Mulle endale hakkab vaikselt tunduma, et viimase aastaga ongi mu blogi sinna raja peale läinud, kus ma vähemalt kord kuus dramaatiliselt maha surra ähvardan. Selles suhtes on see veidi imelik, et ma tegelikult ei ole omast arust kuigi tihti haige, aga vabalt võib siin rolli mängida mu lühike mälu ja ma lihtsalt ei mäleta…Aga vot Andra ja Janari pulmast ma suutsin küll sellise tõve kaasa saada, mida ma enne oma elus kogenud ei olnud. Ja ausalt öeldes ei soovi ka enam iial kogeda, kui vähegi võimalik oleks.
Tegelikult hakkas see pull pihta pulmahommikul, kus ma tundsin lampi, et ma olen endale ööga põiepõletiku hankinud. Selles suhtes, et paar korda elus on mul seda ennegi olnud, aga see pole mulle kunagi suurem asi mure tundunud. Sest eelnevad korrad on see umbes nii olnud, et veits on korraks imelik pissida, aga konkreetselt ilma mitte mingi ravimita on see paari tunniga möödunud. Seega ei olnud ma kunagi aru saanud, et mida need inimesed sellest põiepõletikust nüüd NII suurt probleemi teevad, sest see pole ju mitte kui miskit.
Nali minu kulul, sest selleks ajaks, kui ma Andra pulmapaika jõudsin, pissisin ma umbes iga 10 minuti tagant ja umbes nii, et pisarad tulid silma. Seega pidasin isegi mina vajalikuks apteegist mingisugused rohud osta, sest see ei tundunud just hea vaib, millega pulmapidu pidada.
No ja mina nüüd ei teagi, et kas need apteegist soetatud rohud hakkasid nii kiiresti tööle või hakkas lõpuks mullijoomine rolli mängima, aga õhtuks olin ma igatahes terveks tunnistanud ja ei arvanud ka, et maas istumine ja lamamine võiks mu olukorda kuidagigi halvemaks teha. Ja ilmselgelt oli meil Krissuga vaja selliseid pilte teha, kus me…maas lamame. Kes siis pulmas nii käiks, et seda ei teeks?!
Te vist võite aimata, kuhu ma selle jutuga edasi sõuan, jah? Eks ikka sinna, et reedel läks asi päris kehvaks. Selles suhtes, et hommikul oli kõik väga kena, aga koju jõudes oleks pidanud esimene ohumärk olema see, et MA JÄIN MAGAMA! Ma ei maga kunagi päise päeva ajal, aga ega neid unetunde nüüd super palju ei tulnud ja ma arvasin, et asi oli selles, et päikselaigus diivanil kaisus vedeledes jääks iga inimene magama, aga eiiii. Kui ma ärkasin, siis ma tundsin, et mu alaselg valutab. Mitte midagi väga hullu, aga selline ebameeldiv tuim valu. Ja see pidi olema piisavalt ebameeldiv, et ma valuvaigistit võtta otsustasin. Ma olen ju see vend ka, kes konkreetselt never ravimeid võtta ei taha (ma ei tea miks 😁) aga valuka ma sisse sõin ja siis hakkas jälle nagu veidi parem olla.
Mitte muidugi kauaks, sest ühel hetkel pidin ma Milale järgi sõitma ja seal roolis oli mul küll selline tunne, et midagi vist ikka väga korras ei ole. Mul oli NII külm ja tuim valu asendus vaikselt teravate valusööstudega. Eriti ebameeldiv oli kõndida, sest iga samm oli aina piinarikkam. Aga Mila ma kätte sain ja koju ma tagasi jõudsin. Ja kuna nii sitt oli olla, keerasin ma ennast jälle magama… et umbes pool kaks ärgata selle peale, et mu valuhood seljas olid NII rämedad, et ma ei saanud täpselt aru, kas ma sünnitan, või saan nuga.
Et asja paremaks teha, tundsin ma ühel hetkel, et ma oksendan kohe endale voodisse, kui ma ennast kiiremas korras püsti ei aja, seega liipasin ma vannituppa, kus ma sain halisedes ja valutades ropsida. Ma ütlen ausalt, et sellise mastaabi valu (ja oksendamist) olen ma elus vaid kolmel korral tundnud ja nende kordadega on alati kaasnenud see, et mingi inimene minust väljuda on soovinud. Ma reaalselt isegi mõtlesin sellele, et kas võib päriselt olla, et ma olen enda teadmata 9 kuud rase ja sünnitan või miskit. Ütlen kohe ära, et õnneks siiski mitte 😁.
Ma olin öösel juba napilt endale kiirabi kutsumas, aga siis ma hakkasin mõtlema, et raudselt sellega on sama asi, nagu tööl IT mehe enda kabinetti kutsumisega. Et selleks ajaks, kui ta kohale jõuab, pole enam midagi häda ja siis ma olen lihtsalt see saikar, kes igavusest endale öösiti kiirabi kutsub. Seega proovisin ma lihtsalt magama jääda ja lootsin, et hommikuks on asi parem. Ahjaa, palavik oli mul ka selleks ajaks juba päris kõrge.
Ma ei tea nüüd, kas ta just PAREM oli, aga igatahes ma ei oksendanud enam (mis minu jaoks siiski on parem, sest ma jälestan oksendamist), küll aga oli mul enam vähem okei olla ainult selili voodis lamades. Istumine, külje keeramine, kõndimine – pmst välistatud, sest sellega kaasnes mega terav valu alaseljas.
Mul õnneks on meditsiiniharidusega sõpru ja täiesti ilma arstile minemata sain ma endale diagnoosiks neeruvaagnapõletiku ja ärge mind nüüd menti andke, aga ühe sõbra käest sain antibiootikumid ka, sest kuskilt mujalt mul neid nädalavahetusel saada poleks võimalik olnud ja ma olin reaalselt sellise enesetundega, et kui keegi oleks mu valudele leevendust pakkunud heroiini või fentanüüli näol, oleks ma selle ka ilmselt vastu võtnud.
Et siis jah, see oli jälle kena õppetund mulle, et ma ei pea iga kord silmi pööritama, kui keegi räägib oma hardcore põiepõletikust. Ma lihtsalt arvasin enne, et jumala eest, see nii väike asi, mis selle üle ikka haliseda. Ja see päevadevalu laadne seljavalu, apppiii, vaesed naised, kes päriselt päevade ajal sellist piina peavad üle elama IGA KUU, ma vist sureks jalapealt maha.
Tänaseks olen ma juba 3x antibjotsi võtnud ja tõepoolest on need üks imeravim, sest palavikku mul enam pole, kõndida isegi suudan ja see terav seljavalu on ka läinud. Mingi selline nõrk valu hommikul korraks oli, aga valuvaigisti lahendas ka selle probleemi üsna kiiresti. Nii et ma ei teagi nüüd, kas ma võin ennast terveks tituleerida, või võib see katk uuesti tagasi hiilida, aga ellu ma igatahes jäin, halleluuja!
Ja edaspidi tean seda ka, et see “külmal kivil” istumise jutt ei ole mingi vanamuttide müüt…Teil on nii rämedat põletikku olnud enne või? Või oli see mingi anomaalia, mida olen ainult mina maailmas läbi elanud? 🥲
21 kommentaari
Minul algas ka põielõletik verd pissides ja see oli lõpuks nii valus et ma läksin paanikasse kui tahtsin vetsu minna. Nutsin ja olingi vetsus pm ainult. 2021 a oli mul veel nii et pm iga kuu oli põiepõletik peal. Tegin igasuguseid ravikuure kangemaid jne. Aga ikka tuli koguaeg tagasi. Isegi suvel ei saanud kleiti kanda. Väike tuul tuli olin kohe. Mingi hetk hakkasin ennetama ette ja siis ohtralt kaanisin vett ja jõhvikamahla. Ja kui sain aru et ei lähe üle siis oli kohe jälle rohud peal. Aga siis mingihetk kui beebiootele jäin siis kadus ära. Üks kord on olnud peale sünnitust ka tunne et hakkaks uuesti aga õnneks pole veel hakanud. See on põiepõletik on üks jube haigus.
Olen 7 aastat põiepõletikuga võidelnud. Mul on see haigus 2 korda aastas, vahest ka 3 ja siuke “tore” krooniline haigus. Iga haiguse kord on selline, et tahaks vihast põide pussitada. Valud on meeletuud ja istun magamata wc poti peal ja röögin nutta. Mul on alati kodus sos antibotsid olemas, et kui nädalavahetusel peaks see haigus tulema. Tavaliselt kaks päeva ravi ja siis on juba chill olla. Ravi tuleb muidugi lõpuni teha, sest muidu on nädala pärast mul uuesti. 😅
Mul oli ka aastaid krooniline. Ei uskunud ema, kes korduvalt soovitas juua vähemalt aasta aega iga päev leesikateed. Lõpuks võtsin teda kuulda ja ennäe imet, tal oligi õigus. 😀 Tee tegin lahja, siis ei ole kibe ka. Jõin külmalt nagu maitsevett ja jumal tänatud – ei ole kordagi pärast seda pikka kuuri enam põiepõletikku saanud, loodetavasti see jääb nii.
Mul krooniline põiepõletik ning see mul nüüd olnud 8 kuu jooksul neljandat korda. Viimast korda, kui hakkas, siis mul ei aidanud enam ei valuvaigisti, looduslikud ravimid ega mitte ka erinevad teed. Teine päev oli palju hullem, kui esimene. WC käies oli selline tunne nagu tuleks pussnoad sealt alt välja. Õnneks sain kohe proovid anda, mis näitas, et tegemist ägeda põiepõletikuga ning sain kohe antibiotsid peale. Ühtede juttude järgi tuleb põiepõletik bakteritest, teiste juttude järgi külmetamisest. Võta siis kinni, kumb õige. Soovitan lisaks antibiotsidele võtta ka probiootikume, need tugevdavad organismi. Mul lapsena ka olnud neeruvaagnapõletik, aga ise ma seda ei mäleta. Edu haigusega võitlemisel!
Kivil istumisega õnneks või kahjuks on sellel vähe pistmist.. bakter on jõudnud kuseteedesse ja sealt veel edasi neeruvaagnasse. Karm värk, tasub korralikult lõpuni ravida, sest tõenäosus suur, et võib ka korduda. Päris tihti põhjuseks n-ö mesinädalate periood ja kohtumine uute bakteritega 😉 (täiesti normaalne osa elust).
Just tahtsin tormata kommenteerima, et kõlab nagu neeruvaagnapõletik. Jap, tunne, et saad nuga nonstop, on päris hea millega see rõve tõbi kokku võtta. Vaenlasele ka ei soovi! Minul algas see haigus vere urineerimisega, much fun mitteeriti. Palju tervist edaspidiseks!
Been there, done that… ma ütleks, et sünnitamine (3 last) on selle jama kõrval köki-möki 😖 Aga soe soovitus… võta oma antibiotsid lõpuni…
Minul on lapsena olnud neeruvaagnapõletik. Ema ja arst olid palju rohkem ähmi täis sellest, mina ei saanud üldse aru, miks ma pean alaseljal mingit salli kandma, ei tohi suvel paljajalu käia, ujuma minna ja kivil istuda.. Ainult seda mäletan, et peitsin end voodi alla ja keeldusin kategooriliselt haiglasse minemast! Ema õnneks ei sundinud, süsti käis hambaarstist naabrinaine tegemas ja teatud aja tagant käisin end haiglas näitamas. Hiljem on ema rääkinud kuidas ta sai arstilt hurjutada, et kui ma haiglasse ei lähe, ei saa tulevikus lapsi. No kurat! Piisab vaid palja mehe nägemisest kui rasedustestil 2 triipu on! Ema tahtis lausa arstile näitama minna oma lapselapsi, keda kunagi tulema poleks pidanud 😂
oii, minul algas see põiepõletiku trall lapsena, kui sain selle külge ja konkreetselt pissisn verd ja see oli väga valus😣 saadeti mind ühest haiglast teise, kuni lõpuks öeldi et see on lihtsalt mingi bakter, kellest kunagi lahti ei saa ja selle ennetamiseks pean piisavas koguses vett jooma ja ennast mitte külmetama🤷🏼♀️ nüüd on põiepõletik üsna sage külaline aga õnneks nii hull pole enam kordagi olnud, aga see valu on alati ikkagi ebameeldiv, nii et ei oska ei istuda ega astuda
Menti ei anna, aga lase perearstil endale samad antibiotsid kirjutada ja tee kuur korralikult läbi. Muidu võivad need bakterid pooliku kuuri järel lihtsalt tugevamaks muutuda ja hiljem ei tapa neid enam miski.
Ja sõpradele ütle ka, et nad alati lõpuni võtaks need. Siit näed 3min selgitust ka, mis värk nendega on: https://novaator.err.ee/1608964757/kertu-liis-krigul-antibiootikum-kas-hunt-lambanahas
Ma saingi sõbranna käest terve paki, ma eeldan, et see ongi terve kuur, seega vast juurde pole vaja. Kuigi ausalt öeldes ma pole elusees ühtegi ravimikuuri lõpuni võtnud 😀
Dear god, pôiepõletikud niii retsid mul olnud, et lootsin lausa surma ja vaid sooja dušši all pissida saanud😶😶
Ja noo kunagi oli super “jackpot” korrgaa nii pôiepôletik kui tupeseen, siis valutas ja sûgeles ja tahtsin mööda seinu ronida🙄🙄🙄
Issand jumal, see tundub… õudne 😀 Õnneks eilseks mul nagu seda põiepõletiku osa polnud üldse tunda, ainult selg, vana sindrinahk, valutas 🙁
Mul oli esimest korda põiepõletik äkki 16a vanuselt. Praegu 38 ja no kokku olnud neid (käivad periooditi) 15-20 korda kindlasti. Ja kui kohe esimesele ilmingule ei reageeri ja rohte peale ei saa, siis 24h pärast olen juba samas seisus nagu Sa siin kirjeldasid – valukrambid ning verd pissimine. Täielik horror.
Kuna jah need kipuvad erinevatele antibiotsidele resistentseks muutuma, siis mul iga kord lähebki mitu tiiru paarikuiste vahedega enne kui jälle mõneks aastaks rahu saan.
Viimane põiepõletiku tsükkel oli mul 5 põiepõletikku aasta jooksul, nüüd hetkel 1.5a vaikus olnud (ptüi, ptüi, ptüi).
Uuriti uroloogi poolt põhjalikult läbi ka ja no kõik muu nagu korras. Seega katsetasimegi muudkui uusi ravimeid ja tundub, et viimane neist toimis.
Mul oli põiepõletik,tupeseen jaa päevad korraga. “tore” aeg oli. 😂
apppiii 😀
Hei! See võib ka liikuv neerukivi olla. Ma maadlen nende kividega juba aastaid. Lase teha kasvõi tasuline uh. 🙂 ma ravin tagajärgi. Pole meeldiv.
kas antibjots oleks neerukivivalu ära võtnud? mis krdi asi üldse on neerukivi 😀
Ikka võtab, kui põletik on. Omad kogemused. Neerukivid on jubedad asjad. Lihtsamt soovitan teha uh kindluse mõttes. 🙂
Tuleb teha jaaa
Endal pole olnud, aga ema olen 2x elus perearsti rangel soovitusel sama diagnoosi ja väga kõrge palavikuga EMOsse sõidutanud. ☹️