Mitte et see üldse minu asi oleks või mitte et ma siin kellegi teise suhetest ja elust rääkida tahaksin, aga ma olen viimasel ajal lugenud ühe kaasblogija kirjutisi ja eks netis on silma jäänud ka kommentaarid tema lahutuse teemal. Ma nimesid ei nimeta, ilmselt aimate ise ka. Ja ega mul temast otseselt polegi midagi kirjutada ega öelda. Kahjuks minu käest gossi ei saa – pole pakkuda. Küll aga tahtsin hoopis rääkida, kui tuttav seda kõike lugeda on ja kui kohutavalt vastiku tunde see mulle tekitab. Lihtsalt sellepärast, et ma mäletan veel liiga hästi, kui mina tundsin neid tundeid ja kirjutasin sama juttu ja kommentaarides räägiti minu kohta samasuguseid suvalisi spekulatsioone.
8 kommentaari
Mu poeg oli 5 ja tütar 2, kui nende isaga lahku kolisime. Tütar ei mäleta midagi, poeg ikka rääkinud, et ta mäletab, kui issi meiega koos elas.
Me oleme tänaseks lahus 12 aastat. Ja lastele olen algusest peale õelnud, et emme ja issi olid koos elades õnnetud ja on eraldi elades õnnelikud, seepärast eraldi elamegi.
Ma muidugi pole kunagi pidanud lapsi jagama. Elavad esimesest elupäevast minuga, küll aga käib issi neil külas ja suhtleb nendega telefonis ja internetis.
Aitäh selle postituse eest!
Noh, mis siin ikka tänada. Kes ise sellises olukorras olnud on, ilmselt saab aru, mis ma mõtlen 😀 Kahjuks.
Ma tahaks juba lugeda kommentaare, mis teised kirjutavad 🤣
Mina võiks sulle rääjida räigeid detaile enda eelmisest suhtest, aga ma olen sulle võõras ja siis see oleks suht lamp asi ju sinu jaoks 🤣
Mina sain keskas kiituskirja asjalike küsimuste eest (no ma kõikaeg muudkui küsisin😆). Seega lahkuminekud ja muud sündmused tekitavadki minus küsimusi🙂
Mina ka inimeste õelusest aru ei saa… minul alati kurb meel, kui teistel parasjagu negatiivsed sündmused elus toimuvad.
Õnneks ajaga läheb kergemaks 🙃
Noh, rääkida ikka võid, päris võõras sa küll ei tundu, kogu aeg räägid kaasa siin 😀
❤️
Minu lapsed olid 2 kui laste isaga lahku läksime. Paar aastat hiljem ühel päeval nad küsisid minu käest, et kuidas issi teab, kus me elame?? Täna, 15a hiljem tuleb tõdeda, et nad ei ole oma isa juures mitte ühtegi ööd veetnud ja viimased 6a temast mitte midagi kuulnud. Mitte üht sünnipäevaõnnitlust, lasteaia lõpetamisel käimist, põhikooli lõpetamisest rääkimata. Ainult ähvardada oskas kui kohtu kaudu elatist küsisin (alla miinimumi) ja ähvardust endalt elu võtta, kui mitte maksmise puhul täituri poole pöördusin.
Oeh, vot see teistpidi nadi seis. Et lisaks teisele poolele, kes pereeluga toimetaks, kaotab laps sootuks ka isa. Lapsi küll jagama ei pea, aga kogu koorumus 100% ühel inimesel tundub ikka väääga keeruline. Olgu see siis alimentidega või ilma. Sinu kirjeldatud meest ilmselt väga isaks nimetada saagi..