0
AVALDAN ARVAMUST

unistuste elu v nii

20. aprill 2022

Ma ei oska täpselt kirjeldada seda majadetüüpi, kus ma elan, aga põhimõtteliselt on siin kolm maja nii koos, et meil on kõigil ühine hoov. Seal hoovis on siis liivakast ja kiigud, kus majade lapsed tihtipeale mängivad. Ja muidugi on nii, et kui seal mingi rahvas koos, kibelevad minu omad kah õue minema. Marta tahab kiikuda, Lende loodab mõne tita leida, keda hellalt paitada ja kellel järel käia ning Mari läheb iga kord jutuga, et otsib uusi sõpru.

Eile vedas kõigil kolmel. Martal veab muidugi alati, sest kiiged on maja taga igal ajal ja iga ilmaga, aga näiteks titasid ja Mari vanuses lapsi alati pole. Eile oli kõike. Lotte rõõmuks paar koera ka, nii et kõik said elada oma parimat elu.

Minu parim elu hakkas siis, kui Mari küsis, et kas ta võib “suured tüdrukud” meile külla kutsuda. Ma küll esimese hoobiga mõtlesin, et Mari tuba on remondis ja suurem lastetuba pooltühi ja kaste täis, aga noh. Ega lapsed vast ei judge’i ja las nad siis lähevad pealegi. Ma olin veel väiksematega natukene õues ja kui tuppa läksin, sain ma lihtsalt elu suurima komplimendilaviini osaliseks.

Mari oli külla kutsunud kolm tüdrukut, kõik kolmanda klassi lapsed. Neid tõesti ei paistnud huvitavat, et nõud olid pesemata, ühes toas remont ja teine pooltühi. Nad kiitsid, et mul on NII ilus kodu. Rääkisid, et ma elan nende unistuste elu, sest mul on NII PALJU LOOMI! Ja et kui nad suureks saavad, siis tahaksid endale ka sellist perekonda. Khm, ma ei hakanud neile ütlema, et lahutet naisterahva elu just eriline meelakkumine pole, sest noh… Mingi mehelõhn võiks inimesel siiski majas olla. Aga ma ei hakanud seda vaibi rikkuma, sest ma sain sellel hetkel aru, mille järgi ma oma elu kujundanud olen:

Ma elan konkreetselt nii, nagu ma lapsena soovisin elada 😁 Hunnik loomi igas nurgas, kõiksugused mänguasjad, telekast tulevad multikad ja keegi ei ininse, et pane Aktuaalse Kaamera peale. Riiulil on kastitäis pulgakomme, kust igaüks võib endale kommi kahmata. Laual oli muidugi ideaalse saatusemänguna ka pitsa, friikad ja coca, sest üks meist ei viitsinud eile süüa teha.

Nad käisid isegi mu kapi kallal, kiitsid, et mul on palju ilusaid kleite.

Et jah, öelge veel, et ma pole elus midagi saavutanud. Ma saavutasin selle, et 10-aastased arvavad, et ma olen äge!

Imelikul kombel ei arva minu lapsed üldse, et me nüüd siin mingit maailma ägedaimat elu elaks. See, et ma kutsun neid lampi kaasa mänguasjapoodi midagi ägedat ostma või panen alati poes jäätist korvi või viin neid aeg-ajalt spaadesse ja soojale maale puhkama ja mängutubadesse. Pffft. Lebo. Tavaline igapäev. “Mida me täna ägedat teeme?” kuulen ma kogu aeg pettunult, kui minu grandioossed “teeme koos pitsat!” jms pakkumised neile totaalselt nõmedate ideedena tunduvad.

Okei, päris kõike siin majas iseenesestmõistetavana ei võeta. Marta on mitu kuud rääkinud, et tahab endale vikerkaartega trikood ja eile ta selle ka sai. Ma oleksin pidanud seda filmima. Marta haaras trikoo kätte ja vaatas seda sellise näoga, nagu ema vaatab oma äsjasündinud beebit. Ta surus oma näo sinna sisse ja korrutas: “See on vikerkaare trikoo! See on MINU vikerkaare trikoo! Emme! Sa tõid mulle VIKERKAARE TRIKOO!” Reaalselt tekkis korra tunne, et see laps pole elus ka ühtegi hilpu näinud. Veel vähem mõne endale saanud, et sealt selline juubeldus tuli. Loomulikult magas ta täna öösel nii, et trikoo oli kõvasti kaisus ja otseloomulikult võttis ta selle endaga mingil põhjusel lasteaeda kaasa. “Muidu võib ära kaduda!” targutas ta hommikul ja mina ei viitsinud vaielda ka. Eks muidugi võib ära kaduda. Ma ei tea, kus pooled mu asjad on. Näiteks mu autopass. Oleksin ma seda taibanud samasuguse pühalikkusega kaasas tassida, oleksin end uue tellimisest säästnud. Nii et õpime kõik nüüd Martalt, et mida sa kalliks pead, võta kaasa. Nii igaks petteks.

Loe ka neid postitusi!

10 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Vasta Marju-shmarju 21. aprill 2022 at 08:33

    Ma oleks peaaegu nõus kihla vedama, et paar inimest veel peale mõne 10-aastase (või lausa paar miljonit inimest?) arvavad, et sul on unelmate elu. Kasvõi loe kokku, kui palju lugejaid sul on. Ja küsi suvalise nooremapoolse inimese käest, kui paljud neist tahavad influenceriks hakata 🙂
    Muidu on praegu nii ilusad ilmad, et vikerkaare-trikoo vist teeks minugi über-õnnelikuks 🙂

    • Vasta Mallu 21. aprill 2022 at 15:52

      Ega ise ka ei ütleks vikerkaare trikoost ära 😀

  • Vasta Evelin 20. aprill 2022 at 21:26

    Selline vaimustunud kõrvalpilk elule, mis harjunud asju valgustab, on tõesti äge 🙂 Palju õnne, oled ise suutnud sellise elu luua 🙂

    • Vasta Mallu 21. aprill 2022 at 15:52

      ❤️

  • Vasta tyyna 20. aprill 2022 at 19:15

    Sain komplimendi oma teismelis tütre sõbrannalt, kelle kodu ja võimalused on miljon aastat eespool minu võimalustest. Süda läheb soojaks siiani. Nimelt oli õhtusöögi aeg ja muidugi sai temagi sellest osa. Ja siis ta ütles , nii siiralt ja soojalt- te sööte igapäev nagu restoranis. 🙂 Ärge arvake, et ma olen mingi ime kokk, oh ei. Aga mida ma oma elu rasketel aegadel otsustasin teha ja see jäi harjumuseks – katsin laua nii kenaks kui oskasin. Teate süüakse ju esmalt silmadega ja mitte ainult toitu.
    Muidugi oli see mu lastele imekspandav avaldus, sest neile oli see ju argipäev. Ometi ei ole see komme kuidagi asjatu, sest ka tütreke teeb sama nüüd omas kodus. Poja, kes minuga elab , kutsub alati mind suure laua taha( kipun teleka ette) ja on just seepool, kes ei lase sel kombel hääbuda.

  • Vasta Liis Er 20. aprill 2022 at 19:00

    Lapsed on nii nunnud ikka!

    • Vasta Mallu 21. aprill 2022 at 15:53

      on jaa!

  • Vasta Miia 20. aprill 2022 at 14:40

    Nii armas! Kusjuures mulle on ka selline tunne jäänud, et Sul on unistuste kodu – just see, et lapsed ja loomad ja kõik ei ole joone järgi, vaid on mõnus olla! 🙂
    Lahe! 👍🙂

  • Vasta K 20. aprill 2022 at 14:28

    Lemmik postitus 😁😂

  • Vasta Liisukas 20. aprill 2022 at 14:06

    Trikooga seoses – minu tütar igatses kunagi omale mingeid kindlaid kummikuid ja kui ta need sai, siis võttis samuti kaissu 🙂 Kummikud 😀
    Komplimentidega seoses on tegelikult ju ükskõik, kelle suust neid kuulda – kui 10-aastane ütleb, et sa elad unistuste elu, siis tema meelest see nii ongi ja ilmselt sa ise 10-aastasena arvaksidki samamoodi. Loomad meeldivad enamusele lastele ja niikaua kui nende eest ise hoolitsema ei pea, siis tundub see muidugi unistuste elu 🙂