0
SUHETEST

kuidas te vihaseks lähete?

19. september 2022

Kui tihti teie selle peale mõtlete, et mis sorti inimene te olete? Ma arvan, et üldiselt me kõik arvame pigem, et me oleme head inimesed, eks? Muidugi on igaühel mingid väiksemad vead, aga laias laastus ma usun, et kõigil on lootus pigem heade inimeste gruppi kuuluda. Noh, seda juhul, kui halva inimese alla lähevad mõrtsukad, vägistajad, vägivaldsed inimesed ja täiesti südametud tüssajad.

Aga kui seda “pahade” ringi laiendada, siis võiksin ma öelda, et sinna võiksid kuuluda ka enesekesksed, manipulatiivsed, ignorantsed, targutajad, ussitajad ja valetajad. Seda ma siiski teha ei taha, sest muidu peaksin ennast ka halvaks inimeseks liigitama. Ilmselgelt on mul elus olnud hetki, kus ma teen üht koma teist valesti ja alles pärast mõistan, et see ei olnud võib-olla kõige kenam tegu.

Miks ma seda juttu üldse ajan on seetõttu, et ma hakkasin mõtlema iseenda negatiivsetele iseloomuomadustele. No näiteks see, et ma unustan alati kõik asjad ära. Mitte et võtmete kaotamine just suur traagika oleks, aga no näiteks kui hea sõber ütleb, et tal laps on mega haige, siis ma olen vist viimane inimene, kes järgmine päev küsib, et noh, kuidas lapsukesel ka läheb. Mitte et mind ei huvitaks, aga mul reaalselt lihtsalt ei tule meelde. Ja noh, minu meelest lapsed on kogu aeg on/off haiged, et… Küll nad terveks saavad, mis selle üle ikka leelotada. Khm, täiesti südametu.

Teine väga kehva omadus on see, et ma võin nullist sajani närvi minna. Konkreetselt piisab ühest väiksest triggerist ja ma olen nii ärritunud, et võin lausa häält tõsta. Kes mind vähegi teab, siis väga tihti seda ei juhtu, mistõttu on see mulle ka alati ehmatav kogemus. Küll aga olen ma iseennast analüüsides aru saanud, et ebamugavas olukorras ma teengi ühte kahest: kas jään täiesti vait või lähen super närvi.

Vait jään ma pigem sellepärast, et tean juba ette, et mega vihasena olen ma nii kuri, et neid sõnu pole mõtet üldse välja öelda. Aga kui mul ei lasta vait olla ja edasi surutakse, siis tuleb deemon välja ja proovi sa teda nüüd enam puuri tagasi toppida. Pole võimalik. Ma olen isegi ükskord öelnud, et kui ma juba närvi lähen, siis soovitan endaga kõneleda samal toonil, kui sa räägiksid tänaval hulluga, noaga vehib. Nice and easy now…

Tiktok õpetas mulle, et ma olen suhetes see avoidant attachment style’iga inimene. Ma vist enne ka sellel teemal rääkinud, aga mul on tunne, et see peab täitsa paika, sest mulle tundub alati kõige loogilisem rasketest olukoradest “põgeneda”. Selleks on palju viise, telefonis või arvutis on kõige lihtsam – paned toru ära, chati kinni, arvuti kinni, lülitad telefoni välja ja huh, põgenetud. Päris elus on võimalik ka muidugi ära minna, aga üldiselt näeb see minu puhul välja selline, et ma lihtsalt vaikin. Konkreetselt sulgun endasse ja kui mind siis ka rahule ei jäeta, siis noh… ma juba ütlesin, mis juhtub. Muuseas, mu terapeudi sõnul on ka see “põgenemise” viis. Sa lihtsalt ütled nii palju nõmedaid asju, et teine inimene ometi ISE ära läheks ja sa rahus üksi molutada ja kassida saaks.

Ja ma saan mõistusega aru, et see ei ole ju tegelikult õige. Et ma saan rahulikult ka enda pointi avaldada, aga mul on ausalt sellistes olukordades tunne nagu mingil metsikul loomal, kes on lõksu püütud. Ole rahulik? Sorri, no can do! Umbes pool tundi vaikust, alles siis ma võib-olla suudan hakata ütlema asju, mis ei kõla super kurjalt. Enne seda pole mõtet üritadagi.

Õnneks on kõik mu sõbrad sellest vist aru saanud ja kui neile vähegi tundub, et ma solvun, jätavad nad mu hinge korraks rahule ja umbes tunni pärast ma isegi ei mäleta, et midagi olnud oleks. Ühe sõbrannaga avastasime, et kui alustada lauset sõnaga “musu”, siis see kruvib isegi ebameeldivalt vestluselt natukene seda agressiivsust maha ja jutuajamisest saab palju suurema tõenäosusega asja. Nüüd saab kõik jutud rahus räägitud.

Ma vist siinkohal pean mainima, et see kõik kehtib ainult täiskasvanud inimestega. Lapsed ei suuda mind IIAL nii närvi ajada nagu täiskasvanud inimesed, upss.

Nii et kuhu ma jõuda tahtsin on see, et ma nagu tunnen, et see oleks mingi asi, mida ma teoorias peaks enda juures nagu parandama? Aga samas… Teine variant on lihtsalt lasta mul edasi eksisteerida, maha rahuneda ja siis ma saaksin ilma muutumata edasi elada. Ma nimelt vihkan muutumist, sest ma ei ole selles kuigi osav. Ma võin küll MÕELDA, et ma järgmine hetk käituks nii või naa, aga kui olukord käes, siis on see konkreetselt viimane asi, mis mulle üldse pähe võiks tulla.

Tooksin siinkohal mõne näite, aga ma ei saa, sest ma olen siin tänapäeval kõikide oma suhete osas maru “salapärane”nagu te kõik aru saanud olete ja ma arvan, et ka selle koha pealt tagasi muutumiseks on mul veidi aega tarvis. Mis see moekas asi on öelda praegu, et omg u guys, austage mu privaatsust ja leave me be! 😀 Mul on nagunii tunne, et kõik teavad enivei kõike, nii et ma kasutaksin praegu jälle oma avoidant style’i ära ja ütleksin, et ah… Elame lihtsalt edasi ja vaatame, mis saab, eksole.

Aga tegelikult ma tahtsin teie käest küsida, et mismoodi teie talitate, kui närvi lähete? Kas te olete minusugused, et on vaja aega ja rahu ja vaikust, et olukorda seedida. Või olete need hullud, kes tahavad kohe kõik läbi rääkida? Ma saan tegelikult aru, et väga palju võib oleneda kontekstist ka, nii et kui muidu ei oska öelda, siis seletage, miks te viimane kord närvi läksite. Mida muud teil ikka esmaspäeval teha oleks, onju 😀

Loe ka neid postitusi!

11 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Kaisa 21. september 2022 at 22:21

    Mul mingi teema, et elukaaslasega ei taha asju làbi arutada, ei oska vôi julge, pigem lykkab probleemi edasi. A lapsel kooliasjades kohe ise helistan puurin, rààgin lapsega kôik làbi jne, et probleem kasvada ei jôuaks. Seda ilmselt sel pôhjusel, et minuga noorena tehti vastupidi ja mina enda lapsega seda viga korraga ei taha aga suhtes ometi làheb see muster edasi. 🙉

    • Mallu
      Vasta Mallu 23. september 2022 at 12:14

      Lastega ongi minu meelest palju lihtsam 😀

  • Avatar
    Vasta väike Myy 21. september 2022 at 14:48

    Ma ei tea mis sorti inimene ma olen, isegi selise vanuse 57 juures mitte.
    Üks ütleb, et olen jube enesekindel, teine soovitab-paluks rohkem enesekindlust-juhtus see samal päeval. Samoodi muude iseloomu omadustega, keegi peab sind toredaks, humoorikaks, abivalmiks ja keegi mitte. Selliseid vastakaid arvamusi kuuldes võta kinni kus se tõde on. Eks me näi siis inimestele niisugustena, nagu nemad meid näevad, nende mõõdupuu järgi. Ise tunnen end oma valitud teel üldiselt hästi. Ka siis, kui on madal-seis. Ometi on olukordi ja inimesi, kus ma kobaks, käpardiks ja kõnevõimetuks muutun. Pärast imesta ise ka mis siis nüüd juhtus. Üldiset usun et suurem osa inimesi ei plaani kurja aga nad väljendavad end väga valesti. Stiilis tahtsin head aga läks nagu alati… 🙂

  • Avatar
    Vasta Tyy 21. september 2022 at 14:16

    Mind ajab muigama, sest see teema tõi meelde ühe igapäevase riiukuke töö juurest. Ise see kukeke arvas, et on väga rahulik inimene ja teda on raske vihastama panna. Meil kõigil silmad imestusest pärani. No mis sa oskad kosta sellisele, ütle tõde ja saad kohe plahvatuse osaliseks või siis haub kättemaksu.
    On ainult üks õige lahendus, mõte, otsus- see, mille tema välja käib. Tal oli ka komme vihastades juurde anda/mõeldud/ kuuldud hääle toon ütlejale sinna, kus selleks teisel mingit põhjust või poiti polnud. Ehk isiklik “härja punanelipp” lehvis tal pidevalt silme ees. Mõrtsukas ta ei ole, aga ebastabiilne küll- kohe väga. Kas ta kannatab panna toreda/hea inimese kategooriasse?
    Ainult enesekeskne eeldab, et sa näed ta ajju -mis sind käivitas ja sinu ootamtu ja ehk kummalise ja võibolla ka antud hetkes kohatu küsimus tekitab vastu küsimuse? Nagu see mis vaibad? Peab ikka närvipundar olema või ikka veel teismelise laadiga, et selline asi viha tekitab. Viha tekib ikka sellest, et asjad ei ole nii nagu MINA TAHAN. Sa võid ju alati öelda- ma tahtsin, et …… (sinu soov) aga pead arvestama ka sellega, et alati ei pea sa oma tahtmist saama. Antud juhul räägin ma pisiasjadest, mitte elumuutvatest otsustest, sest argi tülid saavad alguse just neist. Ei saa muuta teist, saab muuta enda suhtumist.

  • Avatar
    Vasta N38 20. september 2022 at 21:52

    Ma pean saama vihasena ennast kohe ventileerida. Välja vihastada on mind aga raske. Olen suht pika süütenööriga, aga kui ma juba vihastan, on mul õnneks paar turvaisikut, kes on nõus mind kuulama. Vanasti kurtsin tunni aja jooksul oma häda poolele maailmale, vanusega õnneks see loll komme ära kadunud, sest naabri Mallet tegelt ei koti mu mured. Ma valjusti rääkides analüüsin ennast ja tekkinud olukorda. Aga omaette mulle rääkida ei meeldi, mistõttu on mul väga vedanud, et mul on kaks lähedast, kes on sellega täiesti ok, kui nad vahel peavad mu monoloogi kuulama ja annavad ka adekvaatset ja konstruktiivset nõu. Talun kriitikat ka päris hästi ja ausat raputamist olen ikka paar korda vajanud. Abikaasa oli vanasti see vaikne vihastaja ja see ei sobinud mulle üldse. Õhk oli niikaua paks ja pinev kuni ta siis suu avas ja tema puhul võis see võtta mitmeid päevi. Õnneks ta ka enam ei viitsi vait olla. Lahendame erimeelsused kohe, kui need tekivad ja elu palju ilusam.

  • Avatar
    Vasta Evelin 20. september 2022 at 20:05

    Ma olen selles teemas täpselt nagu sina. Närvi lähen harva, kui väga ei suruta, siis olen pigem vait ja kui edasi surutakse, on pommiplahvatus. Ma seda absoluutselt ei mäleta, millal ma üldse viimati närvi läksin, nii et ei oska ka öelda, mille peale. Ilmselt pidi see siis väga ammu olema. Sellised väiksemad ärritumised tulevad nii korraks, et ma unustan kohe ära, miks üldse ärritusin.

    • Mallu
      Vasta Mallu 21. september 2022 at 10:17

      Mul tihti sama jama 😀 Solvun ja siis ei mäleta enam miks 😀

  • Avatar
    Vasta Liis Er 19. september 2022 at 20:06

    Ma kah olen vait pigem ja olen omaette vihane suurte asjadega, aga samas ma võin lampi mingi hääletooniga öeldud asjade peale täiega närvi minna 😀
    Nt tulin reisilt koju ja elukaaslane oli kodus. Jõudes näen, et lampi kõik vaibad maast ära korjatud. Küsin, siis et miks ära võttis vaibad. Esiteks, ta küsib et mis vaibad ???? Ja siis et ta ei tea ju. Omg see ajab mind praegugi närvi 😀 KES SIIS VEEL PEAKS TEADMA?!?!
    nii et ma ei tea 😀 enamasti ma ikka ülirahulik ja pigem naeran igast olukordade üle.
    Aga jah sama, lapsed ei suuda mind ilmselt kunagi närvinärvi ajada.

    • Mallu
      Vasta Mallu 20. september 2022 at 11:09

      Ma vist olen psühhopaat, aga isegi mõte sellest olukorrast, et keegi küsib “mis vaibad” ajab mind veits närvi 😀 Mehed….

  • Avatar
    Vasta Karolin 19. september 2022 at 17:41

    Ma olen terve elu super lühikese süütenööriga olnud ja pigem ärritun väga kergelt. Juba mu lapsehoidja oli mu emale öelnud, et kui Karolin vihastab, siis kõigi keha rakkudega. Ehk siis pigem not fun. Aga nüüd kus ma olen rase, olen ma nagu ümber vahetatud. Mind on väga raske närvi ajada ja kui see isegi õnnestub, siis ma reageerin sellele vait jäämisega. Loodan, et peale sünnitust jääb seis samaks, sest tegelt ei ole üldse tore kellegi peale vihastada või karjuda. 😁

    • Mallu
      Vasta Mallu 20. september 2022 at 11:07

      Ma ka VIHKAN vihastamist, see konkreetselt viib tüki minust endaga kaasa 😀 Aga see, et sa rasedana tsill, see on küll huvitav, ma olin siis küll mega ärrituv 😀