järjejutt: kuidas ma inimese krõpsu söömise pärast maha jätsin

Krt mul on tunne, et ma pean järjejuttudesse ikka väikse pausi sisse tegema. Mul reaalselt on juba ebameeldiv mõelda selle inimese peale nii palju kui see tunnike päevast, mis selle postituse kirjutamine üldiselt aega võtab. Aga kuna te kõik küsite, et no kuidas me lõpuks siis PÄRISELT lahku läksime, räägin ma teile selle kauni seikluse ka ära. Enne kui vahelduseks lõbusamaid lugusid jagan.

Tagantjärele mõeldes on seegi lugu päris tobe ja naljakas, aga noh, seda võite ise pärast öelda, kas oli või ei olnud. Minu jaoks oli see üsna tavaline värk. Ma isegi ei tea, mis täpselt sel hetkel mind nii üle viimase piiri ajas, et ma lihtsalt sain aru, et rohkem ma seda pulli teha ei suuda.

Ühesõnaga oli see päev, kus ma viimati haiglast tulin (märtsi lõpus). Mulle oli haiglast veel viimased valuvaigistid sisse antud (need samad hardcore valuvaigistid, mis pildi virvendama võtavad). Härra tuli mulle haiglasse järele. Mul silme eest kõik ujus, süda oli paha ja mul ilmselt oli ka väike palavik. Seega, kui me minu juurde jõudsime, vajusin diivanile siruli ja tema hakkas miskipärast super vihaselt koristama.

Ma tõesti siiani ei tea, miks ta täpselt vihane oli, aga samas ei saanud ma pool aega aru, miks ta pinges oli. Kuna mul parasjagu ka sitt olla oli, ei viitsinud ma tema käest seda ka küsida. Hehe, tema ütleks siinkohal jälle kurvalt, kuidas ma kommunikatsioonis väga halb olen. Eks selleks ajaks oligi mul suhtlemises ise üsna ära kadunud. Teadsin ju, et mingit tarka vestlust sealt tulla ei saa. Ühesõnaga ma lihtsalt eeldasin, et ju ma olen midagi valesti teinud/öelnud, aga ma ei jõudnud selle suhtes midagi teha. Selle asemel panin ma silmad kinni ja jäin lihtsalt magama.

Ma nüüd nii detaile ei mäleta, aga umbes äkki nelja-viie paiku ärkasin üles. Nagu te juba aru saite, ei olnud mul absull hea olla. Igalt poolt valutas, liigutada ei saanud ja takkatipuks oli mul iga sekund tunne, et hakkan oksele. See viimane oli veel kõige hullem. Kohe üldse ei aidanud sellele kaasa see, et iga natukese aja tagant leidis ta midagi uut, mida minu kõrval sööma kukkuda.

Nagu okei, ma ei ole mingi saikar, kes teisel inimesel süüa keelaks, aga TA EI LÕPETANUD SEDA MITTE KORDAGI ÄRA. Ma reaalselt vahepeal mainisin, et nagu… mega paha on olla ja need toidulõhnad on 🤢 Kahjuks minu peened vihjed talle pärale ei jõudnud. Kuna ma juba eos tunnetasin, et kui ma selle kohta kommentaari teeksin, tuleks sellest mingi ajukepp, siis ma lihtsalt olin vait ja ootasin surma.

Kuni kell hakkas südaööle lähenema… Ma ei teagi, mitu tundi see kuradi jõhverdamine selleks hetkeks käinud oli. Üks hetk tõusis ta uuesti püsti tõusis ja naases koos krõpsupakiga mu kõrvale istuma. Küsisin selle peale poolnaljatleva ja haliseva tooniga: “Kas sa muidu see elu kavatsed söömise lõpetada ka?”.

Ja oiii perse, siis hakkas pihta. Ta sai mu peale nii vihaseks ja hakkas närvitsema, et “AHSOO! Ma olen sinu käest sada korda elus küsinud, kas sind häirib, kui ma su kõrval krõpsu söön. Sa oled alati ei öelnud, aga vot NÜÜD sa tunnistad, et tegelikult häiribki!”.

Selles suhtes, et ega ta tõesti valetanud. Ta on minu käest küsinud, kas mind häirib, kui ta krõpsu sööb elus umbes 263 535 korda. Ja mind tõesti üldiselt ei häiri, sest mul on jumala pohhui, millega keegi mu kõrval krabistab. Aga nagu ehk mõistusega inimesed aru saavad, siis tol hetkel ei olnud asi selles helis, mida krõpsude söömine teeb. Asi oli selles, et need konkreetselt haisesid juustu järgi ja ma olin just opilt tulnud, mul on paha olla, hoidsin roopi tagasi ja palusin ühte väikest asja. Vastu sain selle, et minu peale tõsteti häält.

Ma olen temaga koos 1000x seda tundnud, et kui mingi teema hakkab, siis ma tõesti tunnen enda sees täielikku viha ja jõuetust, sest ma tean, et ükskõik, mida ma nüüd ütlen, see teeb asja hullemaks. Sellest vist ka tema pidevad etteheited mu kommunikatsiooni kohta, sest ma tõesti lihtsalt… jään vait ja soovin sellest olukorrast võimalikult kaugele saada. Kuna ta aga 99% ajast minu kodus veetis ja mul siit kuskile nagu väga minna pole, siis on lukku tõmbumine ainuke asi, mida ma niisuguses olukorras teha sain.*

Ja ma isegi ei mäleta, mida ta veel ütles. Ilmselt midagi sellist, et tema on siin päev läbi koristanud ja mina olen lihtsalt “vihaselt lamanud”. Üeüldse mingit tänutunnet mul ei ole ja kõigele lisaks ei luba ma veel inimesel süüagi! Aaah, saate aru, ma ei suuda isegi seda kirja panna, ilma, et mul see raevutunne tagasi peale ei tuleks.

Ühesõnaga, tõusin lihtsalt maailma kõige kiirema liigutusega püsti (meenutagem, et ma olin endiselt opilt tulnud ja liigutasin ennast tegelikult väga suurte valudega ja mega aeglaselt). Viha mu sees oli aga nii suur, et minu poolest oleks mul võinud kõik haavad ka lahti rebeneda, et ma ainult temast eemale saaks. (Ainult üks hakkas nats veritsema, aga mul oli ausalt nii suva).

Ega mul kaugele minna ei olnud, ainult magamistuppa. Ja muidugi ronis ta mulle sinna ka järele, aga selleks ajaks oli ta toon juba vabandavam. Umbes et kui ma oleks tahtnud, et ta krõpsu ei sööks, siis ma oleksin pidanud kenasti ütlema, et “musu, palun ära söö krõpsu!”. Ja üldse olin ma päev läbi tema vastu nii kuri olnud ja üldse mitte kaissu tulnud (SEST MA EI SAANUD LIIGUTADA) ja tema ei saanud aru, mis mul üldse viga oli. Samamoodi nagu ta ei saanud aru sedagi, et mis mul NÜÜD viga on ja…

Ma lihtsalt istusin oma voodis ja ütlesin talle super rahulikult, et palun pane oma asjad kokku ja mine minema. Ta vastas, et tal ju laps juba magab ja kas ta peab minu pärast ta üles ajama? Ma ütlesin, et ei pea. Pane lihtsalt asjad kokku ja hommikul sobib ka väga kenasti, kui ta lihtsalt praegu mu silme alt kaob ja ma enam teda nägema ei pea.

Ma isegi ei mäleta, pani vist ka ja läkski teise tuppa lapse juurde magama. Hommikul oli mul plaanis kenasti teeselda, et ma magan, kuni ta lahkub. Kahjuks tuli ta ikka tuli mulle voodipervele istuma ja rääkima, et ta ikka ei taha, et meie vahel asjad nii vihaselt lõppeksid. Kuidas ta ikka armastab mind ja tal ei ole minu vastu mingit viha (eeee, kas oleks pidanud olema üldse v? 😁). Selle peale manasin ma ette kõige psühhima sõbraliku naeratuse, mis inimesel olla võib ja sisistasin läbi hammaste: “Palun. Mine. Mu. Kodust. Ära!”.

Ja need olid viimased sõnad, mis ma selle inimesega vahetasin ja üldse elus veel vahetada kavatsen. Olenemata faktist, et talle meeldib täis peaga rääkimas käia, kuidas ma talle instas ta storyde peale kirjutan, et ta väga hot on ja teda tagasi anun, siis ma võin teile garanteerida, et ma ei ole seda teinud 😁 Ega plaani ka teha.

Naljakas oli see, et samal päeval scrollisin ma tiktokist ja leidsin sealt ühe loo, mis pani mind mõtlema, et ouumaiiigaad, see PEAB jääma viimaseks korraks. Ma ei suuda enam elada sellist elu, kus ma olen õnnetu ja kurb ja pean tülitsema ja vaidlema. Ma ei taha olla suhtes, kus ainukesed tülivabad ajad on siis, kui me… ei räägi. Ma keeldun enam sekunditki olema koos kellegagi, kellega KOOS olles tunnen ma ennast ikka üksiku ja õnnetuna. I’m done👌

See lugu on küll selline diip ja kass, aga no sõnad kõnetasid ikka täiega see hetk. Kes siin kommentaarides on öelnud, et nad ikka veel sellises suhtes edasi on, siis kuulake seda. Äkki teil mõjuvad need sõnad samamoodi.

Ja teate, ma päriselt tundsin, kuidas mu sees käis mingi klõps ära. Sest nagu te aru saate, siis me olime ju sada korda lahku läinud. Ja miskipärast oli mul alati peale seda nagu selline masendus ja kurbus ja mingid mõtted, et aga samas ma ju ise ikka ka käitun temaga halvasti (?). Et ma ise võiks äkki rohkem proovida olla selline, nagu tal vaja oleks (???) ja nagu igatsesin teda koheselt peale lahkuminekut.

Aga nüüd. Mul oli reaalselt tunne, et ma olen vangist välja saanud 😀 Null igatsust. Null enesepiitsutamist, et äkki oli ikka asi minus? Null. Ma sain kenasti aru, et kõik need toredad asjad, mida ma tema juures igatsesin on nii basic asjad, mida reaalselt IGA mees saaks mulle pakkuda. Mitte ainult tema. Temas polnud mitte midagi erilist. Lihtsalt nii tundsingi.

Ja selle endise “ma olen nii kurb ja õnnetu” vaibi asemel olin (ja olen siiani) lihtsalt rõõmu täis. Ma sõitsin autoga ja kuulasin lõbusat muusikat ja naeratasin iga jumala päev. Olin ja olen jumala kindel, et oli see sitt mis ta oli, aga see sai lõpuks ometi läbi! Wohhhooo! Ning mul päriselt ei olnud ka mingit soovi hakata endale kedagi uut otsima ja leidma, sest mul polnud soovi hakata oma tähelepanu kellelegi teisele suunama, et “üle saada”. Mul olid lihtsalt kõik asjad juba otsa saanud, millest üle saada. Ma isegi ei jõudnud sõbrannadele seda “MA SUREN ÜKSINDA!” juttu ajada, sest ikka juhtumisi koperdasin miski uue otsa ja mai tea. Nüüd on nii 😁

Tegelikult ma mõtlesin küll, et kavatsen ikka nagu pikemalt üksinda olla, sest ma ei ole kunagi seda väga olnud. Aga samas ega see üksi olemine mulle super mokkamööda pole. Ja kui ma siis lampi sattusin kokku inimesega, kes mind iga päev naeratama paneb ja kellega saab head pulli teha ja kellega on mega lõbus, siis tunduks imelik talle öelda, et “Kuule sry ei. Ma kavatsen dramaatiliselt aasta aega üksi olla, vaatame siis edasi. No thanks.” 😁

Sellepärast on mul ka juba rõve seda järjejuttu siin edasi kütta, sest see tundub nii kuradi eelmine elu ja teine maailm. Nagu Stranger Thingsis see jube ja õudne ja hall “upside down“, kus on ainult pinged ja tülid. Kui ma praegu elan selles värvilisema poole peal, kus me pulli pärast salaja naabri ukse ära õlitame, sest see on tal kaks aastat nii kohutavalt krigisenud ja ma kuulen seda oma korterisse nii kenasti ära 😁 (Ja naabri uks enam ei krigise! Ma nii võitlen sooviga talt küsida, kas ta ise ka seda märkas või mitte).

Nii et jah. Vähemalt te nüüd teate, kuidas ma sellest segasest lõpuks lahti sain. Ja no loomulikult räägib tema kõigile, et ma olen hull, sest ma jätsin ta krõpsu söömise pärast maha. Aga ausalt, mul nii suva. Rääkigu mida tahab! 👌

*Issand, mulle meenus praegu, et ma ei tea, kas mu sõbrad selle kokku panid. Ilmselt vist mitte. Aga kunagi istusime Pille ja Andra ja Janariga minu juures ja jõime vääääga suurtes kogustes veini, kui ma ühel hetkel nutma hakkasin. Seletuseks suutsin tuua ainult selle, et mõelge kui haige, et ma elan SIIN ja kui ma tahan siit ära minna, siis… mul pole kuskile minna! Ehk ma mõnest sellisest olukorrast, nagu ülalpool kirjeldatud, lambist mõtlesingi. Aga kuna ma neile seda kunagi rääkinud ei ole (ilmselt nad loevad nüüd esmakordselt), siis ega nad ei pidanudki aru saama. Samas Janari vastus oli nii armas. Vaatas mulle otsa ja ütles kõige iseenesestmõistetavana tooniga: “Siis tuled meile!”.

Fuck, I love my friends❤️