Kui tihti teie selle peale mõtlete, et mis sorti inimene te olete? Ma arvan, et üldiselt me kõik arvame pigem, et me oleme head inimesed, eks? Muidugi on igaühel mingid väiksemad vead, aga laias laastus ma usun, et kõigil on lootus pigem heade inimeste gruppi kuuluda. Noh, seda juhul, kui halva inimese alla lähevad mõrtsukad, vägistajad, vägivaldsed inimesed ja täiesti südametud tüssajad.
11 kommentaari
Mul mingi teema, et elukaaslasega ei taha asju làbi arutada, ei oska vôi julge, pigem lykkab probleemi edasi. A lapsel kooliasjades kohe ise helistan puurin, rààgin lapsega kôik làbi jne, et probleem kasvada ei jôuaks. Seda ilmselt sel pôhjusel, et minuga noorena tehti vastupidi ja mina enda lapsega seda viga korraga ei taha aga suhtes ometi làheb see muster edasi. 🙉
Lastega ongi minu meelest palju lihtsam 😀
Ma ei tea mis sorti inimene ma olen, isegi selise vanuse 57 juures mitte.
Üks ütleb, et olen jube enesekindel, teine soovitab-paluks rohkem enesekindlust-juhtus see samal päeval. Samoodi muude iseloomu omadustega, keegi peab sind toredaks, humoorikaks, abivalmiks ja keegi mitte. Selliseid vastakaid arvamusi kuuldes võta kinni kus se tõde on. Eks me näi siis inimestele niisugustena, nagu nemad meid näevad, nende mõõdupuu järgi. Ise tunnen end oma valitud teel üldiselt hästi. Ka siis, kui on madal-seis. Ometi on olukordi ja inimesi, kus ma kobaks, käpardiks ja kõnevõimetuks muutun. Pärast imesta ise ka mis siis nüüd juhtus. Üldiset usun et suurem osa inimesi ei plaani kurja aga nad väljendavad end väga valesti. Stiilis tahtsin head aga läks nagu alati… 🙂
Mind ajab muigama, sest see teema tõi meelde ühe igapäevase riiukuke töö juurest. Ise see kukeke arvas, et on väga rahulik inimene ja teda on raske vihastama panna. Meil kõigil silmad imestusest pärani. No mis sa oskad kosta sellisele, ütle tõde ja saad kohe plahvatuse osaliseks või siis haub kättemaksu.
On ainult üks õige lahendus, mõte, otsus- see, mille tema välja käib. Tal oli ka komme vihastades juurde anda/mõeldud/ kuuldud hääle toon ütlejale sinna, kus selleks teisel mingit põhjust või poiti polnud. Ehk isiklik “härja punanelipp” lehvis tal pidevalt silme ees. Mõrtsukas ta ei ole, aga ebastabiilne küll- kohe väga. Kas ta kannatab panna toreda/hea inimese kategooriasse?
Ainult enesekeskne eeldab, et sa näed ta ajju -mis sind käivitas ja sinu ootamtu ja ehk kummalise ja võibolla ka antud hetkes kohatu küsimus tekitab vastu küsimuse? Nagu see mis vaibad? Peab ikka närvipundar olema või ikka veel teismelise laadiga, et selline asi viha tekitab. Viha tekib ikka sellest, et asjad ei ole nii nagu MINA TAHAN. Sa võid ju alati öelda- ma tahtsin, et …… (sinu soov) aga pead arvestama ka sellega, et alati ei pea sa oma tahtmist saama. Antud juhul räägin ma pisiasjadest, mitte elumuutvatest otsustest, sest argi tülid saavad alguse just neist. Ei saa muuta teist, saab muuta enda suhtumist.
Ma pean saama vihasena ennast kohe ventileerida. Välja vihastada on mind aga raske. Olen suht pika süütenööriga, aga kui ma juba vihastan, on mul õnneks paar turvaisikut, kes on nõus mind kuulama. Vanasti kurtsin tunni aja jooksul oma häda poolele maailmale, vanusega õnneks see loll komme ära kadunud, sest naabri Mallet tegelt ei koti mu mured. Ma valjusti rääkides analüüsin ennast ja tekkinud olukorda. Aga omaette mulle rääkida ei meeldi, mistõttu on mul väga vedanud, et mul on kaks lähedast, kes on sellega täiesti ok, kui nad vahel peavad mu monoloogi kuulama ja annavad ka adekvaatset ja konstruktiivset nõu. Talun kriitikat ka päris hästi ja ausat raputamist olen ikka paar korda vajanud. Abikaasa oli vanasti see vaikne vihastaja ja see ei sobinud mulle üldse. Õhk oli niikaua paks ja pinev kuni ta siis suu avas ja tema puhul võis see võtta mitmeid päevi. Õnneks ta ka enam ei viitsi vait olla. Lahendame erimeelsused kohe, kui need tekivad ja elu palju ilusam.
Ma olen selles teemas täpselt nagu sina. Närvi lähen harva, kui väga ei suruta, siis olen pigem vait ja kui edasi surutakse, on pommiplahvatus. Ma seda absoluutselt ei mäleta, millal ma üldse viimati närvi läksin, nii et ei oska ka öelda, mille peale. Ilmselt pidi see siis väga ammu olema. Sellised väiksemad ärritumised tulevad nii korraks, et ma unustan kohe ära, miks üldse ärritusin.
Mul tihti sama jama 😀 Solvun ja siis ei mäleta enam miks 😀
Ma kah olen vait pigem ja olen omaette vihane suurte asjadega, aga samas ma võin lampi mingi hääletooniga öeldud asjade peale täiega närvi minna 😀
Nt tulin reisilt koju ja elukaaslane oli kodus. Jõudes näen, et lampi kõik vaibad maast ära korjatud. Küsin, siis et miks ära võttis vaibad. Esiteks, ta küsib et mis vaibad ???? Ja siis et ta ei tea ju. Omg see ajab mind praegugi närvi 😀 KES SIIS VEEL PEAKS TEADMA?!?!
nii et ma ei tea 😀 enamasti ma ikka ülirahulik ja pigem naeran igast olukordade üle.
Aga jah sama, lapsed ei suuda mind ilmselt kunagi närvinärvi ajada.
Ma vist olen psühhopaat, aga isegi mõte sellest olukorrast, et keegi küsib “mis vaibad” ajab mind veits närvi 😀 Mehed….
Ma olen terve elu super lühikese süütenööriga olnud ja pigem ärritun väga kergelt. Juba mu lapsehoidja oli mu emale öelnud, et kui Karolin vihastab, siis kõigi keha rakkudega. Ehk siis pigem not fun. Aga nüüd kus ma olen rase, olen ma nagu ümber vahetatud. Mind on väga raske närvi ajada ja kui see isegi õnnestub, siis ma reageerin sellele vait jäämisega. Loodan, et peale sünnitust jääb seis samaks, sest tegelt ei ole üldse tore kellegi peale vihastada või karjuda. 😁
Ma ka VIHKAN vihastamist, see konkreetselt viib tüki minust endaga kaasa 😀 Aga see, et sa rasedana tsill, see on küll huvitav, ma olin siis küll mega ärrituv 😀