meil läheb hästi, tänan küsimast

Ma ei teagi nüüd, mismoodi seda postitust siivsalt sõnastada, aga kes juba eos tunneb, et ma olen üks robustne ja ebasünnis naine, siis tehke endale teene ja jätke see postitus siin vahele. Sest olukord on nii hull, et ma pidin isegi korraks oma surivoodist püsti tõusma ja selle postituse kirja panema. Noh, nii ajaloo jäädvustamiseks või nii.

Okei, päris surivoodis ma tegelikult ei ole. Täna on juba parem olla – suutsin isegi veidi tegusat inimest jäljendada. Või noh, ma panin pesu pesema ja puhastasin kassiliiva ja Tiidu maja. Ainuke asi, et igasugune liigutamine võrdub mu kehale mingil põhjusel maratoni jooksmisega, seega 99% ajast olen ma siiski erinevates korteri otstes vedelenud ja lamanud. Siinkohal tahan tänada inimest, kes eile mulle kirjutas, et ta käis paar päeva tagasi samal protseduuril ja tema käis küll eile 5 km jalutamas ilma mingisuguse probleemita. Esiteks – väga tubli oled. Teiseks – mine persse. Ma ei kõnni isegi täie tervise juures 5 km päevas, nii et võid oma kõrge hobuse otsas kenasti maha rahuneda.

Kuigi ma ütlen, et täna on juba parem, siis tegelikult peaksin ma vist ütlema, et MEIL on juba parem. Jõuame siis lõpuks teemani, milleni ma jõuda tahtsin. Nimelt ma vist eile ka mainisin, et mul on seljas kaks korsetti. Üks on selline püksipaar, mis on rinna alla välja tõmmatud ja teine lihtsalt kõhu ümber. Korsetil number üks on ka hargivahel auk, nagu ma mainisin eksole…

Vaadake, peale sellist protseduuri toimub kehas alati paistetus. Ainult, et kuna mul on kõik kenasti kokku tõmmatud, siis tehke väike pakkumine, kuhu see paistetus minna võiks? Jah, sinna ainukesse kohta, kus pole sada korsetti ümber, ehk siis mu kuradi hargivahele. 

Ma vannun teile, et kui ma paremini ei teaks, kahtlustaksin praegu väga sügavalt seda, et Mart mulle rasvaimu asemel hoopis munni külge õmbles, sest ma konkreetselt kõnnin ringi 4x suuruse vagiinaga. Kas ma TAHAN, et mu vagiina oleks neli korda suurem? Ei. Kas mul on valikuid? Samuti ei.

Lisaks sellele, et ta on paistes ja meenutab oma olemuselt paaviani perset, on mu vaene tutt endale võtnud ka kogu taaga verevalumite ja sinikate näol. Et kui läks trumm, mingu ka kepid? Kuidas see ütlus oli? Ühesõnaga palun kujutage nüüd ette, kui kauni, seksika ja naiselikuna ma ennast täpselt tunnen, kui mul on seljas mingi kummaline ja liibuv maadlejakostüüm, mille allotsast hängib välja SININE PUNDUNUD TUTT!

Kui te arvate, et ma ei teinud sellest pilti ega saatnud enda sõbrannadechatti, siis te eksite siiralt. Noh, eks ikka et oma armsatelt sõbrannadelt tuge ja häid sõnu saada. Neid ma muidugi ka sain. Enda isiklik lemmik oli Pille kommentaar.

Ma tahaks veel rõhutada, et see pilt oli tehtud ENNE seda, kui see üleni potisiniseks tõmbus, nii et nüüd on tegemist pigem siniseks taotud paduparmust metssiiliga. Ja enne kui te küsite, siis ei. Ma ei sheivinud enne oppi, sest… MA EI TEA MIKS. Võib-olla ongi parem, sest noh, katab natukene seda jubedust või nii…

Mulle väga meeldis ka see, kui ma mainisin Gerdile, et ma chatti selle pildi saatsin. Ta esimene mure oli kohe, et äkki keegi mu sõbrannadest näitab seda oma meestele. Selles suhtes, et too õhtu panime uksed lukku küll, noh, juhuks kui näitas. Sest no peale sellise foto nägemist ei suudaks ükski mees enam loogiliselt mõelda, et ah mis naise sõbranna vms. Selle pildi peale murdub iga mehe hing ja ta armub sekunditega. Ilmselt tabasid mu sõbrannad siiski ära, et see juhtuks, sest ükski nende meestest pole siiani mulle ukse taha roosibukettidega kraapima tulnud. Samas õhtu on alles noor ja meeles peaks pidama ka seda väikest võimalust, et neile siiski pilti näidati ja nad ennast surnuks oksendasid.

Sõbrannade üle ma ei muretse, need on elus rohkelt rõvedusi näinud.

Ühesõnaga. Ma olen elus. Vabandust… ME oleme elus ja terved. Meil läheb okeilt. Me nüüd lamame edasi. Ja ma vannun teile, et kui see asjandus lähipäevil ära ei kao, siis ma panen talle nime ja ta saab osaks minu personalityst.