0
AVALDAN ARVAMUST LAPSED

kas teie annetaksite oma munarakke?*

15. november 2019

Ma miskipärast arvasin, et mitte kellelgi ei oleks sellega probleemi, aga et ala lihtsalt pole… sattunud või miskit. Noh, nagu osad pole kunagi veredoonoriks käinud. Mitte selle pärast, et kardaks, aga pole nagu mugavat aega olnud, millal seda teha. Reaalselt arvasin, et sama ongi sperma ja munarakkude annetamisega. Aga no sõbrannadega rääkides sain aru, et pigem vähesed naised tahavad seda teha, kuigi võimalus oleks väga paljudel.

Kurb tegelikult. Nii palju on ju peresid, kus niiiii soovitakse last, aga pagan, ei saa hakkama ilma kellegi teise munarakuta. Ja samal ajal on hunnik naisi, kellel vedeleb neid kabedaid munarakke hordide viisi, lihtsalt ripakil. Näiteks minul. Kasutada neid enam plaanis pole, aga ma usun, et mul on neid seal omajagu alles. Kõlgutavad vaikselt jalga ja tunnevad ennast sama kasutuna, kui trikoomüüja Alaskal. Selle pärast mul mingi hetk see idee tuligi, et peaks ka annetama.

Täpsemalt tuli see idee suvel, kui ma sattusin rääkima naisterahvaga, kes saabki lapse kunagi ainult siis, kui ta saab doonormunaraku. Aga kuna munarakkude annetajaid on vähem kui soovijaid, siis öeldi talle, et ilmselt peab ta seda veel pikalt ootama. Nii kahju! Oleks tahtnud talle kohe paar tükki anda.

Okei, nali-nali. Jõuamegi nüüd selle teema juurde, et miks mu sõbrannad ei suudaks seda teha: see on ju lõpuks minu laps! Mina seda nii ei võta ja mul ei teki sellega seoses mingeid tundeid. Minu lapsed on ikka mul kodus ja igasugune suvaline rakk ei ole veel laps. Aga samas niimoodi otse X isikule munarakku ma anda ei suudaks, sest siis ma ilmselt küll hakkaks vaatama aina selle lapse pilte ja sarnasusi endaga otsima ja läheksin hulluks ära ma kardan. Aga kui ma ei tea, kuhu ta läheb… head teed sul minna, prõua munarakk!

Mul sõbranna ütles ka, et issand, sa ei tea ju, kuhu see satub ja mis elu “su laps” elab. Esiteks ikka veel see, et ma ei võtaks seda oma lapsena. Teiseks – ma usun, et kui inimene on valmis juba nii palju vaeva nägema lapse saamiseks, siis on see laps väga tahetud ja armastatud. Tore ju, kui saaksin kedagi sellega aidata.

Aaa veel üks asi: sõbranna ütles, et ta annaks ainult siis, kui teaks 100%, et see läheb Eestist välja, et meie riik nii pisike, pärast on õde-venda koos või miskit. Ma ei tea… Mulle tundub see nii väike tõenäosus, aga eks edaspidi uuriks kõik tüdrukute peikad läbi, et kle ega sa juhuslikult kunstlikult viljastamise teel ei sündinud ?.

See on siis eellugu: et ma juba olen sellele mõelnud, et kunagi teen ära, kui enam ei imeta ja muud sellist. Kui ma leian selle momendi, kus ma 12 päeva ennast süstida viitsiksin ?? Aga igatahes kirjutaski mulle nüüd lambist munarakudoonor.ee tiim, et kas ma oleksin nii hea ja räägiksin oma lugejatele ka, et see on tegelikult väga tänuväärne asi, et ikka rohkemad naised leiaksid endas selle viitsimise ja tahtmise teisi peresid aidata.

Muuseas, doonor saab ka muud peale igavese tänutunde võõra inimese poolt.

Kliinik pakub doonorile väga põhjalikud analüüsid ja geneetika testid tasuta (need on üsna kallid testid, mida muidu ilma näidustuseta naistearstid Haigekassa kulul noortele naistele ei tee!), lisaks tasuta Fertify test , mis on tõenduspõhine geneetiline test naise viljakuspotentsiaali ja vanusest tingitud viljatusriski hindamiseks. Samuti on võimalus peale 5. korda annetades 10 munarakku nende kliinikus külmsäilitada enda tarbeks tasuta. Mul seda ka vast vaja pole, aga mõnele inimesele kindlasti hea võimalus. Tänapäeval ju alustatakse laste saamisega aina hiljem ja kui oled vallaline ja seda veel lähitulevikus ei näe, siis miks mitte värskemad ja nooremad munarakud külma jätta kuskile ?‍♀️ Pärast hea varnast võtta.

Ja loomulikult ei kahjusta doonoriks olemine kuidagi viljakust ega hilisemat laste saamist.

Doonorluse protsess iseenesest võtab max 1,5 kuud esimesel korral, on põhjalik ankeedi ja nõusoleku lehe täitmine vestlusel  doonorikoordinaatoriga, arsti vastuvõtt, ultraheli, stimuleerimine hormooniga 12 päeva (monitooring 2x UH-s sellel perioodil, pidevalt oled arsti ja õega ühenduses ja vajadusel koordinaatoriga), punktsioon ehk munarakkude võtmine toimub üldanesteesia all, absoluutselt midagi ei tunne, valutu protsess, hiljem võib olla kõht veidi hell, nagu päevade ajal; kahe tunniga oled täiesti toibunud, jalul ja saad koju minna. Tundub üsna easy?

Raudselt tahate teada, et kas raha ka saab. Muuseas saab ja minu meelest absoluutselt mitte vähe! Munarakudoonorile on seadusega ettenähtud hüvitis, mis munarakudoonor.ee‘s on 700 EUR loovutuskorra eest. Ja kuna mitmed doonorid käivad korduvalt annetamas rakke, siis neile on mõeldud ka boonusena hüvitist rohkem, olenevalt olukorrast. Samuti hüvitatakse doonorile kenasti transpordikulud, mis võivad olla seoses arsti vastuvõtul käimisega vms (nt bussipilet väljaspoolt Tallinna tulijale jms).

Et jah, kellel on huvi, siis ma soovitan ise sealt kodukalt rohkem infot uurida. Minu meelest väga vajalik ja tore asi. Aga kas teie oleksite nõus seda tegema? Või veel ägedam: kas teate kedagi, kes on saanud tänu doonorile lapse? See oleks nii äge, kui keegi oma loo oleks nõus rääkima (anonüümselt võib ka!).

*Postituse palus kirjutada munarakudoonor.ee lehekülg!

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar