Tavaliselt on need vanainimesed, kes ei suuda ajaga kaasas käia. Noh, et nutitelefonid on keerulised ja internet on raske – isegi telekapuldid ja muu säärane tundub neile tuumateadus. Ma mäletan, et mu enda vanaisa õppis läbi ime väga hilises eas arvutit kasutama ja aeg-ajalt ta ikka helistas mulle, et tal “sai arvuti täis” või et ekraani pilt läks tagurpidi täitsa ise. Ega ma muidugi dissi, sest ma olin niigi üllatunud, et ta üldse arvutis midagi tegema õppis.
Nüüd olen ise ka sinna ikka jõudnud. Polnudki kaua vaja oodata. Liiga palju olen ma viimase nädala jooksul ohanud, et küll ikka tehakse tänapäeval kõik asjad maru keeruliseks.
Esiteks täitsid mu sõbrad selle unistuse, millest ma isegi siin blogis paar korda soigunud olen ehk kinkisid mulle selle uhke Dysoni fööni. Ma olen küll väga õnnelik, aga ma pean tunnistama, et kui ma esimene kord seda kasutada üritasin, siis ma lihtsalt vahtisin kõiki neid otsikuid ega saanud absull aru, mida ma siin täpsemalt tegema peaksin. Vaatasin mõned videod ära ja teine kord juba nagu NATUKENE sain aru, aga laias laastus tundub mulle see praegu ikka mega keeruline. Igatsen neid aegu, kus sa sai lihtsalt juukseid föönitada ja asi ants. Dysoniga tuleb oodata, kuni juuksed on teatud % ise kuivanud ja siis valima ühe miljoni otsiku seast ja spetsiifiliste nurkade alt kuivatama ja koolutama ja muidugi kasutama mingisuguseid juuksevahtusid ja asju, mida mul loomulikult veel pole.
Aga mul on usk, et kui see kõik ühel päeval käppa saab, siis olen ma ka üks nendest, kes on mingi issshaand, sul pole Dysonit v??? Ma ei suudaks selleta eladagi!
Ka vanemad kinkisid mulle midagi, mida mul vaja oli. Kaalu. Või no mul pole seda otseselt VAJA, aga viimasel ajal olen ma end maaniliselt kaaluma hakanud, kuna märkasin, et mu kaal kõigub kogu aeg ainult 62 peal. Nüüd on mul mingi elu missoon kaaluda ALLA 62. Ärge jumala eest arvake, et ma selle jaoks ka midagi teen, et vähem kaaluda, peale igapäevase kaalumise. Aga nagu suht tore rutiin on iga hommik kaalule ronida ja imestada, et issand JÄLLE 62.2kg??? Kuigi täna mingi ime läbi ütles kaal, et ma olen 61,3, nii et hakkab looma. Vb on see kaalumine ka kalorite põletamine, mida mina ka tean…
Ühesõnaga, see selleks. Ega mu tegelikult mingit suur teemat sellega pole, aga no miskipärast ma seda mängu endaga mängima hakkasin ja ühel hetkel avastasin, et Andra kaal töötab ainult siis, kui selle peale ÜLI AEGLASELT astuda. Nii et kui mu ema küsis, mida mul vaja oleks, soovisin kaalu.
Ma arvasin, et nad toovad selle tavalise kaalu, mis Selveris müüakse, aga oh ei. Mu vanemad tahtsid ikka all out minna ja tõid mulle nii keerulise nutikaalu, et meil võttis TUND AEGA, enne kui me selle tööle saime. Oli vaja tõmmata ja seadistada äppe ja isegi YouTube’st videosid vaadata, et seda sindrit kasutada saaks.
Lõpuks istusime vanematega mu diivanil ja arutasime nagu kamp penskareid, et on see elu ja tehnika tänapäeval ikka maru keeruline. Kuhu on kadunud vanad head ajad, kus kõik oli lihtne ja arusaadav? Mul on lausa hirm, et kui ma 33-aastaselt hakkama ei saa, siis mis veel 20 aasta pärast juhtub? Jooksen sihitult mööda tänavaid ja karjun MA EI SAA ARU!!!???
2 kommentaari
Elan koos tarkvaraarendajaga. Terve maja on nuti. Kõikvõimalikud asjad kodumasinad jm, sh maja lukk on äppiga juhitavad. Ja ma ütlen, et helpmegod. Kui nett juksib ja teda kodus pole, käin nt taskulambiga peldikus, sest laelamp süttib ainult liikumisanduriga mille reguleerimine käib mingi homeassistentiga mida ma ei oska elus kasutada. Minu jaoks on manuaalsed lülitid, lukud jm palju lihtsamad hallata kui ükskõik mis digimigimögiäppid.
Haha, ei no ma kujutan ette, et see nutiasi on väga mugav, aga noh, aint siis kui seda kasutada oskad 😅