Te olete ehk märganud, et reklaamartikleid blogis enam väga ei llmu. Põhjus selleks on väga lihtne – ma ei viitsi ja ma ei PEA neid enam tegema. Tasulise blogi võlu on see, et igakuine sissetulek on ikka sama (või suuremgi) kui enne iga nädal mitu reklaampostitust valmis küttes. Ja see tunne on ausalt öeldes imeline, sest te ei kujuta ette ka, kui ammu ma juba ei viitsinud ega tahtnud neid enam teha.
9 kommentaari
Me käisime Ameerikas 3a tagasi, lapsed olid 14a ja 6a- väga äge oli, lapsed siiani meenutavad ja mäletavad.
Haha. Loen seda postitust samal ajal kui seisan sadamas järjekorras et pääseda laevale mis viib Soome et minna lennukile mis viib mind Ameerikasse. Kahe lapsega: 5 ja 2,5 😆
Aga mina olen küll väga tänulik su mitte-reklaampostituste eest! Aitäh!
Jumal, ma loodan, et Mari sellest kunagi teada ei saa🥲
Ma olen pikaaegne lugeja ja ausalt, mul oli ka kopp ees reklaampostitustest. Kui märkasin tärni postituse taga siis ei viitsinud rnam avadagi, sinu elu oli kuhugi täiesti kadunud ja vanahea draama oli ka olemata. 😀 Siis järgnes periood, mil sa üldse ei viitsinud kirjutada ja täitsa igatsus oli peal juba, nii hea, et jälle nö päris asja saab.
Aga su ülekoormusest nii palju, et kas sa ei arva, et vajaksid oma ellu nt 0,5 kohaga assistenti või miskit taolist. Keegi kes jälgiks, et arved on makstud, sisendaks sulle, et sul ei ole vaja iga kahe kuu tagant remonti teha ja aitaks uurimustööd teha kuidas takistada noort koera vaibale pissimast jne😀 Mulle tundub, et sa vajad oma ellu “organisaatorit” et sind järjel hoida su enda eluga😅
Alles nagu olid 64 kg? Kuidas said kaalusta alla? Soo jelaous!!!
Omg, ma vaevu mäletan enda kaalunumbrit, sa mäletad teiste oma 🤣
Mul sarnane periood, et sada tervisehäda (stress ilmselt põhjustab enamiku neist), kõigest olemasolevast on kopp ees ja ajul on reaalselt igav ja nüri. Tahaks mingeid uusi ja põnevaid väljakutseid, endal hunnik tegemata asju niigi iga nurga peal. Osalen muudkui igasugu tasuta seminaridel, väljakutsetel, koolitustel, et aju veidikenegi särtsus saaks, aga tegelikult ilmselt kurnan lihtsalt veel rohkem ära end. Samamoodi on täiega tunne, et ma ei jaksa enam see täiskasvanu olla. Megapalju muresid, kohustusi, vastutust. Väsinud. Ja ilmselt ka läbipõlenud.
Käisin see talv üle mitme aasta lastega reisilgi ja no isegi sellest ei saanud piisavat dopamiinilaksu.
Kuna sarnaseid tundeid paistab väga paljude blogijate/influencerite poolt kumavat ja ka niisama tutvusringkonnas, siis ma pakun et lihtsalt kõige pesuehtsam kevadväsimus meil. Oleme neist tormilistest “globaalsetest kriisidest” ja “sündmustest” ja “kohe-saabub-krahh” vaimselt tühjaks tõmmatud.
A kuidas sa vaipu pesed? Ma jobu ostsin elutuppa elusuure beezikasvalge vaiba hästi pehme (mitte rabbit) ja no õudus kuubis. Mul on koer, väikelaps ja teismeline. Õnneks sinna keegi ei pissi aga ega see sisseimbunud jogurt parem variant pole.
Ma just praegu istun ja juurdlen selle üle 😀 ilmselt tellin vaibapuhastuse💁♀️