kuidas ma reisil sünnitusvalusid kogesin

Hakkasin siin mõtlema, et ma pole vist elu sees seitsme päeva jooksul kaks korda sellist surmahirmu tundnud nagu meie Egiptuse reisi ajal juhtus. Ja patt oleks teile jagamata jätta, sest tagantjärgi on see päris naljakas, aga antud momendis oli mul küll selline tunne, et nüüd on minek. Enne kui keegi nüüd üritab pealkirjast mingit järeldust teha, et ju mul päevad hakkasid ja see valu põhjustas, siis ma ütlen teile kohe ära, et mingi jumalaime abil ei ole mul päevad kunagi valu tekitanud, nii et jah, asi oli ikka tunduvalt hullem.

Enne reisi kurtsin siin, et mu pea valutab iga jumala päev ja enamik teist soovitasid, et ma peaksin massaaži minema. Mul sellesse erilist usku polnud, sest Gert masseeris mu pead ja kaela mega tihti, aga kohe kui ta lõpetas, oli valu jälle platsis. Seega, kui teisel reisipäeval bassu äärde massaažiaegu pakkuma tuldi, panin endal samaks lõunaks aja kirja.

Massöör oli laia naeratusega naisterahvas, kes küsis, kas soovin soft, medium või hard varianti. Kuna enamik massööre minu meelest massaaži asemel silitamisega tegelevad, siis valisid hard variandi. Seda jäin ma kahetsema järgnevaks 45-ks minutiks. Ma olen vist kunagi enne ka blogis kurtnud, et massaaž veidi valus oli, aga nüüd kui ma selle posti üles otsisin, siis ma näen, et toona oli mu probleemiks rohkem see, et ma ennast veidi molestituna tundsin ja valu oli teisejärguline.

See, mis Egiptuses aset leidis… Ma ütlen käsi südamel, et jäin ühel hetkel päriselt mõtlema, et kas valusam oli tuhudes istuda, või seda masssaaži saada. Sest sellel naisel olid sõrmede asemel kruustangid ja küünarnukkide asemel tsement-orad. Ta alustas jalgadega ja ma lihtsalt lamasin nägu seal augus ja mõtlesin kogu aeg, et okei, äkki ta kohe-kohe võtab tempot veidi vähemaks, aga oh ei. Oh ei, mu kallid sõbrad.

Mul oli reaalselt hirm, et mul hakkab silmadest pisaraid voolama, või lupsab mul mingi valukarjatus üle huulte, sest see ei olnud massaaž, see oli mingi peenemat sorti piinamine. Ütlen ausalt, et kui sellel naisel kunagi massöörikarjäär kopa ette viskab, võib ta vabalt saada rolli kuskil CIA-s terroristide ülekuulaja ning piinajana.

Ühel hetkel üritas ta mu käsi hakata küljest ära painutama. Kes veel ei tea, siis ma paindun ebanormaalselt palju ja isegi sellest ei olnud prouale piisavalt. Ta nimelt soovis vist mu käed küljest ära väänata ja nii kõvasti, et ma konkreetselt kiunatasin. “What is wrong?” imestas ta. Selles suhtes, et VIGA oli ainult selles, et mu käed olid siiski mingite liigestega keha küljes kinni ja tuugalt painutamisega ta neid küljest ära ei saanud. Ausalt oli selline tunne, et ütleks talle, et kui sa nii väga soovid mu käsi maha saada, siis palun kasuta nuga, halasta selle väänamisega!

Ma tean, mida te tahate küsida. MIKS MA MIDAGI EI ÖELNUD?

Selleks hetkeks kui ta mind juba 20 minutit käänanud, peksnud, tampinud ja sõtkunud oli, küsis ta ühel hetkel: “is the pressure OK?”. Ja arvake palun, mida ma ütlesin? Palun arvake, kas mu suust tuli sõna: “YES!”, endal pisarad silmanurgas ja meie isa palve meelel. Miks ma seda ütlesin? Ma ei tea! Ma ei oska öelda! See lihtsalt tuli mu suust välja ja ma ei suutnud ennast takistada! Ma vist mõtlesin midagi sellist, et kui ma juba 20 minutit piinelnud olen ja alles nüüd ütlen, et ma eelistaks järgmine kord kiirteel auto alla jääda, selle asemel, et tema kruustangkäsi enda ligidale lasta, siis ta saaks aru, et… MA EI TEA, MIDA TA ARU SAAND OLEKS! Nagu ausalt, ma olen nii retakas nendes olukordades ja ma lihtsalt kannatasin rahus edasi. Või no mitte just eriti rahus.

Ühel hetkel hakkasingi mõtlema, et tavai. Sa oled 3 last sünnitanud! Sa elasid selle üle – sa elad selle ka üle! Ja arvestades seda, et toanurkades laibahunnikuid ei paistnud, julgesin teha järelduse, et ära pole veel keegi tema massaaži kätte surnud ja loodetavasti ei ole minagi esimene, kes seda teeb. Üritasin hinge kinni hoida ja kannatasin nagu jeesus, kui teda risti löödi. Ma oleks pidanud tõesti saama mingi Oscari nominatsiooni selle etteaste eest.

Aga oodake. Parim osa alles tuleb ja isegi mõte sellest ajab mind naerma 😁

Ühel hetkel palus ta mul ennast selili keerata ja võttis ühe rätiku, millega kattis mu silmad. Ja mu peas oli vaid üks mõte – nii, ta on mind nüüd piisavalt piinanud, kattis mu silmad kinni ja nüüd teeb mulle otsa peale ka. Kõik. See mõte pani mind NIIII naerma, et ma ei suutnud lihtsalt tõsise näoga olla – ma oleks tahtnud ise seda kõrvalt näha, kui aus olla 🥲

Selili olemine oli ka seetõttu raske, et ma pidin oma valugrimasse peitma. Mina ei tea, kui hästi või halvasti see välja tuli, aga sama piinamine kestis veel omajagu ja see sekund, kui see naine ütles, et ta on lõpetanud, tundsin ma oma elu kõige suuremat rõõmutunnet. See piin sai läbi! Ma olen elus! Ilmselt küll murtud kontide ja sõrmedega, aga ELUS! Ma saan ära minna!

Ehk siis kui ta küsis, kuidas ma ennast tunnen, siis ma ei valetanud, kui ütlesin, et IMELISELT! Muidugi imeliselt, see oli mu teine sünnipäev! Siis panin ma sealt longates punuma ja iga kord kui ma kaugustes seda spa silti nägin, lõin mõttes ristimärgi ette. Minu palved on igavesti tema järgmiste klientidega.

Aga seda ma võin küll öelda, et see kogemus oli nii räigelt sünnitusvalusid meenutav, et kui ma enne ulgusin siin, et tahaks beebit, siis see massaaž peletas selle tunde küll suht kenasti ära, sest no ükski inimene pole seda valu väärt. Kuigi jah, sünnituse lõpus saad endale vähemalt beebi, selle massaaži lõpus said lihtsalt pisarsilmi kaugustesse plagada.

See on küll muidugi naljakas, et muidu olen kõva mutt, aga vot kui on vaja massöörile midagi öelda, siis on suu munni täis ja ainult pomisen, et oiii niii lõõgastav on! 🥲😁