Nagu vist kõik eestlased, lugesin ka mina seda uudist, et koer oli lapse surnuks purenud. Muidugi palju rohkem infot seal artiklis ei olnud, mis on igati mõistlik. Kuid loomulikult oskavad kõik igal pool kommentaariumis kaasa rääkida, “fakte” loopida ja targutada. Põhiline, mis silma jäi, oli see, et kes üldse jätaks nelja-aastast last kasvõi sekundiks üksinda koju?
22 kommentaari
Selle loogika järgi ei tohiks lapsi ka nende isaga üksinda jätta, sest on juhtumeid, kus silme all väga normaalselt käituvad isad ja mehed on tegelikult värdjad.
Vabandust, vigane tekst läks teele. Kuidas saab seda juhtumit õnnetuseks nimetada!!!???
Teine asi – need kommentaarid ei ole ju selle pere jaoks. Ikka neile, kes nüüd tõsiselt
võiks arendada mõttetegevust sellel teemal .
kuidas saab seda juhtumit õnnetuseks nimetada!!!???
Teine asi – need kommentaarid ei ole ju selle pere jaoks, ikka neile kes nüüd tõsiselt
võiks arnaa mõttetegevust sellel teenal,
Väga kurb õnnetus ja need lapsevanemad elavad elu lõpuni mõttega mis siis kui….
Nii et nende haavale soola raputada ja süüdistada on väga alatu kommenteerijate ja teiste poolt.
Me keegi ei ole õnnetuste eest kaitstud.
Ma hoopis kommenteerin, et Lotte on nii nunnu 😀
Elame aussis ja siin on seadusega keelatud alla 12 aastast last üksi koju jätta, saab suure trahvi kui peaks välja tulema. Ka enamust lapsi ei käi üksi kooli ja tagasi, vanemad sõidutavad, eks siin vb rohkem lasteröövi juhtumeid kaa vm vist. Ise sain kyll 3 aastat vanema vennaga ilusti esimesse klassi jalutatud ja hiljem juba üksi.
Päris paljudes riikides vist keelatud lapsi üksi koju jätta. Hispaanias on nt nii, usas ka raudselt.
Rääkides lastest ja nendega juhtuvatest õnnetustest, on nad siis omapead või kogu pere kodus, juhtuvad need õnnetused nii või naa… meil näiteks mõlema lapse puhul. Noorme murdis oma toas mängides jalaluu ja vanem lendas öösel narist alla… tulemuseks 5 õmblust jalal🫣. Õnnetused juhtuvad meist olenemata, mõndasid ehk on võimalik ära hoida, kui 10 sammu ette mõelda. Kuid kellegi õnnetuse üle parastama hakata… vot selliseid ma ei mõista. Mitte üks hing siin ilmas ei tea, mis temaga juhtuda võib…
Meil on koer, labrador. Näinud lapselapsi nende sünnist saadik. Aga ometi on olnud juhuseid, kus laps enda arust mängib koeraga, kuid koer on kuri ja uriseb. Ja kui nad oleksid kahekesi, siis kes teab, mis nendele urinatele järgneks.
Kõnealusest juhtumist, kahju kõikidest osapooltest. Täiskasvanud siiski peaks suutma ohte ette näha, kahjuks alati see nii ei lähe. Väga kurb lugu ja loodetavasti õppetunniks paljudele.
Norras murdis labrador eelmine aasta aastase lapse maha. Oli ka oma pere laps.
Ma sain ise lapsena näkku hammustada. Koeralt kes ei hammustanud ega urisenud kunagi enne ega pärast seda juhtumit. Silma kõrval endiselt suur arm.
Siinkohal ma tahaks natuke vastu vaielda. Hästi palju sõltub koerast ja kasvatusest. Kui ma tean, et laps ja koer sikutavad mänguasju ja koer uriseb mänguhoos, siis see suht ohutu. Aga kui laps sikutab koera lõugade vahelt nt konti ära ja koer uriseb kurjalt, siis laps ei pruugi aru saada, et koer on kuri. Enamasti ema või isa pahandab koeraga, et “Muki, ära urise” ja koer ei tee lapsele midagi. Aga kui täiskasvanut juures pole ja laps ei saa aru, et koer kuri ja lõpuks võibki rünnata. Ka mina sain koera käest hammustada, sest tahtsin ta käest midagi ära võtta, armid elu lõpuni huule peal, aga õnneks täiskasvanud reageerisid kiirelt ja midagi hullemat ei juhtunud. See koer ka varem kedagi hammustanud polnud. Seega, kui ma natukenegi kardaks, et koer võib hammustada, siis ma ei julgeks väikest last koeraga üksi jätta.
See, mis beebiga juhtus oli ka päris kohutav. Tol päeval vist oli päris tuuline ka? Meil maakohas on järv ja ma pole julenud tuulise ilmaga last maja ette magama jätta, sest kartsin ka, et äkki käru veereb järve (pidurid olid peal). Pigem panin maja külje peale, sest seal oli ohutum. Ja eks alati vaatan ka tuukevaiksema koha või paenen tuppa magama, kui ikka väga tuuline.
Selles osas nõus, et kõike nüüd kartma ei pea ja polegi vaja. Lihtsalt tuleb vb natuke rohkem mõelda, et kas olukord võib olla ohtlik, või mitte. Jah, kõiki ohte ei saagi ette näha, nagu söögitooli õnnetus. Ja seda ma ka ei poolda, et hakatakse negatiivseid kommentaare kirjutama. Vanematel niigi raske.
Ei no mis me ikka vaidleme, ma nõustun sinuga täielikult. Ma ilmselt pole ise olukorras, kus ma peaks üldse mõtlema, et kas jätan lapse ja võõra koera kuskile üksinda, sest… noh, pole nagu ette tulnud ja ei usu, et tuleb ka. Lihtsalt ma sain aru, et see konkreetne õnnetus, seal oli tegemist ju pere oma koeraga vist? Ega mina ka tea. Lihtsalt ennast ajas veidi parakasse, et … Lende ja Mari nüüd Lottega korra üksi jäid, kuigi ilmselt Männikul on nad tuhat korda temaga koos üksinda olnud mingi ajaperioodi (plz siit mitte nüüd välja lugeda, et mu lapsed kogu aeg üksi on 😀 Aga no ala kui keegi poes/aias vms).
Ma pidasingi oma pere koera silmas. Need ju ka kõik nii erinevad. Mõni laseb endaga kõike teha ja elusees isegi ei urise lapse peale. Teine võib kohe naksata, kui nt ta toitu puutud. Mina sain oma tädi koeralt hammustada, ei olnud päris võõras koer.
Aga enamasti koer piirdubki naksamisega ja ei taha tegelikult üldse haiget teha. See surnuks puremine on pigem erand.
Ei loegi välja, et su lapsed koguaeg üksi ja Lotte (Lote?) tundub seda tüüpi koer, kes ei tee kärbselegi liiga 😁
Oleneb.. Kui kaua laps ja koer tuttavad on ja koos kasvanud, koera iseloomust ja ka sellest kas on 1 või 2 koera.
Selles mõttes, et 4aastast last kes pole kuigi kaua veel koertega tutvuda jõudnud ei jätaks üksi koju koertega….
Selles suhtes see uudis eksole.. seal oli siiski naise uue mehe koerad. Amstaffid. Et nad pole ju terve elu lastega koos elanud ja nyyd jarsku laps majas. Niimoodi ei jataks mina ka tegelikult siis võõra koeraga. Ja no amstaff, minu meelest see lööb ka väikse lambi põlema. Minul vähemalt. Samas jah õigesti ütlesid, et kui kõike kardad, siis kuidas üldse on võimalik elada. Ei olegi. Eks tuleb usaldada ja mõelda et seda ei juhtu igapäev ja ongi 1 kord 1000 kui voib juhtuda.
No kuna seal artiklis ei olnud täpsustusi, siis kas saab uskuda kõike, mis kuskil kommentaariumis kirjutatakse? Selles suhtes, et see VÕIB olla tõsi, aga võib ka mitte.
Meile jagati beebigruppi päris chatid 😝 niiet ma tean millest räägin. Seda ei taheta avalikult öelda jah mis tõugu koergi oli, raakimata muudest asjadest. Aga nu arusaadav ka et pere leinab ja ei soovi et tõuga hakataks seostama et see nyyd kuri tõug vms.
Vabandust aga mis lamp põlema lööb, kui jutt on amstaffist. Koer on koer, olenemata tõust! Minul on kodus amstaff ja 3 last, no bbf forever. Kõik on kinnni kasvatuses, mitte koera tõus! 7x ennem hammustab sind mõni väike kirbusuurune koer!
Soovitan lugeda kogenud koertetreeneriga tehtud intervjuud, kes tõi välja, et võitluskoerte pujul tasuks igal juhul pigem ettevaatlik olla, sest need koerad võivad olla ettearvamatud, isegi kui omanik on surmkindel, et nii sõbralik ja hästi kasvatatud. Googeldades ilmselt leiab selle intervjuu kusagilt.
Jällegi “koeratreener” räägib tõust, keda ta omanud pole. Koeratreeneri tiitlit pole kuigi keeruline saada. Koer on eelkõige koer, on omadused ja ohud, mis käivad kõigi koerte kohta, tihti õnnetused juhtuvad, kuna inimesed ei oska lihtsalt koeri lugeda.
Iga 15+ kg kaaluv koer võib olla lapsele ohtlik ja kui vanemat pole kõrval, siis võivadki tagajärjed olla fataalsed. Teiseks tõud, tõsi, et omadusi, mis koeratõule on pikalt sisse aretatud, on raske muuta ja need mingil määral jäävad. Seega võitluskoerana kasutatud tõugude loomuses pole olla sõbralik võõraste loomadega, eriti koertega ja lisaks ka väikeloomadega, sest enne võitluskoeraaegu tapsid need koerad põllul rotte. Need tõud pole kunagi aretatud inimagressiivseks ja neil enamasti puudb ka suuremal määral valve ja kaitseinstinkt. Kõikidel kaitseks/valveks kasutatud koertel (nt saksa lambakoer) on palju suurem loomuomane potentsiaal olla inimese vastu agressiivne. Antud tõu kõige suurem miinus on massiliselt lolle omanikke, rumalad kantpead võtavad endale kõvatamiseks suure ja aktiivse tõu, ei kuluta ega koolitamisele ega oska ka ohumärke näha, kuna nende teadmised koera psühholoogiast on sama kõrged kui ka muudest valdkondadest.
Ega kõigil ei peagi lööma aga minul isiklikult lööb. Ongi suuremad ja jõulisemad koerad keda ma isegi pelgan rohkem kui näiteks retriivereid. Kui kasvavad synnist saati lapsega koos siis jah perega harjunud jn. Aga seal konkreetselt olid uue mehe koerad. Nemad ei ole harjunud et laps majas ju kui enne polnud 😝✌🏻
Meil ka laps aeg-ajalt üksinda koeraga koos olnud. Ei arva, et loom siiski tühja koha pealt ründama hakkab. Olen lapsele söögialla ja peale rääkinud, et loomad on ettearvamatud ning kakkuda, tirida, kallistada ei tasu. Kui laps koeraga üksinda, siis ta vaatab üldjuhul see aeg multasid või teeb mingit muud oma tegevust ja koer elab rahulikult oma elu.