Ma saan aru, et ma soiun siin päris palju sellest potensiaalsest kolimisest ja uue kodu ostmise ideest, aga ma tahaksin lihtsalt täpsustada, et see polegi ju mitte midagi rohkem, kui idee. Otseselt VAJA seda just ei ole. Isegi kui ma võtan siin välja punkti, et igal lapsel võiks olla oma tuba, siis teoorias ei oleks ka seda tarvis enne, kui Lende kooli minema hakkab. Ja üldse… ega siis ka otseselt VAJA pole. On ju lapsed aegade algusest oma õdede-vendadega tube jaganud ja ellu jäänud, eks?
57 kommentaari
Nüüdseks olen oma 20ndates ja esimeses enda kodus. Küll aga enne seda kolisin lapsena nii palju, et ausalt öeldes kokku lugeda ei oskagi kōike, vähemalt 20 korda & enamik neist enne 15.eluaastat. Ja tõesti on kodutundest puudust, kodune tunne ei seostu kuskil otseselt & iseenda tuleviku lastele tahan kindlasti ühe kodu näol stabiilsust luua. Aga no ma arvan, et on suur vahe, kas kolida 3-4-5 korda või 15-20-25 korda.
Küll aga ei ole see misteab keeruline olukord, et kodust tunnet kodus ei ole – kodust tunnet on metsas, kodust tunnet on vanaema juures maal, kodust tunnet on ema naeratuses, kodust tunnet on simsi arvutimängus, kodust tunnet on vanades kaisuloomades.
Lapsena pole kordagi kolinud ja töepoolest on vanemate kodu siiani väga sydamelähedane ja tekitab selle turvatunde. Lapsena nii ei mötelnud, täiega oleks tahtnud kolida suuremasse kodusse. Nyyd kui endal laps on oleme kolinud päris palju, vahest hakkab veidi kripeldama kyll et äkki see on lapsele too much aga samas lohutan end sellega, et kolin selleks et leida löpuks see öige ja hea, ega ma kolides lapse elutingimusi ei halvenda, iga järgmine koht on ikka aina parem. 😀 Ma arvan et kui just riigist riiki ei koli muudkui siis pole hullu midagi, lastes yldiselt tekitab elevust see pidev upgrademine. Just hea kui seda neile vöimaldada saad. Kui iga aasta oleks uus kool, lasteaed vöi vöörkeelne keskkond siis oleks jah teine lugu.
Ise lapsena 3 korda kolinud. 2-3a olin kui kolisime ühiskorterist lasnamäele ja 14 a umbes (vist) mustamäele.
Kui sain 17a kolisin kodunt välja oma elupeale. Oi kui palju sai kolitud eelmise aastani kui lõpuks õnnestus OMA kodu osta 44 aastaselt alles. (16 korda kui mälu ei peta sai kolitud)
Ei olnud pahatahtlik😊 Süda hakkas valutama lihtsalt ja ma olen tõesti vahest liigagi “nostalgik”.
Aga nii huvitav on olnud lugeda kommentaare ja sinu arvamust ka. Nii hästi on näha, kuidas meie lapsepõlv mõjutab arusaama “normaalsusest”: kes oli paiksem ja vaiksem (🤓) nagu mina, peab seda ka täiskasvanueas endale ja oma lapsele oluliseks. Ja kes lapsena rohkem kolinud, nägi seda “normaalsena” ja leidis, et saigi uusi sõpru ja silmaringi avardada. Ja ka see mõte oli kena, et kui emal/isal pole kolimisega stressi, pole ka lapsel. On hoopis uus ja huvitav. Ja kust maalt need piirid lähevad, millest üle minnes teeme lastele liiga (või kas üldse teeme), jällegi ühest vastust pole. Niiet elan ise ja lasen teistel ka elada. Me pole ühesugused robotid ja aeg ajalt seda hea endale meelde tuletada (mina iseendale ütlemas 🙃)
Aitäh arutelu ja noh, mu silmaringi ja arusaamisringi avardamise eest ka. 🙂
Ma arvasingi, et ei olnud 🙂 Eks inimesed ongi erinevad, selles ilmselt uudist ei ole 😀
Lapsena pole kunagi kolinud.
Ise olen kolinud 3x. Alguses maja, siis üürikorter pooleks aastaks ja nüüd olen viimased 3a oma korteris olnud. Plaanis 1x veel kolida. Kunagi tulevikus. Tahaks ikka oma maja saada. Aga see on kahjuks kauge tulevik..kui üldse… Lastele pigem kolimine raske õnneks pole olnud. Ja nüüd nad ise tahavad juba kolida. Muudkui küsivad, miks me maja ei osta. Ja kindlasti tahavad nad kõik eraldi tube 😃. Ma oleks õnnelik kui oleks kasvõi 3 magamistuba olemas. Poisid saaksid ühes toas ka hakkama esialgu. Tüdruk läheks eraldi ja saaksin mina ka lõpuks privaatsust rohkem 😃
Ma lapsena olen kolinud 5 korda ja iga kord oli selline upgrade tunne sees, sest iga koht läks suuremaks ja ägedamaks. Seega noorena on see pigem äge tunne. Aga seda tasakaalustas ka see, et meil on aegade algusest olnud meie maakodu, mida ma olen alati pidanud enda lapsepõlve mälestuste keskmeks.
Sinu lastel on samamoodi Männiku see ilmselt kõige kõigem ja mälestusterohke ning muud kodud on lihtsalt megatuusad ja igas kodus tekivad omad mälestused.
Ja vaadates nende inimeste kriitikalaviini siin viimastel päevadel kolimise ja majaostu üle.. boše moi 😀
Kui on soov ja tahe, siis tulebki kolida. Ma olen oma täiskasvanud elu jooksul kolinud kokku 16 korda. Nüüd hakkan maha rahunema ja paiksemaks jääma. Iga koht on olnud väike upgrade eelmisele ja kõik kohad läbi katsetatud. Mitte ükski käik ei ole õige või vale, kui hing käseb, siis tuleb teha. Muidu istud ja surud oma soovid alla ja mis sellest kasu kellelegi 💛
Ma arvan, et kolimise ja upgrade vastu pole inimestel midagi. Pigem lihtsalt soovitatakse mitte liiga suurt ja riskantset kodulaenu võtta. Kui hinna ja intresside tõusuga jõuab eramaja üleval pidada ja laenu maksta ja remontida, siis kes keelab.
Aga ega keegi meist Malluka rahakoti sisse ei näe ja hoiatused ongi ju vaid hoiatusteks.
Jah, see on muidugi arusaadav ka, et kas on üldse mõtet, eksole 😀
Lapsena kolisin 4x, täiskasvanueas olen kolinud 10x? vist jah, 10. 😀 ja võin öelda, et mul pole lapsena kolimisega seoses kodutunnet olnud ja vist täiskasvanuna ka suva olnud, kus elan?. Ainus kodutunne on mul maal vanaema-vanaisa juures, sest see koht on koguaeg olnud ja ei kao kuhugi.
Lapsena püsiv kodu oleks kindlasti palju mõnusam olnud 🙂
Tegelikult olen täiskasvanuna kolinud 13x ja ma olen paar aastat sinust noorem 😀
On üks ütlus, mis minu arust maailma õigeim: kodu on seal, kus on süda. Minu arvates loeb lastele ainult ja kõige rohkem see, et nad saavad koos emaga olla, või siis ka isaga loomulikult. Ehk siis et oluline on KELLEGA olla, mitte KUS olla.
❤️
Jagasime vennaga korteris tuba, kuni mina olin ca 8-9 ja vend üle 10. Siis kolisime majja ja saime mõlemad oma toa. Mäletan, et see oli nii suur asi ja eks see oli ka mõnes mõttes õige vanus, et lõpuks oma tuba saada, aga enne seda vennaga tuba jagades on ka just head mälestused, kuidas narivoodisse onni ehitasime ja kuidas just oli turvalisem magada kui teine ka samal ajal toas. Tol ajal jagasid enamus sõpru ka oma õdede vendadega tube ja ei osanud nagu isegi mõelda, et millestki ilma olen jäänud. Osadel klassikaaslastel oli veel nii, et vanemad magasid elutoas ja ruumi väga kellelgi ei olnud. Meeles on ka korterist ikkagi soojad mälestused. Majja kolides muidugi elukvaliteet paranes märgatavalt, aga ka korteris käisime üksi õues mängimas. Pigem loeb ikka see, et oleks vanema/te lähedus ja armastus olemas, mitte mitme ruudune tuba on ja kui mitu korda kolid.
Haha ma vist päevateki tiimis 🥹 Kui mingi 2ne olin, kolisime Kalamaja puuküttega korterist Mustakale ning kuna mul ühtegi mälestust Kalamajast pole, on Mustaka korter mu üks ja ainus lapsepõlvekodu. Huvitav on see, et olen alati ringiga siia tagasi jõudnud ka täiskasvanueas ja nüüd elangi jälle siin ja ei kavatsegi mujale kolida. Tütrega elasime kuni ta kooliminekuni Vana-Lasnamäel, mis oli üks hirmus koht, kuid tema räägib nostalgiaga senini oma lapsepõlveradadest Katusepapi tänaval, niiet ilmselt on tema ka tiim päevatekk ja lapsepõlverajad 😀
Kolimine on kindlasti põnev sündmus, aga kui lapsed on juba nii suured, et sõlmivad sõprussuhteid, ei ole vist üldkokkuvõttes siiski tore, kui pead oma sõbrad maha jätma ja uues kohas uuesti alustama.
Sünnist kuni 22-aastaseks saamiseni elasin paneelmaja korteris. Koht, mida ma iial koduks pidada ei suuda, kuigi oli päevatekk ja sisse tallatud rajad, aga vabandust, minu jaoks rõve paneelikas ja üksteise otsas elamine korruste mõttes. Lapsepõlvekoduks pean ema sünnikodu, kus veetsin vaid suved ja mis paraku maha müüdi, ning mida igatsen. Ma ei mäleta, kus ma seal magasin (ilmselt seal, kus parasjagu pähe tuli või ära kustusin), milline oli mu voodipesu või üleüldse, millised seal asjad olid. Küll aga mäletan ma, kuidas lõhnas Võrtsjärv ja seenesupp. Paneelmaja korter, kus ma elasin üle poole oma elust, on meie perel siiani alles ja mul ei ole hea tunne sinna minna, sest see oli ja on lihtsalt rõve paneelikas, kuigi oli mu kodu. 😀 Hea meelega oleks sealt ära kolinud!
Mäletan 7 korterit kus elasime. Draumat ei ole ja lapsepõlvemälestused suht iga kohaga 😃
No ma ei tea mis vamm see pähe lõi 🤣 traumat pole mitte draumat 🤣🤣🤣🤣
:D:D
draama/trauma ilmselt
ma keelenats ja huvitavad sellised vead 😀
Minu kuueaastane (kes elanud kolmes erinevas kodus Eestis, siis kahes erinevas kodus Ameerikas ja nüüd kuuendas kodus Eestis paar aastat) muudkui lunib, et millal me ometi edasi kolime 😀 nii etteil veel arenguruumi 😉
No mõnele lihtsalt meeldib, mis siis ära teha, kui kolida! 😀 Lapse nõudmisel 😀
Ma arvan, et inimesed arvavadki kogu aeg. Kui ma oma lapsepõlvekodu maha müüsin, siis oli ka igasuguseid arvajaid, et kas kahju pole ja kuidas ma suudan. Ma tõepoolest elasin seal sünnist saadik ja lahkusin, kui õnnestus endale esimene korter osta, aga see ometigi ei tähenda seda, et ma peaksin selle majaga terveks eluks seotuks jääma. Jah, aeg-ajalt meenuvad mingid mälupildid ja tuttavad lõhnad, aga need ongi lihtsalt mälestused. Sinu lastel on neid mälestusi siis erinevatest kodudest. Mis puutub aga turvatundesse või kodutundesse, siis seda ei loo ju füüsiline ruum, vaid seal elavad inimesed. Tõenäoliselt mõjub kolimine lapsele halvasti, kui sellega kaasneb vanema hirm ja ebakindlus, näit ühest kehvast üürikast järgmisesse kolimine majanduslikel põhjustel. Või siis, kui laps peab tihti vahetama kooli või lasteaeda ning pidevalt uue olukorraga harjuma ja uusi suhteid looma.
Olen ka tiim lapsepõlverajad, aga õnneks sinu lastel on ju mõlemad kodu-variandid. Nii põnev kolimine ja uued kohad kui ka üks vana lapsepõlvekodu, sest Kardo maja jääb nende ellu alatiseks. See on tore.
Ma arvan ka, et Kardo päästab praegu päeva 😁
Kardo rääkis just lives, et ta plaan on kunagi kõik maha müüa ja välismaale elama põrutada 😅
Ma arvan, et ta mõtleb siis, kui lapsed suured on juba 😄
Kolisin korra 5a ja maja, kuhu kolisime, on siiani mu vanematekodu. Emaga läbi ei saa ja seetõttu seal kahjuks ei käi, maja seisab suurema osa ajast tühjana, kuna ema elab välismaal. Maja ise seostub minu jaoks nii palju kodutundega, et kuigi me perega otsisime mitme hektari suuruse krundiga talu maale, olime nõus minu vanematekodu ära ostma, mis on 600m2 krundiga linnamaja 🙂 Kõik nurgad on meeles, kõik tapeedid mis tol ajal olid jne. Samas mul on pildimälu ka. Samuti selle kodu lõhn. Naabrid, kes nüüd küll osaliselt vahetunud. Minu jaoks väga oluline kõik see komplekt.
Ise oleme ka perega palju kolinud sh erinevates riikides, linnades. Paar aastat tagasi alles ostsime oma maja, kuhu lastele seda nende lapsepõlvekodu luua.
Mina olen oma elus megapalju kolinud, nii lapsena kui ka nüüd täiskasvanuna ja vastupidi siis minu abikaasa on pm 3 korda oma elus üldse kokku kolinud ja olen avastanud, et minule on see kolimine juurde andnud hoopis suurema “kodutunde” tekitamise ja hindamise osa- kusjuures justnimelt- kodutunne ei ole ASJAD. Need on inimesed ja tunded ja see, et mul on seal kodus hea olla. Kaks korda oma elu jooksul olen pidanud minema tagasi nö algusesse ja hakkama uuesti upgrade’ma- ühekorra peale ema ja isa lahutust ning teise korra siis iseenda pikaajalise suhte lõpetamise tõttu. Mõlemad korrad, nii ise lapsena kui nüüd koos oma lapsega, oleme pigem olnud upgrade üle olnud rõõmsad ja elevil. Mingit traumat mul küll ei ole, isegi siis, kui kolisin ühest Eesti otsast teise totaalse pubekana. Mulle tundub, et pigem just see paaniline “lapsepõlvetundest” kinnihoidmine ei tule tulevikus lastele kasuks 😉 arvaku teised, mis tahes, mina arvan, et tänu neile kolimistele ja elumuutustele olen oluliselt adekvaatsem ka muude elumuutustega kohanema ja mu teine elu moto on samuti sealt tekkinud- ASJAD ei ole ELU. Mõni hoiab eluaeg alles kõiki lapse joonistusi jms ka, mina mitte ja ka mu lapsed oskavad täna oma joonistusi ise ära visata, kui neist enam rõõmu ei tunne, ega eelda, et kuskil on mingi põhjatu ruum, kus mingit arhiivi koguda, millest tegelikult keegi ju rõõmu ei tunne. Meie pere kogub mälestusi ja emotsioone 😉
Kui oma praegusse koju kolisime, oli mu vanim laps 8 aastane. Enne seda oli meil olnud 8 elukohta. Ma ei ütleks, et kolimine teda kuidagi mõjutanud oleks, vähemalt praegu pole aru saada 🙂. Ma ei ole selle üle kunagi juurelnud, aga kui tagantjärgi mõelda, siis tundub, et kolisime ikka müstiliselt palju 😃 Aga nüüd on elu juba peaaegu 9 aastat stabiilselt paigas, nii et tal on aega olnud oma koduradasid talluda küll ja veel.
Mina kolisin väiksena palju. 3 aastane olin, kui vanemad lahku läksid, siis kolisime ema ja vennaga Tallinnas üürikasse, siis millalgi kolisin hoopis isa juurde Tallinna lähedale, kui olin u 8 aastane, siis kolisin ema juurde jälle aga see oli juba teise eesti otsa, mingit aega elasin emaga ja siis kolisin tagasi isa juurde, elasin isaga kuni sain 10 ja isa läks oma tollasse abikaasaga lahku (jumal tänatud 😂), aga siis kolisin ma hoopis järgmisesse eesti osta, aga mitte koos isa ega emaga. Seejärel sai mu isa oma elu korda tagasi ehk leidis uue kodu ning siis ka uue naise(jumal tänatud ka tema eest, ta on minu jaoks mu teine ema) ning isa võttis mu enda juurde tagasi. Põhikooli lõpuni sain siis käija lõpuks ühes ja samas koolis. Pärast põhikooli löppu kolisin ise teise linna kui kutsekasse läksin, pärast kutsekat samas linna ülikool ning siia ma jäingi. Nüüdseks juba 10 aastat, esimesed neli alguses ühikas ja siis üürikas ja üürikast sai ostetud oma kodu (6 aastat täis).
Ütlen ausalt, et minu jaoks see jättis oma jälje. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve kodule, siis selleks on see viimane elukoht (isa, kasuema ja väiksemad vennad ning õde, elavad seal siiani). Kui ma CV-sse pidin panema oma hariduskäigu, siis panin ainult viimase põhikooli (tegelt kokku sai käidud 4s erinevas koolis). Oma lapsele ma seda ei tee. Tahan, et tema saaks käija terve elu 1 lasteaias ja sealt edasi 1 kool kuni 9nda lõpuni, siis valib ise kas gümnaasium või kutsekas.
Ma arvan, et nii palju oleneb inimesest endast, inimese iseloomust ja muudest individuaalsetest faktoritest.
Minu ema ja vanaema ei ole sellest ajast alates, kui mina sündisid, kunagi kolinud ning remonti on nende juures minimaalselt tehtud. Ma mäletan tõesti vanaema magamistoas olnud tapeeti ja seda, kuidas ma selle mustrit uurisin, meie vana diivanit, vaiba kulumisastet, oma lapsepõlve kaltsutekki jmt. Olen nostalgiline ja küllalt kinnine, introvertne inimene, ja kui asjad mulle armsaks saavad, siis on mul väga raske neist loobuda. Kolimine on mulle raske, kuigi olen nüüd 5 aasta jooksul 6 korda kolinud ja üsna harjunud, sest ma pean südame kõvaks tegema ja elupaigale adjöö ütlema – just see tunne, et ma ei tule siia ilmselt enam kunagi tagasi, ja isegi kui tulen, siis see koht pole enam SEE, vaid ma olen lihtsalt külaline, on minu jaoks rasked taluda. Kodu taandumine lihtsalt korteriks on mulle kurb.
Minu parim sõbranna see-eest, ekstravertsem ja aktiivsem tüüp selline, diagnoosiga ATH, ei kiindu millessegi, ta armastab kolimist, tal pole raske vanu asju ära visata ja anda ning uude kohta minek on alati tema jaoks nii põnev. Ta on lapsepõlves mitu korda kolinud ja nüüd viimastel aastatel ka tihti, ja ta pakib juba kuu aega enne kolimist ennast kõik asjad ära ning elab oma kohvrite ja kastide otsas, sest ta ei suuda ära oodata uude kohta minekut! Uus ja huvitav annab ju hea dopamiinilaksu, nagu ta ise seda seletab, ja ta ajab tunnet taga. Vanad asjad ei võrdu tema jaoks millegi oma ja armsaga, nagu minu puhul, vaid vana on lihtsalt igav ja kulunud.
Ma samastun su sõbrannaga 100%😄
kolisin kokku ma arvan 5x kuni olin pubekas ja linna kooli tulin. 😃
Ma arvan, et siin need kes räägivad “issand lastel pole kodutunnet”.
Ma ütleks sellepeale, et kodu on seal kus on su pere, üks betoonist v puidust hoone ei defineeri kodu. 😃
Ma ise arvan ausalt sama 😀 Mis siis, et pere on kahe kodu peale laiali 😀
Eks igaühel oma kogemus ja palju sõltub minu silmis ikkagi perekonnast endast ja suhtumisest. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi, kuid leian, et armastus, millega ümbritsetakse oma lapsi, ongi peamine. Kodu on ikka koht, kus on pere ja süda. Ei oma tähtsust kus see on, vaid pigem kellega sa koos oled ja kes sind ümbritsevad! 🥰
😍
Lapsepõlves kolisime mõned korrad, sündinud Tallinnas, sealt Lõuna-Eestisse kolmeks aastaks ja siis Lääne-Eestisse kui olin 7. Seal elasin kuni tuli aeg kooli minna kaugemale ja see on ka see lapsepõlvekodu oma radadega. Ei päevatekki ega tapeeti ma mäleta, kuna emps tegi remonti praktiliselt iga aasta, siis ei oleks tapeedi värvi võimalik mäletada 😀 Aga oma lastega olen samas kolinud parajalt, suurem poeg on elanud vähemalt 9-s eri kohas, väiksem paar kohta vähem 😀 Aga pole küll aru saanud, et neil sellest mingit traumat oleks, ka mul on iga kolimine tähendanud upgrade’i, vähe paremat kodu. Usun, et lastele on turvatunne rohkem sinust ja sinu suhtumisest, kui sina oled positiivne ja turvaline on ka lastel turvaline! <3
Minu lapsepõlvekodu ja mälestusterajad asuvad külakeses ning majas, kus elasin oma esimesed 18 aastat. Tõenäoliselt olen väga “oma asjades” kinni, sest mäletan, kui meil tõusis päevakorda kõrval majja kolimine (olin toona 14), siis keeldusin ning otsustasin jääda koos vanaemaga. (Ema kolis naabrite poole, õde läks internaati, mina jätkasin koos vanaemaga oma kodumajas). Hiljem olen olude sunnil siiski ka korduvalt kolima pidanud, kuid seda “päris mälestustega” kodutunnet enam nii tugevalt ei ole. Inimesed on erinevad, seega ei saa keegi öelda, mis on õige või vale. Ühel päeval lapsed räägivad sellest kas ja mida nad mäletavad või oma päris koduks peavad.
Ma arvan, et kui kolitakse paremasse, suuremasse, ei ole selles midagi halba. Lapsed on väga kohanemisvõimelised. Ise kolisin alles 18-aastaselt, peigmehe juurde.
Minul oli lapsena 1 kodu ja mu vanemad elavad seal tänini. Hästi tore on sinna alati minna – on vanemad ja on palju toredaid mälestusi. Tapeet ja päevatekk on muidugi aja jooksul korduvalt välja vahetatud 😛
Täiskasvanuna olen aga kolinud korduvalt. Ikka suuremasse ja suuremasse korterisse ja nüüd hiljuti meie soovide järgi ehitatud majja, kuhu plaanime jääda päriseks. Suurem laps, kes on Mariga sama vana, on kolinud 5 korda, väiksem, kes on Martaga sama vana, on kolinud ühe korra. Ma pole kunagi selle peale väga mõelnud, et kolimised võiks lastele kuidagi halvasti mõjuda, aga võta näpust. Suuremale lapsele, nagu hiljuti selgus, on need elumuutused ikka korraliku jälje jätnud, kuigi pealtnäha oli ta kõige uuega alati rahul. Nüüd käime temaga regulaarselt lastepsühholoogi juures ja loodetavasti saab varsti kõik jälle korda. Ehk kokkuvõttes, kõik inimesed on erinevad – ühele on lapsepõlve kodu päevateki muster oluline ja teisele mitte.
Mina elasin sünnist kuni 1 klassini ühes kodus ja siis kolisime ületee natuke suuremasse korterisse, mis vanemad ostsid, et meil oleks vennaga eraldi toad. Seal elasin kuni 18 aastani. Terve elu samal tänaval ikka hea oli ja turvaline, kõik nurgatagused teada. Ãra ei eksinud 😀 ise ka nüüd üritan lapsega ikka võimalikult vähe kolida ja et ei peaks elus mitmes erinevad lasteaias ja koolis käima. See-eest elukaaslane kolis terve lapsepõlve, erinevates linmades isegi, aga tal on trauma sellest, ta vihkab oma ema selle eest. Aga noh seal on ka muid traumasid lisaks, lapsele lihtsalt raske koguaeg kohaneda ja uusi sõpru leida jne.
Mu vanemad kolisid ka korduvalt – erinevatesse asulatesse Eesti erinevates otstes (töö tõttu) ja ma pigem arvan, et mulle mõjus see hästi. Minu kõige olulisemad mänguasjad tulid ju alati minuga kaasa ja ema-isa-vend olid ikka olemas.
Pigem ma arvan, et see asulate vahel kolimine mõjus hästi suhtlemisoskusele – suudan igal pool erinevates seltskondades kiirelt kellegi leida, kellega jutustada ja tunnen end suht igas keskkonnas mugavalt. Ka lapsepõlvest mäletan, et kuhu iganes mindud sai – leidsin kiirelt lapsi, kellega mängida ja nii põnev oli uusi kohti avastada.
Nagu ühele siin vastasin, et ilmselt oleneb iseloomust. Ma ka selline, et mulle pigem meeldib…uuus 😀 Aga ma saan aru, et osadele mitte. Ja kui iseloom on vaiksem ja õrnem, siis ei aita kolimine ka ilmselt suhtlusoskusele kaasa 😀
Tiim kodu on turvaline keskkond, turvalised täiskasvanud ja hoitud olemine. See kes ja kui palju kolib, meh. Jah sõprused võivad kannatada ja peab harjuma uue keskkonnaga aga kunagi nad peavad ju ikka kolima.
Ma kolisin lapsena 2korda. Ja olgem ausad tähtsam on see et keskkond on turvaline ja soojad inimesed kaasas. Harjumine on elu loomulik osa. Mõnikord raske mõnikord mitte.
No meil olulisi muudatusi sõprades vast ei tuleks, kool ja aed jääks samaks. Okei, praeguse hoovi lapsed vb ei satuks nii tihti enam külla, aga ma olen selline inimene küll, et vabalt võin sõpradele järgi minna ja meile tuua, no problemo 😀
Kolisin ühe korra, olin siis 8 (emaema korterist majja), umbes samal ajal kolisid ka mõlemad paarid vanavanemaid enda vanematekodudesse tagasi. Seega mul justkui on need kohad, kus mitu põlve elatud ja palju aega veedetud, kuid ma tõesti ei oska seda kuidagi eriliselt väärtustada. Mulle meenuvad pigem igasugused mitte-nii-toredad mälestused neis käies. Vanavanaisa avatud kirst, vanavanaemad saamas insuliinisüste, vanematekodus olnud draamad jne. Võib-olla oleks vanavanemate korterites, kus nad elasid siis, kui väike olin, teine tunne, ei tea. Aga näe, pole palju lapsepõlves kolinud ja ikkagi ei ole seda päevatekitunnet 😀
Negatiivsed asjad pididki paremini meelde jääma, inimeste aju nii ehitatud 😀
Ma arvan, et see oleneb ka laste vanusest ja iseloomust. Väiksematel läheb see kergemalt. Sellistel lastel ka, kes igal sammul uusi sõpru leiavad.
Kui kuulata sõjaväelaste ja diplomaatide laste lugusid, siis nad küll üldjuhul vist kurdavad selle üle, et kogu aeg koliti ja kogu aeg uus koht ja uus kool.
Samas teil pole see kolimine ju nii ekstreemne, et uus riik, uus linn, uus kool. Kui need asjad paika jäävad, siis pole ju hullu. Ja kui see viimane koht viimaseks koduks jääks.
Ma ise kolisin lapsena ühe korra ja kuigi uus korter oli parem, siis igatsesin väga sõpru, kes vanasse kohta maha jäid. Lisaks vihkasin teismelisena seda, et mitte keegi klassikaaslastest minu kandis ei elanud (aga see oli ka vanas elukohas) ja nüüd on oma lastel samamoodi, sest meie elukohas lihtsalt pole keskastme kooli ja sellepärast kolima nagu ka ei hakka.
Ma arvan, et su lapsed harjuvad selle uue kohaga ka ära ja pole hirmsat traagikat.
Jah, ma ise mõtlen ka, et ilmselt see on iseloomus kinni. Mõni on tundlikum ja mõni lihtsalt pole, koligu ta kasvõi 200x 😀
Lapsena on mul olnud 3 päriskodu ja 4 üürikodu. Mina mäletan hästi oma esimest kodu. Kuna isa oli veits psühh, hakkasime mingiaeg mööda üürikaid elama (olin vanuses 6-7). Lõpuks 8-aastasena saime omaette päriskodu (ema isa läksid lahku). Selles vanuses olin ikka mega põnevil, sain uued sõbrad, vahetasin ka kooli. Mingit traumat ma ei saanud minumeelest. Eks loomulikult oli elevust ja kartust ja kõike, aga kuna väiksena on subt lebo sõpru saada (stiilis: astud juurde ja ütled, et saame sõpradeks), siis oligi see nagu seiklus. Küll aga siis, kui ma olin 13-14 otsustas mu ema korteri maja vastu vahetada ja seda siis teise kohta. Sellest ma sain päriselt mega suure trauma. Kooli ma polnud nõus vahetama, käisingi mitme bussiga kooli ja tagasi, sõpru ma uues kohas ka ei saanud, sest noh 14aastasena sa ei astu enam ligi, et kle saame sõpradeks😅. Hiljem täiskasvanuna läksin samasse kohta küll tööle ja sain tuttavaid ka, aga trauma vist siiani. Nt mu laps on küll alles 8 aastane, aga arvestan tema sooviga, et kooli ta vahetada ei taha, seega pean siiasamma lähedusse leidma elamise, kui kolimiseks läheb. Kolida on meil lõpuks vaja, sest hetkel elame 2toalises korteris, sündis uus laps juurde ja üldse on siin kitsaks jäänud. Tahaks vähemalt 4toalist korterit, ideaalis maja. Kahjuks kv on ikka täiesti tühi. Ma ise ka ei salli uusi muutusi ja uut keskkonda (ka tööd ei kipu vahetama, enne kui ära koondatakse ja mind lihtsalt mugavustsoonist välja tõugatakse🤣). Seega ma siis enda kogemusele tuginedes ütlen, et koli oma kolimised praegu ära, kui lapsed veel alles väiksed on. Hiljem pubekana võib selline muutus mingil määral ikkagi trauma põhjustada.😅
Jah, sellega ma juba arvestanud, et kui kolin, siis olen mina see, kes neid kooli sõidutab ja ära toob, et nad kuskilt saja bussiga loksuma ei peaks 😀
Mina olen lapsepõlves väga palju kolinud, sh ka ühest linnast teise. Kogu selle elukorraldusega kaasnes üsna palju traumasid, kuid kodutunnet kui sellist ma ei igatse ja otseselt kodu asukoha muutusega mingeid probleeme ei olnud. Minu jaoks kõige hullem osa oli uude linna kolimine vahetult enne kooli minekut. Kõigil olid lasteaiast oma sõbrad ja mina olin outsider. Lapsepõlvest sõpru mul ei ole ja ilmselt outsiderina kooli minemine aitas omakorda kaasa koolikiusamisele.
Elame hetkel küll oma majas, aga ideaalne see ei ole ja kolime ühe korra nkn. Hetkel olemegi samasse piirkonda krunti otsimas, et maja ehitada. Laps käib küll alles hoius, aga lapsele peab jääma üks lasteaed ja kool seniks, kuni ta ise otsustab, et ta ei soovi mingil põhjusel enam nt selles koolis käia. Nt minu unistus on üldse kolida Lõuna-Eestisse, aga seni kuni lapsel on siin kõik harjumuspärane ja turvaline, nii kaua ma seda ei tee. Vb kui ta gümnaasiumisse/ülikooli läheb, siis saame seda teemat juba tema endaga arutada ja otsuseid teha. Nii et ära kolimise pärast muretse. Lapsed saavad aru, et uues kohas parem ja mõnusam ja see jätab neile positiivse emotsiooni. Oluline on see, et mitu asja korraga ei muutu (kodu, lasteaed jms). Sinu puhul jäävad ju kõik muud asjad samaks, seega sinu lastega on ilmselt kõik väga hästi 🙂
Jah, kooli ja lasteaeda ei vahetaks ma neil nagunii. Esiteks juba selle pärast, et Kardo ei sõida ju autoga ja tal oleks väga keeruline niimoodi lapsi viia ja tuua. Kuigi mul on siin Laagris kohe maja kõrval lasteaed ja üle tee kool, mega mugav oleks küll, ei hakka isegi salgama 😁 Aga olen nii mõelnud, et kui ise peakski kuskile kaugemale kolima, siis arvestangi kohe, et selle võrra on kooli ka aiatee MULLE pikem sõitmine ja orgunnimine, ega lapsed ju kolida soovi, mina sooviks 😀
Ma olen elu jooksul 13-14 korda kolinud – lapsena umbes seitse. Mul ei ole ühtset lapsepõlvekodu, aga ma elasin kuni 11-ndani eluaastani Puhjas (kus ma ka korda kolisin – esimest korda ei mäleta, olin aastane umbes). Ja kui keegi mu lapsepõlvest räägib, siis minu jaoks on see Puhja. Jah, ma tunnen suurt sidet ka Tartuga, kus ma pikalt elasin ja Põlvaga, kus ma praegu elan, kuid lapsepõlv ja Puhja on minu jaoks samatähenduslikud sõnad, kuigi ma kolisin Tartusse oma 11-ndal sünnipäeval.
Seega ma olen tiim, et ei pea üks lapsepõlvekodu olema 🙂
Ma arvan ka, et olenemata kolimisest on ikka mingid kohad, kus rohkem meeldis ja mida rohkem mäletad. 🥲