Kas teil on ka nii, et kui kodu ei ole 100% korras, siis tahaks lihtsalt…minema minna? Sellega on jälle mitu aga, sest esiteks ei ole mul suurt kuskile otseselt minna ja teiseks tahaks ma, et kui ma kuskilt tulen, siis oleks kodu korras. Muidugi oleks kena, kui kodu vahepeal isepuhastuks, aga seda ta mul kahjuks ei oska.
Mõnikord käib mul ka Anhel puhastus koristamas ja need on ilusad päevad. Taipaks ma siis ometi seda nii ajastada, et nad käiksid näiteks siis, kui lapsed on just Kardo juurde läinud, oleks ka kena. Viimane kord käisid eelmisel esmaspäeval, õhtul kella 4 paiku tõin lapsed ja kella kuueks oli korter oma tavapärase kaosekihi all.
Mulle tegelikult meeldib täitsa koristada. Aga seda kahjuks harvemini, kui ma ise sooviks, et kodu korras oleks. Mul on nimelt selline imelik kiiks, et kui ma juba teen, siis teen täie raha eest. Ehk siis ma võin kõik kenasti kraamida, nõud pesta, pesu pesema panna, põrandad pühkida ja peeglid pesta, aga kui ma tean, et mu magamistoa kapp on ikka sassis, siis võtab see kogu rõõmu ära. Ja see pagana kapimajandus on mul pinnuks silmas juba tükimat aega.
Isegi kui aeg-ajalt paar sahtlit korda saan, siis vaikselt lähevad nad jälle sassi ja motivatsiooni seda kõike uuesti teha ei tule pikka aega. See on see vana hea ATH, lihtsalt rutiinsed tegevused on mõnikord nii üle jõu käivad, et lihtsam on mitte alustada. Näiteks praegu ilmselt peale vaadates võiks öelda, et mu kodu on semi korras, aga mina tean, et lastetoakapis on kaos. Puhtad riided tahavad kappidesse saamist. Minu magamistoa kapp ja kummut, need on üldse üks õuduste allee ja ega selle suhtes enne muudatust ei tule, kui saabub see õnnis päev, kus ma lampi tunnen tahet koristada.
Peakski iseendaga kokkuleppe tegema, et kui järgmine kord koristajad ära käivad, siis vannun endale pühalikult vähemalt ühe neist kummutitest ära sorteerida. Ehk midagi enda magamistoast, sest lastetoas ei kavatse ma enne lillegi liigutada, kui ma need laste eraldi nurgad valmis saan ja nende mõlema riided kenasti eraldi kummutitesse sorteerin nagu mees muiste.
Aga muud ei tahtnudki öelda. Lihtsalt seda, et olenemata sellest, et ma võin olla laisk nagu lohe ja asju pilla-palla jätta, siis tegelikult tahaksin ma lihtsalt iga päev puhtas kodus olla. Mõnikord lähen oma koristamisega lausa nii manikaalseks, et mul tekib tunne, et ma soovin saavutada tulemust, nagu keegi siin korteris ei elakski. Näiteks alles hiljaaegu lubasin iseendal oma sirgendaja kapi peale panna, sest esiteks peab teda laadima ja teiseks on suht ebamugav teda sahtlist kogu aeg võtta. Aga vot kapil tundus ta kuidagi… korratu noh. Igatahes ühel kaunil päeval ütlesin endale, et keda see üldse õige huvitab, kas on ilusam, kui see vaene sirgendaja on kapil või mitte. Kes mu vannituba ikka nii väga uurib ja kui uuribki, siis ilmselt ta isegi ei mõtle sellele.
Lõpetuseks mõte, mida kuulsin tiktokist. Et siis meil on harjumus koristada enne kui keegi külla tuleb, sest me tahame oma külalistele luua illusiooni, et me elame alati korras kodudes, sest me oleme alati teistele külla minnes näinud, et ka teistel on piinlikult korras kodud. Noh, mida nad enne loomulikult sinu saabumise jaoks koristanud on, et nad seda arvaks 😁 Okei, kindlasti on ka neid, kelle kodu ongi alati korras, aga… mina nende hulka ei kuulu. On kas väga korras, või väga sassis.
Ma tegelikult ei ole ise väga seda tüüpi, et kui keegi külla tuleb, et siis viitsiksin iga kord megalt koristada. On mu sõbrannad näinud mu kodu sassis ja vähem sassis olekus. Kuigi seda ma pean küll tunnistama, et sellest ajast, kui mul oma kodu on, koristan ma sootuks rohkem kui iial varem. Männikul elades näiteks tekkis see tunne, et noh, teine võiks ju nagu ka. Ja siis me mõlemad istusime seal seapesas ja mõtlesime, et küllap teine ehk koristab. Üksi elamise rõõmud. Kui ise ei tee, siis ega keegi teine seda ka tegema ei tule. V.a need päevad, kui Anhel puhastus käib 😁
Avapildil see õnnetu sirgendaja, mida ma miskipärast sinna kapile panna ei söandanud.
14 kommentaari
Mul pole siukest tunnet, et kogu aeg võiks olla 100% korras. On just mingid kohad, kus ma vajan rohkem korda – köök peab olema ülipuhas, ja suht kohe pärast söögitegemist, esikut, wc-d ja vannituba pesen ja klopin pea iga päev (peaaegu nagu OCD seal). Ja elutuba võiks olla ülearustest asjadest tühi selleks ajaks, kui pere seal hängib. Muu osa kodust on nagu on, me ei tee isegi iga nädal suurt koristust, pigem pisut tihemini kui 2 nädala tagant. Aga ju me siis oleme rohkem koristanud, kui kutsutud ja oodatud külalised tulemas on, ehkki panin seda tähele alles siis, kui pandeemia hakkas – sai lastele räägitud, et nüüd on natukeseks ajaks külaskäikudega paus, ja suurem laps küsis, et kas see tähendab, et koristama ka üldse enam ei pea :D. Laps on kodu peegel, nagu öeldakse 😀
Kui ma elasin koos mehega, kellel oli ATH, siis tal oli ükskõik, milline kodu välja näeb, teda mingi segadus üldse ei häirinud, aga garaažis pidi olema kõik nagu ühel musterperel. Mul oli jälle kole komme igasugu mujale mitte mahtuvad asjad garaaži majutada… Majas koristamisega oli tal nii, et kui koos ette võtsime, oli ta väga käpp, aga ise kunagi koristamist ei algatanud. See-eest garaažis ja õues oli pidevalt 5+ kord
Puhtast pesust-Minu lapsed on saanud küll “väljaõppe” et omad asjad pannakse ise ära. No jah eks ikka tuli hõigata, et igaüks tuleb võtab nüüd oma virna ja viib kappi. Kapis/kummutis on süsteem korvike, sokkidele, teine aluspesule jne. Mingis vanuses ei pidanud seda enam tütrele ytlema( vist kooli minnes) Poiss saab minu “käske” siiani, ise vana mees juba. Vahel lasin ka omad virnad neil yles viia, minu tuppa. Kappi panin ise siis. Mu meelest ei ole see olnud mingi peavalu teema, kuna seda on tillukesest pesle tehtud. Lapsi tuleb kaasata oma tegevustesse, siis on see neile loomulik ja pole hiljem probleemi, miks ma pean. Poisi peal on nõude pesu aga jah viimistluse, et köök ikka korras väljanäeks teen ise. Kapipealsed puhtaks korda, asjad oma kohtadele. Söögi tegemisse kaasan neid ka. Vahel alustamiseks, vahel enne laua katmist hõikan appi, Keegi teeb salati, keegi katab laua.
Kui ma kole äkki kukun koristama, siis kooris küsivad kes külla tuleb ? 🙂
Et jah aegajalt on asjad laiali aga mitte nii hullusti , et selle saab 10 min koristatud.
ma alustan väikese koristusega aga vahel see kasvab üle üldiseks, sest noh sattusin hoogu või tuli uus idee asju teisiti sättida.
Tangide koht ongi ju kapiotsas, kuidas see häirida saaks. See on nagu aksessuaar. Nagu küünal laual või lill kapil.
Kui koristamistuhin peale tuleb, siis lapsed küsivad, kes külla tuleb 😄
Mul on ka nii, et kui ma juba koristama hakkan, siis koristan õudselt korralikult kõik ära. Näit. kui ma veel üksi elasin, siis hakkasin laupäeva hommikul koristamisega pihta. Ma ei tahtnud ennast koristuspäevadel isegi söögi vaaritamisega “eksitada” , vaid sõin kiiresti poest ostetud ja soojendatud toitu – ja siis ruttu, et koristamishoog üle ei läheks, jälle koristama!
Aga lastega läheb kõik väga kiiresti segamini ja alati ma lihtsalt ei taha alustada jälle ja jälle koristamisega – tahaks teha midagi muud. Niisis käibki mul vahelduva eduga – vahepeal olen sagaduse suhtes nö. tuim ja lasen korralagedusel kasvada. Siis ühel hetkel aga käärisn käised üles ja hakkan kõike koristama, ise ennast lohutades: “Aga mis siis – kui ma oleks ka virgem olnud ja palju verem koristama hakanud, siis oleks ju praeguseks jälle segamini – ja ma peaksin praegu ikkagi koristama!”
Jah, on juhtunud ka nii, et lühikese etteteatamisega sissesadanud külalised näevad kodu suhteliselt sassis olekus. Mitte, et meil väga palju külalisi käiks. Aga vahel näiteks telefon heliseb ning mehe sugulased ütlevad: “Me sõitsime surnuaialt läbi ja kuna me siinkandis oleme, siis tuleks teie juurest ka läbi” . No ja siis mina näit. veernad tunniga viskan lihtsalt suuremad mänguasjade hunnikud diivanitelt ära (et külalistel kuhugi istuda oleks) ning tõmban põrandaharjaga keskpõrandalt paberitükid, liiva jms. kokku. Aga mingit tõsist “revolutsiooni” ma sassis kodus ju nii väikse aja jooksul sassis kodus tegema hakata ei jõua. Püüan rahulikult võtta.
On huvitav, et kui mul lapsi polnud, tundus koristamine selline tervet igavikku nõudev tegevus. Mäletan, et eraldasin alati laupäevad selleks, et teha üks korralik koristamispäev. Ja olenevalt siis kiu suurelt ette võtsin, kuluski ikka päääääris palju tunde selleks kõigeks. Alles pärast lapsi on saanud koristamine selliseks asjaks, mis on tehtav ka nt poole tunniga. Muidugi ei saa sellise ajaga tehtud suurpuhastus, aga niipalju siiski, et tihkab juba kedagi üle ukse sisse kutsuda 😀
Riidekappide korrashoid on mul ka kujunenud pika ajaga. Esmalt vähendasin riiete hulka, sest pooled asjad seisavad alati kapis niisama, ilma et neid üldse kantaks. Ning siis võtsin omale nõuks, et kujundan endale harjumuse enam asju kappi mitte suvalt lükata. Sokkide ja pesu jaoks olen ostnud karbid, ja see on parandanud kappide korrashoidu tuntavalt. Pikalt seisvaid pesuvirnu ma õnneks ise enam ei kannata, mis tähendab, et ma enamjaolt ikka voldin nad kiirelt jalust ära ja panen oma kohale. Vahel harva, kui pole energiat, siis jääad lihtsalt pikemaks pesurestile “kuivama” ja ma vihkan igat tundi sellest, et kogu see kaadervärk lihtsalt niisama jalus vedeleb. Esimese energiahooga pakin selle jalust ära. Asi, milleks mul käed aga väga vaevaliselt tõusevad, on igasugused põrandapesud. Tolmu võin võtta, asju võin sorteerida, kappe võin korda seada jne, aga põrandaid ja seinu nühkida…. Selleks peab alati mingi selline päev olema, kui tunnen enderakordselt energilise ja optimistlikuna.
Ma olen küll jumala ootamatult teiste juurde sisse sadanud ja mina ei tea, alati on neil kodud nii piisavalt korras, et kohe mõnus olla ja silm puhkab. Endal kipub ikka olema nii, et kui on teada, et keegi tuleb, siis muidugi koristan. Miks? Sest endalgi ei ole hubane ega tore selle segaduse otsas olla ja miks peaks külaliselgi siis olema? Tema tulek lihtsalt annab motti koristamine võtta ette varem kui ise oleks selleni omas tempos ja kulgemises jõudnud. Ja mind ajab nt nii närvi see murphy seadus ,et alati, kui ma olen ilma igasuguse põhjuseta kraaminud ja kodu lille löönud, siis ei astu mitte keegi juhuslikult läbi 😀 Enamasti pole mul siis ka endal tahtmist kedagi võõrustada. AGa muidugi nähakse teistsugust pilti, kui helistatakse et hei, ma olen siin su maja juures, tuleks korra läbi….. Khm jah, ok. Seepärast ma ise püüan teistele samaga mitte vastata, et ei taha neid sellesse olukorda panna. Kui ongi vaja suht ootamatult korra läbi astuda kellegi juurest, mainin kohe ära, et tulen aind korraks üle ukse midagi andma vms ja see jääb juba nende asjaks, kas kutsuvad mind kauemaks peatuma või ei. A nii mõnegi tuttavaga lävides, kui neil on vaba päev ja me kuskil kokku trehvame, lüppevad vestlused alati nii, et mulle öeldakse ,okkei, ei hoia sind enam kinni, saad minna koju koristama vms. Sellest järeldan, et teiste jaoks on igal vabal ajahetkel prioriteet kõigepealt kodu korda seada ja siis alles vaadata, mida muud toredat oma ajaga peale hakata. Lihtsalt jääb selline mulje.
Tere
Kummuteid on lastel raske korras hoida,ka endal kipub segamini minema .Lahendasime lapse toas asja korraliku stangega hoopis .Asi palju parem.
Stangele sobivad kleidid ja ma vist isegi ühe kavatsen sinna panna ka, aga kummutis ikka püksid, sokid, särgid jne 🙂
Stangenon minu kui äärmiselt laisa inimese jaoks uskumatult hea .. ma masinast otse panen kõik riidepuudele ja stangele kuivama .. ja sealt kappi stangele püksid kummutisse/korvi(lastel ikea kallaxid toas ja alumised korvid on riietele)
Armsad inimesed, ja just need kel mitu last, juba 5 aastane on võimeline oma tagant asju kokku panema. Võib-olla tõesti suurpuhastust veel väiksemad ei tee aga no Mari vähemalt peaks juba olema võimeline üht teist ära tegema. Väike auhind või traditioon teha et igal x päeval näiteks organiseerime riidekapid, esialgu vanema eestvedamisel, tasapisi juba loodetavasti ise. Mingil momendil võtame ette nõud, valida tuleks hommik kui veel on energiat ja vähem sodised nõud, las solistavad seebimullide sees. Alul on vaja eestvedada ja olla pisut eeskujuks aga edaspidi saavad lapsed ju ometi aru et kui kodutööd on mitme peale jaotatud siis on rohkem aega midagi muud teha mis on lõbusam ja emal on ka ehk tükk maad parem tuju. Mismoodi päevad siis mööduvad kui on kolm ja enam last, kas neid tõesti ära ei tüüta vaid teleka või nutika taga istumine? Küsimus Liisile 21:36, et kas su pubekad sulle abi tõesti ei paku üleüldsegi? Meil ei ole ka lastel erilist entusiasmi kodutoode tegemisel aga tehtud need siiski saavad sest üks, töötav inimene pole kahjuks võimeline 24 tunni jooksul ööpaevas ise füüsiliselt kõike koduga seonduvat tegema, isegi nende teenustepakkujate ja spetsialistide toel. Ja mul pole eriliselt kõrgeid nõudlusi ka lastele töö kvaliteedi osas.
Ma olen see tüüp, kes alati enne külaliste tulekut hakkab koristama. Kuna mulle endale meeldib koristada ainult siis kui koristamise tuhin peale tuleb, siis ega see elamine ülejäänud ajast ongi segamini. Vahet on küll selline tunne, et koristamise jaoks motivatsiooni leidmiseks tuleks keegi külla kutsuda 😁
Tere, Kuidas nad koristavad sellist pilla palla ja tõesti segamini kodu? Milline kodu on koristaja jaoks “liiga segamini” ? Mis juhtub kui on kogunenud asjade hunnikud? need tuleb enne ise kappi suruda? Aga kuidas nemad sellistele asjadele oma koha leiavad? Mul arvamus, et enne koristaja tulekut tuleks maja ära koristada (nii nagu enne auto sisepessu viimist tuleb kõik see ära koristada ja see tolmuimetamine on lõpuks juba päris väike töö)
Mida oskab võõras inimene teha laokil asjadega? Lepime kokku nurga, kuhu sellised asjad kokku tassitakse ?
Tänud kogemuste jagamise eest.
Tänud kui küsimus läheks üles anonüümselt 🙂
Koristavad nii, nagu sa isegi ilmselt koristaks 😀 Asju nad sul kuskile ära ei pane, et kui tuba asjade all, siis need tõstetakse näiteks laua peale. Pärast paned ise asjad omale kohale 😀
Mul on kodus koguaeg justkui pomm plahvatanud 🤣 2 pubekat, üks 2 klassi juntsu ja aastased kaksikud…ma lihtsalt ei jõua ära koristada seda ( ja alati ei viitsi ka, sest tahaks ka vahest jalad seinale toetada ja puhata 😁), mida nemad peale toodavad ja nii me siin tihtipeale istume selle kaose keskel 😆