0
JUMALAITA

kohutavatest ülemustest

2. juuni 2022

Mäletate, kunagi oli selline film, kus kolmel mehel olid nii jubedad ülemused, et neil tuli plaan nad maha koksata? No see on vist asjade liiga next levelile viimine, aga sattusime siin ükspäev sõbrannadega rääkima enda ülemustest, kellega me elus kokku puutunud oleme ja mul on tekkinud arvamus, et HEAD ülemust otsi pigem tikutulega taga. Kas ei ole nii? Meil pool chatti on selle aastanumbri sees tööle läinud, erinevaid kogemusi jagub.

Muidugi on ka häid ülemusi ja siis neid ülemusi, kelle suhtes jääd justkui neutraalseks. Pole midagi halba öelda, aga kiidusõnu ka ei jagu. Täna räägime me aga sellest kolmandast sordist – inimesed, kes ei tohiks olla ülemused, sest nad ei passi sellele ametikohale mitte üks raas.

Üks sõbrannadest kirjeldas olukorda, kus läks aasta tööle suure innuga. Ametikoht tundus täpselt sobiv ja ideid jätkus kamaluga. Paraku sai ta õige ruttu aru, et tema ideid polegi üldse kellelegi vaja. Noh, eks elu on selline, et igal ülemusel on tihtipeale ka ülemus ja ilmselt selle silmis ei taha vist keegi näidata, et uue inimese tulekuga hakkas ägedaid asju juhtuma. Seega hakkas mu sõbranna tööpäev välja nägema selline, kus iga ta sammu mikromanageeriti, kritiseeriti ja halvustati. Kui ta suutis välja rääkida mingisuguseid häid diile, sai ta piki pead, sest ei olnud neid “kooskõlastanud” Suure Tähtsa Ülemusega. Kui tegi pisivigu, sai muidugi moraaliloengu sellest, kuidas ta peaks ikka hoolikam olema. Iga “viga” toodi välja eraldi, eks ikka selleks, et sõbranna saaks ühte dokumenti kümme korda ümber teha. Ja kuigi ma ilmselgelt ei ole erapooletu, aga mina ei ütleks, et need isegi vead oleks olnud, pigem selline nokkimine. No näiteks “reasta seda millimeeter allapoole”. “Pane see pilt kaks senti ülespoole” jne. Saate aru isegi, kui kurnav selline töö on. Loovusest jääb järgi…mitte midagi.

Motivatsioon kaob ja jääbki inimesel pigem tunne, et mida ma siis üldse oskan, või mida ma siin teen? Kirsiks tordil hakkas ta kuulma, kuidas ülemus teistele kolleegidele kurvalt tagaselga sõbranna puudujääkidest rääkis, et näete, ei oska kohe mitte midagi. Töömoraali ei ole! Hakkama ei saa! Tekitab pingeid ja sressi!

Jah, mul tekiks ka pinged ja stress, kui ma iga sekund üle kellegi õla vahiksin ja sealt vigu leida prooviksin.

Aga mida siis teha? Ütlen ausalt, et ma ei osanud ise ka midagi soovitada. Ja ma tean, et väga paljud inimesed on samas seisus, sest isegi kui sa ise TEAD, mida sa teed, siis kui keegi sind kuid ja kuid ainult alavääristab, kritiseerib ja moraali loeb, siis tekib alaväärsuskompleks. Et kas ma ikka tean, mida ma teen? Äkki ma ei oskagi MITTE midagi ja äkki see, et ma olen sama asja enne aastaid väga edukalt teinud on mingi juhus?

Ja siis käidki seal iga päev nii, et nutt on kurgus. Enamik inimesi ei saa ka paugust töölt ära tulla, sest arveid on vaja nagu maksta ja süüa tahaks ka osta. Uut tööd leida pole nii lihtne ja isegi kui leiad, äkki seal on veel hullem? Ja mis siis edasi saab? Öelge teie, mis siis teha tuleks? Mina näiteks ei teadnud, et täiskasvanuna veel kiusamisega kokku puutuma peab, aga tuleb välja, et töökiusamine on super tavaline. Ausalt, mis maailmas me elame?

Mul ühel teisel sõbrannal oli endine ülemus täpselt samasugune. Mulle tundub, et ühine joon ongi sellisel inimtüübil see, et nad arvavad endast NII hästi, et see lööb katuse sõitma, kui keegi teine ka hästi teha oskab. Siis hakkabki see pisendamine, alavääristamine ja töökius pihta. Mu sõbranna ülemus läks lausa nii kaugele, et kirjutas talle sünnitusmajja, et noh, palun tee see tööasi ära, pole ju raske, mina küll sünnitusmajas ainult passisin lakke, asi sul siis tööd teha.

Minu meelest juhiks sobivad vähesed inimesed. Noh, heaks juhiks. Nad peavad olema enesekindlad, lugupidavad ja austusväärsed. Head juhti ei üritaks ükski alluv ise juhtima hakata, sest selleks poleks mingit vajadust. Hea juht teab, kuidas oma töötajaid motiveerida, toetada ja innustada, sest nad saavad aru, et sellisel juhul on nende, kui tiimi saavutused sada korda paremad. Hea juht teab, et ta saab oma tiimi usaldada ja laseb neil oma tööd teha, vajadusel abistades.

Aga lihtsam on vist elada illusioonis, et kui sa juba oled Suur Ja Tähtis Juht, siis sa oled maailmanaba, asendamatu ja vajalik. Ja oma vajalikkust tõestad sa endale sellega, et otsid teistes vigu, selle asemel, et enda tööga tegeleda. Raskem on ju ise ägedaid asju saavutada ja sellega tunnustust saada, kui hoopis ohvrit mängida ja kurta, kuidas nii raske on nende jubedate oskamatute töötajatega, kes kohe mitttteeee millegagi hakkama ei saa, eksole?

Nii et olge aga inimesed, öelge, mis sellistes olukorades ette võtma peaks? Ja jagage enda jubedatest ülemustest ka lugusid – kuidas need lahenesid, või tulitegi ise ära?

Loe ka neid postitusi!

16 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta M 3. juuni 2022 at 11:01

    Mul viimastel aastatel pigem otseste juhtidega väga vedanud ja mul neid elu jooksul ligi 10 olnud. Mitte isegi, et ise tööd nii palju vahetanud, aga struktuuris muutusi olnud ja nii need liikumised tekkinud. Inimestena toredad, tööalaselt väga inimlikud, samas toetavad, nõudlikud, asjalikud. Seega pole õnneks mikromanageerimist viimased ligi 10 aastat taluma pidanud. Ma muidugi ka töövahetustel ja uute juhtidega tutvumisel seda suhteliselt kohe kehtestanud, et see on no-go.
    Küll, aga u 20sena, oma esimeses “päris erialases” töökohas hääletasingi jalgadega ja läksin kolmveerand aasta pealt minema. Sest juht röökis ja ma mõtlen, RÖÖKIS täiest kõrist minu ja kolleegi peale, sest tegime mingi vea – mu esimene ja viimane sel töökohal – ja pärast õigustas, nagu see olekski normaalne täiskasvanud inimestena töökeskkonnas töötajate peale karjuda ja neid alandada. “See on lihtsalt see kes ma olen, emotsionaalne” – ütles ta enda kohta. Uskumatu kuidas ma vihkan seda “vabandust”. On asju mida me ei saa või väga raske muuta, tervise aspektid mis kontrolli alt väljas. Sorry, karjuv s*tapea olemine ei lähe selle alla. Tegu oli veel staažika värbaja ja personalitöötajaga.
    Aga teisi inimesi muuta ei saa, enda reaktsioone saab ja leppida olukorraga. Või muuta siis ise keskkonda. Mulle see ei sobinud, ma ei nõustu inimesena sellise käitumisega ning kuigi juhte valida ei saa, siis töökohti mõnikord siiski saab.
    Ma jätkuvalt arvan, et see oli väga hea otsus.

    Ma soovitaks alati ebaõiglust kommunikeerida, kuigi tean, et kõikides organisatsioonides ei ole nt personalijuhte vms. Mõnikord siiski läheb ka nii, et vahetatakse juht välja või tehakse alluvussuhetes muudatusi, liigutatakse inimesi ringi. Kui abipalveid kuulda ei võeta, siis see veelgi aitab töövahetusotsusele kaasa.

    Eks igas töökohas võib olla ebameeldivaid nüansse ja inimeste valuläved millega lepitakse, ka väga erinevad. Olnud nüüd ise aastaid personalitöötaja, kus näinud ja pidanud toetama kümneid erinevaid juhte ja sadu töötajaid, ei paneks see karjuv naine mul silmagi pilgutama. Hooga kinni löödavad kabinetiuksed, karjumismatšid erinevate osakondade juhtide vahel, passiiv-agressiivsed väljasöömised jne jne. Töötajate tülid küpsetatud kookide üle, kellel on kontoris külm/kel palav, õhuniiskuse küsimused. List on lõputu.
    Õnneks on siiski enamus inimesi (s.h siis juhid) toredad ja inimlikud, aga neid “wtf” momentidest võiks raamatuid kirjutada 😀

  • Avatar
    Vasta S.p. 3. juuni 2022 at 08:50

    Minu üks “tore” ülemus oli täiesti ettearvamatu. Kui tal oli hea tuju, siis oli kõik super ja kui paha tuju, siis võisid vaasid ja asjad lennata ja kogu maja teadis seda ning hoidis madalat profiili. Pigem teiste suunas midagi positiivset ei öelnud. Nt pidin ükskord koostama ühe brošüüri. Viisin talle selle näitamiseks ja siis mõne aja pärast ta sekretär kutsus sellele järgi ja mis ta oli sellega teinud oli see, et ta oli selle rebinud lihtsalt väikesteks tükkideks. Ma oleks ikka eeldanud, et annab tagasisidet, mida kuidas teha/muuta. Selle peale mul muidugi pisarad lihtsalt voolasid. Töökoha vahetus tõi uue toreda ülemuse.
    Aga nüüd olen olnud kodune mitmeid aastaid ja täna üks potentsiaalne töövestlus.

  • Avatar
    Vasta Mariine 2. juuni 2022 at 22:12

    Minul ka kokkupuude ühe tropp-ülemusega, tänu kellele riburada häid töötajaid lahkunud, ma ise ka. Kui temast kõrgemad ei kuula, siis polegi muud kui otsida uus koht.

  • Avatar
    Vasta K 2. juuni 2022 at 16:54

    Minul on olnud üks superhalb ülemus ja üks superhea (lisaks ka veel mõni neutraalne). Ühte meenutades tulevad judinad peale ja teist soe tunne.
    See õudukas ülemus nt sundis mind tööle tulema kui olin juba haiguslehe võtnud ja mul oli kõrvavalu ja palavik. Helistas ja ütles, et pead tulema. Eks ma siis läksingi, olin seal 2 h ja ta saatis mind koju kui nägi kui hädine ma olin. Olin siis vist 21 aastane ja rumaluke veel, enam küll ei laseks niimoodi endaga käituda.

  • Avatar
    Vasta K 2. juuni 2022 at 14:25

    Issand, kus valdkonnas sellised juhid töötavad? 😵
    Mul õnneks vedanud, pole selliseid juhte.
    Ise töötan ITs ja ei kujutaks ette ka, et kuskil ettevõttes selline asi toimuda saaks.

  • Avatar
    Vasta Krr 2. juuni 2022 at 14:18

    Mina ka lahkusin kunagi töölt ülemuste (omanike) pärast. Nad olid lihtsalt sellised ülbed ja kavalad füürerid, kes ei hoolinud ega austanud ühtegi oma töötajat. Ma otseselt ei tundnud, et nad mind oleksid alandanud aga nad tahtsid teha minust tööriista nende ja ülejäänud töötajate vahel (ehk kedagi, kes käsku täidaks ja kõik kõige nõmedamad otsused alluvateni täitmiseks viiks). Kuna ma ei olnud absoluutselt nõus nende suhtumise, töövõtete, inimeste üle kavaldamiste, alandamise ja survestamisega, siis ma ühel hetkel lihtsalt võtsin vastu otsuse keelduda selles mängus osalemast.
    Oma vaimse tervise huvides soovitaks igal samas olukorras olijal lüüa selg sirgeks ja sellest välja astuda.

  • Avatar
    Vasta Kristi 2. juuni 2022 at 13:41

    Mina soovitaks ära tulla. Kui vähegi võimalik. Ega sellised inimesed väga muutuma ei kipu kahjuks ja milleks ennast niimoodi kiusata? Kui sõbranna on normaalne inimene ja oma tööd teeb tegelikult hästi, küll leiab omale sobiva koha ka.
    Mina just aprilli algusest läksin päris-käin-kohal-ja-puha tööle. Ja mai lõpuga tulin ära. Ülemus ei innusatnud ega .. öelnud pm ühtegi positiivset asja minu suunas. Milleks 🤷🏻‍♀️ Ja eilsest olen uuel kohal. Töö kohta ausaltöeldes veel ei teagi tegelikult kuidas sobib aga tulevane ülemus ja meeskond-keskkond tunduvad super ja juba see innustab andma endast parimat. Loodan parimat 🙂 Endale ja Su sõbrannale ja kõigile teistele kel see teekond ees, läbimisel või käidud 🙂

  • Avatar
    Vasta Sandra 2. juuni 2022 at 12:29

    Appi kui vastik seda lugeda oli.. Ma olen ise väga sarnases olukorras olnud ja paranen sellest traumast tänaseni.
    Mu boss keeras mu veel nii osavalt ja veenvalt ümber sõrme, mängides ise suurt sõbrannat, et mu lähedased, kes nägid kui toksiline see suhe bossi poolt on, olid ikka päris hirmul ja ma pidevalt vaidlesin nendega ja kaitsesin bossi. Et ta tegelikult tore inimene ja tal lihtsalt keeruline minevik ja keerulised ajad jne.
    Kui ma ühel hetkel aru sain kui toksilises ja vaimselt vägivaldses töösuhtes ma olen olnud hakkas mul endast nii hale, et oli periood, kus ma tahtsin ennast lihtsalt ära tappa.
    See töösuhe kestis umbes kolm aastat ja selle aja jooksul oli nii tavaline minu emotsioonide ja tunnete alla surumine ja pisendamine, et ma tänaseni, kui sellest on möödas ca 3 aastat, ei julge enda emotsioone eriti väljendada sest kardan olla teistele koormaks.
    Alguses oli ilus jutt, et kõik pinged räägime kohe selgeks ja kui midagi ei meeldi siis tule kohe räägi! Tegelikult oli nii, et kui talle midagi ei meeldinud siis peeti tundide pikkuseid passiivagressiivseid loenguid, kuidas tema on suur ohver ja peab muudkui tööd rabama ja mina ei suhtu asjasse üldse tõsiselt ja ei hinda tema panust ja pingutust ja seda, kuidas tema mulle ikka nii imelise töökoha loonud on!
    Ja kui mina siis omalt poolt avanesin ja selgitasin, mis mind häirib siis sain sealt vastuseks, et ei saa olla nii emotsionaalne ja selline emotsionaalsus ja haiget saamine tema jaoks ikka nii väsitav ja selliste asjadega tegelemine tema jaoks ikka väga kurnav.
    Ei puudunud ka passiivagressiivsed ähvardused kuidas tal oleks ikka asju üksi palju lihtsam teha ja, et kui asjad ikka toimima ei hakka siis tuleb kahjuks meie töösuhe lõpetada…
    Lõpuks kui ma võtsin vastu otsuse anda lahkumisavaldus siis ta sai sellest ühe vestluse käigus aimu aga ka selle olukorra suutis mängida selliseks, et ei tulnud mitu päeva tööle kuna tal “oli kiire” ja ma ei saanud talle seda lahkumisavaldust anda ja siis lõpuks saatis kirja, kuidas ta mu “vabaks laseb”. Ja siis hiljem rääkis kõigile kuidas mu vallandas..
    Alguses paljud arvasid, et ma liialdan kogu selle olukorrakirjeldusega aga millalgi kui otsisin ühte kindlat informatsiooni meie vestlustest siis sattusin erinevaid olukordasid lugema ja jagasin neid enda sõbrannadega ka, kes pidid pikali kukkuma, et üks inimene selline õel uss olla saab.
    Lisaks tekkis mul peale seda tohutu usaldamatus sõprussuhete vastu, kuna terve aja rääkis ta mulle vahelduva eduga kui oluline inimene ma ikka talle olen ja kui hea sõbranna jne. Ka teistele esitles mind kui oma suurt sõbrannat ja suurimat toetajat ja siis peale töösuhte laiali minemist rääkis kõigile, et me pole iial sõbrannad olnudki, et vaadake lolli, kujutab siin endale midagi ette. Tegelt ise pressis ennast minu ellu.
    Noh lisaks sellele muidugi esitas kõigile meie ühistele tuttavatele oma suures ohvrirollis ultimaatumi, et kas suheldakse edasi minuga või temaga.
    Ma ei tea, kas sellisest traumast üldse on võimalik paraneda aga ma tean, et nii nartsissistliku iseloomuga inimest juba ümber ei kasvata. Ta hakkab lihtsalt veel passiivagressiivsemalt käituma, võtab omale veel suurema ohvrirolli ja tekitab normaalses inimeses tunde, et just tema on kõikides ohvrikese hädades süüdi.
    Seega ma soovitan su sõbrannal keelduda võimalusel selle inimesega koostööst. Kui on keegi, kellele kiusajast boss allub siis temale anda võimalus teha otsus kas sõbranna või boss ja kui valitakse boss siis sõbrannal otsida kiirelt uus töö enne, kui see kiusamine ja vägivallatsemine talle eluaegse trauma tekitab.

  • Avatar
    Vasta Jaanika 2. juuni 2022 at 12:10

    Peretuttaval oli kogemus, kus koosolekul alandati teda. Juht sõna otseses mõttes pigistas peenikest naeru, kui tema alluvat alandati. Koosolekul kõlanud laused: “Sinusugused peaksid olema valges rüüs, käed selja taga ühes vastavas asutuses”, “Haige värdjas” jms ei peaks kuuluma tööpäeva (ega vaba aja) juurde.
    Aga mida hiljem tegi juht, kes lasi alandada alluvat?

    Ohvrisüüdistamine, pisendamine: “Oi sa said valesti aru” “Ah ta ei mõelnud seda nii” “Ah ta lihtsalt oli korraks äkiline ja oli paha päev.” Loomulikult ei puudunud sama stsenaarium nagu antud postituses kirjas, et hakati käima mööda maja rääkima kuidas ikka mu peretuttav on niimoodi ja naamoodi. Kurb, et nii arenenud maailmas on siiski osadel jäänud arusaam, et tegude ja sõnade eest ei vastutata. Selle asemel, et kaitsta oma alluvat ja seista hea oma tiimi eest, valis see “juht” hoopis teise tee. Tee, mis oli talle mugavam, et saada mu peretuttavast lahti. Juhi silmis oli see peretuttav oskamatu, kuigi tegelikult töötulemused rääkisid teist. Ego sai kellelgi haiget..

    Muidugi tahaks oodata inimlikkust, aga selliste Napoleoni kompleksidega, mikromanageerijate ja meeletu kontrollivajadusega inimestelt on seda väga raske oodata. Mis puutub kontrollimisesse, siis jah, minule meeldib asju kontrollida, aga neid saab kontrollida ja teha ilma teisi alandamata ja väga sujuva koostööga. Keegi seda juhti lahti pole veel siiani lasknud, sest pole tõendeid – kõik oli suusõnaline. Peretuttav ravib töökiusu tagajärjel tekkinud depressiooni teraapiate ja antidepressantidega.

  • Avatar
    Vasta Tinkerbell 2. juuni 2022 at 12:06

    Otsiksin ilmselt uue töö, kui tegu on loova inimesega, siis loodetavasti leidub mõni koht, kus on mugav ja tore töötada

    • Mallu
      Vasta Mallu 2. juuni 2022 at 12:41

      Jah, aga ega neid töökohti ka just puu otsas kasva 🙁 Samas KUSKIL raudset on 😀

  • Avatar
    Vasta Kristin 2. juuni 2022 at 11:55

    Ütlen aint üht – Eestis on äääääärmiselt lihtne ja soodne pöörduda Töövaidluskomisjoni ja juristina väga soovitan seda võimalust kasutada (olen ka ise kasutanud).

    • Mallu
      Vasta Mallu 2. juuni 2022 at 11:56

      No aga mis see talle annab?

  • Avatar
    Vasta Mirjam 2. juuni 2022 at 11:53

    Nartsissistid ei suuda leppida, et keegi parem temast on ja hakkabki alavääristama, kiusama ning tambib su enda enesekindluse nii mutta, et paha hakkab. Kahjuks ei saa ilmselt siin palju ära teha. Kui ainult veel suuremale bossile see kiusamine kuidagi ära tõestada, aga kui see boss ongi kõige kõrgemal kohal, siis ei usu, et siin miskit teha annab peale uue koha leidmisele. :/

    • Mallu
      Vasta Mallu 2. juuni 2022 at 11:55

      Ma muuseas selle inimesega kunagi aastaid tagasi Naistelehe kaudu kokku puutunud ja kuigi ma ainult põgusalt vestlesin temaga, siis ma oleks teda kirjeldanud pigem kui super sõbralikku, toredat ja armast naisterahvast 😀 Aga noh…eks see on petlik.

      • Avatar
        Vasta Mirjam 2. juuni 2022 at 12:02

        Selline inimtüüp ongi selline esmapilgul. Ma ise sellisega kokkupuutunud ja alles hiljem saad aru. Kohutav :/