õuduste allee oli siin majas

Eile juhtus hirmus lugu. Või no tegelikult juhtus see juba üleeile, aga ma alles eile sain aru, et ta juhtunud oli. Nimelt hakkasin ma eile mingi hetk vaatama, et kasse on nagu vähevõitu. Ja oli kah. Viie asemel ainult hale kogus – neli. Joosepit ma siit majast ei leinud ja ainukene loogiline seletus oli see, et kui mina lastel järel käisin, läks Mari hoovi lastega mängima. Aga Lotte hüppas ukse lahti ning pani talle järele. Ma tegelikult just sõitsin ise siis väravast sisse ka, seega ega see uks üle minuti lahti olnud, aga sellest ilmselt siis juba piisas.

Ja enne kui te hakkate mulle nüüd ette heitma, et kuidas saab olla, et kass on terve õhtu kadunu ja mina maad ega mütsi aru ei saanud, siis proovige ise viie kassi, ühe siili, ühe koera ja kolme lapsega elada. Neil seda kommet kahjuks pole, et iga õhtu väike rivistus teha. Selle asemel magavad kõik tihtipeale suvalistes kohtades nagu voodialused ja kapipealsed. Et siis jah, ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi sääred on teinud.

Nagu öeldud, siis eile sain ma lõpuks aru, ning siis hakkas trall pihta. Helistasin varjupaika. Saatsin meili korteriühistule. Kirjutasin Laagri elanime FB lehele. Kammisin läbi kõik terrassialused ja autoalused ja mänguväljakud ja puudeladvad. Ei miskit.

Öeldakse küll, et ega kass kodust kaugele minna julge, seda enam, et ta pole kunagi väljas käinudki. Aga minu oma tundus küll kuskile Kuubale jalutanud olevat, sest leida teda ei õnnestunud.

Sõbranna andis mulle selle kassipüügipuuri, et ma selle ööseks enda terrassile paneks. Et noh, päeval on siin õues palju lapsi ja koeri ja lärmi – ehk õhtul/öösel ikka tuleb koju.

Kui kell 22 sai, oli minu lootus surnud. Lebasin üksinda voodis, valasin endale klaas-klaasi järel veini ja panin pisarat. Ma tundsin ennast nagu viimane sitt, kes JÄLLE on suutnud kassi ära koatada. Veidi lohutasin ennast sellega, et mul on elus ilmselt palju rohkem kasse ka olnud kui enamikel, aga siiski. No selline pasatüki tunne oli ja mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam olin ma veendunud, et peangi nüüd kõik oma loomad ükshaaval ära andma, sest ma olen vaimse peetusega ja nad ilmselt ei taha minu juures elada ja kaovad kahte lehte ära. Seda enam, et suvi on tulemas ja ilmad soojad ja lapsed raudpolt ikka unustavad mingi hetk selle ukse ära või vajub see nende järel lahti ja siis kaovad ülejäänud neli kassi ka nelja tuule poole ära.

Meenus ka kommentaar, mis mulle jäeti, kui siia kolisin. Et no RAUDSELT mu kassid kaovad ära ja kui kommentaari autor peaks nad leidma, siis võtab üldse endale ja tagasi ei anna, sest ma olen üks väärtusetu sitt, nagu ikka. Mõtlesin, et nojah. Saigi siis küüned Jossile taha ja ega mina tea, kus see kuri kommenteerija elab, et oma kassi tagasi nõutama minna.

Kui ma endale juba pudel veini sisse kaaninud olin ja parasjagu enesehaletsuse tipul kõõlusin, astusin ma dramaatiliselt trussikute väel terrassile ja tegin nuuksudes “kss-sss-kss”, ise kaugustesse vaadates. Kui äkki kostus terrassi alt sulaselges eesti keeles Joosepi armetu mjäugumine. Otseloomulikult viskasin ma klaasi kus see ja teine, põlvitasin seal, perse uppis, ja üritasin aru saada, et kas ta seal kuskil kinni on. Ei olnud. Välja tuli.

Ei tea mina, kus ta vahepeal käis, sest ma olin sinna alla umbes 353663x vaadanud. Lisaks ka kõik naabrilapsed. Aga no igatahes oli ta tee tagasi leidnud ja ma sain ta tuppa tuua! Oi jeerum, kui mullane ja õnnelik ta oli. Sõtkus mind sellise tempoga nagu oleks viimased aastad pagarina leiba teeninud! 

Siinkohal võiks see lugu lõppeda nüüd sellega, et ma panen endale rõduuksele putukavõrgu-laadse asja ning loodan, et ehk see meid edasipidi aitab. Aga siin see lugu ei lõppe. Sest ma jätsin ju selle püügipuuri ööseks ikka suures erutuses õue ja hommikul istus seal sees must kass:

Ma esimese laksuga arvasin, et ma mõne naabri kassi vangi võtnud, sest neid siin liigub õues päris mitu, aga enne kui ma ukse lahti teha jõudsin, vaatasin ma talle peale ja sain aru, et päris korras temaga kõik ei ole. Karvad olid takkus ja tuustis, otsaees suur verine auk, kõrva taga mingisugused kärnad ja… Nadis seisus noh. Kuidas ma lasen sellise tagasi tänavatele mädanema?

Polnudki muud teha kui rääkisin Pesaleidjaga läbi. Nad lubasid kassi enda juurde viia ja teda tohterdada. Ütleme nii, et mu auto haiseb siiamaani nagu mingi mädanev kass, aga see on lihtsalt karma, et ma enda kassi plehku panna lasin. Igatahes, uus kass sai ka ära viidud ja lõpptulemuseks on mul enda kass tagasi ning kellegi teine kass ei pea ka kuskil tänaval üksi mädanema.

Kurb lugu on see, et ilmselt on ka tema kunagi kellegi kass olnud, sest Pesaleidja sõnul on ta super sõbralik sülekass, kes lihtsalt tänavatel dämmi saanud. Nüüd tehakse ta korda ja lõigatakse munad ka maha, nii et kellel on soov endale võtta üks super pika karvaga must ja sõbralik kassihärra, siis… Palun tehke seda. Ta on ka inimene.

Et jah, tegus hommik oli. Viisin kassi ära, tormasin trenni, siis poodi ja nüüd lihtsalt kogun paar tundi jõudu, et lastele järele minna. Ei ole minu eas enam see veinipudeli sisse kallamine naljaasi. Trennis mõtlesin, et suren jalapealt maha, aga ainult nibin-nabin jäi elu sisse.

Sellised lood siis täna minu poolt.