutiselt hoiule niikauaks, kui perenaine USA-s tripib. Siiamaani tripib ja kass meil. Segavereline ja ka hea iseloomuga kassidaam.
Meil on kaks kassi härra ja preili🐱🐱Suurem osa ajast nad magavad kuskil, välja näevad nagu tiigrid, kuid tegelikult kardavad isegi tuuleiili🤣. Hästi suured pehmod ja magavad ikka kaisus. Külalistega hoiavad pigem distantsi, ei kujuta elu ette ilma nende kaheta😊🥰
Ma tahan nüüd su jutu peale Teelet omale. Anna mulle!
Olen üles kasvanud talumajas, kus räägiti et kassipojad läksid merekooli. Muidugi ma aru ei saanud mis see tähendab, kuid kui ma laka peal ronides enne kassipoegade peale sattusin kui vanemad, siis pidid nad ju nad alles jätma. Eks nad olid ikkagi natuke metsistunud, kuid mina oma jonni ei jätnud ja ronisin koguaeg neid paitama. Tuppa ei lubatud neid võtta ja mul oli ka kassi karvade vastu allergia 😄 Teismelisena leidsime tee äärest kassipoja ja ma pidin ta päästma, sest teine pojake oli juba kahjuks auto alla jäänud😢 Päästetud kiisut peitsin oma vanemate eest enda toas paar kuud, ise aevastades ja silmad vesised koguaeg, aga siis sai selle konkreetse kassi vastu mul allergia otsa. Õnneks kui ema ta avastas leppis ta sellega, aga aasta pärast läks kiisu siiski jäädavalt kaduma. Nüüd pea 10 aastat mehega koos elatud ja oli temagi lõpuks nõus kassi võtma 😊 ühe lehe claritini sõin alguses ära ja rohkem enam vaja polnudki, tuli oma kiisu vastu tolerantsus. Nüüd lõpuks on meil oma toakiisu, kes on nii armas ja kaisukas. Lastel lubab end ringi tassida ja poeb igaühe kaissu kui vähegi tal tahtmist on. Kassiga kodu poole sõites tuli isegi õnnepisar, et lõpuks ometi sain endale toakassi 🥲
Meil on üks kass, šoti lontkõrv. Täielikult minu kass, lapse eest põgeneb kogu aeg. Kui laps ta siiski sülle saab võtta, siis ta on liikumatult paigal ja esimesel võimalusel paneb plehku. Minule aga ronib sülle ja kaissu ja nurrub kõvasti, ülinunnu on 🙂 ta on ka tegelikult pikakarvaline, aga ma pügan karva ise lühemaks. Üldiselt on väga ara iseloomuga, külaliste tulles istub peidus, hea, kui õhtu lõpuks nägu näitab 🙂 vahepeal kardab mind ka, kui ma liiga järske liigutusi teen, siis pageb minema, aga tuleb kohe varsti tagasi. Vanasti magas kaisus või kaela peal või padjal ümber pea, nüüd sain remondiga endale eraldi toa, nüüd teda enam öösel kaissu ei lase, saan rahulikumalt magada.
Mina sain omale kassi sünnipäevaks ühe ekspeika käest, kellega pool aastat hiljem lahku läksime. Kass jäi mulle! Nüüdseks on preili ca 14 aastat vana(peaks saama selle kevade jooksul 14). Pisikest kasvu, halli karva ja roheliste silmadega. Iseloomult on ta isepäine, nagu ilmselt enamus kasse(?). Valib kellega suhtleb ja kus magab. On saanud mitmeid kordi kolida, proovib akvaariumist kalu kätte saada jne. Esimese lapse peale oli alguses ükskõikne, siis, kui sai aru, et ei lähegi ära, oli vähemalt kuu aega meie peale solvunud ja sealt edasi siis hakkas vaikselt leppima. Järgmisi ka piilus alguses pilguga, et “kauaks tulite?” aga sai kiiremini aru, mis värk. Lastega saab nüüdseks hästi läbi, kui miski ei meeldi, läheb lihtsalt ära, küünistab või ampsab ainult siis, kui on laste poolt nö nurka surutud ja siis ka hoiatab enne korduvalt. Pigem ei ole väntsutamise kass, süles meeldib olla ainult siis, kui ise sinna tuleb. Pildi panen fb 😉
Mul on 1 kass, mega puhvis ja pika karvaga mustvalge, kes näeb korralik beast välja, aga tegelikult täielik memmemuna. Mina olen ainult tema maailm, kelle kõrval pikali visata kui uneaeg ja peaga müksata ja silmalaugusi lakkuda 😀 Sülle pole ta mulle kunagi ise tulnud ja ise sülle võttes ta kuidagi kannatab mu musutamised ära.
A ja mehi kardab. Eriti tööriietes tunduvad kōige ohtlikumad 🤭
Aga Sinu kassid nii vahvad!
Meie kodus on suvel kaheseks saav koheva karva ja sabaga kass ja kaks päeva tagasi liitus meiega 11kuune MaineCoon. Meie vanem kass hetkel nii kade, et peab lahus neid hoidma muidu on kaelas kinni aga muidu on ta nii nunnu ja painõudev kiisu. Kuna MaineCoon alles tuli meile siis hetkel väga teda iseloomustada ei oska. Praegu näha, et täielik lastesõber ja kaisutaja.. Aga kassid on nii armsad, saaks nad omavahel läbi juba oleks väga tore. 😅🙂🙂
Sa meeldid mulle 10x rohkem tänu kassidele. Mitte et sa ennem poleks meeldinud, aga….😁
Minul on kodus kaks emast kassi
Pätu 8 aastane ja jaanide paiku 2 aastaseks saav Käpik. Ma väga tahaks veel mõne kassi endale võtta aga siis arvatavasti tõstaks mees mind koos kassidega ukse taha 😂
Oh, mu lemmik teema! Kui mul poleks abikaasat(kes laste pärast nõustus üldse uue kassi võtma), siis mul oleks ka vist 5 kassi 😁 Eelmine kass, Diisel, oli selline muhe ja eriti tšilli vend – kuna ta oli kurt, siis ükski maailma häda teda ei seganud, tuli alati kaissu ja oli muidu nunnu. Ainuke asi, et see kõrvahäda tegi ta häälepaelad 18735 x tummisemaks, kui tavalisel kassil ja kui härra ikka soovis kell 5 hommikul õue, siis ega ta enne vait ei jäänud, kui keegi ta õue viis. Ja ega ta ei pidanud väga palju vaeva ka nägema, sest ta nõudis ikka VÄGA valjusti. Ja nüüd siis Eta-Nool… Poole aastane kutt on nagu väike saiko, paigal ei püsi, kaissu ei tule, nurru ei löö 😂 Või noh, nurru lööb ainult siis, kui ta laste kaisukaid lutsutamas käib hommikuti. Ma ei tea, kas ta võeti liiga vara ema juurest ära või milles asi on, aga ta siiani käib kaisukaid lutsutamas(nagu otsiks tissi) ja siis tammub samal ajal vastu kaisukat 😁 Igatahes, kui abikaasa lubaks, siis võtaks veel mõned kassid, äkki oleks mõni siis pehmo ka ja tuleks vahel kaissu 😂