Ma olin kahevahel – kas panen pealkirjaks selle, mis panin, või “Mida sa näed ajakirja kaanelt vs mis kaadri taga toimub”. Aga no jääme siis esimese variandi peale, kuigi ma isegi ei tea, kas mul on üldse sünnis seda postitust niimoodi kirjutada. Tahaks ju endast viisakat muljet jätta… Samas noh, vaevalt, et ma esimene ja viimane inimene maailmas olen, kes olenemata 32 eluaastast ikka nii loll suudab olla, et enda piiri veinikesega ei tea.
27 kommentaari
Viimati kolm nädalat tagasi. Ärkasin esmaspäeva hommikul veel kergelt joogisena, sest olin millegipärast eelmisel õhtul ohtralt Vana Tallinnat mekutanud. Ainult jumal teab, mis need põhjused olid 😁
Vot vana tallinnat pole ma vist samamoodi tiinekaeast saati joonud, see on lihtsalt NII magus
Enamus tuumapohmellidest on mind päästnud kallis abikaasa. Kui mina lõbusas tujus veini ja GT peale lisaks veel tekiilashoti tahan võtta, siis tema on see mõistuse hääl mul. Aga aastavahetuseks bronnitud õhtusöögi ajal oli ta haige. Nii et jõin talle serveeritud veinid ka ära. Ja siis üks sõber oli autoga ja lahkus varakult, no ega tema veini ka ei saa raisku lasta. Ja siis üks sõber kostitas seltskonda lahkesti mulliga. Ei saa ju ka seda mekkimata jätta. Võid arvata, kuhu poole see tüürib, eksole. Aga käisin öösel potti kallistamas ja hommikul oli lausa häbiväärselt hea olla 😀
Tõesti hästi hubane kodu on sul:)
Nii nice elamine Sul ikka! 🤍🫶🏼
Ja mina, kes ma alkot ei tarbi, aastas korra satun võtma, siis hommikul jätan jälle aastaks ajaks maha 🤣
No aitüma sulle, kohe ausalt nii tore kuulda, et nice on, sest ma siia nii palju aega ja energiat pand, et nice oleks 😀
Mul oli viimati millalgi eelmise aasta sügisel räme pohmakas.. naabrinaisega kulistasime veinikest ja mingi hetk kui ta ära läks,käis nagu mingi plõks läbi ja tundsin,et ma olen niiiiiiii purjus,et paha hakkab..ja hakkaski..see punane vein leidis oma lõpu kausis,mille abikaasa mulle tõi😄 ma ei mäletagi,millal viimati nii palju jõin,et see välja tuli…niii piiiinlik oli mehe ees…et noo oli vaja nii palju kaanida w….järgmine päev ei ole midagi mäletamisväärset,sest see oli kohutav ja olematu😄
Pohmakas oli viimati u 22 aastat tagasi. Ainus kord elus, kui olen joonud nii palju, et oksele hakkasin. Üldse ei meeldinud ja rohkem pole proovinud. Kuna mulle purjusolek ka ei meeldi, siis ma üldiselt eriti ei joo. Hetkel AD peal olles pole 1. jaanuarist saadik midagi maitsenud ka mitte. Aga nüüd, kui ei tohi, käivad neelud džinntooniku järele 🤣
Ma kunagi olin suur GT fänn, aga nüüd see tundub nii kibe ja rõve kuidagi😅
Su kodu on tõesti väga hubane ja armas. Tööd on olnud, aga tulemus on seda väärt!
Mul sellist tuumapohmelli on harva, sest oma piiri ma tean ja üritan ka juba natuke napsusena endale meelde tuletada, et järgmine päev on ka elamiseks.
Siiski u. pool aastat tagasi sai joodud ühel sünnal tavalist džinntoonikut ja isegi täitsa tavaline kogus, aga hommikul ärgates oli tulemus kurb. Wc oli paratamatu. Ja voodi. Kuni õhtuni siis nende vahel laveerida. Õhtul tulid külalised, kaasas šampanja, et tähistada nende kihluse. Ma küll punnisin vastu, aga peale paari lonksu hakkas mul imekombel parem ja üsna varsti oli jälle täitsa tip-top olla 😀
Noo on ikka olnud sellel madammil kaa väga halbu olukordi. Näiteks hommiku on õunapuu all oksendatud ja siis madam on kogu päeva maganud puukoor peas oma pohmakat välja 😀 Elu beib…
Madammide kokkutulek😀
Hahahaha. Meil oli novembri lõpus tööl pidulik õhtusöök. Kuna see oli sihuke viisakam üritus, ilma bändita jne, varajase lõpuga, siis eeldasin, et peale tervitusnapsu seal rohkem alkot tasuta ei anta. Isegi autoga läksime kohale – see oli kodu lähedal, aga mul olid stilettod ja väljas oli külm lumine talv…
No igatahes oli laual ka vein, mida Kaaslane mulle heldelt kallas… Ja kuidagi juhtus nii, et pärast ametliku peo lõppu läksime mingi väiksema seltskonnaga edasi ühe töökaaslase juurde (sh käisime vahetult enne kella kümmet taksoga poes alkoholi juurde ostmas :D). Nii et veinile peale üks suur gintonic. Ülejäänud seltskond läks hiljem veel edasi linna peale, meie korralike inimestena läksime selle asemel koju magama, sest järgmisel päeval kell üks oli ema juubel.
Järgmisel hommikul ei saanud nagu arugi, et midagi väga oleks, no selline pisut kehv ja väsinud, mis oli täitsa arusaadav. Eeldasin, et kui saan süüa, läheb paremaks. Juhtus aga hoopis nii, et seltskonnas laua taga istudes läks olemine järjest hullemaks… Kuna Eksabikaasa oli ka kutsutud, aga pidi varem ära minema, sest tal oli mingi tööüritus, siis tunnike pärast ürituse algust ta lahkus ja ma palusin, et ta mind ka koju viiks. Kardo jäi lastega peole 😀
Ja siis me autos irvitasime, et küll nüüd oleks hea aines kuulujuttudeks, et eksabikaasad lahkusid koos ja varakult. Ja et kui keegi peaks küsima, siis saab vastata, et eks viis mu koju voodisse. Sest koju ta mu viis ja voodisse ma läksin… 😀 😀 😀
Kui ma nüüd pikemalt tagasi mõtlen, siis eelmine taoline kord oli suvel ettevõtte suvepäevadel. See on see teema, et kui mingil üritusel on ainult teatud kindlat sorti tasuta alko, siis ikka ju jood seda, isegi kui pole lemmik. Toona siis siider, mida ma paar klaasi jõin, aga siis hakkas vastu, magus lahja lurr… Kolleegil oli gin ja toonik autos, palusin tal endale ühe kokteili segada. Aga see siidrite peale mõjus nii, et hakkas paha, käisin korra kiirelt oksendamas (salaja, keegi midagi ei näinud :D), siis oli ok ja sain seltskonnas edasi olla, ainult et jõin ülejäänud õhtu vett 😀 Jabur oli see, et toona ma väga purju nagu ei jäänudki. Aga järgmine päev polnud pohmakat ka 😀
Ühesõnaga kuni ühe alko peale jääda ja mitte üle pingutada, siis on ok. Miks ma 38-aastasena sellest reeglist alati ei suuda kinni pidada, seda teab vaid jumal taevas 😀
Mul ükskord vein oksele ajanud, kusjuures see oli esimene klaas, mis seda tegi, õnneks jõudsin vetsu ja välja ta tuli, kohe peale poolt klaasi. Pärast jõin kvaliteetset ktaami ja kõik oli hästi. Pohmakat pole kunagi, kannatan päris palju ja üks hetk tuleb piir ette, siis hakkab vastu.
No mul neid kogemata 3 pudelit veini ja järgmine hommik 2h maganud pool öökides tööl olla oli mingi aeg suht normaalne. Ausalt, ühtegi sellist tööpäeva ei mäleta 😀 jumal tänatud, et vahepeal lapse sain, karsklane olin ja nüüd lihtsalt pole aega/võimalust ennast nii umbe juua 😄 ahjaa, tööl ka õnneks ei käi. Tegelt ma arvan, et asi polnudki veinis… vaid töös.
17 september 2022 käisin õetütre kaksikute esimesel sünnal, õhtul oli ta elukaaslase 30s juubel, jõudsin koju hommikul umbes 6 paiku, 9 pidin ärkama et teise õetütre kaksikute esimesele sünnipäevale minna. Oi see oli kohutav 🫣 pidin veel sõitma teise linna MÄNGUTUPPA 😵💫🥴
Õppisin vist tollest korrast ja rohkem pole nii juhtunud, oskan õigel ajal lõpetada 😂😂
Ma olen ka ühe lapse 1. sünnal mängutoas olnud ELUpohmelliga. Kohtusin oma härra vanaemaga seal esimest korda. Härraga mõlemad palusime endale lihtsalt morssi valada ja ei olnud ülemäära jutukad 😀
Mul oli detsembris sünnipäev, külalised pidid laupäeval tulema aga reedel sõbranna arvas et teeb üllatuse.
Kuna mees oli tõbine siis arvasime et parandame ta tervist jäägriga ja no peale siis veel natuke mulli (ütleme nii et natuke lõppes sellega et 4pudelit mulli)
Hommikul ma kartsin et suren, hiljem kartsin juba et ma ei suregi. Pere
tulid päeval külla, ämma saatsin kööki et ole inimene tee see salat valmis ma veits oksendan.
Elus pole nii halb olnud 😂
Elu kõige hullem pohmell oli miski 12-13 aastat tagasi, kui aastavahetusel otsustasin põhimõtteliselt võõraste inimestega 60 km kodust eemale jooma minna. Ega seda ma ei teadnud et me lõpetame seltskonnaga mu tuttavate juures. Joodud sai absull kõike. Viina, siidrit, veini, viskit jne.. no.. kõike. Uue aasta esimene päev arvasin , et suren ära. Uue aasta teine päev juba päriselt nutsin, sest ausalt arvasin, et nii see surm minuni jõuabki. 2 päeva järjest lesisin voodis, mittemiski alla ei läinud. Vesi püsis küll sees, aga selle juurdehankimine oli keeruline, elasin ju üksi 🙃 nii ma ringi roomasin elamises, kui vetsu või vett vaja oli.
Mu kere ei salli alkoholi aga ma ise armastan veini väga, niiet mul on igajumalakord veinipohmakas 🥲😀 mis õnneks ei ole 2 päeva järjest enam olnud
Selleks mul ongi alati kodus blue morning pohmelliplaastrid. Kui peoks lâheb, siis kasutan. Ja see on alati pohmakast pâästnud. Seega, pohmelli enam ei mäleta tânu nendele plaastritele
Kõige lambim on see, et mul on kodus kuskil paar seda plaastrit, aga kas mul oli meeles neid kasutada? Eiii
Mul absoluutselt ei toiminud need :’(
Oli üks kena reede õhtu kui ma ka veidi mingit punast veini jõin. Üldiselt kannatan ma päris hästi ja arvasin, et kolmveerand pudelit enne järgmise päeva kohtingut, midagi halba ei tee. Kahjuks sama reaalsus…kell 12 kallistasin potti kuid mingi ime läbi kell 13 siiski kohtingule jõudsin. Mees nagu ponks, kiidab mu sportlikku tausta, mina tegelikult samal ajal suremas 😀 NB! Asja meist küll ei saanud, seega seda vahvat seika ma temaga jagada ei saanud. Mees oli kusjuures ka karsklane.
Ma ei saa aru, mis häda on täiskasvanud inimestel enne mingit kohtumist “veits veini” juua 😀 Või noh, ega enamasti läheb kenasti, aga krt kui ei lähe, siis ootab uuel päeval surm 😀
Kõri on aga mõistust pole 🙄🤷♀️
Paar kuud tagasi tundus ülihea mõte teha mitmete džinnikokside peale tekiilashott. Iseenesest ei joonudki nagu üldse palju, aga järgmisel päeval oleks surm ilmselt eelistatum valik olnud. Kuna ma olin kogu päeva useless piece of shit, siis sai mu mees rahumeeli terve päeva sõbra juures jalgpalli vaadata😄
Aga veini ei saa mina üldse juua, isegi ühe väikese pokaaliga on järgmisel päeval suht rõve pohmakas garanteeritud.
Ma jõin tekiilat viimati 16-17 aastaselt ja see jäi ka mu viimaseks korraks😀 Legit ei suuda selle lõhna ka tunda 😀