aasta kõige absurdsema “sisulooja” tiitel on minu poolt välja antud!

Vanamutt nagu ma olen, igalt poolt lagunen ja valutan, olen ma enam-vähem jõudnud sinna punkti, kus ma loen midagi debiilset ja löön käega. Et ah, mis see ka minu asi on. Aga vahel satub see loll jutt sajal eri moel minuni ja no ei saa ma ainukene olla, kes piinlema peab. Tahan teid ka ohkama panna, sorri 😁

Ma tean, et paljud teist ei ole siin kogu blogimaailmaga kursis, aga mina seevastu olen. Seega räägin ma teile ühest blogijast, keda ma nüüd väga aktiivselt ei loe, aga mul on ta postitused ikka aastaid silma jäänud. Tegemist on suht noore naisega (ma arvan, ma tegelikult ei tea ta vanust) ja mina sattusin teda kunagi lugema siis, kui ta kirjutas tihti elatusvõlgnikuks olemisest. Jällegi, ma ei taha siin fakte loopida, muidu tuleb jälle see pani-näppu-vs-sai-jeesusest-orgasmi olukord, mida ma ei soovi. Aga ma ARVAN, et ta ei elanud ise oma lapsega koos ja kuna sissetulek oli kasin, siis jäi lapse isale elatusrahasid võlgu.

Okei, shit happens, elud on erinevad, vahepeal lähebki persse, what ever. Ei tekitanud see teema minus erilisi emotsioone, peale selle, et veits kahju ikka oli.

Nüüd, aastaid hiljem sattusin ma jälle ta blogi lugema ja mida ma siis sealt lugesin. Ühesõnaga ta räägib, kuidas ta umbes kolme sotiga kuus ära elab, räägib, kuidas rahatagavara olemasolu on ebaoluline ja tema suurim plaan on saada investeerijaks, et teenida passivset tulu. Okei… Jutt on kena…aga… kolme sotiga või?

Jah, ma olen ka kuulnud, et investeerimisega võibki alustada igaüks ja võib ka alustada väikeste summadega, see kõik ongi õige. Aga mis mind üllatama pani, on kaks asja. Või kolm. Või sada… ma ei tea! Esiteks see, et kuigi ta ei usu sellesse, et inimesel võiks olla säästupuhver, siis aeg-ajalt tuleb ka temal ette olukordi, kus siiski oleks kiirelt raha vaja. Ja mida sa siis ikka teed, kui lähed võtad selle laenu mingisuguselt eraisikult kuskilt FB grupist. Ma muidugi ei teadnud, et säärased grupid isegi eksisteerivad, aga ma ei kujuta ette, kes seal üldse kellelegi laenu anda julgeks, sest kui inimesel pole ÜHTEGI tuttavat, sõpra või sugulast, kes talle väikse laenu teeks, siis ilmselgelt ei oleks ma laenuandjana just super kindel, et see inimene võhivõõrale tagasi maksta kavatseks.

Ja no ega ta otseselt väga ei kavatsenud ka 😁 Ma kõike ümber kirjutada ei viitsi, lugege ise SIIT. Ühesõnaga inimene võtab võlgu ja kui temalt siis võlga tagasi küsitakse, siis ta esialgu ei vasta (sest hallooo, tal on lapsed ja kiire, kuidas sa julged tülitada!) ja kui vastab, siis ütleb tuimalt, et kuule ma maksan hoopis mõnel muul tähtpäeval, sest mul praegu on muud ka oma rahaga teha.

Kui te arvate, et see jutt on natukene imelik, siis ei, läheb veel imelikumaks. Tal on nüüd ka tasulised postitused (mida ma tellinud pole) aga kommentaarid on kõigile nähtavad ja seal all siis inimesed uurisid ta käest, et misjaoks ta ise võlgu olles ei tunne vajadust võlga tagastada. Ma kopeerin tema vastuse:

“Kui võlg on võõra oma siis, kuidas mina asjasse peaksin puutuma? 😀 See võlg on võõra oma väljend on mind alati muigama pannud. Ma saan aru, et laenatud raha tuleks tagasi maksta aga võlg ei saa võõra oma olla, sest sellisel juhul on selle võõral kohutus oma võlaga tegeleda.

Ma pole kordagi öelnud, et võlga ei pea tagasi maksma – pigem on küsimus, kuidas tagasi maksta? Mu eesmärk on pigem see, et ma ei taha maksta rohkem kui ma kohustatud olen ja seni kuni pole tuvastatud, et ma midagi võlgu olen ei maksma kellelegi midagi. Üksi võlgnik ei peaks kannatama sellepärast, et ta pole saanud mingil põhjusel lepingu tingimusi täita (eeldusel, et leping on olemas üldse) ning on neid rikkunud. Näiteks vääramatu jõu korral pole midagi teha, et lepingut rikuti. Kas see tähendab, et võlgnik peab siis veel rohkem kannatama ja maksma kõigele peale?”

Loomulikult kaasnes sellest X grupist laenu võtmisega suur intress, tundub loogiline eks. Miks ikka võõras inimene oma südameheadusest peaks teisele raha laenama. Aga kavalpea mõtleb kohe, et oot-oot, ma maksan ikka täpselt nii palju, kui ma laenu võtsin, mis krdi intress. Ja noh, MILLAL ma maksan on ka väga lihtne vastus – siis kui ma saan, muidugi!

Huvitav, kas see töötaks mu kodulaenuga ka? Kirjutan neile, et kuulge hakkasin siin lepingut vaatama ja mis pagana intress? Ma kavatsen teile maksta täpselt nii palju, kui teile mulle andsite! Ja palun ärge hakake mulle andma kuupäevasid, millal ma raha tagastan. Ma tagastan selle kindlasti, sest ma olen aus inimene, kelleks te mind peate!? Lihtsalt mul on muid asju ka rahaga teha ja ma teen enne need teised asjad ära ja siis vaatan, millal ja palju mul teile maksta on. Pole vaja kohe ärrituda, issand jumal! Selles suhtes, et vahel tuleb ju vääramatu jõud ette, mis siis ikka teha? Mul on vääramatu jõuna vaja üürida uus korter. Vääramatu jõuna tahaks puhkusele minna. Ja ega need pikendused ka odav lõbu pole – vääramatu jõud läheb ju selle alla, et ma ilma nendeta ebard välja näen?

No okei. Inimesed on erinevad ja inimeste arusaam sellest, kuidas maailm töötab, on ka erinev. Kes olen mina, et siin enda nr 2 IQ-ga üldse kraaksuda onju. Üllatama paneb vaid see väike fakt, et antud inimene on *trummipõrin* võlanõustaja!

Saate aru jah 😁 Inimene, kes on viimased 10 aastat kaelani võlgades olnud, ei saa aru põhimõttest, et kui sa võtad võlgu, siis sa võiksid selle tagasi maksta ja muud säärast, pakub inimestele tasulist teenust, kuidas oma võlgadest vabaneda 🙏

Ma lausa kujutan ette, kuidas ta konsultatsioonid käivad.

Klient: “Mul on 10 000 euro eest võlgasid ja mind visatakse korterist välja, mida teha?”

Tema: “Ei no asi on väga lihtne. Esiteks kaeba korteriomanik kohtusse, sest raha mitte omamine on vääramatu jõud ja sa niigi kannatad selle all, et sul raha pole. Ta ei tohi sind edasi kiusata! Edasi võta näiteks paar SMS-laenu või veel parem, mõnelt maffiossilt 900% intressiga. Ega sa seda ju tagasi maksma pea. Maksad mida saad ja millal saad, sest nende asi on võlga tagasi nõuda ja leppida sinu tingimustega, mitte sinu asi pole elada enda võimetele vastavalt! Ja ära unusta iga kuu 2€ kasvukontole panemast, see on põhiline!”

Selles suhtes, et ma imetlen küll seda, kuidas keegi on nii vähese rahaga üldse elus püsinud, aga ma ei tea, kas selle arvelt kohe võlanõustajaks ronida maksab? Mul näiteks on elus paar korda kiirabi käinud, aga ometi puudub mul tungiv soov ennast esitleda end kiirabiarstina ja inimestele raha eest tervisenõu anda.

See reaalselt oleks sama loogiline, kui ma hakkaks pakkuma teenust, et kuidas 100% rasedusest hoiduda, kui mul endal kolmest lapsest kaks on upsikad. Selles suhtes, et ega te ei pea ju nii väga süvenema sellesse, et ma ise absull ei oska neid asju teha, mida ma “õpetan”, see pole oluline! Sama tühine asi, kui kohustus oma võlgasid tasuda. Keda need ka huvitavad?

(Siinkohal palun kõigil endast märku anda, kellele ma raha võlgu olen. Mul seda põhimõtet pole, et ei tahaks tagasi maksta, aga mul on alati hirm, et äkki ma olen unustanud 😁 Mitte et ma mäletaks üldse ennast kelleltki võlgu võtmas, aga no jumal teab, igaks juhuks mainin. Muidu äkki keegi tuleb siia kommentaariumisse, et nojah, hea vend, ise mulle aastast 2016 kümme euri sees, aga kõva vend siin kraaksuma).

EDIT: Ei kurat, uudishimu sai võitu ja ma ikka käisin selle 3€ välja, et kaitsud postitusi lugeda. Sealne jutt on VEEL ajuvabam 😁 Mul lihtsalt…pole…sõnu 🤷‍♀️