Imelik on see, et veel aasta tagasi võisin ma käsi südamel öelda, et ma ei tahaks kuskil tööl käia. Ikka jube mugav oli see elu, kus ärkad millal tahad, teed tööd, millal tahad ja kui üldse midagi ei taha, siis ei tulegi päev läbi voodist välja, vaid vahid seal Netflixi. Nüüd olen ma varsti juba kolm kuud tööl käinud ja pean tunnistama, et mulle väga meeldib! Kohe päriselt kah.
18 kommentaari
Töötan koolis tugiõpetajana ja pärast ülikooli lõpetamist saab minust eripedagoog. Tegin erialavahetuse ja ma olen niiiiii rahul. KOVis olen ametnikuna ka töötanud, lisaks juhatanud paari KOV allaasutust. Meeldis ka väga aga eripedagoogika valdkond on minu jaoks kordades südamelähedasem.
Töötan lasteaiaõpetajana 🙂
Lasteaias algab 8-s aasta, alustasin assistendina. Lõpetasin baka, alustasin õpetajana. Nüüd lisaks alustan alushariduse magistris.
Olen rohkem kui rahul! 😍
Kui 2011 palgaarvestajaks läksin siis öeldi, et see on nii rutiinne töö, et sul hakkab varsti igav. Nüüd, 11 aastat hiljem, ootan ikka veel seda hetke, kus igav peaks hakkama, nii palju uut infot tuleb kogu aeg peale, Soomes on igal erialal oma kollektiivlepingud, mida uuendatakse iga aasta-paari tagant, süsteemimuudatused. Jama ainult, et puhkust väga pikalt ei saa, üle kahe nädala naljalt ei saa, kuna deadline’e on palju ja lühikesed. Mulle väga sobib!
Hästi oluline on tööga rahul olla, sest seal viibime ju nii suure osa päevast.
Minul algab neljas aasta õpetajana ja ka väga meeldib. Viis aastat tagasi poleks iial uskunud, et selline töö mulle sobib ja võiksin seda armastada :).
Õpin just veokijuhiks. Ja iga sekund roolis olles tunnen, kuidas ma rämedalt naudin seda. Ootan juba, et saaks euroopasse minna ja uusi maid avastada. Ja podcaste kuulata 😂
Mina olen hetkel ametilt teller valuutavahetuses ja sealt kõrvalt käin pildistamas. Varem, st enne lapsi, olin tööl fotograafina firmas, mis käis üle Eesti lasteaedades ja koolides pildistamas. Väga meeldis aga ära koondati 🤷🏻♀️ Praegune töö algselt pidi olema selleks, et raha saada aga ootamatult hoopis väga meeldib kah 😀 Ja no töökaaslased on imelised 🤗 Vähemalt siiani(alustasin juuni alguses) on emotsioon 99% positiivne 🙂
Politseiametnik. Jaa I love my job 🥰😍 rutiine ei ole, pidevas liikumises, never ei tea mis päev tööb. Täpselt mulle ❤
Minul on ses suhtes huvitav lugu rääkida 😀
Alustama peab algusest st koolist.
Koolis õppisin ma päris kehvasti. Tegelikult pea küll võttis, kuid viitsimist ei olnud ja keegi sundinud ka, st olid kuid huvialad tähtsamad, nagu laulmine, tantsimine jne. Peale 9 klassi läksin õppima kutsekooli, kodumajandust- ma ei saa praegu üldse aru, mis mul peas siis toimus ja mida ma mõtlesin, mis erialal ma pärast tööle hakkan selle haridusega.
Edasi oli mul muidugi palju erinevaid töökohti, nii kalatöötleja, müüja, toateenindaja jne jne, kuid äkki mingi 30 eluaastast käis minu peas läbi mingi krõks, mis ütles, et võta ennast kokku, tee midagi, sa ju suudad. Ära jää ühe koha peale, hari ennast, pürgi edasi.
Edasi läks ametikohtadega nii:
Majapidamisjuht hotellis, büroojuht hotellis, personalispetsialist ühes suures tootmisettevõttes ning sel ajal mil sel ametikohal töötasin, lõpetasin ülikooli ning peale seda juhtus midagi väga eriskummalist. 1,5 aastat tagasi pakuti mulle vabrikudirektori ametikohta. Minul oli esimene reaktsioon: whaaaat? Mina ja vabrikut juhtima, ja veel keemiatööstuse vabrikut, kui koolis oli minu keemia hinne 2? Kuid kuna eelmine ametikoht hakkaski igavaks muutuma, siis mõtlesin et tulgu mis tuleb, kuid võtan selle pakkumise vastu. Mõtlesin endamisi, et selline võimalus ja pakkumine tuleb vist küll elus üks kord ning seda ei saa käest lasta, kui ei saagi hakkama, saan ju alati loobuda ja minna ükskõik kuhu ettevõttesse personali tööd tegema.
Nüüd ma siin siis olen keemiatööstuse vabriku direktor, kellel on 135 töötajat, põhiliselt vene keelt kõnelevad meesterahvad 😀
Võin öelda, et selle 1,5 aasta jooksul oli mul tahtmine vähemalt 20 korda alla anda ja ära minna, kuid mul on niiiiii head ja toetavad kollleegid ja jube arusaav juht, et on suutnud mind kõik need korrad ümber veenda ja sisendada mulle seda, et saan hakkama ning olen hea juht,
Mulle meeldib- jube raske on, siiani ei saa veel kõigest aru, mis toimub ja miks toimub, kuid arenen iga päevaga üha enam, õppin pidevalt midagi uut juurde, saan paju suhelda, organiseerida jms, ning oskan juba ka paljudes asjades kaasa rääkida ja ka vaielda.
Väidetavalt olen teadur, kuigi endale tundub küll, et nolgist õpipoiss. 😀 Ent töö meeldib üliväga, alustasin 16 aastat tagasi samas asutuses ja vabatahtlikult mina sealt ei lahku. Juba ainuüksi mõte sellest, et peaksin kella pealt hommikul kuskil kohal olema, on hirmutav. 😀 Kuigi tean, et harjuks ka sellega ja omad plussid on kindlal tööajal samuti.
Mina olen ka riigitöötaja ühes teises ametis. Olen tööga rahul ja meeldib kodukontori ja üldiselt paindlik töökorraldus, st nt suvel saangi ringi trippida suht palju, korra isegi olime neli päeva Itaalias nii, et tegin päeval tööd, õhtul chillasime ringi. Töö konti ei murra ja on pigem isegi lebo. Ainus, millega rahul pole on palk, sest erasektor pakub sellise töö eest peaaegu et topelt palka ilmselt.. aga noh, eks siis poleks ka töö nii lebo ja paindlik vb. Juba mitu kuud olengi tegelikult mõelnud, kas peaks erasse üle liikuma.
Ma olen seda jah kuulnud, et erasektor maksab rohkem, päris paljd liiguvad võimalusel sinna üle. Ma samas ei teagi, mis see “normaalne palk” on, sest viimane kord kui ma ajakirjas töötasin, sain ma mingi 750 euri palka 😀 Aga no see oli miljon aastat tagasi kaa.
Hetkel töötan lennukimehaanikuna, aga õige pea olen dekreeti minemas, niisiis mitte enam kauaks. Tõenäoliselt samale tööle tagasi ei lähe, lihtsalt lapse kõrvalt ei kujuta ette end sellist tööd tegemas. Iseenesest töö muidugi meeldib, on ka muidugi kehvemaid päevi ja ebameeldivamaid töid kus mõtlen, et pagan-annaks alla, aga laias laastus olen ikkagi rahul.
whaaaat, lennukimehhanik kõlab ikka VÄGA uhkelt :D!
No mdea, enne seda ehitasin ja hooldasin CNG gaasitankureid, mu arust see oli isegi uhkem 😄 vastutus oli kindlasti 3x suurem kui praegu lennukimehaanikuna.
Ma olen küll hetkel beebiga kodune aga enne töötasin restos teenindajana ja mulle niiiniii väga meeldis. Alati uued ja huvitavad olukorrad ja no vahva oli vaadata, kuidas nt lauda istunud tõredast inimolevusest sai mõne hetkega naeratav isiksus, kellel lihtsalt kõht oli liiga tühi või vajas mõnda komplimenti. Kuidas õppisin erinevaid isiksuse tüüpe eristama, kuidas nendega suhelda, kuidas neid tundma panna, et nad on oodatud jnejne. Nii palju aspekte. Piisas väga väikestest asjadest .. eks oli frukte ja ja eriti hea tunne oli, kui ka need enda käpa alla said.
Tead, ma olen ka aastaid olnud klienditeenidaja ja see oli tore küll 😀 Sai täiega suhelda ja a-la-ti oma sammud ka täis 😀
Mina olen sekretär-assistent patendibüroos ja see on täiega äge. Otsisin aastaid oma suunda ja eks selline sekretär-büroojuht-infokorraldaja suund oli hingele,del kevadel lõpetasin Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala ka seega superluks elukeme kuigi eelmine nädal oli puhkus ja homme tapab mind infoüleküllus hommikul 🙈
Aga samas pole üldse seda efekti, et deem ei viitsi tööle minna. Kollektiiv on super, palju minu masti inimesi ja täitsa igatsen hommikusi kohvipause.
Hommikune ja õhtune 50km tööle sõitu on meeldiv aeg endale. Praegu peaks oma rahaasjade inventuuri tegema ja uuel nädalal shopingutuuri tegema, aastaga on kõik mu kontori outfitid täiega läbi kantud ja villand on ka, vajaks vaheldust aga oh ei kutsu shoppama.
Ma sõidan mingi 12 mintsa tööle ja vahel mõtlen, et sõit võiks pikem olla, jõuaks rohkem podcasti kuulata 😀